Reede, oktoober 26, 2007

Tere Artishok! Kuulsime, et oleksite huvitatud hetkel EKA Galeriis õitseva näituse loost. Osalejatena kirjeldame lühidalt tööprotsessi ja tulemust.


Tervitame,
Britta Benno ja Kadri Toom


Eesti Kunstiakadeemia galerii pressiteade

Reedel, 19. oktooril avati EKA galeriis (Tartu mnt 1) rahvusvaheline näitus "Print Dialogues: Emergence" avamine.
Näitus on sündinud rahvusvahelisest koostööst ning näituse tööd on teostatud IMPACT 5 konverensti ajal Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna töötubades.
Juhendajad:
Laura Berman, Hispaania, Kansas City Art Institute, USA
Aurora De Armendi, Kuuba, University of Iowa, USA
Anita Jung, USA, University of Iowa, USA
Vanessa Vobis, Saksamaa, University of Iowa, USA
Melanie Yazzie, University of Colorado, USA


Osalevad järgmised Eesti Kunstiakadeemia tudengid:
Tõnis Kenkmaa
Juhan Teppart
Britta Benno
Andra Aaloe
Marko Nautras
Kadri Toom
Eleriin Ello
Victoria Carrascosa (Erasmus tudeng Hispaanias)
Yang Li (Erasmus tudeng Hiinast)

Kommenteerivad osalejad Britta ja Kadri:
Töötoa peamiseks märksõnaks sai koostöö – kõik tööd olid osalejate vahel jagatud – ühed alustasid millegagi, teised lõikasid selle pääsukesteks ja kleepisid kolmandale tööle. Tööprotsessis kasutati kõikvõimalikke trükitehnikaid: siiditrükki, linooli, sügavtrükki, litograafiat, monotüüpiat, aga ka spray´d, joonistuse ja maalivahendeid ning muidugi cut-copy-paste meetodit. Workshopil esialgu kontseptsioon puudus, töötati materjali keskselt ja eksperimentaalselt terve kambaga EKA pisikeses trükiruumis. See tekitas segaduse meie korrastatud mõtlemises. Hakkasime siis lihtsalt sodima. Tekkis jänes. Ja siis lugu. Ja siis veel mitu jänest. Ja raamat pealkirjaga: Jänes päästab maailma/ Rabbit who saves the world. Jänes sain endale põgenemise skeemid ja linnaplaanid ja kurja koera. Nii sündiski eesti muisnasmüüt maailma päästvast jänesest. Nädalaga loodud tööde ülespanek on ebatraditsiooniliselt vabas vormis, installatiivne, fragmente ja ornamente mänglevalt siduv. Ja kirju.

(pildid Britta)














Voldi lahti / Unfold

Y galerii ootab uusi näitusprojekte 2008 aasta I pooleks

Y galerii asutati 6. jaanuaril 2004. Y galerii ruumid asuvad võlvlagedega keldrikorrusel ja pakuvad huvitavat keskkonda erinevateks näitusteks ja ettevõtmisteks. Kompleks koosneb mitmest ekspositsioonisaalist, kuhu oodatakse pakkumisi kunstnikelt nii Eestist kui ka väljast poolt. Näitused vahetuvad reeglina iga kahe nädala tagant. Y galerii külastamine ja oma tööde eksponeerimine on kõigile huvilistele tasuta.

ygalerii.blogspot.com


TAOTLUS PEAKS SISALDAMA JÄRGNEVAT:

1. vabas vormis avaldust
2. näituse võimalikult täpset kirjeldust
3. soovitavat aega
4. kõigi osalejate nimesid, CV-sid
5. kontaktisiku andmeid (telefon, e-post)
6. portfooliot (kas digitaalselt, paberil või viidatuna
veebilehele)


Taotlused palun saata aadressile ygalerii@gmail.com märksõnaga TAOTLUS või postitada/tuua hiljemalt 30. novembriks 2007 aadressile Y galerii (Kaisa Eiche), Küütri 2, 51007 Tartu.



Kaisa Eiche

Y galerii projektijuht

ygalerii@gmail.com

Y galerii
T-R kella 11-18 ja L kella 12-16
+ 372 7 37 60 36

Voldi lahti / Unfold

Kuues kõige idiootlikum kunstnikupositsioon

Voldi lahti / Unfold

Teisipäev, oktoober 23, 2007


Tuleval esmaspäeval, 29. oktoobril kell 18 avatakse Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse Shveitsi graafilise disaini päevad.

Kavas on:

NÄITUSED
29. okt - 13. nov iga päev kell 12 - 19 Eesti Kunstiakadeemias "Uusim Shveitsi graafiline disain" - plakatid, flaierid, ajakirjad, raamatud jm "Shveitsi kaunimad raamatud 2007"

LOENGUD
Noored ja kuulsad disainerid kõnelevad Eesti Kunstiakadeemia suures saalis
29. okt kell 18 - Julia Born ja Laurenz Brunner
30. okt kell 18 - Marco Walser

FILM
Dokumentaalfilmi "Helvetica" Eesti esilinastus Kumu auditooriumis
31. okt kell 18 - peale filmi kohtumine rezhissöör Gary Hustwitiga
1. nov kell 18 - teine ja ühtlasi viimane linastus

Lisateavet:
www.graphicdesign.ee

Kõik üritused on tasuta ning kõik on oodatud!

Shveitsi päevi korraldab Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakond

Toetavad: Eesti Kultuurkapital, Prohelvetia, EKA, ERAL, Victorinox

Küsimuste korral:
kristjan.mandmaa@gmail.com
sirkel@sirkel.com
56 652 652

Voldi lahti / Unfold

Neljapäev, oktoober 18, 2007


Avamine reedel 19.10. 2007 kell 18.00 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas

"Väikesed Puust Inimesed Väikeses Puust Linnas" on näitus, mis tegeleb posthuumori ja uute sotsiaalsete kokkulepetega, praeguse hetke kaardistamisega. Foto ja video. Samuti astub näitusel üles käpiknukk Bill Offrights, kes viljeleb analüüsimeetodit, mille kohta Marco Laimre ise ütleb et "neokriitiline põmm". Varasemast loomingust on vaadeldav sel kevadel laineid löönud teleloeng "Viis kõige idiootlikumat kunstnikupositsiooni."

Voldi lahti / Unfold


Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas alustab sellel sügisel värske loengusari “VÄIKE KUNST”, mis vahetab välja kevadel lõppenud "Piirideta kunsti".

Kui eelmine sari tegeles kunstimaailma peavooludega, siis nüüd vaatame vahelduseks valgusvihust välja. "Väike kunst" sõnapaarina on viide postmodernistlikule "väikesele kirjandusele" ning seostub märksõnadega art brut /toores kunst/, itse tehty elämä /ise tehtud maailm/, do it yourself /tee seda ise/, low-fidelity /madalusaldusväärsus/, noortekultuur, rahvakultuur, ökoloogiline tasakaal, lokaalne identiteet... Nendel ja haakuvatel teemadel ootame kõnelema Sigrid Saarepit, Ants Jusket, Vaino Vahingut, Peeter Lauritsat, Mari Laanistet ja paljusid teisi tuntud eesti mõtlejaid.

Neljapäeval 18. oktoobril kell 17.30 Viltuses majas:
“Laste joonistused, onto- ja fülogenees”
Lektor Ants Juske, kunstiteadlane, raamatu "Joonistav laps" autor.

Laste kunst ei ole "väike kunst". Lugedes autorite õiguse seadust, loetakse autoriteks ka lapsi ja nende joonistused on samuti kaitse all. Pablo Picasso armastas öelda, et lapsena joonistas ta nagu Raffael, kuid ülejäänud elu õppis joonistama nagu laps. Teine huvitav probleem on see, kuivõrd ontogenees (lapse joonistuste areng) kordab fülogeneesi (kogu kujutavad kunsti areng). Siin on hämmastavaid kokkulangemusi. Veel tuleb juttu sellest, millist vajalikku diagnostilist materjali pakuvad laste joonistused: kuidas nad kujutavad oma perekonda, kodu, teed koolist koju, päikest, milliseid värve nad kasutavad ja muud säärast.

Tule kuulama!

Sarja toetab Tartu Kultuurkapital.

Täpsem info www.tartmus.ee/et/yritused
Lisainfo Liisa Kaljula
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja
Raekoja plats 18
tel 744 10 80 või liisa@tartmus.ee

Voldi lahti / Unfold

Kolmapäev, oktoober 17, 2007

Palju õnne alma mater

Indrek Grigor
Vahepala: The Doors "Adolf Hitler" live at Boston Gardens 1970

Tartu. Ülikool ja maalikool Tartu Kunstimajas 03.10-11.11 2007

Maarit Murka
THE FIRST PAINTING AFTER MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007



Helina Loid
SA
2006

Imat Suumann
KÕRVAL MAJA KÖETAKSE BRIKETIGA
2005

Margit Lõhmus
NAISED TSOONIS. MINA VASAKULT TEINE
2007
(alumise korruse väikeses galeriis)

Priit Pajos
HULLU KUNINGA POJAD
2005 (vasakul)
KULDSARVEDEGA LEHM
2006 (paremal)

Eda Lõhmus
SÜGAVAMAL
2006

Rait Rosin
M: EIDEGGER
2006

Maarit Murka
THE LAST PAINTING BEFORE MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007 (vasakul)
LAST BUT ONE PAINTING BEFORE MY GRANDMOTHER DIED AT 29. SEPTEMBER 2007 (paremal)
(alumise korruse väikeses galeriis)


Vabandan reprode halva kvaliteedi pärast.







MÖLISE VASTU:

Voldi lahti / Unfold

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Ühest uuest videokunsti žanrist

Hiljemalt Kunstihoone "Uue laine" näitusel tüdinesin lõplikult 30-minutilistest ja pikematest süžeelistest, st. enese äravaatamist eeldavatest videokunsti projektidest. Toona oli hea võimalus kõrvale seada Jaan Toomiku näitus Kumus, kus kunstnik ei pidanud küll kinni 3 minuti limiidist, mida ta ise paari aasta taguses intervjuus Heie Treierile maksimaalse näituse video pikkusena nimetas, aga näitus oli sellegipoolest ca. 40 minutiga korraga ja tervikuna äravaadatav, mängides tegelikult siiski juba taluvuse piiridel. Väga iseloomulik on siinjuures Margus Tamme kommentaar "Uue laine" ekspositsiooni juurde: „Mulle endale meeldisid New Wave´l kõige rohkem just dokivõtmes tehtud asjad… Kuigi, ega ma neid tegelikult näitusel vaadata ei viitsinud - enamik välja pandud töid olid nagunii nähtud asjad. Lugesin lihtsalt silti seinal ja mõtlesin: „Jah, see on hea video““ (artishok.blogspot.com, kommentaar artiklile „Kunstirindel muutusteta“ 17.05. 2007).
Samas vaimus jõuti uue kvaliteedini 4. Ars Baltika fotokunstitriennaalil "Dont Worry be Curious" Kumu kunstimuuseumis. "Ars Baltica" kvalitatiivne hüpe võrreldes "Uue lainega" seisnes lühikeste sisu kokkuvõtvate ja kontseptsiooni selgitavate kuraatori tekstide lisamises videotele. Nii moodustus kunstniku ja kuraatori koostöös tahtmatult täiesti uus kontseptualistlik videokunstižanr, millel sobiv nimi küll veel puudub, aga mille sisuline külg on järgmine: kunstnik teeb video, kuraator kirjutab ca. 300-tähemärgilise kommenteeriva kokkuvõtte, külastaja fikseerib näitusel sildilt, et näe, see kunstnik on teinud sellise nimega video, loeb kuraatori kokkuvõtet ja liigub järgmise teose juurde.
Etteheide sellise absurdse olukorra tekkimises on suunatud nii kunstniku kui kuraatori suunas. Ühelt poolt saan ma aru kuraatori kimbatusest, on ju kohatu represseerida kunstnikku, seades videole pikkuslimiidi, see kõlaks justkui kommertsraadiojaam, kus loo pikkus ei tohi ületada kolme minutit. Samas võiksid kunstnikud ka ise püüda oma taiest näitusele esitades arvestada olukorraga, milles seda eksponeeritakse, ehk teha oma projektist ka nö. näituse-versioon. Teisalt võiks kuraator, kui ta näeb end olukorras, kus ta peab sellises mahus ja sellise pikkusega teoseid eksponeerima, seda ekspositsiooni koostades arvestada, võimaldades külastajal enesel käivitada film algusest, mitte seada tunni ajalisi maratone luupima, tehes ruumipuudusel (mis torkas eriti silma "Uuel lainel") esitatud materjalidest rangema valiku või esitades pikemad filmid üldse eraldi filmiprogrammina, tegemist on ikkagi näitusesaali, mitte kinoga. Ning kommentaarid stiilis „aga mujal maailmas on ju sama moodi“ on lihtsalt jaburad, vähemalt käesoleval Veneetsia Biennaalil oli videote hulk ja nende sisuline panus ekspositsiooni tervikusse isegi kiirustava külastaja seisukohalt igati tasakaalus.
Maratonfilmide laine põhjuseks, nagu "Uus laine" ja "Ars Baltika" selgelt näitlikustasid, on nö. kunstniku dokumentaalide puhang, järgmise ja veelgi hirmuäratavama väljavaatena näen kunstisaale vallutavat mängufilmide lainet. Ehtfilmilik (siinidel) kaamera liikumine ja lõputiitrid Jaan Toomiku filmis Armulaud (2007) ajasid täitsa hirmu nahka. Mitte, et Toomik oleks teinud halva filmi, aga nii otsene kinoesteetika tungimine kunstisaali ehmatas. Kui „tahaks-väga“ dokumentaalide paigutamist näitusele võib veel kuidagi vabandada, sest tihtipeale ta oma tehnilise lahenduse tõttu kuskile mujale lihtsalt ei kõlbaks, meenutage näiteks Colonel`i ja Khaled D. Ramadan`i Bio Colonialism`i (2006-2007) tänava salvestust "Ars Balticalt", siis saamatute mängufilmide ilmumine kunstisaalidesse (samalt näituselt meenub kohe Anu Pennaneni kolmele ekraanile jaotatud amatöörlik noortefilm Sõprus (2006)), mis oma (mängufilmi seisukohalt) teostuslikud ja sisulised vajakajäämised sujuvalt kunstiprojekti tiitli taha peidavad, on võrdlemisi trööstitu väljavaade.
Kõige kummalisem tundub siinjuures kuraatorite soosiv suhtumine. Kusjuures, kui "Uuel lainel" võis veel rääkida mingist eestlaslikust probleemist, siis "Ars Baltica" kuratoorium oli täiesti rahvusvaheline. Ei oska täpselt hinnata, kas siin taga on püüe nö. ajaga kaasas käia ja uusi vorme avastada, või ei tee kunstnikud tänapäeval lihtsalt näituslikumaid projekte, mis võib muidugi omakorda olla seotud kuraatorite nõudlusega?
Kuidas ka ei oleks – head kolleegid, tulge palun mõistusele.


Indrek Grigor

Voldi lahti / Unfold

Pühapäev, oktoober 14, 2007

Margus Kiis: ECLECTILISED TÕSIASJAD 4. september -- 12 oktoober 2007

ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES
„Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007


taamal Kalev Saare fotod


ees Maila Käose installatsioon, taga Radi Tegova riie

Peeter Laurits "elu pärast elu", Hando Tamme maal ja korvis Marja Liisa Platsi seebid


Ripuvad Eve Lõhmuse ja Aare Puusi fotod

Seina ääres Erkki Hüva fotod, Kaira Ira "hetked", Liina Loperi joonistus, põrandal KK Vapperi installatsioon

Liina Loperi joonistus, Martiini maal, laual Mariliin Kindsiko ja Kadri Mägi teosed

Seinal Enn Tegova maal


Kalju Kütti fotod, Enn Tegova installatsioon, Mai Sööti maal

veel infot ja fotosid tlkkgalerii.blogspot.com


ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES

Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007


Suuresti Enn Tegova kureeritud näitus oli mõeldud avangardkultuurifestivali ühe osana aga elas selle nädalase ürituse mitmekordselt üle. Vana hea staatiline kunst, kuigi näitus muutus oma nädalate jooksul mitmes kohas.

Kuigi staatiline, on Tartu kohta näha häbiväärselt vähe maali. Samas oli kõike muud Mariliin Kindsiko jumalat otsivast teekomplektist Taavi Piibemanni solvunud kontseptualismini (elik kirjake seinal). Huvitav, et jumal peidab ennast banaalsetes asjades, näiteks Budddha Kadri Mägi toodud vanas mänguasjas, mis puudutamises peale pistab plärisema. Ja Jeesuse armastus on kui plastist mänguvedru, mille peab kokku suruma tõe leidmiseks (või surub ta end ise kokku). Üks näituse vingemaid teosekogumikke, kaheks viimaseks nädalaks Toomas Kalvet asendama pannud Kaspar Jassa hullumeelse fotoseeria „Franz Kafka pereelu“ peamised elemendid on katkised mänguasjad, eriti nukupead koos endasuguse Marko Kompusega.

Martiini leiab zennimehena jumala küll värvides ja lihtsas puus, nagu peab. Aga mida leiab Liis Keerberg võsas, vat ei tea.

(Aga) suuresti on näitus labasest inimesest, tema lihast, verest ja eritistest. Või siis bakteritest, mille tegutsemist kujutab Radi Tegova tekstiilile pandud skeem. Need kolm tegelikkuses aga mitte konservatiivses haisvat komponenti on need, mis meid ühendavad, kõik muu eraldab. Enn Tegova maal ja installatsioon on pühendatud ta sõpradele ja armukestele, kusjuures ei teagi täpselt kes on kumb. Erootiline liha ja veri on ka Maila Käose ähvardavalt pähekukkuval teosel primaarne. Mai Sööt uurib küll näiliselt jänese soolikaid aga jänesed on end aastasadu inimeste uudishimule ohvriks toonud

Tegova õpilane Liina Loper on tänu oma noorusele elitaarsem, elegantne hiigeljoonistus paljastab neiu irooniliselt naiivseid unistusi. Hando Tamm persoonina näib puhas sangviinik aga tema verine maal paljastab hoopis suitsiidikatset, kindel see.

Banaalsustega mängimine, eriti nende suurekspuhumine on mitmete tööde pärisosa. Kasvõi Eve Lõhmuse suuremõõtmelisel fotol väikeavariist Tartus Puiestee ja Roosi tänava nurgal, kuid eriti Aare Puusi kahel fotol, millest üks kujutab jaburalt suurendatud mobiilikaameraga tehtud suvakaadrit ja teine tontteabmis arvutigraafikajublakat. Erkki Hüva kaks fotot on tegelikult tavalised perekondlikud juhukaadrid aga autori eriline oskus teha millestki harilikust veidrat töötab siingi täiega. Kalju Kütti pealtnäha üpris tavaline portreefotoseeria omandab tähelepanelikumal vaatlused „X-failide“ õudsuse. Nagu ka Kalev Saare jäädvustatud apokalüptilised putkad tartu lähedal tühermaal.

Aga maalikunstis pole midagi labasemat kui värviplärakaid täis palett aga see ei takista meediakunstnik Kalev Vapper nooremat neid hulganisti koos näitusesaali lohistada. Kordumatu inimkeha ja pidevalt kasvava prahihunniku ühendas oma fotodel Toomas Kalve. Kõige tipp on muidugi Marja Liisa Plats, kes on tavalistele poeseepidele seebikasüzheed peale mõelnud.

Aga kas siis ongi tõsiasi see, et jumalikkus on tavaline, isegi banaalne, labane. Isegi mitte enam eklektiline?

Margus Kiis

Voldi lahti / Unfold

Reede, oktoober 12, 2007

Subject: cheese'i kokkuvõte
From: "Laura Kuusk"
Date: Wed, September 26, 2007 9:41 am
To: "m a a r i n e"
Priority: Normal
Options: View Full Header | View Printable Version | Download this as a file


Tere Maarin,

siin on Cheese 24/07 kokkuvõte:


Värskes Cheese'i kaante vahelt leiate intervjuu Jari Silomäkiga, mida viib läbi Margot Kask. Kaanelooks on hispaania noore fotokunstniku Francisco Ūbeda Llorente fototööde tutvustus Āngela Artero Navarrolt. Oma lõputööst ja toimunud näitusest teeb ülevaate Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud Anna-Stina Treumund. Ellu Maar räägib Tanja Muravskaja Valge Daami teemalise fotoseeria põhjal, kuidas pidlistada legendi. Margot Kask ja Ivar Veermäe räägivad noorte fotokunstnike grupinäitusest "MIna" Hobusepea galeriis. Peeter Linnap teeb kokkuvõtte Tartus toimunud konverentsilt "Pildid ja hirm" 21.-22.06.2007. Harry Liivrand heidab pilgu fotodele Veneetsia biennaali kuraatorinäitustel, Arles'i fotofestivalilt toob uudiseid Polina Lapõśeva. Hiina fotokunsti näitusest Tamperes räägib Ahto Külvet. Miljöö pildistamisest räägivad ja näitavad Kristina Kurm ja Kerly Ilves ning Mart Siilivask. Erinevad fotograafid kirjeldavad oma digi- või filmikogemusi ja -eelistusi. Jaanus Järva jätkab oma käsitlust loodusfotograafia kompositisoonist. Lisaks muidugi ka tehnikauudiseid ning õige tsipa reklaami.


Terv,
Laura.


Voldi lahti / Unfold

Neljapäev, oktoober 11, 2007

Lotte Jürjendal "Pildikesi Paunverest"

Galeriis 008 oli 20.09 - 2.10 Lotte Jürjendali esimene isiknäitus "Pildikesi Paunverest".


Eksponeeritud oli kaheksa monokroomset söejoonistust, mille teemaks Oskar Lutsu "Kevade". Ei mingit uue põlvkonna ümbertõlgendust või viiteid millelegi üldtähenduslikumale. Konkreetsed raamatuillustratsioonilikud episoodid arnode, lilblede, latipatside ja muu kaasaskäivaga. Mitte küll päris sellised, mis võiksid illustreerida "Kevade" lasteväljaannet - liiga sünge koloriidiga. Isegi natuke morbiidsed, nagu hullumaja patsiendi kritseldused, aga ma arvan, et seda võiks kokkuleppeliselt ekspressionistlikuks jooneks nimetada. Lastele vist meeldiks, kui detailid oleks rohkem läbitöödeldud ka. Neil siin on aga nii, et kui mõnelt pildilt leiab karikatuurselt visandliku kiilaspea prillidega, siis võib oletada, et ju on tegemist köstriga. Igal juhul tundub, et Lottele meeldib söega mässata ja et ta tunneb ennast antud tehnikas koduselt. Meenus kunagi Mustpeade Majas olnud Margus Lõvi joonistuste näitus - kõva pliiatsiga tehtud ja kustukummiga intensiivselt parandatud kunstitunni figuurivisandid. Seinal oli Mari Sobolevi pressitekst, mis kiitis Lõvi värsket lähenemist. Lotte piltidel puudub see radikaalne koledus, arvatavasti petavad nad iga teise näitusekülastaja ära, kuid tundub, et mingi idee ja meelsus on Lõviga ühine. Veel meenusid Kupra kirjastuse Winnetou sarja tushiillustratsioonid, mis mõjusid noorele lugejale paraja sodina, samas oli poolabstraktsest joonterägastikust huvitav indiaanlasi ja kauboisid otsida. Jälgede segamise mõttes oleks vist parimaks eksponeerimiskohaks sobinud Narva mnt. Galerie Passage, aga lambipoe galerii on iseenesest samaväärne käik.

Lotte Jürjendal, kelle senise artistikarjääri kõige viljakamateks produktideks on psühhodisko bänd Stella ja seltskonnaajakirjandusest läbi jooksnud presidendiballikleidi juhtum, on kunstnikuna avalikusele täiesti puhas leht. Pressitekstis selgitab Kiwa, et Lotte pole siiski päris siiras külaromantik - söejoonistused pole aastatepikkuse graafilise askeesi tulemus. Kuid nagu mitmest näituse avakõnest vıis järeldada, on kurioosset teemavalikut väga raske mõistlikult lahti mõtestada.

Loomuomaselt tõmbavad Lottet risti vastupidised nähtused. Rio karnevalil tunneks ta ennast arvatavasti kõige kodusemalt. Teiseks loomuomaduseks on jällegi pidev enesestmõistetavuste vältimine. See esmakordne etteaste kunstnikuna lähtub väga otseselt sellest põhimõttest. Vikerkaarevärviliste palmisaarte piltide, millel loosungid "Free Willy!" või "Gangsta paradise"
eksponeerimine (see, mida Lotte tegelikult maalib) oleks võimaldanud kerget paikapanekut lapsemeelse glämmitshikina. Siit siis otsus teha näitus, millist muidu mingil juhul ei teeks. Need, kes ootavad põnevusega edasiseid "Suve" ja "Sügise" näituseid, peavad muidugi samuti pettuma.

Kuid miks siiski "Kevade"? Sarnaselt ajuvabasid kontseptsioone võiks ju teisigi leida. Loomulikult huvitab noort kunstnikku, et teda tähele pandaks. Loomulikult on igal inimesel oma isiklikud mälestused (lapsepõlv hardcore maaelu tingimustes). Arvatavasti on siin natuke mõlemat, aga kindlasti pole idee tekkinud ainult küünilisusest või naiivsusest. Point ongi peamiselt teema juhuslikkuses ja põhjendamatuses. See peaks töötama nagu anarhistlik huumor. Ma ei kujuta küll ette, kuidas see jõuab kohale inimestele, kes autoriga pole varem kokku puutunud. Pilte vaadates tuleks meeles pidada, et Lotte on umbes selline nagu kõige noorem Marxi vendadest, see heledate lokkidega, kes oskas taevalikult harfi mängida, kuid iial ei võinud teada, millal ta teile nalja pärast kanakoiva krae vahele pistab.



Mihkel Kleis



Õpetaja Laur


Teele aitab talitada


Vana paju


Arno on haige


Kiir on saabastega hädas


Köster ja Teele jalutavad aasal


Lati Pats


Lible

Lotte
Tagaplaanil kuraator Kiwa

pakuti Camparit
Lotte bändikaaslane pilte vaatamas

pildistas Loore-Emilie Raav, tänud Lea Adrikornile

Voldi lahti / Unfold

Kolmapäev, oktoober 10, 2007

ELU EDETABELID

Mihkel Kleisi koostatud valik huvitavamatest plaadiümbristest läbi aegade.
http://rateyourmusic.com/lists/list_view?list_id=96733&show=50&start=0


Voldi lahti / Unfold