teisipäev, detsember 08, 2009

Kujutledes uusi "institutsioneerimise" viise

Essee

Gregor Taul

EKA, KTI MA I







1.
Institutsioon – jur ühiskondlik korraldus, tava või asutus. (ÕS)

2.
Institutsioon – ld. k tava, õpetus; majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline või muu sotsiaalne organiseering või tava. (Võõrsõnade leksikon)

3.
Etümoloogia:
ld instituere – üles panema, sättima, sätestama
ld in + statuere – sisse + püstitama / alustama
ld statum – seadus, kord
ld stare – seisma
pärsia stan – maa / (sõnasõnalt) see, millel inimene seisab

4.
Rääkides kunstimaailma kontekstis institutsioneerimise viisidest, peame silmas praktikaid, mille läbi kogukond kunstiks olemisele pretendeerivad nähtused lahterdab kunstiks, mitte-kunstiks, äärealade kunstiks, rahvuskunstiks või muuks sääraseks.

5.
Võiks rääkida traditsioonilisest ning sellele vastanduvast, uuest institutsioneerimisest. Võiks rääkida Tartu näitel, sest siis võin vastavad üldistused teha.

6.
Traditsiooniline institutsioneerimine on kohmakas, kuid vajalik nimetus riikliku kultuuri- ja kunstipoliitika raames toimivale kunstiprotsessile.

7.
Traditsiooniliste institutsioneerimise instantside all võiks näha (suuremalt institutsioonilt väiksemale): haridusministeeriumi, kultuuriministeeriumi, kultuuriministeeriumi poolt jaotatavaid ressursse, riigile kuuluvaid kunstimuuseume, riigi poolt toetatavaid galeriisid ning kultuuriajakirju, samuti ka rahvusringhäälingut.

8.
Sellised institutsioonid toimivad Eesti Vabariigi seadusi järgides, sellised institutsioonid hingavad Eesti Vabariigi põhiseaduse pateetikas. See ei ole mitte halb, vaid kõigiti põhjendatud, et põhiseadus näeb eesti kultuuri institutsioone Eesti Vabariigi ja eesti keele igavese püsimise tagajatena.

9.
Traditsiooniliste institutsioonide töös esineb tõrkeid. Traditsiooniliste institutsioonide töös osaleb indiviide ja gruppe, kes tahtmatult või tahtlikult ei huvitud punktis 8 välja toodud regulatsioonidest. See ei ole traagiline. Selliseid entiteedid puhastavad suuremat mootorit ülemäärasest tolmust.

10.
Kõik traditsioonilised institutsioonid ei ole riigi poolt ülalpeetavad. On mitmeid kommertsgaleriisid, suurkontsernidele kuuluvaid ajalehti, organiseerimata üksikisikuid, kes panustavad klassikalise rahvuskultuurilise protsessi jätkumise heaks.

11.
Tartu traditsioonilistest kunsti institutsioneerimise viisidest võiks välja tuua kunstimuuseumid (Tartu Ülikooli-ning Tartu KM), galeriid (Y, Noorus, Loov, Kunstnike Maja jt), monumentaalkunstiteosed (Toru-Jüri, KJP jt), ajakirjad (Cheese, Müürileht, Universitatis Tartuensis), raadiosaated (Delta, Fantaasia), päevalehed (Tartu Postimees jt), kunstikoolid (TÜ, TTK, Lastekunstikool) ning kollektsioneerimise (Matti Milius).

12.
Uute institutsioneerimise viiside tuleb silmas pidada uutviisi institutsioneerimist, mitte aga millegi uue institutsioneerimist.

13.
Kurdetakse, et kunsti tehakse sedavõrd palju, et kõigel pole võimalik silma peal hoida, et tegijad on detsentraliseerunud, et kunsti pole võimalik ühise nimetaja alla haarata.

14.
Seesinane olukord on loomulik demokraatliku ühiskonna protsess, mis tõestab, et ametliku kunsti kohalolu pole a priori kohustuslik. Igal kunstil on oma publik. Selline nägemus on iseenesest uus institsioneerimise viis – vähemalt Tartu kontekstis.

15.
Eelnevas punktis öeldut tuleb pidada ka kõige olulisemaks uueks institutsioneerimise viisiks hetkel. Sest keegi ei röövi tänase õhtu tuhandepealise kunstidraakoni üheltki pealt kunstiks olemise õigust. Küll aga tuleb kahelda iga üksiku pea olemasolus sada aastat hiljem.

16.
Sest mälu on unustamises karm ja mäletamises võrratu.

17.
Traditsiooniliste mäletamisviisidena tuleb näha muuseume (ERM, TKM), raamatuformaati (“Tartu rahutused”).

18.
Tartus, rohkem kui kusagil mujal, institutsionaliseerivad hetke kunstiloo üksikisikud: Kiwa, Kaisa Eiche, Markus Toompere, Indrek Grigor, Margus Kiis. Need on inimesed kui institutsioonid. Dramaatilisel kombel on üksikisikute juurde kogunenud liiga palju informatsiooni, et jääda pelgalt teaveks.

19.
Eelpool mainitud inimeste poolt esindatud institutsioonid on oma esindajate nägu. Galerii, muuseum või blogiformaat on minetanud oma traditsioonilise näo, on inimnäoline, tujukas ning uus.

20.
Kiasma kuraator Leevi Haapala küsis KUMU sügiskonverentsil toreda retoorilisusega, miks just peamiselt 40+ aastates mehed langevad kollektsionerimiskire kütke? Vastusena tõi Haapala välja kire “igavesesse” subliimi. Säärane subliim suuresti Matti Miliuse tegevuses kajastub (olgugi, et tema kunstikogus palju teoseid on, mis per se muuseumikõlbmatuna soetatud on). Täielik klassika.

21.
Kui Leevi Haapalalt küsiti, mida ta arvab selle kohta, et oluline osa uusi meediaid kasutavast kunstist on loodud eesmärgil, et seda muuseum koguda ei saaks, kõlas vastus, et enamus kunstnikke otsutab siiski enesele monumendi loomise kasuks. Näib, et hetke-Tartus nii ei ole. Kunstnike tegevus on eneseküllane, on miski, mida võiks nimetada intellektuaalseks lõbustuseks (Marko Kompus) või töötegemiseks (Juka Käärmann). Kunstilt on jõuga rebitud tema tegelik roll. Säärast käitumist võiks vaadelda institutsioneerimistegevuse läbivalgustamisega.

22.
Tulevases eesti kunstiloos oluline Adam Budak kõneles KUMU sügiskonverentsil Universalmuseum Joanneumist (museum-joanneum.at). Selline, esmapilgul ehmatav, regionaalmuuseum koosneb 20 muuseumist ning muuseumilaadsest institutsioonist, mis Budaki sõnul võitlevad üleliigse kollektsioneerimise vastu, piirdudes oluliselt olemasoleva. museologiseerimisega. Kas tegemist on anarhiaga või autokraatse maailmahõlmamisega? Tegemist on populariseeruva globaliseerumisvastase formaadiga, mis aastate möödudes Õhtumaa vallutab.

21.
Lõuna-Eestis on märgata ERMi poolt sugereeritavat holistlikku mõtlemist. Oodata huvi ja magusa õudusega ERMi esimese ad hoc kunstigalerii avamist.

22.
Harald Szeemann kõneles tihti läbikukkumisest kui poeetilisest dimensioonist. Mulle meeldib hetke-Tartu kunsti näha kui üht suurt läbikukkumist. See on lõpmatult poeetiline väisamine. Seeseugune poeesia pole mitte plahvatav, vaid stabiilselt poeetilist keelt äramärkiv.

23.
Szeemann mainis, et 80.-ndate lõpus muutus kontseptualistide tegevus sedavõrd jaburaks, et 90.-ndate õhtumaa noored kunstnikud ei tahtnudki enam uskuda puhtasse galeriikontseptualismi. Tähtis hulk nutikaid ajusid suundus teatrisse, mõned otsustasid tantsu kasuks, kolmandad pahupidi kultuurimajade kasuks (kultuuritehased, squatid).

24.
Selline jalajälg on täheldatav ka praeguses Tartu (ja laiemalt kogu Eesti) kunstielus. Teatri kui institutsiooni juures on säilinud kõrge “tõsiseltvõetavus”, publik usub teatriinimeste siirasse vaevanägemisse, adub hõlmavat kunsti. Tartus teeb tihedat kunstnikutööd kõrvalvooluteatriga Kiwa, Rakverest on asjakohaseks näiteks Erki Kasemets. Laiade silmade ees devalveerunud kunst ennast teatris alati viisakalt kehtestab. Visaalne kunst otsib institutsionaliseerumist kõrvaliste väljendusvahendite, hoopis teistlaadi kultuurinähtuste raames.

25.
Viimastel aastakümnetel globaalses kunstimaailmas enese kanna oluliselt kehtestanud biennaal Tartus puudub. Sarnase annuaallse tendentsina võib välja tuua septembrikuus linna vallutava Eclectica. Idee on sama - kohalikud (multimeedia)kunstnikud valmistuvad 11 kuud, et kord aastas ühiselt mürinal uue loominguga lagedale tulla. Kohalike kunstnike kõrval mängivad aga olulist rolli just välismaalt kutsutud (heli)kunstnikud. Festivalil on üks peamine suurkuraator, kuid festivali katuse all tegutsevad ka mitmed teised väikesed üritused/näitused, mida kureerivad väikemad inimesed. Lisada Eclectica juurde veel teatrifestival Draama, siis sünnibki kogu linna hõlmav näitus. Linn unistab 11 kuud septembrist.

26.
Paneb imestama, et erinevalt üleilmsest kunstimaailmast pole ükski korporatsioon või pank otsustanud siinmaal kunstile kätt alla panna (tunnistan, et KUMU ja Swedbanki suhe on minu jaoks liiga hoomamatu). Suurorganisatsioonide eesmärke ei ole mitte hõlbus lugeda. Tore on näha, et mõned Tartu asjad toimivad suuresti tänu ELi või Põhjamaade tugifondidele. Küsimus on, kuivõrd sellised tegemised täidavad vastava fondi alleesmärke, et kas kunst, mis sünnib ELi rahvuspoliitika annetustest, institutsioneerib pigem kunsti või poliitikat?

27.
Independent kuraatorikoolid on teadlikult ülikoolivälised projektid, ühendamaks inimesi erinevatelt elualadelt, kes seejärel tooksid oma valdkondades välja kõige olulisema contemporary. Näib, et Tartu Kultuuritehas on koht, millest võivad sündida akadeemilise hariduseta kunstnikud / kriitikud / kuraatorid, luues pretsedenditu olukorra alma materi jaoks, mis ühtäkki leiab end jõuetu olevat. Sündinud on hariduseta institutsioon.

28.
Eestis on küll mitmeid self-established kunstnikke, kuid puuduvad kõrghariduse-kogemuseta teoreetikud või kriitikud kunstiinstitutsioonides. Kas isekasvanud institutsioon on töövõit?

29.
Tartu on naljakas, kuna kogu linna peale on vaid üks klassikaline valge kuup (Kunstnike Maja). Ülejäänud kunstisaalid vastavad olemuselt Foucault’lt ruumimõistele “heterotopos”. Asugu galeriipind trepikojas (Ettevõtlusinkubaator, Ateena) või laeta ruumis (Ferrodrum), igaljuhul ei saa liikumine nendel pindadel olla lineaarne. Tartu kunstinäitamise-ruum ei vasta modernismi vaimule, on see-eest midagi segasemat, midagi turbulentsemat.

30.
Tartu olukord paistab treenimata silmale skisofreeniliselt kahepalgelisena – 1) kas on sellest linnast kadunud igasugune kunst ergo väikekodanlik vaim on külmutanud kogu võimaliku pikantsuse; 2) on raske leida linna, kus tegeletakse rohkem kunstiprobleemidega kui Tartus.



2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

aga mis on täiesti institutsioonitu kunst? see, millest Ville-Karel Viirelaid Eclectica raamatuesitlustel oma praktikatest rääkis, ainult "tähtsate välismaa kunstipeerudeta"? kuidas regulaarselt ilmuvat kunsti institusionaliseerimisest eemal hoida ja miks? kellele kunsti institutsionaliseerimine kõige kahjulikum on?

Lõks

Joosua Külv ütles ...

Lehitsen praegu uut nonsellerit "Haiguste ravi. Kontrollitud. Raamat tänavakunstist" ning olen vähemalt täna õhtul veendunud, et tänavakunst on heal määral institutsioonitu kunst.

Institutsioneerimise eemalhoidmisega on rohkem nagu tõbise inimese eest diagnoosi varjamisega - lõputu sõnamäng või kultuuri lobiseva edevusega leppimine.

Oleks justkui sütitav ning ennastusaldav väita, et mida rohkem institutsioneerimist, seda rohkem (institutsioonitut) kunsti, ja vastupidi ja vastupidi.

Toredama elukeskkonna nimel?