Raymond Pettiboni ja Marko Mäetamme ekspositsioonist Kumu kunstimuuseumis kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.
“Sa
kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees oli
paha mees. Mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis eidanud muu.
kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu
abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunud ühtäkki
meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle teine
hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas
plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku virutanud talle selja
tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.”
Vanavanaema Maali Marie Gürenbergi tarkuseterad.
Kumu,
28. mai 2015. Tegemist on sündmusega. Nimelt, mõne aasta eest
õnnestus eesti kunstiteadlastel tuvastada ühe maailma top saja
hulka kuuluva kunstniku verest 50% ulatuses eesti geene. Nüüdseks
on riikide, pankade ja muuseumite vaheline logistika vilja kandnud ja
kadunud poeg (täpsemalt, tütrepoeg), kel nimeks Pettibon, tagasi
koju toodud. Vähe sellest, koos Pettiboniga astub Kumu
kunstimuuseumi viiendal korrusel üles üks tuntumaid põliseesti
kunstnikke, Marko Mäetamm.
Kuigi
eelteavitus kõneleb näitusest nimega “Kodus ja võõrsil”, on
tegu siiski kahe täiesti iseseisva ekspositsiooniga. Ka ruumiliselt
on kunstnikud löödud kahte lehte lahku, üks vasemale, teine
paremale. Kindlasti on Mäetamme ja Pettiboni formaalse paaripaneku
taga suuremad strateegilised eesmärgid, aga sisuliselt on tegu
eraldi ühikutega. Paberil kõlab mõlema kunstniku looming sarnasena
– koomiksliaadne, popimõjuline, teksti ja pilti koos kasutav jne,
aga olles käinud mõlemal näitusel, tuleb nentida, et
hingesugulastega tegemist pole. Üks ei eelda ega täienda olulisel
määral teist. Tegu on niisiis mõistuseabieluga, aga mis siis ikka,
võib ju võtta ka nii, et vaataja saab ühe näituse asemel kaks.
Võibolla ainult see, et meedias kipub ilmakuulsa väliskülalise
saabumist ümbritsev elevus varjutama asjaolu, et sealsamas kõrval
on näha Marko Mäetamme üht kõige tihedamat ja suurejoonelisemat,
viimase kümnendi loomingut kokkuvõtvat ekspositsiooni.
Helter
Marko
Mäetamm alustas 1990ndate hakul biitkultuuri vaimust kantud
värvirõõmsa graafikaga: The Beatles, The Jesus, vabaarmastus,
lilled ja liblikad. Millenniumivahetuse järel aga toimus tema
loomingus pööre. Lillelaps Mäetamm ühtäkki enam muud ei
teinudki, kui plaanis, joonistas ja meisterdas seadeldisi, milledega
sajal eriti võikal moel surma saata oma kõige lähedasemaid
kaaskondlasi, neid kõige nõrgemaid, usaldavamaid ja armastavamaid.
Mäetammest oli saanud Manson. Ta vaatas oma lapsi, ja tema pilgus
oli surm. Ta vaatas oma naist, ja tema pilgus oli surm. Aga mitte
kauaks. Kas oli süda liiga hell või ei käinud jõud üle.
Igatahes, praeguseks on orgastilised vabaduse- ja vägivallafantaasiad
Mäetamme loomingus suuresti asendunud pildikestega
olmenääklemistest. Lärmavad lapsed, väike palk, karvaste
jalgadega naine. See on tavaline, madala intensiivsusega
koduvägivald. Stseenid argipäevast, kus teineteisel süüakse hinge
seest, mäludes seda aeglaselt, entusiasmitu kohusetundega, nagu
peedisalatit.
Mõistmaks,
miks Marko Mäetamme looming ja kunstnikupositsioon seejuures nii
sümpaatselt mõjuvad, tuleks neid vaadelda kaasaegse pihtimuskulturi
(confessional culture) kontekstis. Pihiinstitutsioon
teadupoolest on vägagi pikkade traditsioonidega. Sajandeid on see
toiminud kui üks olulisemaid instantse, kinnitamaks ja hoidmaks
üksikisiku ja ühiskonna vahelist sidet. Kaasaegset (demokraatlikku,
post-freudistlikku, hüpermedialiseeritud) pihtimuskultuuri on
kirjeldatud eelkõige läbi akseleratsiooni. See on avameelsete
autobiograafiate, vuajeristlik-ekshibitsionistliku
seltskonnaajakirjanduse ja enesealandusel põhinevate reality-showde
kultuur. Patriarhaalne pihisaladuse hoidja on asendunud piiramatu
publikuga, enam kui kunagi varem, kehtib nõue kõik üles
tunnistada: ükski patt pole liiga väike, pattude
puudumine ei ole vabandus, kui ei ole tegusid, on mõtted, kui ei ole
mõtteid, siis tuleb välja mõelda. Antud kontekstis käitub Marko
Mäetamm märkimisväärselt eeskujulikult: ükski nääklus pole
liiga väiklane või ükski fantaasia liiga jube - kõik laotatakse
publiku ette laiali. Selle jõleduse keskel võib vaataja olla
kindel, et autori näol on tegemist meeldiva inimesega, kes ei tee
kärbselegi liiga. Bon,
très bon!
Skelter
Väljarändaja
poja, Raymond Pettiboni kunstnikukskujunemisel mängis suunavat rolli
vanem vend Greg “Black Flag” Ginn. Venna jälgedes sukeldus
Pettibon Ameerika hardcore ja vastukultuuri põrandaalusesse
maailma, iseõppinud taidurina joonistas plaadiümbriseid ja
faliereid, kuni kõikvõimas artworld ta avastas ja oma
panteonile naelutas.
Tausta
ja mainet arvestades on Pettiboni väljendusviis tegelikult isegi
üllatavalt viisakas.
Ta
ei ähvarda ega ürita otseselt šokeerida. Tekstis obstsöönsusi ei
kasuta. Otsest vägivald kujutab pigem harva. Jah, tal on ilmselge
tõmme antikangelaste poole, mis väljendub kümnetes Charles
Mansoni, samuti ka näiteks Jossif Stalini portreedes. Aga veelgi
rohkem näivad teda paeluvat pesapallurid, Supermänid, lainesurfarid
ja auruvedurid.
Ometi
on kogu Petttiboni loomingus midagi sügavalt kurjakuulutavat. Asi on
selles, et pildid ja tekstid ei lähe kokku. Korduvate motiividega
teosed ei rühmitu kulgevateks jutustusteks, isegi grafomaansuseni
küündiv produktiivsus ei lisa selgust. Iga töö on justkui vihje
mingile pikemale loole - loole, mida aga mitte kunagi välja ei
räägita. Aga millised on lood, mida ei räägita? Jah, me teame.
Need on need kõige hirmsamad lood.
Pihtimuskultuur,
nagu öeldud, tugevdab ja taastoodab ühiskondlikke sidemeid.
Kriitilisemast vaatepunktist on tegu võimu ja kontrolli
instrumendiga. Ülestunnistamise akt ei vabasta, vaid sunnib
ülestunnistajat seda akti aina uuesti ja aina intensiivsemalt läbi
tegema. Tsüklisse sattunud pihtija hakkab tegutsema selliselt, et
tal oleks, mida üles tunnistada, eneseotsingute asemel tegelikult
allutab end võimu kehtestatud reeglitele. Sestap räägitakse
kaasajal ka mitte-pihtimuskultuurist. Keeldumine end ja oma eraelu
avada on käsitletav poliitlise aktina, võimule vastandumisena. Et
vaikimine on samane kuriteoga, illustreerib vast kõige ilmekamalt
lause, mida Ameerika filmis tüüpiline politseinik ütleb
tüüpilisele kurjategijale: “You have the right to remain silent.”
Pettibon,
pahapoiss, vaikib. Vaadates Pettiboni pilte pesapalluritest, tekitab
paratamatult õudusjudinaid aimdus sellest, kui kohutavad, kui
põhjatut kurjust täis on need pildid, mida Pettibon mitte kunagi
üles ei joonista. Pas bon, pas bon du tout!
M.M.
R.P.