Erik Alalooga raporteerib sõnas ja pildis tudengiprotestidest Viinis:
Viimaste nädalate Eesti meediat jälgides võib jääda mulje, et Austria pealinnas Viinis on olukord argiselt rahulik. Purskkaevud purskavad, sümfoonikud viiuldavad ja kõvakübarates kutsarid sõidutavad turiste. Heaoluühiskonnas on kõik justkui paigas, kõik on rahul ja elu veereb oma vaikset rada. Aga oh üllatust! Turistivoldiku kaanele ideaalselt sobiv pilt ei kajasta sugugi fakti, et Viini turvaline elurütm on selgelt häiritud. Kaks nädalat tagasi tundus grupile tudengitele, et neil on õigus enamale, kui ühineva Euroopa haridusstandardid neile pakkuda tahavad.
Ilmutuslik Bologna protsess õgib naeratava maski varjus nii kõrghariduse mahte, kvaliteeti, kui ka kättesaadavust. Bakalaureuse-magistriõppe nominaalaega kärbitakse järjekindlalt ning haridusse tehtavad kulutused vähenevad samas tempos. Kuna olukord oli muutunud väljakannatamatuks, hakkasid tudengid massiliselt skvottima ülikoolide auditooriumeid, klassiruume ja koridore ning õige pea ühinesid nendega ka edumeelsemad õppejõud. Ministrite jutule pääseda ei õnnestunud - küll oli neil asja Brüsselisse uusi korraldusi saama või takistuseks tihe päevakava.
Kuid ignoreerimine ei ole seekord vilja kandnud. Kahe nädalaga on protestivaim kulutulena levinud üle Austria ning 5. novembri seisuga olid samalaadsed protestilained kandunud juba ka Saksamaale, kus Münsteri, Heidelbergi ja Potsdami tudengid on samuti hõivanud kooli ruume ühest küljest solidaarsusest Viiniga, teisest küljest seistes silmitsi samalaadsete probleemidega.
5. novembri õhtul leidis asjade loomuliku käiguna Viinis aset protestimarss ja kõnekoosolek, kuhu oodati ligikaudu 100 000 osavõtjat. Politseieskordi saatel alustas ühest linna otsast liikumist Tehnikaülikooli kolonn, mis korjas Kunstiakadeemia juurest kaasa sealsed meeleavaldajad. Linna teisest otsast liikus neile vastu Viini Ülikooli kolonn koos nende toetajatega.
Ruuporitest hüütud laused, mis kutsusid kodanikke solidaarsust üle näitama, ei kajanud kurtidele kõrvadele. Käigu pealt liitusid kolonnidega Türgi päritolu noored, kilekottidega shoppajad ning säravapilgulised pensionärid. Viini kesklinna olulisimaid tänavaid liikluseks sulgedes kohtusid kolonnid kõrvulukustava vaimustuskisa saatel Stadthalle juures. Sinna püstitatud laval toimunud sõnavõttudes öeldi välja kogu tõde, mis kokkuvõttena võiks kõlada üsna lakooniliselt: haridus kuulub tudengitele, kelleks saada on õigus igaühel. Samuti annavad tudengid endale selgelt aru, et õpingute eesmärk ei ole vajalikul hulgal ECTS punktide kokku ajamine, vaid reaalselt õpingute käigus omandatavad teadmised ja oskused. Loomulikult arutati igapäevastes diskussioonides asju sügavuti ja detailselt, lähtudes hetkeolukorrast ja tundlikematest valupunktidest. Tuleb tuttav ette, kuna endalgi on aastaid haridussüsteemis töötades anus bürokraatia ja reformide poolt üsna välja venitatud. Sellest aga juba edaspidi.
Jooksvat infot protesti põhjuste, meeleavalduste ja skvottides toimuva kohta võib leida aadressilt:
http://unsereuni.at?cat=101〈=en
Erik Alalooga on EKA IDK osakonna dotsent.
Võitlus sita vastu!
Viini Ülikooli auditoorium. Viimase kahe nädala sündmuste staap
Tehnikaülikooli kolonn jõuab Kunstiakadeemia juurde
Skvottivad tudengid
Rikaste vanemate lapsed nõuavad haridusõigust oma teenijatele
Omaalgatuslik köök auditooriumi tagaruumis
Hetk enne kahe kolonni kohtumist
Kunstiakadeemia fassaad
Voldi lahti
Lükka kokku
Näitusest Draakoni galeriis (12.10-24.10.09) kirjutas Chaneldior:Saskia Järve maalid on äratuntavad ja eneseküllased. Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element. Läbivaks karakteriks on väikese tüdruku laadne olend, kel, kui ta end näitab, on kunstniku enese nägu. Kui teda näha ei ole, võib siiski aru saada, et maalilt avanev maailm on vaatepilt selle tüdruku silmadest.
„Psühhedeelia“ näituse puhul on Saskia Järve tööd kontseptualistlikult asetatud sotsiaalpsühholoogilisse diskussiooni. Näitus koosneb kuuest maalist ja erinevaid distsipliine ühendavast eksperimendist, mille tulemuseks on kunstniku poolt läbitud psühholoogiliste uuringute reportaazh. Niisiis on näitus pühendatud teatava vaimu otsimisele, ent tegemist ei ole sümboolse intellektuaalse pühendusega ega kujutavale kunstile omase turvalisest distantsist kiibitsemisega, vaid pigem reaalse ja kõiki abinõusid tarvitusele võtva retkega, et leida üles ja mingilgi moel kaardistada see, mida kutsutakse Minaks.
Saskia Järve`t ajendas oma Mina-otsingule ühiskondlik surve, mille kaudu talle püüti sisendada, et tal puudub tema Mina. Kahtlemata tuleb Mina metafoorina käsitleda- ei ole ju mõeldav, et kellelgi jääb puudu tema ise. Et keegi on ja samas teda ei ole. Olemise ja olematuse, yin ja yang-i paradoks muudetakse suupäraseks sobiva mina-ketšupi abil, mida kaasaegne ühiskond kõikidele oma liikmetele lahkesti pakub. Mina ongi puhtalt ühiskondlik fenomen, selles ei ole mitte midagi isiklikku. Mina on ühiskonnale mõeldud konstruktsioon, mis aitab inimest kategoriseerida. Kategoriseeritud objektina muutub inimene asjaks- nõnda kõneleb Vaino Vahing „Vaimuhaiguse müüdis“, milles käsitletud anti-psühhiaatria mõttesuuna teke langeb ajaliselt kokku psühhedeelia mõiste esilekerkimisega kultuuris.
Mina-konstruktsioonide koostamine keset kontrollimatut paljusust sarnaneb linnade rajamisega mädasoo keskele, mis omakorda sarnaneb saarele või päästerõngale keset ookeani. Pildilt „Kräšš“ on selgelt näha igasuguste konstruktsioonide traumaatilisus. Ei piisa silmnähtavalt eksisteerivast pehmete juustega väiksest tüdrukust, kes on pildi kesksel kohal- ikka tuleb ta kasvõi hävituslennuki eskordi saatel vastandada tema puuduoleva Minaga, lüüa ta peaga vastu kindlapiirilist linnastruktuuri, mille kujunemine on võtnud sadu aastaid ja ilmselt ka tuhandeid inimelusid, ja karjuda „Sa pead saama üheks neist!“. Vahing räägib „Vaimuhaiguse müüdis“ küll Ronald Laingist, kes oma teoses „The Politics of Experience“ kuulutab hullumeelsed ainsateks vaimselt terveteks inimesteks selles haiges ja võõrandunud maailmas, ent hiljem viitab Vahing siiski usinalt kategoriseeritud seaduspärasustele nagu „depressiivsetel inimestel on hirm minaks saamise- individuatsiooni- ees“, jne. Seda on aga hea teada, sest praegusel hetkel tarvitab ca 10% Ameerika Ühendriikide elanikkonnast antidepressante. Pildil „Otsides arguse põhjuseid“ on kujutatud roheline tuba voodiga, mille ees seisab hallipäine doktor ja teeb parasjagu haigele voodisolijale süsti. Meditsiiniline sekkumine käib täies hoos. Samas on toas selline atmosfäär, mis kergelt meenutab Lewis Carroll`it. Normaalsuse tähe all vaimset tervist esindava arsti pea ümber lendlevad värvilised liblikad (õlimaalile installeeritud tikandid) ja poleks ime, kui talle jänese kõrvadki pähe tekiksid. Saart ümbritseb ookean, teadvust ümbritseb mitteteadvus ja see kõik kokku on nagunii üks veider unenägu. Ideaalini lihvitud eneseteadvus varjab endas kõikjal laiuvat ja pulbitsevat psühhoosi, mis ootamatult vallandub ja kogu seni nii kindla ja vankumatuna näiv maailm tõmbub kokku ja haihtub mööda iseenese äravoolutoru tundmatusse. Või siis tõuseb haige voodilt ja kaob koos kogu toaga seinaprakku. Ainus, mis jääb, on see lõputu rohelise taimestiku foon, mis on ühtaegu igihaljas ja värske.
Roheline taimestik ja muru on oluline osa Saskia Järve äratuntavast käekirjast. See on esitatud kui kõike pealispindset saatva taustsüsteemi fassaad, milles kihab lõputu elu paljusus. Seda, mis on fassaadi taga, ei ole ilmselt võimalik kujutada. Enamvähem samale fenomenile on viidanud David Lynch oma tuntud punaste kardinatega. Nii rohetav muru kui ka punased kardinad on eelkõige piir. Nõnda võib Saskia Järve roheline muru olla piir Mina ja mitte-Mina või olemise ja olematuse vahel. Pildil „Teesklen kõrgemaks minaks olemist“ on alles jäänud Mina jaoks nähtavasti kõige olulisemad elemendid- tüdruk-Mina, ema-Mina, koer-Mina- ja kogu ülejäänud maailm on rohelise taimestiku taustal abstraktseteks valgeteks täppideks taandatud. Valged täpid langevad murule justkui teised võimalikud Mina-konstruktsioonid, andes mõista oma omadusest hetkega ära sulada ja või püsida kandvate Mina-konstruktsioonide vahel süütute hallutsinatsioonidena. Sellistega koostoimimist on tõestanud ja väljendanud maailmakuulus avangardist Yayoi Kusama.
Pole kindel, millest inimeste minapilt enamasti koosneb ja milles see täpselt seisneb. Tegemist võib olla unistusega (vt pilt „Veike Amierika“) või kontseptuaalse ruumiga, mille omadused määrab iga inimene ise läbi teadlike ja mitteteadlike protsesside. Mehis Heinsaare romaanis „Artur Sandmani lugu“ kohtub oma siseradadel rändav mees endanimelise majaga, mis on konstrueeritud vastavalt tema isikuomadustele. Samas asub nimetatud maja keset mehe enda lõputut sisemaastikku, mistõttu on see hea näide Mina-konstruktsioonide paljususest ja tõsiasjast, et igal Minal on oma kasvulava ja iga kasvulava asub ühe Mina sees, kusjuures Mina-konstruktsioonid ja identiteedid ei ole üksteisest isoleeritud, vaid teineteisega läbi põimunud ja moodustavad justkui hiiglasliku organismi- kui selle sümboliks võtta eelmainitud roheline taimestik, võib oletada, et aimdus sellise organismi olemasolust võib olla meie teadvuse lõppjaam enne teadvustamatust ehk siis seesama fassaad ja need punased kardinad.
Saskia Järve poolt läbitud psühholoogilisest mina-testist justkui selgus, et autori Mina on tema ema. Pildil „Maailm on ohtlik koht“ istuvad tütar ja ema suure vee ääres, nende selja taga hõljub veepinnal päästevest. Ühelt poolt viitab see Mina-konstruktsioonide vajalikkusele- need on otsekui päästevestid, mis takistavad sind uppumast hullumeelsuse merre. Teiselt poolt moodustavad pildi elemendid mängulise situatsiooni- seal on tüdruk ja ema, kellele on kahe peale ette nähtud vaid üks päästerõngas. Valikut ei tee neist kumbki, selle teeb hoopis Mina-konstruktsioone loov subjekt, seesama, kelle silmist avanevat maailma iseloomustab kohalolemine, rahulik ja kummaline viivitusetunne ja seletamatu eksootika.
Tere tulemast Saskia Järve maailma: http://picasaweb.google.com/saskiajarve
Voldi lahti
Lükka kokku
Chaneldior küsis ja Saskia Järve vastas:
„Psühhedeelia“ näituse üheks kontseptuaalseks elemendiks on kaust psühholoogiliste testidega, mille sa ise läbisid, ja mis pidid sind aitama oma „mina“ leidmisel. Kuidas hindad tulemusi?
Läbisin kaks psühholoogide poolt enamkasutatavat testi – vaimse võimekuse testi (IQ) ja isiksusetüübi testi. Lisaks nendele leidsin Internetist veel psühhotüübi testi, mis mind üllatas väga, sest see kirjeldab mind väga hästi ja üksikasjalikult.
Psühholoogi juures tehtud testid näitasid üldisemaid tulemusi, kuid samas määrasid ära minu põhilised tunnusjooned, mida ma pean oluliseks osaks oma „mina“ otsingutes. Siiski ma pean vajalikuks rõhutada, et järelduse, mille kohaselt ma olen õppinud elama nii nagu mul oleks oma ema „mina“ tegin ma iseseisvalt.
Mis sa arvad, mis asi see üldse on, mis paneb inimest otsima omaenese „mina“? Kas seda üldse on võimalik ja vajalik leida ja milles see „mina“ väljenduda võiks?
Ma arvan, et see võiks olla teatavat liiki ahastus, mis paneb inimest otsima oma „mina“ - võimetus ennast määratleda ja suutmatus mõista oma käitumist. Ma ei tea, kas oma „mina“ on võimalik leida ja kas see vajalik on. „Mina“ võiks väljenduda näiteks iseloomus.
Mis sunnib sind maalima ja kuidas sa sattusid tegelema sellega, mida kunstiks nimetatakse?
Ma olen avastanud, et üks väheseid asju, mis mu mõtted kõigest muust eemale viib on maalimine. See on hea viis ennast muust väljalülitada. Lisaks sellele on uue maali valmimine minu jaoks väga positiivne elamus.
Kunsti juurde sattusin peale üsna pikka aega välismaal viibimist. Eestis tagasi olles tundsin, et pole midagi, mida tahaksin rohkem teha. Olin alati soovinud kunsti õppida, kuid mul polnud selleks varem piisavalt julgust. Iirimaal elades karastusin ja ei kartnud enam.
Kes või mis sind loominguliselt kõige rohkem mõjutanud on?
Ma arvan, et mind on mõjutanud kõige rohkem mu kodukant ja perekond, eriti ema.
Kust sa pärit oled ja mida sa enne Kunstiakadeemiasse astumist tegid?
Ma olen pärit Pärnust. Elasin seal kakskümmend aastat. Õppisin Pärnu Koidula Gümnaasiumis ja hiljem Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis, kus minu erialaks oli hotelli- ja turismiettevõtlus. Peale sealseid õpinguid läksin Inglismaale tööle ja sealt edasi Iirimaale. Järgmise sammuna astusingi Eesti Kunstiakadeemiasse.
Kui oma tööd galeriisse üles riputad, mingi pealkirja ja kontseptsiooni alla koondad, kas tunned siis ka teatavat võõrandumist iseendast, olukorrast ja oma töödest? Millal üldse tekivad sellised võõrandumise hetked?
Enamuse oma piltidest olen maalinud kodus, kollase südametega tapeedi taustal ja seepärast olen märganud, et tööd muutuvad galeriis küll, kuid ma ei saaks seda muutumist võtta kokku sõnaga võõrandumine. See on siiski pigem positiivne muutus. Mulle tundub, et minu tööd toovad mind lähemale iseendale ja mul on hea oma maalide keskel olla.
Kõige raskemad on hetked, kui ma tunnen, et pilt pole päris täiuslik.
Oled oma näitusega mõnevõrra dekonstrueerinud ja rehabiliteerinud klisheeks kujunenud „psühhedeelia“ mõiste. Mida tähendab sinu jaoks psühhedeelia?
Antud näituse ja teema puhul mõistan ma psühhedeelia all hinge nähtavaks tegemist.
Mis liinis kavatsed edasi tegutseda?
Ma plaanin ka edaspidi jätkata eneseotsingutega ja teemadega, mis puudutavad inimese olemust. See on minu jaoks erakordselt paeluv. Mis puutub tehnilisse külge, siis mulle endiselt meeldib väga maalida, kuid kindlasti katsetan ka teisi meediume.
Voldi lahti
Lükka kokku
Alljärgnev peegeldab mõningasi mõtteid seoses Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalide komisjonide vahetumisega. Tähelepanu all on sealjuures ennekõike Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapital.
Hiljaaegu tekkis kultuuriministeeriumi dokumendiregistrisse Kulka sihtkapitalide uue koosseisu kandidaatide nimekiri.
Kandidaadid on tugevad ja otsustamine saab kindlasti keeruline olema. Nimekirja natuke lähemalt vaadeldes tekib aga rida küsitavusi.
Esmalt hakkab silma, et mõned institutsioonid on väga agarad kandidaate esitama. Eriti agar on olnud Eesti Kunstiakadeemia 6 tõstatusega (ühe puhul küll kaastõstataja), moodustades nii natuke üle veerandi kõikidest kandidaatide esitajatest. Kuna reglemendis pole määratud, palju võib üks institutsioon kandidaate esitada, ei saa ka mingit probleemi olla. Küll läks mõte aga sellele, et Eesti Kunstnike Liit, kes seekord on esitanud kõigest kolm kandidaati (ühe puhul kaastõstataja), võiks ennast kokku võtta – nende nimekirjas on umbes tuhat liiget, seega võiks järgmine kord näiteks 10% oma liikmetest kandidaadiks tõstatada.
Minnes natuke tõsisemaks. Nimekiri on esitatud Kultuuriministeeriumile, kes peaks kokku kutsuma komisjoni, mis määrab sihtkapitalide liikmed. Üks kandidaatidest seal nimekirjas on Piret Lindpere, kes töötab ka Kultuuriministeeriumis. Kas ei teki konfliktne situatsioon? Ministeerium tõenäoliselt eitab probleemi, selgituseks tuleb a la: ollakse taaskord õiglased ning igaühel peaks olema võimalus ning Eesti on nii väike riik, et korruptsioon ja huvide konflikt on põhjendatud.
Edasi, 22 kandidaadist 16 on Eesti Kunstnike Liidu liikmed. Mis iseenesest tekitab ühe täiesti kõrvalise probleemi. Hetke koosseisus on ainult üks sihtkapitali komisjoni liige, kes ei ole EKL liige. Suur on tõenäosus, et järgmises on kõik EKL liikmed. Edasise mõttekäigu jätan lahtiseks....
Ning jätkates samas vaimus: kes on see komisjon, kes otsustab komisjoni? Paljud kandidaatidest on tõstatatud eesmärgiga, et nad esindaksid tõstatava organisatsiooni huve ja paljud esindama personaalset ekspertarvamust? Mil määral järgitakse kandidaatide valimisel huvide konfliktist hoidumise printsiipe? Jne.
Esitatud mõttekäigud on väga kiirelt kokku pandud ja ei apelleeri eriti millelegi muule kui püüdele tuletada lugupeetavale lugeja meelde, et Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali aastane eelarve on u 22 miljonit (´09 seis) ning oma tegevusega omab see mõõtmatut mõju Eesti kunstimaastikule. Tegu ei ole suvalise komisjoni kokkuklopsimisega, vaid valdkonna ühe (kui mitte kõige) tähtsama komisjoniga. Seega kutsun üles kõrgendatud tähelepanule nii komisjoni moodustamise protsessi kui ka valitud komisjoni töö suhtes.
Markus Toompere
Voldi lahti
Lükka kokku
9. Oktoobril toimus Tartus Atlantise konverentsikeskuses Kultuuriosakonna eestvedamisel Tartu Noore kunsti oksjon.
Kiwa koostatud näituse kataloogi saab näha siin
Oma valikut kommenteeris Kiwa järgmiselt:
Valik sündis väga üürikese etteteatamisajaga, nii et see on maratonis kolme päevaga korraldatud näitus.
Valik oli alusel "noor tartu kunst", keskkooliõpilasest maalimagistrini. Mingeid muid sisulisi kriteeriumeid ei olnud, tahtsin ainult, et kõik ei oleks puhtalt (Tartu sümbolistlik depressiiv)maal, seepärast ka 2 fotograafi ja Bartholi graafilise EP kaks rariteetset printi. Jälgisin et oleks enamvähem müüdavad asjad, seega heli, videot, installatsiooni, padukontseptualismi jms. ei võtnud. Ja pigem
nö. loometee alguses olevad kunstnikud, kuigi Raag on juba suht advanced ja palju näitusi teinud. Otsisin kokku 16 kunstniku kontaktid ja üheksalt õnnestus kahe päevaga just niipalju ja selliseid teoseid saada.
Müüdud said Iiris Kivisalu fotod: "TGL 660" 350.-, ja "60 sekundit hiljem tuli vihm maha" 1100.- Viimase ostis Linnapea.
Barthol Lo Mejori graafiline EP «LolliPopDada» läks alghinnaga 500.-
Marju Kuuse "Alguses oli ring" samuti alghinnaga 1500.-
Emilie Uneskõndija õlimaal «Värvide muusika» 2300.-
Andrus Raagi "Ootamatu kohtumine" 3700.-
Tartu Postimehe artikkel
Pildistas Toomas Thetloff
Voldi lahti
Lükka kokku
Selle aasta augustis ja septembri alguses oli Tartu Loomemajanduskeskuse galeriis (Kalevi 13) Meiu Mündi maalide näitus.
Näitusel olid väljas väikeseformaadilised maalid riidepuudel rippuvatest intiimsetest naisterõivastest ja -kingadest. Kui riidepuul rippuvad rõivad on Mündi loomingu üks vanemaid motiive ja tema nö kaubamärk, siis king on maalija loomingus täiesti uus kujund.
Üldisest motiivivalikust erinesid näitusel kaks punases koloriidis maali: üks kannuga ja teine kolme pirni- või õunalaadse viljaga.
Mündi punases, kuldses ja mustas värvigammas maalide esteetika on minimalistlik: tavaliselt üksik kujund tumedal või ühevärvilisel taustal. Mõnevõrra lisasid näituse maalidele baroksust pitsiga trükitud pinnad ilmestamaks kas tausta või objekte.
Mündi maalide ruumikäsitlus tausta osas on skemaatiline. Kingad näivad asetuvat küll horisontaalsele pinnale, kuid esemete ümbrust on kunstnik maalinud ainult niivõrd, kuivõrd on vaja ruumi aistmiseks. Baleriinikleidid, korsetid ja naistepluusid ripuvad ei kusagil ja kus iganes. Ruum rõhutab objektide ideelisust, objektidega seotud mütoloogiat.
Kuigi näitusel polnud kujutatud sentimeetritki paljast ihu, oli alastus tuntav. Rõivas ilma kandjata vihjab alasti kandjale. Kogu sümboolika: ümbris-sisemus, tühi kest – mängib mõttega lahtiriietumisest. Et esemed Mündi maalidel on nõnda sümboolsed, ei saa need tähendada mingit konkreetset inimest või situatsiooni. Pigem on seosed üldised, suunatud arhetüüpsetele käsitlustele. Kujutatud rõivad ja kingad üksiti väljendavad ja paraku ka kätkevad naist seksuaalselt. Kandja oletatavat alastust võib tõlgendada kui seksuaalsuse kütkeist vabanemist või vastupidi – kui seksuaalse toonitamist. Omaniku puudumine võib viidata nii lahtisaamisele, vabanemisele kui ka igatsusele, vajadusele sensuaalsete esemete järele. Üheaegsed jaatus ja eitus seksuaalsuse aadressil toovad Mündi piltidesse teatud pahelise meelelisuse, vägivaldsuse; mõtiskelu tahtmise ja äraütlemise, aseksuaalsuse ja iha teemal.
Seetõttu kõnetavad pealtäha tavaliselt asjad Mündi maalidel vaatajat küllaltki häbitult ja himuralt.
Mündi piltide seksuaalsus on ühtlasi nii häbitu kui võimalik ja samas täielikult sordiini all.
Baleriinikleit seostub nii tütarlapseliku süütuse kui ka sellest samast murdealise süütusest tuleneva otsekohese seksuaalsusega.
King haakub Mündi varasema loomingu teiste kujunditega intrigeerivalt ja loogiliselt. Tuhkatriinu king on loomulik lisa baleriinikleitidele, korsettidele, tühjadele ja täis anumatele, võikais koloriidis alasti kanadele – kujundid, mis omavahel suhestuses märgivad seksuaalsust sigimise ja viljakuse aspektist.
Münt oli Loomemajandusekeskuse näitusel valinud kujutamiseks seksika kinga kuju: ülikõrge kontsaga peokinga ja kontsakesega idamaise sussikese. Selline king iseenesest on üsna otsene viide seksuaalaktile: jalga–jalast ära ehk sisse-välja idee. Lisaks kinga tuntus seksuaalse fetišina.
Loomemajanduskeskuse näituse kingadest piisanuks rohkemale kui ühele Tuhkatriinule, ja kuivõrd juba ühe kinga pärast pidi prints proovima terve kuningriigi neide, siis selle näituse puhul tulnuks rääkida vähemalt kuuest kuningriigitäiest meheleminekueas kaunitarist läbikatsumisest.
Näitusel olnud maalidel vahelduvad peentes nüanssides vaid nimetatud kahe kingatüübi faktuur ja värv, kontuur ja suurus jääb samaks – see laseb oletada, et kunstnik kasutas šablooni. Tootja ja materjali suhtes jäävad kingad umbisikuliseks, detailid on antud vaid maalilisest seisukohast, kolmemõõtmelisuse illusioon on loodud kokkuhoidlike vahenditega.
Silueti kordus ja ruumi tinglikkus rõhutavad kinga sümboolset tähendust.
Maal kannust tumedal taustal ja maal punaste viljadega rõhutasid Mündi näituse mehelemineku ja seksuaalsuse käsitluse viljakuse külge. On viljad valmis või mitte? On kaevus (kannus) veel vett või on see juba kuivanud?
Eestis riigi praegune ametlik iibepropaganda ja avalikkuse varjamatu surve sünnitamaks on eriti tugev üle kolmekümnestele naistele. Bioloogiline kell tiksub. Aeg läheb, noorus läheb. Ja kui sa ei saa mehele või ei saa last, oled luuser. Tuhkatriinul oli ballil olla võimalik vaid lühikest aega ja siis pidi ta ülepeakaela lahkuma, sest ta sära (noorus, ilu, fertiilsus) kadus. Vaid kaunis king jäi temast maha. Aga kui prints ei tulegi Tuhkatriinut otsima ja king jääb jalga proovimata?
Trepist üles keerduva näituse lõpetasid kolm monokroomset maali üksikust kingast. Neil maalidel pole enam alumiste korruste maalide elurõõmsat kuldset ja punast, värv on mahakeeratud, on must ja hall. King on mälestus, teatud idee surm.
Meiu Mündi näitus Tartu Loomemajanduskeskuses oli meisterliku maalija irooniline ja intellektuaalne jutustus tänapäeva naise rollist Eesti Vabariigis. Esteetidele pakkus näitus ka ilma lisatähenduseta suurepärase elamuse.
MARIS PALGI
Oktoober 2009
Voldi lahti
Lükka kokku
Nagu paljudel teada, on valminud esimesed eksemplarid plakatikalendritest.
Valimik on tehtud HGDF 2008 ja 2009 plakatinäituse põhjal, tulevikku on jäädvustatud Aadam Kaarma, Andrei Kormashov, Andres Rohtla, Anne Pikkov, Anton Koovit, Arbo Tammiksaar, Dan Mikkin, Dmitri Makonnen, DF Stuudio, Ivar Sakk, Janek Murd, Janno Preesalu, Kristjan Jagomägi, Kalle Toompere, Lauri Järvlepp, Magnus Haravee, Margus Tamm, Marko Kekishev, Mart Anderson, Martin Eelma, Martin Pedanik, Martin Rästa, Olga Levistova, Peeter Allik, Silver Vahtre, Tiit Rammul, Tõnu Kaalep, Uku Küttis, Eerik Kändler, Igor Hobotov, Keit Ein, Kaarel Nõmmik, Urmas Villmann ja Kristina Timmer.
Jaemüüki jõuavad need toredad ja praktilised nipsasjakesed umbes paari nädala pärast. Hetkel on aga võimalik, kes ees see mees põhimõttel, neid omandada EKA Avatud Akadeemia büroost soodushinnaga 100.- krooni (trükiarv on ainult 700 ja omahind 75.- krooni). Seega tasub kiirustada.
Avatud Akadeemia büroo asub EKA I korrusel kohe sisepääsu kõrval paremale. Küsige Katre Paavot või Pirje Kõvatomast.
Lisainfo saab:
Marko Kekishev
marko@siirup.eu
56 215 161
Plakatikalendri presentatsioon. Huvi on.
foto: Tanja Muravskaja
Voldi lahti
Lükka kokku
Anneli Porri & publik
Rõõm on lõpuks ometi (ja mitte autori-poolse venimise tõttu) üles riputada
Anneli Porri ettekande märkmed, mis said esitatud
Artishoki Aastanäituse Tallinna kataloogi esitlusel. Ettekande ja kogu kolmetunnise diskussiooni lindistus kahjuks ei õnnestunud (
Tartu sessiooni saab kuulata aga siit!), peame Tallinna sektsioonis veel tehniliselt arenema. Kuid kohaletulnud mõnekümne inimese hulgas jätkus intensiivset arutelu kauaks; aktiivsemateks kaasarääkijateks lisaks Annelile
Maria-Kristiina Soomre, Kati Ilves, Marco Laimre, Indrek Sirkel jt. Lisaks presenteeris talvise kriitikavabriku raamatu-kujulist lõppprodukti
Lemmit Kaplinski.
NB! kogu dokumentatsiooni La Fabrique Critiquest saab näha ja kuulda siit (mh ka kohtumisõhtute salvestused!):
http://v6lur.ee/lafabriqueAga nüüd kunstikriitika problemaatika juurde:
- Sissejuhatavaks ja äärmiselt nauditavaks lugemiseks:
James Elkins „What happend to Art Criticism?” (2007)
http://criticaycontracritica.uniandes.edu.co/textossimposio/ElkinsWhathappened.pdf- Kunstikriitika on kultuuritekstide üks osa. Me ei saa edasi rääkida enne, kui oleme leppinud kokku, et kõigi meie tegevus, kuivõrd see toimub professionaalsel kunsti- ja kultuuriväljal, allub kriitikale (on kriitilise analüüsi objekt), sh avalikule kriitikale.
Traditsiooniline kunstikriitika on tekstirežiim, milles esitatakse argumenteeritud hinnang, mis tugineb kirjutaja professionaalsele ekspertiisile. Hinnang võib olla subjektiivne arvamus, ent koos põhjendustega. Kriitika alla käivad ka deskriptiivsed tekstid, mis on enamasti tuntud ekphrasise nime all.
- Mis meile kriitikaga seoses muret valmistab?
- Kunstniku positsioonilt – kriitikud ei tunne huvi ega kirjuta üldse või kirjutavad mittemidagiütlevalt, oskamatult või teevad maha oma seisukohta põhjendamata, lähtudes ainult maitsest. Artiklid koosnevad enamasti ainult pressiteate lühendatud variandist.
- Kriitiku jaoks – avaldamispinda pole või see on honoreerimata ja/või tugevate ettekirjutustega, kui „keerulist” teksti tohib kirjutada. Näitused ei paku väljakutset ja piisavalt materjali terveks artikliks, soov mitte asjatult tülli minna (sest teadagi, skandaal tuleb!). Ja et nõiaring oleks täielik: usun, et ka kriitikud tajuvad täiel määral, et nende häälel ei ole mitte mingit ühiskondlikku kaalu.
- Publiku vaatepunktist – kriitika ilmumine on ebakorrapärane ja lugemisharjumus ja -oskus kaob, tekstid on mittemidagiütlevad, ei anna piisavalt infot kunstniku, näituse, probleemi kohta, ei arvesta lugejaga/sihtrühmaga. Puudub võimalus valida endale diskursiivselt sobiv kanal, kuna reeglina üle ühe artikli ühe näituse/projekti kohta ei ilmu.
- Kunstikriitika andmine ja vastuvõtmine koosneb mitmest tegurist. Siia jäävad alles kõik kriitikaga seotud psühholoogilised aspektid (madal või kõrge enesehinnang, enesekindlus, solvumine, tähelepanu puudus ja vajadus, soov saada mõistetud ja hirm valesti mõistmise ees), neid võivad leevendada professionaalne enesekindlus ja kriitika võtmine mitte isiklikuna, vaid professionaalse tagasisidena.
- Kriitika talumine ja sellest õppimine on väga tugev professionaalsuse näitaja. Kriitika vastuvõtu võti peitub mõistmises, et meie professionaalne tegevus ei võrdu meie isikuga. Kriitika ei mõista meie kui inimese üle kohut. Mida läbimõeldumad on meie loomingulised otsused, seda kergem on näha neid iseseisvana ja ehk ka muudetavana, igal juhul diskussiooni objektina.
- Kuidas kehva hetkeolukorda parandada? Alustame hädavajalikust harjutustest, enda professionaalse positsiooni läbimõtlemisest. Selleks on vaja:
- mõelda läbi ja jõuda arusaamisele, mida me omalt positsioonilt (kunstnik, kriitik, publik) kriitikalt ootame!
- teha endale selges oma töö professionaalsed kriteeriumid!
- teha endale selgeks, millised on kriitika toimimise psühholoogilised ja erialased mehhanismid, sh ajakirjanduses ja otsesuhtluses.
- Kunsti- ja kultuurikriitika teeb keeruliseks valdkonna eksperimentaalsus. Me ei tea sageli ise ka, kas uudisteos on toimiv, kas kasutatud võtted on eesmärgipärased jne. Järelikult ei ole ka mingit ühtlast alust teoste hindamiseks. Samas on hädasti vaja publikule selgitavat ja abistavat käsipuud, millele toetuda oma otsustes, ning kunstnikule teda ennast selgitavat ja reflekteerivat materjali, millega ta saaks võrrelda ja vajadusel korrigeerida oma „autoripilti”, sõnumit, vahendeid jne.
- Kõige laiemalt on kriitika positiivne programm püüd entroopialt korra poole, vähemalt hetkeks ühe teksti piires taastada stabiilne, soovitavalt positiivne kunstniku minapilt, et seda kohe jälle järgmiste teostega või vastuargumentidega lagundama hakata. Kunstnik: „Öelge mulle, kes ma olen!”
- Kriitiku positsioonilt on kriitika on kujuteldav sirge meie subjektiivsete ootuste ja reaalse sündmuse vastavuse vahel.
- Mida me meie kohta kirjutatud kriitikalt ootame? Laiemalt on põhjused kas ökonoomilist või psühholoogilist laadi.
- Reklaam – positsiooni kinnitamine, kaubamärgi loomine, teavitamine meie voorustest
- Afirmatiivsus – psühholoogiline kinnitus, et me oleme õigel teel, heakskiit, tagab jätkusuutlikkust
- Mälu – kesksete mõtete sõnastamine ja säilitamine tuleviku tarbeks
- Kontekstualiseerimine – teose sidumine taustaga, ankurdamine
- Analüüs – asjakohasus, terviklikkus, professionaalsus
- Tõlgendusvariandid – ootamegi, et keegi loeks meie tööd teisiti, kui me seda plaanisime (Barthes, Derrida), mänguline, professionaalne (Vaata ka: Jan Blomstedt. Lugejate revolutsioon. – Vikerkaar, 12/1990)
- Autoripositsiooni loovat või kinnitavat efekti. Eelkõige töötab siin konflikt – võimaldab oponeerimist ja märterlust, ütleb avalikult, et teie reeglite järgi me ei mängi, aga uusi reegleid veel pole. Ja kui tulevad, siis ka nende järgi ei mängi.
- Väga oluline on kriitika kirjutamise juures hermeneutika, püüe mõista, mis tegelikult ühendab psühholoogia ja kultuuriteaduse:
Karl Wilhelm Friedrich Schlegel: “Kriitika ei ole midagi muud kui teose vaimu ja tähe võrdlemine /---/ Kritiseerida tähendab mõista autorit paremini kui tema ise end mõistis”. Hermeneutika on subjekti püüd mõista maailma; läbi autori (kui teise subjekti) teksti püütakse mõista ka autorit ennast.
- Avalik kriitika on jällegi subjektiivse vastukriitika objekt, mis omakorda võib muutuda avalikuks. Kriitika vastuvõtt toimub sarnaselt teose vastuvõtule, me kodeerime sõnumit lahti kontekstist lähtuvalt, kusjuures konteksti arvestatakse ka kirjutaja isik, nagu kunstiteosest kirjutamisel võtab kriitika arvesse kunstnikku ja tema varasemat tegevust.
- Seega on täiesti ekslik arvata, et „kriitikule jääb viimane sõna”. See ei ole kunagi nii. Ajaloolised ümberhindamised, kunstike endi reaktsioonid oma loomingus, publiku vastuväited, kolleegide vastuväited. Äkki on jätnud selle „viimase sõna” mulje hoopis lünklik professionaalne mälu ja mitte piisav debati jälgimine või kunstnike teoste tausta puudulik tundmine?
- Kriitika probleemi tugevdab teadlik või alateadlik veendumus, et teine pool ei ole oma ülesannetes pädev. Kunstnik on loll ja saamatu, kriitik on õel ja pahatahtlik, kunstnik pole ühtegi raamatut lugenud ja kriitik ühelgi näitusel käinud. See on väga tõsine hoiakuline probleem, mille esmane lahendus enne kultuuriministri poole pöördumist on eneseanalüüs – mida ma teen, mida ma pean oma erialal professionaalseks ja asjatundlikuks tegevuseks, kelle/mille huvides ma tegutsen, mis on mu laiemad eesmärgid lisaks ego kaitsmisele ja kehtestamisele. Kui meil on oma ülesanded selgeks mõeldud, on juba olemas platvorm, millelt me võime neid ülesanded ja asjakohasust hakata analüüsima.
- Kunstimaastikul valitseb totaalne õpitud abituse seisund nii kunstnike kui kriitikute poolt vaadates. Martin Seligman tegi 1960. aastatel eksperimente koerte ja rottidega, kus selgus, et pidevalt ebameeldivasse olukorda pandud loom ei püüagi sellest vabaneda, kui tal ka võimalus peaks avanema. Karistamata loomad seevastu leidsid väljapääsu viivitamatult. Kunstnike ja kriitikute vahel süvenev ja tõena näiv teadmine, et üks on loll ja teine laisk, laseb jääda passiivseks kannatajaks veel pikaks ajaks – kuna me teame, et see nii on ja et midagi muuta ei saa, noh, eks siis passime edasi. Professionaalne enesekindlus, mina-tõhusus on vahendid, mis vähendavad õpitud abituse passiivsust, suurendavad kontrollitunnet oma töö üle.
- Avalikul kriitikal on alati vahendaja, enamasti mingi väljaanne ja selle toimetaja. Vahendaja roll tundub olevat täielikult alahinnatud ka toimetajate endi poolt. Toimetaja peaks ühtviisi kaasa elama nii kriitikule kui kunstnikule, olema esimene, ent nõudlik ja kriitiline lugeja. Toimetaja ülesanne on tagada eetilise tasakaalustatud kriitika esitamine.
- NB! Kriitika ei ole kohtuotsus ega diagnoos, see on diskussioon.
- Enamasti arvatakse, et kriitiku töö juures on kõige raskem kirjutamine. Tegelikult peab kriitik eriti hästi oskama nii rääkida, kirjutada kui eelkõige aga kuulata.
(veel mõned meeleolupildid)
Voldi lahti
Lükka kokku
