neljapäev, oktoober 06, 2016

Teatris NO99 algab täna V Artishoki Biennaal!

V Artishoki Biennaali ajakava

6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viies Artishoki Biennaal, kus avatakse kümme päeva järjest igal õhtul uus kunstinäitus.

Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada ja kümnele kirjutajale väljakutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus.

kunstnikud
EIKE EPLIK, FLO KASEARU, ANDRES LÕO, SVEN PARKER, KRISTEL SAAN, ELIS SAAREVÄLI, STEN SAARITS, SKATKA, TAAVI SUISALU, SIGRID VIIR

kirjutajad
LIISI AIBEL, MARIKA AGU, EERO EPNER, EIK HERMANN, LIISA KALJULA, JAN KAUS, KAARIN KIVIRÄHK, EHA KOMISSAROV, ALVAR LOOG, HANNO SOANS

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, mis koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub V Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks.

Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Videointervjuusid osalejatega saab vaadata biennaali Vimeo lehel.

Artishoki Biennaal on külastajatele tasuta!

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp
V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, august 10, 2016

Selgusid oktoobris Artishoki Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad


6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viiendat korda kunstifestival Artishoki Biennaal, kus avatakse igal õhtul uus kunstinäitus ja külastajad saavad kümne päeva jooksul osa kümne kunstniku vastusest teatriruumile, sajast kunstikirjutisest, kümnest kunsti-hallist ja kümnest kunstisündmusest.

Seekordse Artishoki Biennaali kuraator Evelyn Raudsepp esitas kümnele kunstnikule väljakutse esitada oma teoseid teatrisaalis ja kümnele kirjutajale kutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus. Biennaalil astuvad 6.–15. oktoobrini üles kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, SKATKA (Rainar Aasrand ja Mikk Madisson), Taavi Suisalu ja Sigrid Viir. Iga kunstiteost kirjeldab kümme teksti, mille loovad Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissrov, Alvar Loog ja Hanno Soans. 

 “Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. V Artishoki Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks,” selgitab Raudsepp tänavuse biennaali kontseptsiooni.

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, toimunud biennaalid: 2008, Tallinna Linnagalerii, kuraatorid Maarin Mürk ja Margus Tamm 2010, Tartu Kunstimaja, kuraator Kati Ilves 2012, EKKM, kuraator Liisa Kaljula 2014, Riia Mūkusala Kunstisalong, kuraatorid Indrek Grigor ja Šelda Puķīte.

Artishoki Biennaal toimub koostöös Teater NO99ga, toetab Eesti Kultuurkapital. Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp, V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org
+372 5804 2154
artishokbiennale.org / FB/artishok

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, mai 19, 2016

Save the date! V Artishoki Biennaal toimub 6.-15. oktoobrini 2016


6.−15. oktoobrini 2016 toimub järjekorralt viies Artishoki Biennaal, mis ignoreerib hierarhiat kunstiteose ja kunstikirjutise vahel. Eksperimentaalne näituseformaat koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

V Artishoki Biennaal toimub Teater NO99 kammersaalis.

Ajal, mil kunstimuuseumid üle maailma otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas – kutsub kunsti teatrisaali. Kui muuseume ja teatreid ehitatakse ümber ning otsitakse sobivat arhitektuuri uutele kunstivormidele, siis Teater NO99 kammersaal loob biennaalil sümboolse ruumi, kus must teatrikast ja valge galeriikuup kohtuvad – nimetagem seda kunsti-halliks.

Artishoki Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada. Kirjutised astuvad teostega dialoogi ning mõtestavad tekkivaid uusi kohtumisi.

6.−15. oktoobrini toimub igal õhtul, kümme päeva järjest uus avamine – üks kunstiteos, kümme kunstikirjutist; dekaadist saab biennaal.

V Artishoki Biennaali kuraator on Evelyn Raudsepp.

Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad avalikustatakse juulis 2016.

Kontakt
2016@artishokbiennale.org

Rohkem infot
http://artishokbiennale.org/AB16/

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, jaanuar 06, 2016

Sigaret on sinu perses

Järgnev arvustus, mis käsitleb Suurbritannia paviljoni näitust 2015. aasta Veneetsia biennaalil http://venicebiennale.britishcouncil.org/timeline/2015 oli algselt kirjutatud Sirbi lugejatele mõeldud, ent kuna mina, Gregor Taul, selle kirjutamisega viivitasin, jäi ta tookord avaldamata. Et 7. jaanuaril 2016 avaneb Tallinna Linnagaleriis Edith Karlsoni isikunäitus “Vox populi”, tundus õigustatud selle nüüd avaldamine. Head lugemist! 



Foto: Gregor Taul



Sigaret on sinu perses


Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga. 

Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.

Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.

Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.

Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).

Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?

Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.

Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.

Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, detsember 24, 2015

ARTISHOKI AASTAKOKKUVÕTTED 2015

Kas te mäletate veel, mis toimus aasta alguses? Charlie Hebdo? Boris Nemtsov? Minu Poola? Lõppeva kunstiaasta võtavad kokku Elnara Taidre, Evelyn Raudsepp, Gregor Taul, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Marika Agu ja Rebeka Põldsam

Reverend Jim soovitab

ELNARA TAIDRE

NÄITUS

1. Aasta jooksul muuseumi ajaloo ja tegevuse eri aspektidele keskendunud väljapanekud Tartu Kunstimuuseumi juubeliaasta sarjast "Tartmus 75!": "Kunsti võit", "Pommitabamus", "Uus algus", "Uus maja"
2. Ingrid Ruudi kureeritud "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994", Eesti Arhitektuurimuuseum
3. "The Magic of the North", Ateneum
4. Marika Agu kureeritud Kiwa isikunäitus "Autoportree tundmatuna", Tartu Kunstimuuseum

TEOS
1. Pjotr Pavlenski aktsioon - "KGB mantlipärija" ehk FSB hoone ukse süütamine ning sellega kaasnenud ühiskondlik diskussioon
2. Ryoji Ikeda totaalne projekt "supersümmeetria", Kumu kunstimuuseum
3. Jass Kaselaane näitus-installatsioon "Majakas", Linnagalerii

PUBLIKATSIOON
1. "Kunstirevolutsioon 1966", Eesti Kunstimuuseumi raamatusarja "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" paljulubav jätk
2. Lugemiku silmapaistev kirjastustegevus, mh Anu Vahtra, Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut tutvustavad raamatud
3. Rael Arteli "Plahvatus Pärnus"

SÜNDMUS
1. Kunstnikupalga konkurss ja selle poolt käivitatud diskussioon
2. Eesti kaasaegse kunsti edukas tutvustamine rahvusvahelistel kunstisündmustel - Veneetsia biennaalil (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja kunstimessidel (Temnikova ja Kasela galerii)
3. Traditsiooniliste sündmuste - FoKu ja TAB kasvamine rahvusvahelise tasemega üritusteks
4. Kazimir Malevitši "Musta ruudu" 100. sünnipäev ning kaasnev arutelu, uute uurimuste ja tehniliste uuringute esitamine


EVELYN RAUDSEPP

NÄITUS
(väga elegantse huumoriga kunstiaasta:)
· Flo Kasearu “Ülestõus” Temnikova ja Kasela Galeriis
· Eike Eplik “Mõned neist lindudest lendasid selili” Tallinna Linnagaleriis
· Uku Sepisvart „Koprakunsti Muuseum” Hobusepea galeriis

TEOS
· Sven Parker „Not Yet Titled (Canvases for a Disassembled Shelving Unit)“ “Loading 100%” näituselt
· Adel Abidin “Michael” näitusel “Face to Face” Kiasmas
· Taavi Suisalu helimaal näituselt “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” Draakoni galeriis

SÜNDMUS
· Kunstnikupalk
· näitusest “Kunst valitseb” alanud diskussioon (ja Greta Koppeli artikkel selle katalüsaatorina)
· Kõlakodade kommuniktsiooni ja kajastuse triumf

PUBLIKATSIOON
 · “TKUN ORHA PNUL. Värvi oma mõistus üle” Mihkel Kleis, Roomet Jakapi; paranoia publishing
· “Art Workers. Material Conditions and Labour Struggels in Contemporary Art Practice” Toimetajad Minna Henriksson, Erik Krikortz, Airi Triisberg
· “Kiwa. Autoportree tundmatuga” Koostanud Marika Agu, Kiwa


GREGOR TAUL

NÄITUS

1. "Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles" KUMUs (kuraator Ragne Nukk).
2. Sarah Lucas "I Scream Daddio" Veneetsia Bienaali Briti paviljonis (näitusetiimis Kris Lemsalu ja Edith Karlson).
3."Exit" Palais de Tokyos. Pariisi kliimakõnelustega seoses värskendati ja esitleti veenvalt 2008. a Fondation Cartier' poolt toodetud prantsuse filosoofi Paul Virilio ja ameerika kunstnike ja arhitektide Diller Scofidio + Renir ühisel jõul loodud statistilist visuaalset meistriteost, mis vaataja pooleks tunniks ekraani ette naelutab ning järgnevaks pooleks sajandiks karmide numbrite näol haprad tööriistad kaasa annab.

SÜNDMUS
1. EKA sisearhitektuuri osakonna lähedale, kaugele ja sügavale ulatuv õppetegevus (metsa-kõlakojad, näitus Wunderlich Arhitektuurimuuseumis, ajutine klassiruum-installatsioon "Läbipääs" Balti jaama tunnelis, saun rongivagunil jpm). Eeskujulik professuur.
2. Kunstnikupalk. Sadade riigilt palka saavate näitlejate, muusikute, muuseumitöötajate kõrval ei võta viie kunstniku ja kirjaniku loomingu toetamine tükki küljest, ega?
3. Minu jaoks on jätkuvalt sümpaatne kõrgetasemeliste kunstiteaduslike konverentside, avatud loengute ja vestlussarjade toimumine Tallinnas: KUMU sügiskonverents "Jagatud praktikad", KTI avatud loengud ja EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengud.
4. Rael Arteli kureeritud näitus "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" Tartmusis. Nagu ikka, õnnestub Artelil kuraatorina ühiskonnaga nukuteatrit mängida.

TEOS
1. Andres Noormetsa lavastatud ja kujundatud kadrinoormetsa elektrooniline tekstimusikaal "go neo und romantix" Sadamateatris (muusika Cubus Larvik [Karl Saks, Hendrik Kaljujärv], valguskunstnik Margus Vaigu, kostüümikunstnik Maarja Noormets). Fantastiline kontsert-installatsioon.
2. Aet Aderi ja Andra Aaloe Virserumsi Kunstihoone residentuuriperioodi tulemusel valminud osalustaies, kus noored arhitektid-kunstnikud katsid koos väikelinnas pesitsevate asüülitaotlejatega keskväljakul peolaua, kus kohalikele pakuti hõrgutisi põgenike kodumaalt Ukrainast, Süüriast, Afganistanist, Iraagist ja mujalt. Kevade esimesel soojal päeval kohtusid ühe laua taga mõnusas ja ausas õhkkonnas linna põliasukad ja ümberasustamist ootavad põgenikud, kes muidu eelnevalt teineteisele kaugusest kahtlustavaid pilke heitsid. Mõned päevad hiljem helistas kunstihoone töötajatele Rootsi Rahvusdemokraatide kohalik juht ning avaldas kiitust, et just ja vaid selliste sündmuste näol on võimalik vältida ühiskonna lõhestumist. Väga sümpaatne, leidlik ja inimlik.
3. Kirke Kangro osalusperformance Tartu Kunstimaja näitusel.

PUBLIKATSIOON
1. Andres Kure doktoritöö (artiklite kogumik) „Segilöödud piirid. Hilisnõukogude muutused kunstis, ruumis ja subjektsuses Tallinnas aastatel 1968–1979″, Anu Allase "IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole 2. Kunstirevolutsioon 1966" ning Ingrid Ruudi "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994" olid trükised, mille järele koheselt haarasin.
2. Eero Epneri Olev Subbi elulugu. Kadestusväärne töövõime, ladus ja ilus tekst.
3. TLÜ kirjastuse kunstikultuuriga põrkuvatest publikatsioonidest sattusid lugemislauale järgmised raamatud, mida hindan: linnasemiootika kogumik , Barbara Lange ja Gustav Franki "Sissejuhatus pilditeadusesse", Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping koostatud "Maastik ja mälu".


INDREK GRIGOR

NÄITUS
1. Rael Arteli kuraatoriprojekt "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". Olenemata meediakärast oli see üks väga hea näitus, mis näitlikustas, miks ja tõestas, et Rael on endiselt üks meie kõvemaid kuraatoreid.
2. "1995" EKKM-is. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans. EKKM suudab endiselt üllatada, ühelt poolt kaasneb EKKM-iga kohustuslik retoorika, kuidas on tegemist muuseumi kui institutsiooni äraspidise ümbermõtestamisega, teisalt on selle parimad näitused kanooniliselt museaalsed.
3. "Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster" Kumus, kuraator Liisa Kaljula ning "Karlova kriksadull. Ülo Sooster ja tüdrukud" Tartu Kunstimajas, koostaja Enn Lillemets. Näituste teema, autorid ja käsitletav periood kattusid suures osas, kuid seda silmatorkavamad olid erinevused. Kaljula esitas kanoonilise valiku klassikalistest töödest ning üritas nende loomiskonteksti ümber mõtestada, et Tartu sõpruskonna loomingut seekaudu taasaktualiseerida. Lillemets seevastu vältis kaanonit, ning esitas Sõpruskonda kui läbiuuritud ja kõigile enesestmõistetavalt tuttava kunstnike ringkonna loomingut, mille eksponeerimise puhul tasub ja tuleb panustada teostele, mida seni näidatud ei ole.

TEOS
1. Flo Kasearu "Ülestõus". Kui ma seda videot ja intallatsiooni Riias Survival Kit-il nägin, otsustasin kohe ära, et see saab olema kõigu mu aasta lõpus paratamatult kuhjuvate kokkuvõtete tipus. Flo teoste produktsioonikvaliteet on alati muljetavaldav olnud, seekord saavutas see aga erakordse lummuse, mida ma - tagasivaadates eneselegi üllatusena - Köler Prize`i võiudutöö "Me oleme teel" puhul ei kogenud.
2. Teine kunstnik, kelle kunstiline kvaliteet mind alati jalust rabab, on Lätlane Katrina Neiburga. Ta oli 2015 Veneetsia bienaalil üks Läti paviljoni autoreid, kuid avaldas mulle veelgi suuremat muljet Purvitis Prize`i võitjatest koostatud satelliitnäitusel "Ornamentalism" Arsenale Nordis, kus oli väljas Neiburga 2012. aasta Purvitiz Prize`i võidutöö "Asjade mälu".
3. Marco Laimre "Nurr". Miks see installatisoon mulle korda läks, jääb mind ilmselt veel paariks aastaks vaevama, enne kui välja mõtlen.

PUBLIKATSIOON
1. Jõulude eel suleti Leedus asunud peatoimetusega Baltikumi kunstiilmale pühendunud väljaande Echo Gone Wrong. EGW oli üks meie kunstivälja radikaalsemaid kriitikakanaleid, mille ideoloogiliseks positsiooniks oli kriitilisus kui eesmärk omaette. EGW senise toimetaja Gintarė Matulaitytė sõnul lakkab EGW eksisteerimast ja jääb veel vaid arhiiv, ent ühtlasi andis ta ka lootust, et uus kanal Locomotive Press jätkab sealt, kus EGW katkes.
2. Läti kunstiajakirja Studija peatoimetaja väljavahetamine ja ajakirja taandamine ükskeelseks. Kuivõrd seda ilma läti keelt oskamata enam lugeda ei saa, ei oska muutuse määra ja täpset iseloomu kommenteerida, ent kõrvalt vaadates tundub, et kunstiavalikkus laiemalt on rahul.
3. Lugemik vs Paranoia. Ilmselt ei saa rääkida vastandusest ega isegi rangelt võttes konkurentsist, ent Lugemiku ja Paranoia erakordne produktiivsus kirjastustegevuses jätab pikemas perspektiivis kindlasti jälje meie kunstiraamatute ajalukku. Mõlema väljaandja puhul on tunne, et kirjastatud saamine ise on väärtus omaette, kuivõrd tegemist näib olevat bibliograafilise sündmusega. 

SÜNDMUS
1. Y galerii sulgemine Tartu Ülikooli otsuse tõttu müüa maha hoone, kus galerii siiani tegutsenud oli, ning soovimatuse tõttu galeriile uut ruumi võimaldada.
2. Tartu Ülikooli otsus sulgeda maaliosakond mitte seetõttu, et õppekvaliteedile oleks nii tõsiseid puudujääke leitud, mida restruktureerimisega ei oleks saanud lahendada, vaid seetõttu, et seal ei tehta akadeemilises tähenduses teadust. Ma hindan kõrgelt Ülikooli sõltumatust, kuid jätkuv enesesse sulgumine on hirmutav protsess. Senist arengut vaadates ei tundu sugugi võimatu, et tulevikus keelatakse üliõpilastel eksmatrikuleerimise ähvardusel väljaspool Ülikooli toimuvate sündmuste külastamine.
3. Läti Kunstimuuseumi renoveeritud peahoone avamine. Uut püsiekspositsiooni saab küll näha alles kevadel, ent nii nagu Tallinna Kunstihoone üks ajaloolisemaid näituseid on hoone enese taasavamine, nii on ka Läti Kunstimuuseumi tühje saale viie päeva jooksul külastanud 100 000 inimesel potentsiaal ajalukku pääseda.


LIISA KALJULA

NÄITUS
1. „Malle Leis. Kollane suvi“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Tiiu Talvistu
2. „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ Kumus, kuraator Ragne Nukk
3. „1995“ EKKMis, kuraatorid Andres Härm ja Hanno Soans

Ühtlasi: Jass Kaselaane, Flo Kasearu, Tanja Muravskaja, Uku Sepsivarti, Eike Epliku, Alexei Gordini ja Anna-Stina Treumundi isikunäitused Tallinna galeriides; Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“ Eesti paviljoni uutes avarates ruumides, Okwui Enwezori kuraatorinäitus „Kõik maailma tulevikud“ Veneetsia biennaalil ja Norton ja Nancy Dodge`i nonkonformistliku kunsti kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis

TEOS
1. Tarvo Hanno Varres „Leegi vari“ Tartu Kunstimajas
2. Kristina Norman „Tähetund“ Saal biennaalil
3. Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja trupi „Kõnts“ NO99s

Ühtlasi: Irina Nakhova „Roheline paviljon“ Veneetsia Biennaalil ja Katja Novitskova „Aktiveerumise muster (hüppav ämblik, termiidikatedraalide kuhjad, kasvupotentsiaal)“ MoMAs 

PUBLIKATSIOON
1. Svetlana Alekšijevitš „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“
2. Piotr Piotrowski „Art and Democracy in Post-communist Europe“
3. Vikerkaare kaksiknumber Läheb poliitiliseks!

Ühtlasi: Lugemiku paksud noorte kunstnike monograafiad, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirja tõlkeartiklid ja mitmesugused Ida-Euroopa kunsti andmebaasid nagu Parallel Chronologies ja post

SÜNDMUS
1. Kumu sügiskonverents „Jagatud praktikad. Kunstiliikide põimumised sotsialistliku Ida-Euroopa kultuuris“
2. Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu Kunstimuuseumis kui radikaalsuse lakmuspaber
3. Kunstnikupalk kui suur sümboolne samm edasi: kunstnike töö Eestis on väärtustatud

Ühtlasi: Kureerimise teemaline sümpoosion "Between the discursive and the Immersive" Louisiana kunstimuuseumis Taanis, mille põhisõnum oli, et tänases maailmas ei seisne radikaalsus enam kiiruses ja produktiivsuses, vaid aegluses

Ühtlasi: Piotr Piotrowski, Boris Bernsteini, Inge Tederi, Matti Miliuse, Nadežda Tšernobai lahkumine; trööstitu ja verine kultuuride kokkupõrke aasta Euroopas ning Ida-Euroopa libisemine autoritaarsetesse režiimidesse


MARIKA AGU

Aastal 2015 installeerisin ja deinstalleerisin 5+5 näitust.
Toimetasin ja andsin Tartu Kunstimuuseumi alt välja 2 trükist: näituse “Noorus kui elustiil” kataloog ja Kiwa monograafia “Autoportree tundmatuga”.
Tegin 2 5-tunnist DJ-setti: Tartu Kunstimuuseumi aiapeol ja Võrus, Kilomeeter Skulptuuri nö aftekal.
Külastasin ainult 3 suurnäitust väljaspool Eestit: Tbilisi 2. Triennaal, Istanbuli 14. Biennaal ja Survival K(n)it Riias.

NÄITUS
“1995” EKKMis. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans
“Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis” KUMUs. Kuraator Elnara Taidre
“Kunstirevolutsioon 1966” KUMUs. Kuraator Anu Allas
“Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Kuraator Ingrid Ruudi

ISIKUNÄITUS
Uku Sepsivart “Koprakunsti muuseum” Hobusepea galeriis
Marko Mäetamm „Tunne end nagu kodus“ KUMUs. Kuraator Alistair Hicks
Eike Eplik „Mõned neist lindudest lendasid selili“ Tallinna Linnagaleriis
Helena Keskküla ja Art Nõukas “Loogiline laul” EKA galeriis

PUBLIKATSIOON
TKUN ORHA PNUL - Värvi Oma Mõistus Üle. Mihkel Kleis ja Roomet Jakapi. ;paranoia kirjastus. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga ostsin vildikad juba valmis.

Raamatud mida sel aastal lugesin ja võiks teistelegi soovitada:
V. Sorokin “Suhkrust Kreml”
M. Houellebecq “Kaart ja territoorium”
E. Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”


REBEKA PÕLDSAM

NÄITUS
1. S/N @ ThKitchen
2. DOings & kNOTs @ Tallinna Kunstihoone
3. Hispaania paviljon @ Veneetsia biennaal

TEOS
1. "Carmina Trash"
2. Casey Jane Ellisoni „Touching the Art“
3. Vincent Meesseen „One.Two.Three“ @ Belgia paviljon Veneetsias

PUBLIKATSIOON 
1. Verso mixtape 2015
2. Chris Kraus, Lost Property
3. Fiona Duncan, generation anxiety

SÜNDMUS
1. Hilma af Klint Kumus
2. Keskerakonna valimised
3. Suburbia Kopopoli näituste seeria "Vihkamise suvi"

Voldi lahti / Unfold