Tegemist on TÜ maalimagistrantide näitusega, mille tööd valmisid Jaan Elkeni kursuse “Strateegiline maal” raames. Kõik kolm (“+” pealkirjas üritab asjad küll salapäraselt lahtiseks jätta) on ennast juba kehtestanud maalijad; väljakujunenud laadi, lähenemise jms.
Eda Lõhmuse näitused on aastaid voolanud ühtses käekirjas, mille ülim maitsekus läheb peale ühtviisi kriitikutele, institutsioonidele ja kodukaunistajatele. Tekst võetakse zen-terminoloogiast – meditatiivsus, kulgemine, tühjus, lõputus jms. Lõhmuse puhas vanakooli esteetika on kindel kvaliteedimärk, mille kohta sõnavara ammendab end kiiresti ning järele jääb puhas kunst.
Helina Loid on maalinud natuke keskkonda, inimesi keskkonnas ja siis veel lihtsalt mehe ja naise. Võõrandumist, kapitalismi painet, ängi (Riin Kübarsepp VAALa kolumnis) jms. Kõlab trendikalt eksole, aga samas ei mõju. Selline B-kategooria hüperrealism.
Samamoodi nagu Lõhmuse puhul armastab kriitika ennast korrata, räägitakse Maris Palgi puhul ikka ja jälle “naise pilgust” ja enamasti loetakse see pilk trööstituks. Aknast paistavadki asjad nagu ikka – rõdunurk, antenn, mingid põõsad... Koos pealkirjadega (a la “Vaade minu ema aknast”) tuleb aga kokku komplekt, mis on selle näituse huvitavaim.
Kokkuvõttes on VAALa väljapanek, mis visalt üritab juurutada terminit “Tartu noor maal” (halloo, kas keegi on kuulnud Tallinna noorest maalist?), eelkõige ikkagi nö aruandenäitus, mis tutvustab ühe kursuse raames tehtud töid. Keegi ei ole teinud oma parimaid sooritusi. Kõige intrigeerivam on Maris Palgi.
maarin ektermann
viiteid samal teemal:
http://www.vaal.ee/est/uudised/kolumnid
http://www.epl.ee/artikkel_322033.html
