Asterisk ja suvekool

Mis on Asterisk, enam vist väga seletamist ei vaja. Kuid nüüd toimub 28. juuli - 04. august Okasroosikese lossis Tallinnas hoopis midagi sellist, mille nimi on "Asteriski suvekool". Mida see suvekool endast kujutab, keda osalema ootab jms pakilisi küsimusi küsis suvekooli korraldajatelt Elisabeth Klementilt ja Laura Pappalt meilitsi Maarin Mürk.

Suvekooli koduleht ise asub siin: suvekool.asterisk.ee
JA NB! ASTERISKI SUVEKOOLI SAAB REGISTREERUDA 24. JUUNINI!!!


Niisiis, kust ja miks tuli idee teha suvekooli?
Suvekooli idee sündis soovist panustada kuidagi Eesti graafilise disaini arengusse. Oleme paljudelt tuttavatelt välismaal kuulnud, et nad tuleksid hea meelega Eestit kaema ja miks mitte kutsuda neid külla just suvel, kui kõigil on talvega võrreldes rohkem vaba aega. Just selle printsiibiga oleme ka alati Asteriski korraldanud – kõik sünnib läbi sõprussidemete ning arvestades, et korraldame midagi nii suurejoonelist esimest korda, tunduski mõistlik alustada oma lähikonnast. Külla kutsutud õppejõud nö katse läbinud – teame, mida võime neilt oodata.

Vabandage minu eelarvamusi, aga suvekoolid minu peas seostuvad pigem ülikoolidele hõlptulu teenimisega (mõningate staarnimede kohaletoomisega, kellel on talvel liiga kiire) ja niisama mõnusalt koos rahvusvahelise seltskonnaga aega veetmisega. Ei seostu aga eriti õppimise või teadmiste omandamisega. Kuidas Asteriski suvekool erineb teistest suvel toimuvatest koolidest või kuidas ta selle formaadiga üldisemalt suhestub?
Oleme sellega täielikult nõus ning vaadates mujal maailmas toimuvaid samalaadseid suvekoole võib seda mitmel puhul ka järeldada. Sõna 'suvekool' on juba eos vastuoluline. Suvi – peamine aeg puhkamiseks, kool – põhiline puhkusevaba periood. Aga mis seal salata, mõnusalt koos rahvusvahelise seltskonnaga aega veetmisel on kindlasti nii suve- kuika ideaalis tavakoolis suur osa. Inimestega tutvumisel ning läbi vestluste õpib tihti vast isegi kõige rohkem. Me ei ole oma eesmärgiks seadnud, et peaksime kindlasti formaadilt teistest suvekoolidest erinema, kuid siinkohal tuleb esile tõsta meie suvekooli suunitlust, mis püüab rääkida graafilise disaini ja selle vormide kõrvalekalletest.

Tahtsingi just küsida, et mis on selle suvekooli sisu, kandev idee?
Suvekooli kandev idee on laiendada graafilise disaini definitsiooni Eesti kontekstis. Hollandis ning mujal maailmas oleme tutvunud mitmete eklektiliste praktikatega, mida oleks huvitav ka Eesti publikule tutvustada. Üha enam oleme näinud, kuidas erialad ja formaadid segunevad ning selle tulem ongi suuresti meie suvekooli sisuks. Soovime arutada, millne roll võiks sellistel ideedel olla Eesti disainihariduses, kuid mitte ainult. Oluline on ka mõelda, kuidas sellisted praktikad reaalselt toimida saaks ja miks need üldse olulised on.

Miks korraldate Asteriski suvekooli just Eestis? Elate-tegutsete mõlemad aastaid Hollandis, Eesti suvi meelitab koju?
>Ja kas see suvekool peaks olema natuke Eesti konteksti arvestades ka nagu järelaitamistund, arvestades väljakäidud mõtet, et disainer on rohkemat kui nö teenindav personal?
Võrreldes Hollandi nadi suvega meelitab muidugi Eesti suvi meid koju ning praktilise poole pealt on see on üks aastaaeg, mil mõlemad kindlapeale iga aasta kodus oleme. Me ei leia otseselt, et meie tegevus ja hetkene elukoht Eestist väljaspool tähendaks, et meie projektid ei oleks seotud Eestiga – aastate jooksul oleme pidevalt korraldanud Eestis Asteriski ning on ka mitmeid plaane lähitulevikuks.
Järelaitamistunniga suvekooli võrrelda ei tasuks. Pigem soovime arutada, mida on välismaailmalt õppida just Eesti kontekstis. Mida saaks reaalselt meil siin rakendada.

Mis on teile suvekooli puhul oluline, mida te ootate juhtuvat? Kas võiks olla ka mingi väljund, tulem?
Ennekõike soovime tekitada diskussiooni graafilise disaini üle, seda nii läbi arutelu kui praktiliste harjutuste. Kuna loodame kokku saada väga mitmekülgse grupi, saab ka näha, kuidas erineva taustaga inimesed koos töötavad. Loenguprogrammi abil loodame näidata, mis vormides disain maailmas eksisteerib ning millist sisu graafilisel disainil on pakkuda. Seda kõike läbi suvekooli õppejõudude Paul Ellimani, Rebecca Stephany, Joris Kritise ja Urs Lehni ja mõningate külalisesinejate.

Millised on teie enda varasemad kogemused/kokkupuuted suvekoolidega?
Nadid! Me ei ole kumbki kunagi üheski suvekoolis osalenud, kuigi huvi on olnud küll. Paraku need suvekoolid, mis meile silma on jäänud, on olnud harukordselt kallid. Sel suvel toimub Euroopas ja mujal maailmas sarnaseid koole ca 3-4 ning nede osalustasud jäävad vahemikku €1000–€4000… Kuid suvekooli formaat ise on meile väga sümpaatne ning nüüd ongi eesmärgiks luua kool, mille tingimused oleksid meie jaoks ideaalsed. Püüdsime hoida suvekooli osalustasu võimalikult madalal, et kõik saaksid seda endale lubada.

Kas mingid osad on ka avalikud, st mõeldud teistele peale registreerunud osavõtjate?
Kogu loengu- ja ettekanneteprogramm on avatud tervele linnale. Esinejate hulgas näeb kindlasti suvekooli õppejõude ning ka külalisi Eestist. Lisaks ettekannetele tahame ühe õhtu pühendada avalikule diskussioonile graafilise disaini haridusest Eestis. Aga täpsem programm on veel välja selgitamisel!

Eestis ei ole väga harjutud selliste asjade eest maksma (isetekkeline haridus ja kultuur) – kui keegi väga tahab osaleda, aga finantsiliselt ei ole võimalik, siis kas on selles osas ka läbirääkimisruumi? Samas kui selle keskne märksõna on disain, siis kas on vaikimisi eelduseks, et selles valdkonnas leiba teenival sihtrühmal on raha?
Nagu eelpool mainitud, et kui võrrelda meid ülejäänud maailma suvekoolidega, on Asteriski suvekool kindlasti odavamaim – eriti kuna ootame osalema ka palju tudengeid, peab hind olema taskukohane kõigile. Oleme ka ise kunagi Eestis tudengid olnud ning teame väga hästi, et ei ole lihtne sellist summat eraldada, kuid selliseid asju tuleb näha omamoodi investeeringuna. 
Kui keegi soovib osaleda, kuid ei saa seda omale lubada, siis tasub kindlasti meiega ühendust võtta, püüame leida lahenduse! Just see disain–raha võrdlus on miski, mis meid lausa närvi ajab. Sellel marginaalsel teljel, kus ise hetkel töötame, tundub, et on tegemist justkui paralleelmaailmadega: sa teed kas töid a) mille eest maksad üüri b) projekte, mis on su enda huvi. A'd hoiab üleval B. Selle vahesfääri olemasolu vajalikkusest ning üldse eksisteerimisest soovimegi suvekoolis juttu teha.

Mis on teie enda jaoks õnnestumise kriteeriumid selle suvekooli puhul? Mille järgi te otsustate, et üritus õnnestus väga hästi?
Selge on see, et tulemusi kui selliseid lihtne mõõta ei ole, eriti pikemas perspektiivis. Omamoodi võit on juba see, et selline asi saab toimuda ning et huvilisi leidub. Aga ennekõike loodame, et kõik osalejad, nii tudengid, õppejõud kui loenguprogrammi külalised, leiaks suvekoolist midagi kaasa võtta ning ehk tuttavategagi jagada. Ja eks natuke lõbus võiks ju ka olla.

Keda te ootate oma suvekooli osalema? Ärge palun vastakse “kõiki toredaid inimesi” :)
Suvekooli ootame osalema kõiki toredaid inimesi. Peaaegu. Oleme kindlasti keskendunud ennekõike Eesti publikule, kuid loodame, et sekka satub ka osalejaid välismaalt. Sihtgrupina oleme arvestanud graafilise disaini tudengid, kunstitudengid, noori professionaale, kuraatoreid ning kõik ülejäänud disainihuvilisi. Oleme püüdnud rõhutada, et ootame suvekooli inimesi ka teistelt erialadelt kui vaid (graafiline) disain, kuid tundub, et sellist publikut on raske kohale meelitada. Samas on neljast õppejõust kaks kunstnikud, kelle töö on küll paljuski disainiga seotud, kuid väljundiks on midagi muud. Seega loodame siiski, et info jõuab ka muu publikuni.

Mida suvekool oma osalejatelt eeldab – kui suur on koormus; kas osalemine tähendab, et tuleb lülitada enda selleks ajaks täiesti muudest tegemistest välja vms?
Parem oleks muidugi, kui saaks olla kohal kogu aja. Oleme püüdnud sellesse pikka nädalasse tuupida võimalikult palju. Workshopid algavad juba hommikul ning kestavad pärastlõunani. Ideaalis näeme, et osalejad on platsis 8 päeva hommikust õhtuni ja samal lainepikkusel.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

(TEKSTI)MASSIGA PEALE! Jass Kaselaane näitusest "Objektid väljal"

EKA kunstiteaduse magistrandid kirjutasid kriitikaseminari raames Jass Kaselaane isiknäitusest "Objektid väljal". Mammutpostitusest leiab seminari läbiviija Maarin Mürki selgituse ülesande püstitusest, viie magistrandi tekstid (Hannes Aava, Marika Agu, Merilin Talumaa, Shalini Mody-Pauts, Marie Vellevoog) ning ühtlasi ka Jass Kaselaane vastukaja kirjutatud tekstidele, mida võib pidada kunstniku ja kriitiku omavahelises suhtes haruldaseks nähtuseks.

Jass Kaselaane isiknäitus "Objektid väljal" Draakoni galeriis 18.02.-02.03.2013

--------------------------------------------------------------------
MAARIN MÜRK kommentaariks - taustainfoks

Jass Kaselaane näituse kohta kirjutatud tekstid valmisid EKA kunstiteaduse magstritele antud aine "Kunstikriitika seminar" raames kevadel 2013. Antud kursus oli jagatud kaheks osaks - kunstikriitikas laiemalt esil olevate probleemide kaardistamine käsitluste, arutelude, arvamuste jms kriitilise lugemise kaudu ning ise kirjutamine; need kaks osa toimusid nädalast nädalasse vaheldumisi. Kirjutamisharjutusi tuli kokku kolm - kõigepealt 2500 tähemärki Tõnis Saadoja värskeltvalminud laemaalist, grupiga arutelu tulemusena koos endale püstitatud positsioonilt 2500 tähemärki Jass Kaselaane näitusest Draakoni galeriis ning lõpuks 5000 tähemärki vabalt valitud näitusest Indrek Grigori nõudmistele vastavalt.

Kuna kirjutamisharjutus Saadoja laemaali kohta näitas, et selline üldine ülesandepüstitus - kirjutage! - et tudengid ise ei pane endale paika mõttelist raamistikku, kellele, kuidas nad kirjutavad, vaid tõesti lihtsalt kirjutasid, siis olid tulemuseks ... lihtsalt ära kirjutatud tekstid, milles kõigis oli küll huvitavaid mõtteid, aga mis olid ka vähe "õhus rippuvad", püüdes teha liiga mitut asja korraga. Kuna me olime ka palju arutanud erinevaid võimalikke kriitikupositsioone, lähenemisviise, otsustuse (judgement) problemaatikat kaasaegses kunstikriitikas jne, siis Kaselaane juurde asudes püüdsime mõelda välja juba kitsama lähtepositsooni. Selleks sai kriitika, millelt on võetud kohustus ja vastutus kõigepealt selgitada, tutvustada, vaid mis liiguks kohe kirjutaja arvamuse juurde ning kehtestaks ennast iseseisvana näituse suhtes. Kuna me kirjutasime eelkõige üksteisele spetsiaalselt kunstikriitikat käsitleva aine raames ning olime kõik näitusega kursis, siis jäi kirjutajale vabadus keskenduda sellele aspektile, mis kõige rohkem kõnetas, allutada tervik ühele elemendile või vaatenurgale, mis kõige intrigeerivam tundus ning sellega siis mängida, argumenteerida, seda laiendada jne. Seega ei olnudki algusest peale eesmärgiks kirjutada arvustust, mida avaldada näiteks päevalehes, vaid mõte oli sundida artikuleerima oma seisukoht ning jätta selleks ka piisavalt mahtu. Tavaliselt on kriitikul kohustus kõigepealt kunstniku/näitust tutvustada, sisse juhatada ning kriitikast on saanud pressiteadete ümberjutustamine, nii et kirjutaja saab kuni viimase lauseni edukalt peitust mängida ning vältida igasugust oma positsiooni väljendamist.

Kirjutamisprotsess toimus nõnda, et seminaris loeti läbi kõigi tekstid ning igaüks pidi kommenteerima ka teiste tekste, nii et tagasisidet ei saadud mitte ainult minult, vaid ka kaaskirjutajatelt - ning lisaks ka Andreas Trossekilt, kes ühe korra seminari külastas. Etteplaneerimatult kujunes harjutus oma teksti mitmekordseks ümberkirjutamiseks - kokku kolm või neli korda, kuidas keegi jõudis. Kuna iga kord kirjutatut arutades leidus kõigi tekstide puhul alati nii palju konkreetset tagasisidet, siis tundus loogiline veelkord ja veelkord ja veelkord see ümber kirjutada. See oli hea harjutus, et saada üle tüdimusest enda teksti vastu, mis tihti paneb seda ära saatma enne kui tekstiga kätt-südamele-pannes ka ise rahule saab jääda. Kusagil protsessi käigus lisandus minu initsiativil ka mõte, et kõik tekstid võiksid saada ka Artishokis avaldatud, kuna hirm avalikustamise ees tundus lisavat ülesandele tõsiseltvõetavust ja kirjutamisele enesedistsipliini.

Mis siis välja tuli. Mitu nädalat sama tekstiga tegelemine osutus (ettearvatavalt) raskeks ülesandeks ja ilmselt iga kirjutaja ise teab, kui palju ta tegelikult seda lõppkokkuvõttes tegi - üle paari nädala tekstidega jälle kohtudes mina ja teised detaile enam ei mäletanud. Teine raskuspunkt oli (samuti ettearvatavalt) oma vaatenurga väljakujundamine ning selle jõuline artikuleerimine - lõpuks valminud tekstid on enamasti siiski üsna "korralikud" arvustused, millest enamikust saab teada ka kunstniku varasema loomingu jms kohta, mida ei olnud tegelikult kohustust katta. Põhimõtteliselt oli ülesanne kirjutajatelt välja pressida hinnang või oma arvamus, kuid iga näitus ei tekitagi mingit kirglikku positsioonivõttu. Kuigi kõigile Kaselaane näitus meeldis, siis polnud see ikkagi kuigi nö orgaaniline olukord ning see paistab mõneti ka siin avaldatud tekstidest välja.

-------------------------------------------------
HANNES AAVA "Tekstid väljal"

Teksti ja taju vaheline ambivalentne, vastastikkusel sõltuvusel ja konkureerimisel põhinev suhe tundub olevat üks inimkonditsiooni suuri paratamatuseid. See suhe meenutab nö paja ja katla konkurentsi loogikat, milles kumbki teineteist üleliigseks peab ning endi seotud saatuste paratamatust tunnistada ei taha. Tekst üritab tajutavat maailma loogiliselt meie jaoks sõnastada, taju näib aga võitlevat sellise lahterdamise vastu, mis muudab kogemuse vaesemaks ning asetab ta ahistavatessse keelelistesse raamidesse. See sama konflikt kerkis üles Jass Kaselaane Draakoni galeriis toimunud näitusel „Objektid väljal“, mis jätkab tema traditsiooni kasutada segatehnikaid, luua paeluvaid, segadusse viivaid ruumilisi lahendusi ning vältida konkreetseid vastuseid või isegi küsimusi.
Näituse kaastekstis avab Kaselaan oma kontseptsiooni: seintel eksponeeritud metsavaadete fotodega on galeriis taastoodetud keskkond, milles kunstnik algselt uuritavaid objekte koges. Fotodel jäädvustatud ruum saab sünteetilise jätku galerii põrandal, ent toimunud on võimatu: väljal kogetud hämarusest on sündinud ja materialiseerunud füüsilised objektid. Kunstnik on oma nägemise akti materialiseerinud, andnud sellele tahke vormi, kogetud pimeduse ja prožektorite valgusmäng lõi kolmikstruktuuriga musta objekti, mis mõjub väikses galeriis ahistavana. Tajulist dissonantsi võimendab asjaolu, et metsavaadetega fotod, mis peaksid „avarat“ välja kujutama, on mõõtmetelt väga väikesed. Olukord on ebaloogiline ja desorienteeriv, ent avatud võimalikkustele, nagu alati nendel harvadel puhkudel kui taju suudab eirata mõistuse katseid kogetavat verbaliseerida. Objektid väljal/ näitusesaalis põhjustavad sõnadega seletamatut afektiivsust, nad lummavad meid eelkõige seetõttu, et me ei oska neid teksti abil „ära lahendada“. Seda võiks võib-olla hästi võtta kokku oksüümoronlikuna mõjuv sõnapaar viljakas ängistus.
Sõnalisuse, täpsemini meeleliste kogemuste verbaliseerimiskatsete vastu näib kohati võitlevat ka Kaselaan ise, näituse kaastekstist leiame laused: Ja siis meenus mulle ühe ammu lahkunud sõbra luuletus. Aga hommikuks läks see jälle meelest ära. Siis saab aga hakkab kunstniku enese loodud tekst taju üle võimust võtma ning üleliigseid selgitusi andma. Võimalikke tõlgendusi loendavad read meenumisest, unustamisest, kaduvusest, igatsusest millegi salapärase, püsiva ja igavikulise järele mõjuvad seejärel juba poeetiliste klišeedena. Hiljem tõmbub tekst/kunstnik tagasi, üritadse algset olukorda taastada: Samas on väljapanek vaadeldav ka lihtsalt sellena, millele pealkiri viitab: objektidena väljal. Ta näib nüüd nõudvat vaatajalt äsjaloetu unustamist, mis eeldaks võimatut mälumanipulatsiooni – teksti juba lugenuna, on meil võimatu unustada kunstniku öeldu ning taastada esialgne viljaka kujutlusvõime ja teadmatuse seisund, mis valdab galeeriisse „puhta(ma) lehena“ sisenenud külastajat.
Võib-olla on Kaselaane eksimine näilik ja tema eesmärgiks kommenteerida olukorda, millele inimene teksti kasutusele võtmisega tee avas. Adudes teksti piiratust, laseme tal siiski tungida kõikjale ning üritame selle abil seletada kõike, ka seletamatut. Nagu näiteks olematuid objekte väljal.

-----------------------------------------------------------------------------
MARIKA AGU "Jass Kaselaane semantiline labürint"

Klassikaline kommunikatsioonivormel eeldab sõnumi sihipärast edastamist võimalikult väikeste informatsioonikadudega. Kuid nagu ikka, peab arvestama teatud hulga müraga, mille sekkumise tulemusena ei jõua sõnum oma algsel kujul vastuvõtjani. Jass Kaselaane isiknäitusel „Objektid väljal“ pürgis esitletud skulpturaalsete vormide puhul esiplaanile kommunikatsioonis kaasavarana antud müra. Müra domineerimisest tulenevalt pidi vaataja arvestama lõpmatu hulga tähendustõenäosustega – midagi jääb alati ebakindlaks, varjatuks, autorile reserveerituks. Jass Kaselaane loomingu puhul kehtib printsiip kes otsib, see ei leia.
Kunstniku kompromissitu enesetäius avaldub labürindis, milles ekslemine ei pühitse abinõud selge eesmärgi poole liikumisel, kõik pingutused tuletamaks loogilisi tähendusi jooksevad liiva. Kaselaane süsteemi sisenenuna leiab vaataja ennast üha raskemini väljapääsetavas olukorras, ta püüab tähendusloomes veerida kokku mingisuguseid arusaadavaid sõnaüksusi, kuid välja kukub agrammatiline jäljendus visuaalsetest vormidest. Kunstnik küll viitab tuttavlikele objektidele, kuid nende reaalne esitus on nihestatud. Ratsionaalselt põhjendamatu nägemuslikkus on vormi moondavaks jõuks. Niisiis leiavadki näitusesaalis üksteise kõrval oma koha olluslikud miinid sulandumas ruupori suuks, raudkonstruktsioonidel klastrina kõrguvad prožektorid ning endassesulgunud puidust kiriku makett, mille külge monteeritud elektrikapp tekitas pininat nagu tiirleks kärbes näituseruumis ringi.
Kaselaane eneseväljendus naudib oma isepäist olemist, oma mikronarratiivi – seepärast ei tohikski liigselt vaevelda teoste tähenduste otsimisega, vaid kogeda nende kohaolu – kuidas nad ruumis toimivad, millise keskkonna suudavad tekitada. Ometi toimib Kaselaane näituse „Objektid väljal“ puhul Draakoni galerii liiga turvalise paigana, kus oma kohaoluga ruumis manifesteerida. Tulenevalt ruumi kammitsetusest, osutus galeriipind pigem vaese mehe väljaks.
Ekspositsioonipinnana paneb valge kuup proovile kunstiteose kvaliteedi, selle vaadeldavuse – kas toob hukatuslikult esile selle puudujäägid või vastupidiselt paneb teose särama. Kas Kaselaan püüabki rõhuda antud näituse puhul klaustrofoobilisele efektile, mahutades oma mastaapsed skulptuurid võrdlemisi väiksesse ruumi? Tühjad lumised väljad näitusel esitletud fotodel viitavad parema akustikaga paigale, mis lubaks Kaselaane skulpturaalsete objektide edastatava sõnumi summutaval müral paremini kõlada. Kuid paljas viide ei loo täisväärtuslikku kogemust, mis lubaks vaatajal langeda täielikult kunstniku omailma.

------------------------------------------------------------------------
SHALINI MODY-PAUTS "Igav lumi ja tühi väli"

Veebruari lõpus Draakoni galeriis esitleti Jass Kaselaane näitust „Objektid väljal“, mis tegeles suuresti must-valge fotoseeriaga ning vähesemal määral kunstnikule omase skulptuuri ja ruumiinstallatsioonidega. Kuna abstraktsete vormidega tehisobjektid ei mõjunud ruumis piisavalt kõnekalt ja õigustatult, jäävad need alloleva kirjatüki fookusest välja. Näituse domineerivaks ja kõlavamaks liiniks jäi hoopis Kaselaane puhul pigem siiani harvaesinev kommunikatsioonivahend foto.

Kaselaane fotod kujutavad üle lumise ja tühja välja laiahaardelist vaadet paksule metsatukale. Vaataja on paigutatud lumise välja teise otsa, luues metsatukaga haigutava distantsi. Metsatukk on vaatajatele justkui suletud. Vaadates kaugelt üle lumise põllu, tundub metsatukk kui ahvatlev pääsetee väljalt, kuid sinnasaamine tundub võimatu. Kaselaane objektid on justkui mingisugusel alal, ruumis, mis eksisteerib ja toimib niiöelda võimuväljast väljapool: hoopis kaugemal ja kõrgemal universumis, mis pole enam institutsioonide ja inimkonna poolt hoomatav ega kontrollitav. Väli, mis asubki väljast väljapool ning mis jätab vaatajale saladusliku ent kõleda mulje.

Vaadates fotosid, tekkivad assotsiatsioonid hirmuga jääda igavikuliseks ajaks üksinda. Kaselaan on püüdnud edastada oma fotodega talvehämaruse romantikat. Ta on öelnud:“ Pimeduse saabudes täitus tühjus pimeduse, ning pimeduses peituvate aineliste ja mitteaineliste objektidega. Siis süttisid prožektorid. Paljastusid aineliste objektide tumedad kehad.“ Kuigi teosed peegeldasid erineva hämaruseastmega talvevaateid, siis jätavad Kaselaane teosed vaataja teadlikult maha: igavasse lumme ja tühjale väljale. Fotod ei suutnud vaatajat panna positsiooni ja lennutama kohta, kus valguse ja looduse kooskõlas tekkiksid silme ette erinevad mänglevad kujundid.

Lisaks fotodele tegeles Kaselaane näitus erinevate skulpturaalsete tehisobjektidega ning sinna juurdekuuluva monotoonse ja tuima taustamüraga. Kuna näitus kõnetas fotokesksena, siis siinkohal seadsid Draakoni galeriisse paigutatud objektid Kaselaane fotode interpretatsioonile teatavad piirangud. Ruumitäitvad objektid mõjusid kohati juhuslikult üle näitusepinna laotatud ning nende paigutus pigem takistas liikuda piisavalt kaugele, et luua distants enda ja foto vahel, tajumaks paremini kunstniku soovitud müstilist valguse-hämaruse harmooniat. Lisaks avaramale ruumile vajaks selline näitus sugestiivsemat keskkonda, kus vaataja saaks hetkeks unustada reaalsuse.

Lahkudes näitusesaalist, on silme ees metsamotiiv, mis justkui juba andis midagi saladuslikku ent samal ajal jäi siiski suletuks. Ning agressiivselt kerkib mõtetes esile ikka seesama fraas: igav lumi ja tühi väli...

---------------------------------------------------------------------------
MERILIN TALUMAA "Objekt, mis kukkus Maale"

Jass Kaselaan on viimastel aastatel loonud järjekindlalt mahukaid ning raskesti hoomatavaid skulptuuri- ja ruumiinstallatsioone. Kaselaane skulpturaalsed vormid läbivad iga näituse tarbeks uuenduskuuri ja muteeruvad seeläbi näiliselt uuteks objektideks. Kunstniku viimasel isikunäitusel Objektid väljal on eksponeeritud mitmed juba varasematest näitustest (Hingede rändamine, Valgus on meie jõud, Aed) tuttavad tööd, nagu puidust kirik, hiiglaslik ruupor, prožektorid ja tuvastamatu kahest ümmargusest vormist koosnev skulptuur. Kõik objektid on seekord kaetud süsimusta värvikihiga. Lisaks imposantsetele tehisobjektidele on viimasel isikunäitusel eksponeeritud ka fotod tühjast lumisest väljast.

Väikeseformaadilised fotod, millel on kujutatud avarat lumist välja, on asetatud vastamisi tumedate endasse sulgunud objektidega. Lavastatud ruum on samaaegselt ligitõmbav ent suletud, avar ent ahistav. Näituseruumi sisenedes astub vaataja lavale, tema mõtteid summutab tugev lakkamatu heli ning tema kohalolu markeerib kõrgelt langev prožektorivalgus. Pidevalt ümber kehastudes loovad skulptuurid ja fotod vaataja ümber uusi ruume, millesse on kerge ära eksida.

Kaselaane illusionistlik mängumaa on mõneti sarnane 1970. aastate ulmefilmidele: koheselt meenuvad Nicolas Roegi kultusfilm The Man Who Fell to Earth (1976) ning Steven Spielbergi Close Encounters of the Third Kind (1977). Roegi filmi peategelane härra Newton elas paralleelselt kahes maailmas ning püüdis pidevalt ümbermaskeerudes varjata oma päritolu. Pidev liikumine ajas ja ruumis tõi aga endaga kaasa rohkete paralleelmaailmade tekkimise, mille sisse mässituna ei leidnud peategelane enam lõpuks väljapääsu koju naasmiseks ning jäi lõpuni vangistatuks, anonüümseks maskikandjaks.

Kui Kaselaane varasemaid näitusi iseloomustab terviklikkus, detailide läbimõeldus ja fantaasiaküllus, siis käesoleva näituse puhul jääb mulje nagu kunstnik oleks näitust kokkupannes valinud mugavama ja vähem riskantse tee. Juba mitmetel varasematel näitustel eksponeeritud ja mõningase transformatsiooni läbinud objektide täienduseks on kunstnik juurde lisanud vaid ühe uue fotoseeria. Draakoni galerii kitsas, kokkupressitud ruumis ei näi aga fotod ja skulptuurid üksteist täiendavat, pigem vastupidi, need loovad ebaselge ja mittetoimiva koosluse. Objekt, mis kukkus Maale jääb siiski vaid anonüümseks skulpturaalseks vormiks, selleks, millele viitab ka näituse pealkiri – objektiks väljal.

---------------------------------------------------------------------------------------------------
MARIE VELLEVOOG - "Valguse pimedus ja industriaalne poeesia"

Kõik Jass Kaselaane viimaste aastate näitused on rohkemal või vähemal määral kandnud endas poeetiliselt eksistentsialistlikku vaimsust. Tema teostest on läbi käinud hingede rändamise teema, ta on mõtisklenud surmajärgse elu üle ja loonud müstilisi ning paeluvaid installatsioone religiooni ja teaduse, loomade ja inimese suhete teemadel. Ka Draakoni galerii näitus „Objektid väljal“ jätkab sarnast müstilise poeetilisuse liini.

Näitus oli üles ehitatud ruumi, fotode ja objektide kooslusele, mille mõju määras ekspositsiooni kogemise. Fotodel kujutatud väli muutus galeriiruumi osaks või õigemini vastupidi – näitusesaal sai osaks lumisest väljast. Tehislike suuremõõtmeliste objektide ahistus vastandus välja avarusele, moodustades vastuolulise tajukogemuse – reaalsel avatud väljal tunduksid need objektid väikestena või vähemalt häiriksid vähem. Kitsasse ruumi pressituna tõusis eriti intensiivselt esile nende suur mastaap ja rõhuvusele panustav mulje sündis tänu ruumi mõõtmetega suhestumisele. Ruumi ja objektide koosmõju haaras vaataja endasse ning määras tema tajukogemuse.

Näitusesaal oli küll metafüüsiliselt transformeerunud fotodel kujutatud avatud välja osaks, kuid selle sünteesi kaudu tekkinud väli oli avatud ainult näiliselt. Fotodel jäädvustatud vabaduse ja avaruse tunne oli petlik. Tegelikult koosnes välja hämarus suuremassilistest ähvardavatest objektidest, mis näituseruumis materialiseerusid. Väljaspool nende objektide maailma, või õigemini selle eelselt eksisteeris teine, loomulik maailm. See maailm paistis veel seintel olevatelt fotodelt. Siis aga tuli miski, mille kirjeldamiseks ei piisa sõna „valgus“ kasutamisest. Tekkis mingi katkestus, aja seismajäämine. Ja seda tardumust tekitas intensiivne ja pimestav valgus, mis voolava ja häguse hämaruse enda alla mattis. Läbi selle kaotas valgus paradoksaalselt oma valguse omadused ja muutus hoopis uutmoodi pimeduseks. Selles maailmas sai valitsevaks ligipääsmatu ja suletud industriaalsus, kus kõik on vaenulik, kuid samas tumm ja ükskõikne.

Selles uues maailmas kehtivad uued reeglid. Valitsevaks saab industriaalne poeesia, mida iseloomustab eksistentsiaalne üksindus. Miski pole varjatud, aga samas midagi ka pole. Kõik mitteaineline on muutunud aineliseks, aga just see loobki omamoodi tühjuse. See, mis uue maailma tervikuks seob ja seda defineerib, on pinge. Agressiivse ülevalgustusega kaasas käiv monotoonne kõrgepingeliini pinin täiustab kõigile aistingutele suunatud rünnakut. Samas jällegi tekib erinevatele tajukogemustele rõhuvatest elementidest teatud uimasus, ärkveloleku ja une vahepealne seisund, mis muudab kõik ümbritseva osaliselt ebareaalseks. Väli hajub ja asendub galeriipõrandaga. See ongi näituse lõppvaatus.

------------------------------------------------------
JASS KASELAAN andmas tagasisidet
Tegemist on üleskirjutusega Vabaduse väljakul toimunud vabas vormis kohtumisest 04.06.2013.

Enda näituse kohta kirjutatud kriitika puhul omab tähtsust see, mida sa tahad lugeda – kindlasti ma ei ole objektiivne kõiges. Kõikides tekstides oli väga häid lauseid ja mõtteid, mida ma kindlasti kunagi millegi tarbeks kasutan. Ma ei oska väga tudengite taset hinnata, aga kirjavead ja sõnakordused häirivad mind alati õudselt. Eelkõige tuleb selgeks teha üks asi, mis käis läbi mitme teksti puhul – ma küll kasutan sama vormikeelt, kuid kunagi pole tegu täpselt samade objektidega nagu tekstidest võis mulje jääda. Kuidas kunagi – kas hiiglaslik ruupor või lehter – mahud on alati vahelduvad. Tekstidest loeb välja nagu kasutaks ma samu asju, mitte motiivi. Kõik minu näitused: „Tulge tagasi inimese lapsed“, „Aed“, „Valgus on minu jõud“ on alles, tervikud – ma ei ole neid hiljem taaskasutanud, lihtsalt vormid on sarnased. Kohati tekkis küsimus paljud seda näitust näinud on.
Hannese Aava teksti ma kaifisin, kuigi alguses häirisid mind liigsed võõrsõnad, mille kasutamine oleks justkui teab mille näitamine. Kuid hetk hiljem sain ma aru, et selline ongi tema stiil. Minu jaoks oli huvitav minu näituse kaasteksti analüüs, tuues välja sealsed küsitavused. Kui ma ise olen oma teksti hiljem üle lugenud, siis tõepoolest paistavad silma totaalselt imalad klišeed, aga selle võimalike tõlgenduste loenduse panin kirja, pidades silmas oma ema või vanaema, keda tabaks neid lugedes „ahah!“ Märksõnad puust ja punasest ette. Kuna mu näitustele heidetakse ette raskesti mõistetavust, tahtsin, et kaastekst oleks näituse üks osa – võimalikult selgitav, kuid sealjuures muutumata kirjeldavaks saatetekstiks. Väga positiivse tunde tekitas kriitiku võime leida näitusest printsiip „vältida konkreetseid vastuseid või isegi küsimusi“, mis on ühtlasi ka mu elu statement – ma ei usu, et eksiteerib konkreetseid vastuseid või küsimusi. Kui kriitik sellised asjad üles leidis, tekitab see väga positiivse tunde.
Võtsin selle näituse puhul vabaduse mitte tekitada publikule distantsvaadet kujudele, et inimene ei saaks ühestki objektist kaugemale kui meeter-poolteist. Täites näituseruumi ei pidanud ma silmas lihtsalt kvantiteeti, vaid proovisin luua olukorda, kus vaatajal tekiks tahes-tahtmata esitletud vormiga kontakt, mida ta ei saa eirata – kas need objektid meeldivad need talle või ei – igal juhul nii ta näeb nende pinnastruktuure ning ühtlasi nende mõjuvust läbi massi ja suuruse. Kogu selle väljapaneku ainuke distantsvaade oli tänavalt – vaade, mis oli raamitud Draakoni galerii ovaalse aknaga.
Püüdsin selle näituse puhul olla võimalikult lihtne, kirjeldada endale omaste võimetega sõnadega kirjeldamatuid asju. Kuid nagu iga abstraktse vormi puhul on lõpmatu hulk tähendusvõimalusi. Tolle musta majakese kohta ütleks matemaatik, et see on romb, millel on üks ots väljaulatuvalt terav. Skulptuuraalse vormi puhul meeldib mulle see, et ei ole võimalik hämada – kui kahemõõtmelise töö puhul jäävad mingid asjad tahes-tahtmata varjatuks, siis skulptuuri puhul on vorm terviklikult igalt poolt nähtav.
Kriitikateksti puhul peab alati põhjendama oma arvamust. Öeldes, et „tehisobjektid ruumis ei mõju piisavalt kõnekalt“ (Shalini Mody-Pauts), peaks siiski põhjendama oma arvamust, vaatamata sellele, et säärased abstraktsed vormid mõnda inimest ei kõnetagi.
Näitusel esitletud piltide kohta peab täpsustama, et tegemist ei olnud must-valgete fotodega. Need olid värvipildid, kuigi värve oli tõepoolest vähe. Fototöötlust ma ei teinud, tõstsin küll natukene kontraste, kuid värvide kallale ei läinud. Minu eesmärk oli teha võimalikult igavad pildid – kui keegi pani tähele, paigutasin ma horisondi täpselt pildi keskele, kuigi see on ilusate kompositsioonireeglite vastu. Raske oli leida vaadet, kus poleks ühtegi inimjälge või tehisobjekti, sest lainurkobjektiiviga jääb ikka mõni putka või muu jubin peale. „Igav lumi ja tühi väli“ – tõepoolest see oligi minu fotode point. Shalini teksti ülesehitus tundus mulle kõige nõrgem, sest enne lõppsõna kordab sissejuhatust – ta oleks võinud minna lõpuni välja rääkides ainult fotodest. Mul oli küll hea meel lugeda, et minu taotlus toimis – ta ei saanud neid pilte vaadata talle sobivast kaugusest, objektid suunasid tema liikumist.
Marie Vellevoogi teksti oli väga meeldiv lugeda, kuid sellele ei oska mitte midagi vastu öelda. Hea kriitika on see, kus tekivad vastuväited, diskussioon. Antud tekst sarnaneb näituse kaastekstiga, moodustab näitusega terviku, on elamusekirjelduseks, kuid mitte kriitikaks. See-eest tore, kui keegi kaasa tripib.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Interview with Mikkel Carl

On May 21st, Tallinn Tuesdays returned for a third edition of gallery nights. Organized by Estonian Contemporary Art Development Center, six Tallinn galleries participated with extended viewing hours and special events (check out more information from HERE). Liina Rajaveer did lengthy interview with Copenhagen-based Mikkel Carl, whose special installation “Brand New Paintings Caught in the Headlights of Parking Cars” were on view in front of the Vaal Gallery. Interview was originally made for Vaal Gallery home page and can be found from HERE; Artishok is happy to share it with our readers and add some more pictures of installation itself and of the event!

As an introduction, could you shortly tell the story of yourself and art? How did you find your way from philosophy to artistic practice? 
As a teenager I was obsessed with brands, even though most of my friends actually weren’t. In the eighties, coming from a Danish middleclass background you couldn’t really afford brand clothes, so it was a big thing to me when my uncle returning from a position in Thailand brought back embroidered Lacoste-crocodiles in bulk. I had my mother sew one on to my home knit sweater. I also remember being quite amazed when my math teacher told us that Japan exported pencils labelled “P.arker” instead of “Parker”. In my room the walls were covered not by rock star posters or autographed pictures of football players but with homemade Nike Air Jordan advertisements. Later, I went on to making my own “Levi’s” T-shirts using the textile pencils I got for my birthday. I still recall one that I was particularly proud of. Having learned this trick as a boy scout deciphering hidden messages I sprayed lemon juice on to the soles of my worn Timberland booths, walked across a piece of paper, and then gently heated it from below until the footprints appeared. These I traced on to the T-shirt adding the Levi’s brand and a text saying: “Rebels never go out of style, they just walk away”. Nevertheless, most of the time I just felt bad because my brand clothes weren’t genuine and because I sucked at freehand drawing. This feeling sort of stayed with me until I, many years later when I was studying philosophy, discovered appropriation art.

Much of your artwork is in a way dealing with ready-made or objet trouvé. This concept has been around already since Dada, for a century now; what is still interesting about it, what are the possibilities and limitations in this genre?
In the first year studying philosophy I read both Ursprung des Kunstwerkes by Martin Heidegger and T. W. Adorno’s Ästhetische Theorie, both dealing with the metaphysical and socio-political aspects of art. Popular at the time was also a notion of “aesthetic experience” not being limited to artworks per se but rather used in the attempt to conceptualize a general aesthetic dimension by drawing heavily on romantic philosophy and literary theory. Personally I found all of this a little too romantic, but then I started writing about the readymade strategy combining it with my interest in post-structuralism, which is the best excuse ever for not being original. My main concern was to trace a common productive force that cannot be conceptualized in and by itself, but only retrospective through the differences between the entities it has already created. The point is that it is not the things in themselves but the differentiating principle that is in a way “original”. Cut down to basics, in my opinion this is what Jacques Lacan calls ‘lack’ or ‘absence’, Michel Foucault names it ‘power’, Roland Barthes generalizes ‘writing’ as a sort of ‘reading’ (and vice versa), and Jacques Derrida even makes up this new word ’différance’.
This is heavy stuff I know, but it’s all very important should we be able to see the unrealized potential in the avant-garde’s use of readymades. Most often the avant-garde has been identified with the Hegelian ideal of overcoming the distinction between art and life. Most famous is Peter Bürgers Kritik der Avantgarde, in which he describes the neo-avant-garde of the fifties and sixties as simply the institutionalized version of the historical avant-garde thus making it all to clear how unsuccessful it’s attempt to repeal the category of the artwork really was. Personally, I regard this outspoken ambition as more of a rhetorical tool trying to create a movement towards something new. After all it was indeed a crucial moment in art history when everything no longer had to be created (almost) from nothing (pigment and media, clay and plaster, the raw marble block). The ready-made was a far more realistic way in which art and life can come together.

Inspired by Freud's concept of 'Nachträglichkeit', meaning ‘postponement’ or ‘delay’, as well as the aforementioned notion of 'différance' – a trace left without an original – Hal Foster even claims that the past never ends. Whatever happens later it will keep affecting what once happened. Had the neo avant-garde not taken up the strategies from Dada, Constructivism, Futurism and Surrealism, there would never have been a historical avant-garde. It was the repetition that created the original.

Theorizing the avant-garde in this way offers a peculiar mixture of linear and cyclic time, which means that as an artist you can keep creating new meaning even though everything has already been done several times over. But of course there’s also a downside to all of this. With any “negative” philosophy – be it Adorno’s ‘negative Dialektik’ or Derrida’s so-called deconstruction – the problem is that you stay fixed to whatever it is you’re trying to surpass. For sure this is less rewarding than the “positivity” and vitalism of say deleuzian thinking. I honestly admire anyone who is able to create a world of their own.

Installations involve objects arranged to create a certain space. Can your objects be removed from their installational context, in a way breaking the conception? How significant are the objects taken on their own (i.e. “The Invisible Hand” (2011))?
“The Invisible Hand” was not a very good show. I mean, I still like the works, but in constructing a conceptual unity that could be experienced in real time and space the exhibition definitely failed. I realized that as soon as everything was up and the show opened, and at that moment I promised myself that I would start trying to make exhibitions instead of objects.

Producing singular objects still works well for me with regard to group shows, because here the context is already a given. But when making a solo show, you yourself are responsible for the conceptual framework according to which people should discovered whatever is immediately present in the room. This is still really difficult for me. But the first time I got it just about right was with the show “New Paintings Caught in the Headlights of Parking Cars”.

Critics and art historians are often trying to analyse one's work according to some social or cultural principles. What would you yourself say about the main themes that interest you?
All I care about really is how to find ways to produce new meaning without succumbing to cliché. Which in itself is a cliché, so there you go. To me it seems the distinction that gave The Pictures Generation its name is more acute than ever. On the one hand we have what Duchamp called "retinal art"; something which the viewer perceives as a more or less successful expression of artistic intention and, by extension, certain thematic concerns that have found their way through a special media-specific aesthetics. Whether it’s painting, drawing, photography, sculpture or even installation art it is expected that a moment of truth will occur in the contemplation of the work. On the other hand reality being made up by pictures means that everything in this world, including the aforementioned artworks are always already mediated linguistically as well as perceptually through a variety of social, political, economic and historical structures. It’s these structures that art has an unique ability to visualize and on an experimental level fit together differently.

One could say that you're very much about semantics/semiotics, playing with the meanings of things.
Yes, it's all apples and oranges.

At the moment, new media is widely used in art, but what could be the new direction the field will look in? 
Nowadays, small children try to ‘swipe’ on to the next page when holding a book and pretty soon 3D printers will have become an ordinary toy. And already new generations of artists have been growing up with advanced digital tools ready at hand plus unrestricted access to a large variety of network-based distribution platforms. The situation post-Internet urgently calls for the development of an adequate conceptual framework, but unfortunately this is not within the immediate analytical range of my own work (I got my first computer when I started university!). However, I recently curated a show in Malmö, Sweden called “Distinguished from the melee of user comments and Structurally misogynist chat rooms harboring rapid-fire trolls”. The exhibition did express a sensibility towards the changed conditions of production, distribution and reception in the digital age, which is something I strongly believe that also analogous objects are fully capable of.

When conceptual art in the sixties started to incorporate language as part of its imagery, it didn’t result in a dematerialization of art all together. And the same can be said about the ongoing digitization. This too is an identifiable materiality including yet another set of possibilities in terms of art production. Any number of digital strategies can be grafted on to analogue objects and vice versa.

Could you give us an insight to the installation project to be exhibited in front of Vaal Gallery on May 21? This concept was first presented in 2012, so whose initiative was it to reproduce the installation in Tallinn?
Earlier this year I spent a month in New York and there I met Karin Lansoo who is the director of the Estonian Contemporary Art Development Center. She very much liked my show “New Paintings Caught in the Headlight of Parking Cars”and so she asked me if I would be interested in creating something similar only this time as an outdoor installation. At first I said no, because to me the exhibition was very much related to the place it was shown – a former garage turned exhibition space as it regularly happens as part of the gentrification in major cities – and to the idea of the audience parking inside the gallery hereby physically becoming part of the installation. But giving it some thought I agreed to try it out. I let go of the fluorescent light part of the initial setup – the tubes are in fact designed for outdoor use and it isn’t much fun just putting them where they belong. So the idea now is that the paintings themselves will define five parking spots somewhat like the signs in otherwise public car parks saying “Private Parking” or simply just showing a license plate number.

The brand new paintings will go up on a wall just opposite the entrance, so when people park their car the headlights will be reflected casting a golden light upon the glass façade of Vaal Gallery. This is due to the fact that the paintings or perhaps rather the “paintings” consist solely of a golden reflective foil put on stretchers. These emergency blankets can be found in just about any first aid kit, but they are packed differently and they also vary quite a lot in terms of size and proportions. And now so do the paintings. Together they form a serial variation of different bodily conceptions, since normally these so-called anti-shock blankets are used to wrap around people injured in for instance a car accident. You hereby counter the enormous loss of body heat, which is a result of the shock and which in itself worsens the mental state the victim is in. What this means to me is that a physical everyday material under the right circumstances can actually have a profound physiological effect; sort of like art itself.

Mikkel Carl in conversation in front of Vaal Gallery

Tiina Määrmann from Vaal Gallery and Kadri Laas from ECADC

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back