kolmapäev, jaanuar 06, 2016

Sigaret on sinu perses

Järgnev arvustus, mis käsitleb Suurbritannia paviljoni näitust 2015. aasta Veneetsia biennaalil http://venicebiennale.britishcouncil.org/timeline/2015 oli algselt kirjutatud Sirbi lugejatele mõeldud, ent kuna mina, Gregor Taul, selle kirjutamisega viivitasin, jäi ta tookord avaldamata. Et 7. jaanuaril 2016 avaneb Tallinna Linnagaleriis Edith Karlsoni isikunäitus “Vox populi”, tundus õigustatud selle nüüd avaldamine. Head lugemist! 



Foto: Gregor Taul



Sigaret on sinu perses


Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga. 

Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.

Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.

Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.

Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).

Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?

Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.

Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.

Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, detsember 24, 2015

ARTISHOKI AASTAKOKKUVÕTTED 2015

Kas te mäletate veel, mis toimus aasta alguses? Charlie Hebdo? Boris Nemtsov? Minu Poola? Lõppeva kunstiaasta võtavad kokku Elnara Taidre, Evelyn Raudsepp, Gregor Taul, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Marika Agu ja Rebeka Põldsam

Reverend Jim soovitab

ELNARA TAIDRE

NÄITUS

1. Aasta jooksul muuseumi ajaloo ja tegevuse eri aspektidele keskendunud väljapanekud Tartu Kunstimuuseumi juubeliaasta sarjast "Tartmus 75!": "Kunsti võit", "Pommitabamus", "Uus algus", "Uus maja"
2. Ingrid Ruudi kureeritud "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994", Eesti Arhitektuurimuuseum
3. "The Magic of the North", Ateneum
4. Marika Agu kureeritud Kiwa isikunäitus "Autoportree tundmatuna", Tartu Kunstimuuseum

TEOS
1. Pjotr Pavlenski aktsioon - "KGB mantlipärija" ehk FSB hoone ukse süütamine ning sellega kaasnenud ühiskondlik diskussioon
2. Ryoji Ikeda totaalne projekt "supersümmeetria", Kumu kunstimuuseum
3. Jass Kaselaane näitus-installatsioon "Majakas", Linnagalerii

PUBLIKATSIOON
1. "Kunstirevolutsioon 1966", Eesti Kunstimuuseumi raamatusarja "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" paljulubav jätk
2. Lugemiku silmapaistev kirjastustegevus, mh Anu Vahtra, Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut tutvustavad raamatud
3. Rael Arteli "Plahvatus Pärnus"

SÜNDMUS
1. Kunstnikupalga konkurss ja selle poolt käivitatud diskussioon
2. Eesti kaasaegse kunsti edukas tutvustamine rahvusvahelistel kunstisündmustel - Veneetsia biennaalil (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja kunstimessidel (Temnikova ja Kasela galerii)
3. Traditsiooniliste sündmuste - FoKu ja TAB kasvamine rahvusvahelise tasemega üritusteks
4. Kazimir Malevitši "Musta ruudu" 100. sünnipäev ning kaasnev arutelu, uute uurimuste ja tehniliste uuringute esitamine


EVELYN RAUDSEPP

NÄITUS
(väga elegantse huumoriga kunstiaasta:)
· Flo Kasearu “Ülestõus” Temnikova ja Kasela Galeriis
· Eike Eplik “Mõned neist lindudest lendasid selili” Tallinna Linnagaleriis
· Uku Sepisvart „Koprakunsti Muuseum” Hobusepea galeriis

TEOS
· Sven Parker „Not Yet Titled (Canvases for a Disassembled Shelving Unit)“ “Loading 100%” näituselt
· Adel Abidin “Michael” näitusel “Face to Face” Kiasmas
· Taavi Suisalu helimaal näituselt “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” Draakoni galeriis

SÜNDMUS
· Kunstnikupalk
· näitusest “Kunst valitseb” alanud diskussioon (ja Greta Koppeli artikkel selle katalüsaatorina)
· Kõlakodade kommuniktsiooni ja kajastuse triumf

PUBLIKATSIOON
 · “TKUN ORHA PNUL. Värvi oma mõistus üle” Mihkel Kleis, Roomet Jakapi; paranoia publishing
· “Art Workers. Material Conditions and Labour Struggels in Contemporary Art Practice” Toimetajad Minna Henriksson, Erik Krikortz, Airi Triisberg
· “Kiwa. Autoportree tundmatuga” Koostanud Marika Agu, Kiwa


GREGOR TAUL

NÄITUS

1. "Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles" KUMUs (kuraator Ragne Nukk).
2. Sarah Lucas "I Scream Daddio" Veneetsia Bienaali Briti paviljonis (näitusetiimis Kris Lemsalu ja Edith Karlson).
3."Exit" Palais de Tokyos. Pariisi kliimakõnelustega seoses värskendati ja esitleti veenvalt 2008. a Fondation Cartier' poolt toodetud prantsuse filosoofi Paul Virilio ja ameerika kunstnike ja arhitektide Diller Scofidio + Renir ühisel jõul loodud statistilist visuaalset meistriteost, mis vaataja pooleks tunniks ekraani ette naelutab ning järgnevaks pooleks sajandiks karmide numbrite näol haprad tööriistad kaasa annab.

SÜNDMUS
1. EKA sisearhitektuuri osakonna lähedale, kaugele ja sügavale ulatuv õppetegevus (metsa-kõlakojad, näitus Wunderlich Arhitektuurimuuseumis, ajutine klassiruum-installatsioon "Läbipääs" Balti jaama tunnelis, saun rongivagunil jpm). Eeskujulik professuur.
2. Kunstnikupalk. Sadade riigilt palka saavate näitlejate, muusikute, muuseumitöötajate kõrval ei võta viie kunstniku ja kirjaniku loomingu toetamine tükki küljest, ega?
3. Minu jaoks on jätkuvalt sümpaatne kõrgetasemeliste kunstiteaduslike konverentside, avatud loengute ja vestlussarjade toimumine Tallinnas: KUMU sügiskonverents "Jagatud praktikad", KTI avatud loengud ja EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengud.
4. Rael Arteli kureeritud näitus "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" Tartmusis. Nagu ikka, õnnestub Artelil kuraatorina ühiskonnaga nukuteatrit mängida.

TEOS
1. Andres Noormetsa lavastatud ja kujundatud kadrinoormetsa elektrooniline tekstimusikaal "go neo und romantix" Sadamateatris (muusika Cubus Larvik [Karl Saks, Hendrik Kaljujärv], valguskunstnik Margus Vaigu, kostüümikunstnik Maarja Noormets). Fantastiline kontsert-installatsioon.
2. Aet Aderi ja Andra Aaloe Virserumsi Kunstihoone residentuuriperioodi tulemusel valminud osalustaies, kus noored arhitektid-kunstnikud katsid koos väikelinnas pesitsevate asüülitaotlejatega keskväljakul peolaua, kus kohalikele pakuti hõrgutisi põgenike kodumaalt Ukrainast, Süüriast, Afganistanist, Iraagist ja mujalt. Kevade esimesel soojal päeval kohtusid ühe laua taga mõnusas ja ausas õhkkonnas linna põliasukad ja ümberasustamist ootavad põgenikud, kes muidu eelnevalt teineteisele kaugusest kahtlustavaid pilke heitsid. Mõned päevad hiljem helistas kunstihoone töötajatele Rootsi Rahvusdemokraatide kohalik juht ning avaldas kiitust, et just ja vaid selliste sündmuste näol on võimalik vältida ühiskonna lõhestumist. Väga sümpaatne, leidlik ja inimlik.
3. Kirke Kangro osalusperformance Tartu Kunstimaja näitusel.

PUBLIKATSIOON
1. Andres Kure doktoritöö (artiklite kogumik) „Segilöödud piirid. Hilisnõukogude muutused kunstis, ruumis ja subjektsuses Tallinnas aastatel 1968–1979″, Anu Allase "IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole 2. Kunstirevolutsioon 1966" ning Ingrid Ruudi "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994" olid trükised, mille järele koheselt haarasin.
2. Eero Epneri Olev Subbi elulugu. Kadestusväärne töövõime, ladus ja ilus tekst.
3. TLÜ kirjastuse kunstikultuuriga põrkuvatest publikatsioonidest sattusid lugemislauale järgmised raamatud, mida hindan: linnasemiootika kogumik , Barbara Lange ja Gustav Franki "Sissejuhatus pilditeadusesse", Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping koostatud "Maastik ja mälu".


INDREK GRIGOR

NÄITUS
1. Rael Arteli kuraatoriprojekt "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". Olenemata meediakärast oli see üks väga hea näitus, mis näitlikustas, miks ja tõestas, et Rael on endiselt üks meie kõvemaid kuraatoreid.
2. "1995" EKKM-is. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans. EKKM suudab endiselt üllatada, ühelt poolt kaasneb EKKM-iga kohustuslik retoorika, kuidas on tegemist muuseumi kui institutsiooni äraspidise ümbermõtestamisega, teisalt on selle parimad näitused kanooniliselt museaalsed.
3. "Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster" Kumus, kuraator Liisa Kaljula ning "Karlova kriksadull. Ülo Sooster ja tüdrukud" Tartu Kunstimajas, koostaja Enn Lillemets. Näituste teema, autorid ja käsitletav periood kattusid suures osas, kuid seda silmatorkavamad olid erinevused. Kaljula esitas kanoonilise valiku klassikalistest töödest ning üritas nende loomiskonteksti ümber mõtestada, et Tartu sõpruskonna loomingut seekaudu taasaktualiseerida. Lillemets seevastu vältis kaanonit, ning esitas Sõpruskonda kui läbiuuritud ja kõigile enesestmõistetavalt tuttava kunstnike ringkonna loomingut, mille eksponeerimise puhul tasub ja tuleb panustada teostele, mida seni näidatud ei ole.

TEOS
1. Flo Kasearu "Ülestõus". Kui ma seda videot ja intallatsiooni Riias Survival Kit-il nägin, otsustasin kohe ära, et see saab olema kõigu mu aasta lõpus paratamatult kuhjuvate kokkuvõtete tipus. Flo teoste produktsioonikvaliteet on alati muljetavaldav olnud, seekord saavutas see aga erakordse lummuse, mida ma - tagasivaadates eneselegi üllatusena - Köler Prize`i võiudutöö "Me oleme teel" puhul ei kogenud.
2. Teine kunstnik, kelle kunstiline kvaliteet mind alati jalust rabab, on Lätlane Katrina Neiburga. Ta oli 2015 Veneetsia bienaalil üks Läti paviljoni autoreid, kuid avaldas mulle veelgi suuremat muljet Purvitis Prize`i võitjatest koostatud satelliitnäitusel "Ornamentalism" Arsenale Nordis, kus oli väljas Neiburga 2012. aasta Purvitiz Prize`i võidutöö "Asjade mälu".
3. Marco Laimre "Nurr". Miks see installatisoon mulle korda läks, jääb mind ilmselt veel paariks aastaks vaevama, enne kui välja mõtlen.

PUBLIKATSIOON
1. Jõulude eel suleti Leedus asunud peatoimetusega Baltikumi kunstiilmale pühendunud väljaande Echo Gone Wrong. EGW oli üks meie kunstivälja radikaalsemaid kriitikakanaleid, mille ideoloogiliseks positsiooniks oli kriitilisus kui eesmärk omaette. EGW senise toimetaja Gintarė Matulaitytė sõnul lakkab EGW eksisteerimast ja jääb veel vaid arhiiv, ent ühtlasi andis ta ka lootust, et uus kanal Locomotive Press jätkab sealt, kus EGW katkes.
2. Läti kunstiajakirja Studija peatoimetaja väljavahetamine ja ajakirja taandamine ükskeelseks. Kuivõrd seda ilma läti keelt oskamata enam lugeda ei saa, ei oska muutuse määra ja täpset iseloomu kommenteerida, ent kõrvalt vaadates tundub, et kunstiavalikkus laiemalt on rahul.
3. Lugemik vs Paranoia. Ilmselt ei saa rääkida vastandusest ega isegi rangelt võttes konkurentsist, ent Lugemiku ja Paranoia erakordne produktiivsus kirjastustegevuses jätab pikemas perspektiivis kindlasti jälje meie kunstiraamatute ajalukku. Mõlema väljaandja puhul on tunne, et kirjastatud saamine ise on väärtus omaette, kuivõrd tegemist näib olevat bibliograafilise sündmusega. 

SÜNDMUS
1. Y galerii sulgemine Tartu Ülikooli otsuse tõttu müüa maha hoone, kus galerii siiani tegutsenud oli, ning soovimatuse tõttu galeriile uut ruumi võimaldada.
2. Tartu Ülikooli otsus sulgeda maaliosakond mitte seetõttu, et õppekvaliteedile oleks nii tõsiseid puudujääke leitud, mida restruktureerimisega ei oleks saanud lahendada, vaid seetõttu, et seal ei tehta akadeemilises tähenduses teadust. Ma hindan kõrgelt Ülikooli sõltumatust, kuid jätkuv enesesse sulgumine on hirmutav protsess. Senist arengut vaadates ei tundu sugugi võimatu, et tulevikus keelatakse üliõpilastel eksmatrikuleerimise ähvardusel väljaspool Ülikooli toimuvate sündmuste külastamine.
3. Läti Kunstimuuseumi renoveeritud peahoone avamine. Uut püsiekspositsiooni saab küll näha alles kevadel, ent nii nagu Tallinna Kunstihoone üks ajaloolisemaid näituseid on hoone enese taasavamine, nii on ka Läti Kunstimuuseumi tühje saale viie päeva jooksul külastanud 100 000 inimesel potentsiaal ajalukku pääseda.


LIISA KALJULA

NÄITUS
1. „Malle Leis. Kollane suvi“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Tiiu Talvistu
2. „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ Kumus, kuraator Ragne Nukk
3. „1995“ EKKMis, kuraatorid Andres Härm ja Hanno Soans

Ühtlasi: Jass Kaselaane, Flo Kasearu, Tanja Muravskaja, Uku Sepsivarti, Eike Epliku, Alexei Gordini ja Anna-Stina Treumundi isikunäitused Tallinna galeriides; Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“ Eesti paviljoni uutes avarates ruumides, Okwui Enwezori kuraatorinäitus „Kõik maailma tulevikud“ Veneetsia biennaalil ja Norton ja Nancy Dodge`i nonkonformistliku kunsti kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis

TEOS
1. Tarvo Hanno Varres „Leegi vari“ Tartu Kunstimajas
2. Kristina Norman „Tähetund“ Saal biennaalil
3. Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja trupi „Kõnts“ NO99s

Ühtlasi: Irina Nakhova „Roheline paviljon“ Veneetsia Biennaalil ja Katja Novitskova „Aktiveerumise muster (hüppav ämblik, termiidikatedraalide kuhjad, kasvupotentsiaal)“ MoMAs 

PUBLIKATSIOON
1. Svetlana Alekšijevitš „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“
2. Piotr Piotrowski „Art and Democracy in Post-communist Europe“
3. Vikerkaare kaksiknumber Läheb poliitiliseks!

Ühtlasi: Lugemiku paksud noorte kunstnike monograafiad, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirja tõlkeartiklid ja mitmesugused Ida-Euroopa kunsti andmebaasid nagu Parallel Chronologies ja post

SÜNDMUS
1. Kumu sügiskonverents „Jagatud praktikad. Kunstiliikide põimumised sotsialistliku Ida-Euroopa kultuuris“
2. Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu Kunstimuuseumis kui radikaalsuse lakmuspaber
3. Kunstnikupalk kui suur sümboolne samm edasi: kunstnike töö Eestis on väärtustatud

Ühtlasi: Kureerimise teemaline sümpoosion "Between the discursive and the Immersive" Louisiana kunstimuuseumis Taanis, mille põhisõnum oli, et tänases maailmas ei seisne radikaalsus enam kiiruses ja produktiivsuses, vaid aegluses

Ühtlasi: Piotr Piotrowski, Boris Bernsteini, Inge Tederi, Matti Miliuse, Nadežda Tšernobai lahkumine; trööstitu ja verine kultuuride kokkupõrke aasta Euroopas ning Ida-Euroopa libisemine autoritaarsetesse režiimidesse


MARIKA AGU

Aastal 2015 installeerisin ja deinstalleerisin 5+5 näitust.
Toimetasin ja andsin Tartu Kunstimuuseumi alt välja 2 trükist: näituse “Noorus kui elustiil” kataloog ja Kiwa monograafia “Autoportree tundmatuga”.
Tegin 2 5-tunnist DJ-setti: Tartu Kunstimuuseumi aiapeol ja Võrus, Kilomeeter Skulptuuri nö aftekal.
Külastasin ainult 3 suurnäitust väljaspool Eestit: Tbilisi 2. Triennaal, Istanbuli 14. Biennaal ja Survival K(n)it Riias.

NÄITUS
“1995” EKKMis. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans
“Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis” KUMUs. Kuraator Elnara Taidre
“Kunstirevolutsioon 1966” KUMUs. Kuraator Anu Allas
“Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Kuraator Ingrid Ruudi

ISIKUNÄITUS
Uku Sepsivart “Koprakunsti muuseum” Hobusepea galeriis
Marko Mäetamm „Tunne end nagu kodus“ KUMUs. Kuraator Alistair Hicks
Eike Eplik „Mõned neist lindudest lendasid selili“ Tallinna Linnagaleriis
Helena Keskküla ja Art Nõukas “Loogiline laul” EKA galeriis

PUBLIKATSIOON
TKUN ORHA PNUL - Värvi Oma Mõistus Üle. Mihkel Kleis ja Roomet Jakapi. ;paranoia kirjastus. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga ostsin vildikad juba valmis.

Raamatud mida sel aastal lugesin ja võiks teistelegi soovitada:
V. Sorokin “Suhkrust Kreml”
M. Houellebecq “Kaart ja territoorium”
E. Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”


REBEKA PÕLDSAM

NÄITUS
1. S/N @ ThKitchen
2. DOings & kNOTs @ Tallinna Kunstihoone
3. Hispaania paviljon @ Veneetsia biennaal

TEOS
1. "Carmina Trash"
2. Casey Jane Ellisoni „Touching the Art“
3. Vincent Meesseen „One.Two.Three“ @ Belgia paviljon Veneetsias

PUBLIKATSIOON 
1. Verso mixtape 2015
2. Chris Kraus, Lost Property
3. Fiona Duncan, generation anxiety

SÜNDMUS
1. Hilma af Klint Kumus
2. Keskerakonna valimised
3. Suburbia Kopopoli näituste seeria "Vihkamise suvi"

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, detsember 22, 2014

Artishoki aastakokkuvõtted 2014

Kristina Normani "Suveniir" Manifesta raames Talvepalee väljakul. Pilt pärit siit.
Lõppeva kunstiaasta tähtsündmused, säravamad näitused, teosed ja publikatsioonid võtavad kokku kollektiiv Uus Materjal ja kodanikud I. Grigor, L. Kaljula, R. Põldsam, T. Randel, E. Taidre ja G. Taul.


UUS MATERJAL (E. Raudsepp, M. Esko, E. Õlekõrs, M. Ehasalu, B. Reinert, E. Lilleaed, H. Ikla)

SÜNDMUS
Mereäär kultuurile (Kalaranna / Kultuurikatla detailplaneeringu ümber koondunud diskussioon, sündmused)
Kunstihoone uue juhataja valimine
UVKE loomine ja senine tegevus

NÄITUS
„Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“ (kuraator Maria Arusoo, Tartu Kunstimuuseum)
„Must Maja“ (kuraator Anders Härm, EKKM)
• Pilvi Takala „Rõivad ja rühid“ (kuraator Rael Artel, Tartu Kunstimuuseum)

TEOS
• Neeme Külm „Maja“ („Must Maja“, EKKM)
• Johannes Säre „Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku“ („Köler Prize 2014“, EKKM)
• Anu Vahtra „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I/II/III“ („Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“, Tartu Kunstimuuseum)

PUBLIKATSIOON
• Jaanus Samma „Hair Sucks!“, Kirjastus Lugemik, 2014
„Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust“, Kirjastus Lugemik ja Eesti Arhitektuurikeskus, 2014
• Merike Estna „Blue Lagoon / Pattern Book“, Kirjastus Lugemik, 2014


I. GRIGOR

SÜNDMUS
1. Omaalgatuslike kultuurimeediate kriitikakool Vormsil
2. Kiwa rahvusvahelise kirjastuskonserni Paranoia lansseerimine
3. ISFAG galerii avamine

NÄITUS
1. Jevgeny Zolotko „Leigus“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Margus Tamme „Esimesed kolm minutit“ Kunstihoone galeriis
3. Tanel Randeri kureeritud „Halli laeva oodates“ Y-galeriis

TEOS
1. Anu Vahtra ja Na Kim „120409–120511“ Kunstihoone näitusel „Password: Printmaking“
2. Peeter Krosmann „Kunstiteose arutelu Tartu Kunstnike Liidus“ näitusel „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860-2014“
3. Flo Kasearu kujundus näitusele „Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis

PUBLIKATSIOON
1. Ilmar Malin „Kunsti pärast“
2. Laura Kuusk „Pop Up Book“
3. Kunst.ee erinumber „Eesti noor skulptuur“


L. KALJULA

SÜNDMUS
1. Konverents "East European Art Seen from Global Perspectices: Past and Present" Lublinis, Poolas
2. Geopoliitilise faktina Manifesta kunstibiennaali toimumine Ermitaažis, Peterburis, Venemaal
3. Ajakirja-kunstiprojekti „Uus Materjal“ ilmumine, MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis ellukutsumine ja Kultuurikatla piirkonna detailplaneeringu avalik arutelu

NÄITUS
1. Jaanus Samma isikunäitus „Hair Sucks!“ Kunstihoone galeriis ja Maarit Murka isikunäitus „Kontakt“ Tartu Kunstimajas
2. Näitus „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Maria Arusoo) ja rändnäitus „Kohatu“ Eesti erinevates väikelinnades (kuraatorid Anders Härm ja Marten Esko)
3. Alfredo Jaari isikunäitus „Tonight No Poetry Will Serve“ Kiasma kunstimuuseumis, Helsinkis (kuraator Pirkko Siitari)

TEOS
1. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik“ Tartu Kunstimuuseumi näitusel „Arheoloogiafestival“
2. Maria Kapajeva „Interjöörid“ Fotokunstimessil
3. Merike Estna „Sinine laguun“ Kumu kunstimuuseumi näitusel "Merike Estna ja mina kui maal"

PUBLIKATSIOON
1. „Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ Eesti Kunstiakadeemia Kirjastuselt (toimetaja Mart Kalm)
2. EKKMi näitust „Kõhe tunne?!“ saatev kogumik Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt (toimetaja Rebeka Põldsam)
3. Jean-François Lyotard`i „Postmodernsusest lastele“ eestindus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt


R. PÕLDSAM

SÜNDMUS
1. „Feeling Queezy?!“ performance’id
2. Londoni Haywardi galeriis oli esmakordselt tõesti hea näitus, „MIRRORCITY“
3. Manifesta 10 Peterburis  

NÄITUS
1. Valimisstuudio „Aga kuhu lähevad vaesed?“ Nancy Nakamura Ideederiiulis
2. Dorothy Iannone'i näitus Berlinische Galeries
3. „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (Malle Leisi pole veel näinud, aga üleüldiselt TKMi aastaprogramm ja uued suunad vaimustavad)

TEOS
1. Kaja Kannu „Be Real My Dear“ Kanuti Gildi Saalis
2. Merike Estna ruumilahendused ja mustriraamatud Kumus
3. Amos Gitai „Ananass“ (1982)  

PUBLIKATSIOON
1. Clarice Lispectori kõik raamatud, mis näppu on jäänud
2. Adult Magazine
3. Kaisa Eiche tekst raamatus „Entry Points“


T. RANDER

SÜNDMUS 
1. Indrek Grigori ja Šelda Puķīte Artishoki Biennaal Riias
2. 16. augusti protest-teejoomine Luunja paplialleel, mida õnneks ei võetudki maha
3. Cubus Larviku, Ratkilleri ja Rin la esinemised Sõpruse kinos 3. oktoobril

NÄITUS
1. Anna Marie Rockwelli „Helesinine Unistus“ MoKSi galeriis
2. Maria Arusoo „Arheoloogiafestival - kihistusi pildist ja ruumist“ Tartu Kunstimuuseumis
3. Raul Kelleri „What You Hear Is What You Get (Mostly)“ EKKMis

TEOS
1. Jass Kaselaane nimetu, laeva meenutav skulptuur Artishoki Biennaalil
2. Kriss Salmanise helikunstiteos „Ood rõõmule“ Artishoki Biennaalil
3. Anna Hintsi Eesti-Vene piiril tehtud video „Tuul“ Y-galerii näitusel „Halli laeva oodates“

PUBLIKATSIOON
1. Maria Arusoo „Entry Points“
2. Kiwa „Olematute raamatute antoloogia“
3. Piret Karro ja Kristin Orava „Sõbralik semiootika“


E. TAIDRE

SÜNDMUS
1. EKA uue hoone teine konkurss ja selle tulemused
2. EKKM-i hoone ja tegevuse ohustamine seoses ebakorrektselt muudetud linnaplaneerimisplaaniga
3. EKA 100. sünnipäev ja üritused selle tähistamise raames
4. Rundumi tegevuse teine ja UVKE tegevuse esimene hooaeg
5. Manifesta Peterburis ja sellega kaasnenud kunstipoliitiline diskussioon

NÄITUS
1. Kazimir Malevitši retrospektiiv „Kazimir Malevich: The Revolutionary of Russian Art“ Tate Modern`is, Londonis
2. Matthew Barney „The River of Fundament“, Haus der Kunst`is, Münchenis
3. „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst“ Kumu kunstimuuseumis
4. „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis
5. Juri Sobolevi retrospektiiv „Juri Sobolevi saared“ Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumis
6. Dialoog uue maali võimalustest näitustel „Merike Estna ja mina kui maal“ Kumu kunstimuuseumis ning „Võimatu minna, kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones

TEOS
1. Anu Vahtra installatsioon „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Kristina Normani „Suveniir“ Manifestal
3. Tõnis Saadoja „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ Kreenholmi kvartalis

PUBLIKATSIOON
1. Kogumik „Kunstitööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014
2. Kauaoodatud Juri Sobolevi loomingut tutvustav raamat „Острова Юрия Соболева“. Москва: Московский музей современного искусства, 2014
3. Andres Kure doktoritöö „Boundary Disruptions: Late-Soviet Transformations in Art, Space and Subjectivity in Tallinn 1968-1979“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014 


G. TAUL

SÜNDMUS
1. Mare Vint „Arheoloogiafestivalil“, Jüri Okas „Mustas majas“, Jüri Arrak „Õudsetel lugudel“, Leonhard Lapin „Vaba ruumi“ kataloogis jt („Kaasaegse kunsti põlvkond“ ulatab (üle)eelmisele generatsioonile käe)
2. Enn Põldroosi muuseum, EKA galerii, R Paul Firnhaberi galerii Imagi, Isfag jt (regulaarse ruumi laienemine)

NÄITUS
1. „Kõigest hoolimata“ Riia KGB majas (žanrist risttuules)
2. Harun Farocki Hamburger Bahnhofis (nii sümpaatne)
3. Koopamaalingute fotode näitus galerii „Imagi“ kogudest (kulgev tarkus)

TEOS
1. Jass Kaselaan „Nukkude väljak“ (mahuti; nõutusega mõtlesin, et olen enamus oma artiklitest sellest teosest kirjutanud)
2. Kadri Noormets, Kadi Maria „an hour of“ (kogetust kõige etem platvorm ideede genereerimiseks) 
3. Anu Vahtra tugitalad Tartu Kunstimuuseumile (näide monumentaalsulptuuri võimalikkusest 21. sajandi Eestis)

PUBLIKATSIOON
1. „100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ (väga tihe)
2. „NO99 kunstikool“ (kolleegipreemia Eero Epnerile)
3. Sternberg Pressi „Sweet Sixties“ (lugemismõnu kaanest kaaneni)
4. Lauri Sommer „Sealpool sood“ (Käthe Kollwitzist Jämejala surnukuurideni; raamat, sõnades küll, kuid minu jaoks visuaalne kogemus)

Voldi lahti / Unfold

reede, juuli 11, 2014

MERE LAUL / Jutustus Raul Meelest.


Raul Meelest kirjutab Margus Tamm
Artikkel valmis ajakirja Estonian Art tellimusel.






I



ARM ELULE




Lapates Raul Meele retseptsiooni, jääb silma sõna müüt läbiv kasutamine: omamüüt, müüdiloome, kunstnikumüüt, maailmamüüt. Kunstnik Raul Meele näol on järelikult tegemist autoriga, kelle kunstnikutee on võrreldav müüdiga, mahub müüdiloo raamidesse. Tõsi, Raul Meele elu pole olnud meelakkumine - kunstnikukarjääri rajamine pole kulgenud lihtsalt, biograafias leidub kangelasele vääriliselt nii triumfe kui tagasilööke, loometee pole sirgjooneline, see on otsiv ja, võib oletada, et nii mõnigi kord ka ekslev. Kuid, lõpp hea, kõik hea ning vaadates kasvõi käesolevat, suurepärast ja suurejoonelist retrospektiivi KUMU suures saalis, saab öelda, et tegemist on õnneliku lõpu müüdiga.

Õnneliku lõpu müüti tuntakse imemuinasjutuna. Vladimir Proppi klassikaline käsitlus “Imemuinasjutu morfoloogia” (orig. 1928) sätestab, et imemuinasjuttude muutumatuteks elementideks on tegelaste funktsioonid, mis, olenemata konkreetsetest asjaoludest, on olemuselt muutumatud. Kokku loetleb Propp 31 funktsiooni, ühes loos ei pea need kõik olema esindatud, kuid funktsioonide järjekord on alati sama. Hilisem strukturalistlik narratoloogia, sh. Juri Lotmani kunstilise teksti struktuuri käsitlus, lähtub oluliselt Proppi pärandist. Keskne on idee, et süžee käivitub piiri ületusest. Lugu saab alguse siis kui üks tegelane lahkub oma ettemääratud kohalt ja astub üle oma senise maailma läve, teise, tundmatusse, imelisse maailma. Sellisest tegelasest saab kangelane. Kangelase tee ei ole kerge, ta mitte üksnes ei pea võitlema piiritaguse maailma uute ja ennenägemata ohtudega, vaid, mis veelgi hullem, piiriületamise akt muudab ta võõraks ka koduste jaoks. Teda ei tunta enam ära. Nii võib kangelane jääda pikalt kahe maailma vahele hulkuma, pärimata muinasjutulist poolt kuningriiki või leidmata võimalust isakoju naasta.



Raul Meele müüdil on kaks omavahel seotud süžeeliini.
Esiteks, Raul Meel on hariduselt elektriinsener. Mõnes teises ühiskonnas poleks see olnud võibolla märkimisväärne puue, kuid väikeses ja seda suletumas, semitotalitaarse ühiskonnakorraldusega ENSVs tähendas see, et Raul Meel ei ole kunstnik. Kunstnikud tulid ERKIst ja kuuulusid Kunstnike Liitu. Mitte nagu Raul Meel. Seega oli Raul Meele astumine Teaduslik Tehnilise Revolutsiooni (TTR) inseneride armeest kunstiavangardi esirinda oluline distsiplinaarne piiririkkumine. Nii ei olnud ette nähtud. Ometi otsustas ta selle meeletu sammu astuda.


II

ULM REALE


Kui on plaanis asuda teekonnale, mille käigus tuleb illegaalina ületada piiri, siis kuidas selleks valmistuda? Võtmesõnaks on sobiv varustus. Reisimoon peab olema maksimaalselt kompaktne. Võimalikult multifunktsionaalne, kokkupandav ja lahtivõetav. Lihtne ja vastupidav. Konverteeritav ja hõlpsasti peidetav. Suurepärane näide on lauake-kata-end, aga ka näiteks šveitsi nuga, magamiskott, pommivöö või kokaiini täis kondoomid. Või ka näiteks kirjutusmasina monospaced-kirjatüüp.
Esimesed teosed, millega Raul Meelel õnnestus 1960ndate lõpul ületada distsiplinaarne piir ja edukalt kunstimaailma välja jõuda, kujutasid endist nn kirjutusmasinajoonistusi.

Kes töötanud erinevates meediumites, teab, et tekst on väga ökonoomne meedium. Teksti tegemine nõuab minimaalselt ressursse ja valmistekst on seejuures äärmiselt kompaktne (laota põrandale laiali Tammsaare kogutud teosed ja sa saad ühe keskmise Valdur Ohaka maastikumaali pinnalaotuse). Võrdsete tähelaiustega monospaced-kirjatüübi kasutamine muudab teksti ka äärmiselt vastupidavaks: et täheruum on kõigi häälikute puhul sama, saab tekstiosiseid vabalt asendada ja ümberkombineerida, ilma et teksti tervikstruktuur laguneks. Ainus, mis sel juhul veel teksti jäigaks ja kohmakaks muudaks, oleks narratiiv. Ja sellest Raul Meel ettenägelikult loobus. Tema kirjutusmasinajoonistuste semantilised üksused on kas morfeemi või sõna, harvem fraasi pikkused, täislauseid kohtab haruharva. Tekstijupikestest või üksikutest kirjamärkidest moodustatud kompositsioonid leidsid 1960ndate-70ndate Eesti kunstiavangardis sooja vastuvõtu ja tõesti, imelisel kombel, insenerist saigi kunstnik.
Suutmata kunstimaailmas siiski püsivalt kanda kinnitada, jäi Meel mitmeks aastakümneks (täpsemalt, aastani 1987) kahe maailma vahele edasi-tagasi sõeluma, töötades Projekteerimisinstituudis insenerina ja osaledes aktiivselt kunstielus. Pidev kahe maailma vahel laveerimine oli kindlasti stressirohke, kuid ka piisavalt tulutoov, lubamaks Raul Meelel kasvatada nii vaimset kui materiaalset sõltumatust. Lisaks tekkis edasi-tagasi üelpiiri-liikumisest arvestatav kogemus, kuni lõpuks suutis Raul Meel koguni terveid insenertehnilisi käsiraamatuid kunstiväljale sisse smugeldada. Kuid see oli alles algus.
Raul Meele teine müüdimõõtu tegu on - ta suutis oma kunsti toimetada läbi raudse eesriide.

ENSV oli oluline illegaalse transiidi keskus. Lisaks märkimisväärsetele heroiinikogustele (vt. Vladimir Wiedemann, “Maagide kool”), liikus üle ENSV piiri kapitalistlikku Läände ka kõige kõrgema avangardisisaldusega kunstiprodukt, mida toonases N Liidus valmistada suudeti. Läänemaailmas oli selle vastu arvestatav nõudlus, kuid ka Nõukogude piirivalve oli valvel: kui varem kasutasid avangardistid võimalust saata oma graafilisi teoseid Läände posti teel, siis 1970ndatel tõhustati kontrolli ja ka graafilisi teoseid sai edaspidi välismaale postitada üksnes eriloa alusel. Oma loometöid üle piiri toimetada õnnestus nüüd vähestel. Räägitakse, et ENSV-s oli üks avatud meelega ametnik, kes aitas kunstiteoseid lihtkirjadeks vormistada. Räägitakse, et see ametnik olla olnud koguni J. K-M. ise (nimi toimetusel teada). Igal juhul läbis hulk ümbrikke kõige kvaliteetsema Nõukogude avangardkunstiga ikkagi takistamatult tolli ja jõudis Läände. Kuid ka see pidu sai läbi. Oli vaja midagi nutikamat välja mõelda.

Raul Meel lävis kohaliku autoriteedi, Tõnis Vindiga, kelle kaudu arenesid välja kontaktid Moskva põrandaaluse kunstimaailmaga. Meel hakkas läbi käima Ülo Soosteri grupeeringuga, nende kaudu tutvus ta Moskva ühe mõjukama allilmaliidri Ilja Kabakoviga. Metropolis koondunud üleliidulise põraandaaluse kunsti võrgustik omas mõningaid hästitoimivaid kontakte Lääne diileritega ja Raul Meel suutis avanenud võimalusi edukalt ära kasutada. Küllap tuli kasuks nii praktiline insenerimõtlemine kui ka varasem kogemus, mis saadud kunsti- ja insenertehnilise maailma vahelise piiri ületuste käigus.
Arusaadavalt suutis aina raudsemaks muutuvast eesriidest läbi lipsata vaid kõige kompaktsemalt pakendatav avangardkunst: seeriapõhine, minimalistlik, abstraktne ja kontseptuaalne. Raul Meele geniaalseimaks leiutiseks antud kontekstis tuleb pidada 1970ndatel alustatud graafilist seeriat “Taeva all”. Teoreetiliselt kuulub seeriasse 5328 graafilist lehte, mis kõik aga on kirjeldatavad üherealise valemi variatsioonidena. Hiiglaslik teos, mida oli võimalik transportida täiesti nähtamatult, ehk nagu Raul Meel ise meenutab: “enda sees, minu peas, minu südames” (vestlus Andres Kurega, 2014). Võis jalutada üle piiri, muretult lasta end tolliametnikel läbi otsida, endal kuustuhat graafilist lehte südames.
Nii juhtuski, et paar lehte sellest seeriast jõudis välja Lääne-Saksamaale, kus need pälvisid 1974 aastal Frecheni graafikatriennaalil II preemia. Seda võitu võibki tinglikult lugeda Raul Meele teise kangelasteo, veelgi imelisema piiriületuse äravormistamiseks.


III

ERE MULLA


Oli ka sissekukkumisi: Raul Meele diilid Sao Paolo Biennaali, MoMA ning Flash Artiga õnnestus Nõukogude korravalvel nurjata. Kuid – tegu oli tehtud, süžee kandis ja pikemas perspektiivis polnud müüdi kulgu väärata enam võimalik. Järgnes see, mis järgnema pidi.
Vladimir Proppi kirjeldusel seisneb imemuinasjutu finaal kangelase ära tundmises, mispeale kangelane asub troonile. Ja tõesti, 1980ndate lõpus tunti Raul Meel viimaks ometi ka kodumaal ära. Järgnes laviinina ametlik tunnustus ning tõus klassikustaatusesse. Raul Meel istus väljateenitud troonile.
Raul Meele viimaste kümnendite loomingu – rituaalsete tuleinstallatsioonide, kunstnikuraamatu “Saalomoni Ülemlaul” jm – kaudu kõnelebki publikuga uus, varasemast kangelasest erinev arhetüüp, kõneleb preester-kuningas. 

Aga see on juba üks teine lugu...




Kangelane (foto: Jaan Klõšeiko) 

 
... ja tema teekond


 

Meelevaldne tõlgendus Kuningas Saalomoni ülemlauust.   



Arhetüüpiline preester-kuningas Mesopotaamiast



DIALOOGID LÕPMATUSEGA

Kumu kunstimuuseum, 09.05 – 12-10. 2014

Näitusevaade: Kumu

Antud näituse kohta on raske öelda midagi peale ülivõrrete.
Geniaalne kunstnik – Raul Meel – check. Kindlakäeline kuraatoritöö – Eha Komissarov, Raivo Kelomees – check. Perfektne näitusekujundus – Raul Kalvo, Helen Oja – check. Kaunis kataloog – disainer Tuuli Aule – koos hulga nauditavate esseedega – Eha Komissarov, Raivo Kelomees, Virve Sarapik jt. – check. Tervik, mis on suurem kui eelloetletu summa – check.
Isiklik ahhaa-elamus saabus lugedes kataloogist Eha Komissarovi teksti, kus mulle korraga juhatati kätte seos 20. sajandi avangardi ja metallsõrestikest näitusekujunduse vahel. Peale seda läksn näitust kohe uuesti vaatama.

-------------

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, juuli 01, 2014

Invading the Manifesta 10 Invasion

This edition of the biennale is about the art of making compromises, finds anthropologist Francisco Martínez

FIG 1 My friend Ksenia in front of Aslan Gaisumov's Elimination - presented in the parallel exhibition of the Cadet's corpus

Once in Russia, the bus driver turned the mic on and said a laconic ‘congratulations’, which was succeeded by senseless expressions in a language that does not have a dictionary. Probably, he just forgot to turn the mic off, but this liminal experience, at the border between Narva and Ivangorod, made me think about three never ending debates in art practices: 1. Object or effect, what has the primacy? 2. The right to the non-sense. 3. Does the aesthetic phenomenon have a purpose?

St. Petersburg, the city hosting this edition of the European biennale, is a good place to explore the limits of non-sense and the limits of rights. Perhaps this is one of the most interesting points of Manifesta 10 – the way art is looked with suspicion from all sides.

Most of the assessments I heard about Manifesta 10 were not positive. Anders Härm describes it as ‘poorly curated’. Maria Arusoo shares that the exhibitions did not fulfil her expectations, since ‘Manifesta should not act as a museum, it should risk more’. Also Andres Kurg considers that the quality is quite unequal, with some good pieces but a low average level.

FIG 2 Marlene Dumas made a series of ink portraits of great men that happened to be gay







FIG 3 Erik van Lieshout's project for Manifesta focused on the mysterious cats who live in the basement of the Hermitage to dispel rats



Manifesta 10 is not about experimenting, but about the art of making compromises, some of them awkward, as the ‘+16’ signs on the videos warning Russian teens of ‘pervert’ European propaganda. Constrained by political and economic circumstances, the organizers tried to play safe and make compromises on many fronts, managing to include just a few provocative ‘gestures’.

Outstanding works with ‘activist’ touch are Erik van Lieshout and Marlene Dumas’ contributions. M. Dumas prepared a series of delicate ink portraits of great figures, whose achievements can be celebrated above their identification as homosexual men.

Otherwise, E. van Lieshout’s project is so far the most commented among all the art works. At the basement of the Hermitage, there have been cats here since the days of Catherine the Great, keeping the mice down. Van Lieshout spent weeks there building better living quarters for these felines (that obliquely reference to the Pussy Riot). The highlight of this installation is a video in which the Dutch artist shows his subterranean adventures with animals, ghosts and staff members of the great Russian museum (the director appears admitting that he does not like “cats or dogs. Or people”).

Frank Ammerlaan (Dutch artist, currently participating in an exhibition in KUMU) explains it in this way: “Van Lieshout’s work evolves around social and political themes; he is not shy depicting Putin or hinting at Pussy Riot in his large installation. Through a reconstruction of the basement tunnels, mounted with drawings and photographs, you find the video work where the artist himself is the entertaining protagonist asking all sorts of anthropological questions about his role in The Hermitage at Manifesta”.

Other piece that I liked a lot, in spite of not being complete, is Aslan Gaisumov’s ‘Elimination’ (located in the fantastic Cadets’ Corpus, parallel program). This installation is composed of metal gates from Chechnya strewn with bullet holes and lit from behind. As the description explains, gates are a sign of status in Chechnya, designed to be a source of honour (in this case with Olympic motives). The material remaining speaks up forgotten stories in an archaeological way, confirming, once again, that war has no respect for local traditions, people and plans.

I went to the biennale willing to learn from supposedly vanguardist and transgressive ideas; also to get a glimpse of what is going on in contemporary art. After a long and intense weekend visiting exhibitions (well, partying too), I have the feeling of having missed something.

Unfortunately, I did not manage to attend the lectures about ‘art as domestic resistance’ and ‘street poetry’ organised within the Public Program at Marata 33/7 (we were stuck two hours in Narva processing a new visa for me). Also, due to my no skills in Estonian language, I could not learn from the two hours discussion about Manifesta that took place on the bus, coming back from Piter to Tallinn.

FIG 4 Discussing Manifesta 10 on the bus, on the way back

In Narva, the bus driver unexpectedly decided to play on the bus TV an old documentary about the magnificent beauty of Leningrad. Maybe, he was tired of musings on the future of art; or perhaps he just wanted to remark, once again, the threshold of this rite of passage. Later I was told that this already seems to be a common pattern among drivers that go to art events, since in the previous excursion the chauffeur delighted the passengers with several seamen’s songs as if the bus were a karaoke.

My experience visiting this sort of events is very small, so during the weekend I had the feeling of not seeing enough, in spite of running from one spot to another. I have not been in the Hermitage for ten years, so it was grotesque that I dedicated my visit to find contemporary pieces spread out all over the museum, rather than calmly enjoying the collection. Even worse, I did so in an accelerated way: since I had just 45 minutes to see that part of the biennale, I grabbed a volunteer (Alyona) and asked her to help me in my hopeless endeavour. Consequently, I felt like taking part of Alexander Sokurov’s film ‘The Russian Ark’ (2002), yet in a 3x speed, surrounded by people that approached these pieces as a joke and with attendants shouting ‘No photographs!’ and ‘No touching!’ when one comes too close.

In a way, Manifesta 10 might seem to function as a tribute to the Hermitage’s 250 years anniversary – a birthday piñata adapted to the needs and priorities of the museum. But the interplay between foreign expectations, local needs and political and economic circumstances is richer than this. Also, the exhibitions have benefited from being hosted in unique venues.

FIG 5 Ivan Plusch's Process of Passing - Ruins of the Soviet and Post-Soviet eras in 18th century interiors - Displayed at the Cadets' Corpus

In the opinion of Olga Temnikova, it is not possible to understand this Manifesta without paying attention to self-censure, economic issues (local staff had to work without payment for two months) and diverse traditions and expectations. In this sense, Andres Kurg notices that press releases by Manifesta 10 are different in Russian and English language and that the main curator, Kasper König, demonstrates a wide ignorance of Russia and local codes in many of his statements (“the ink on my contract was still wet when that appalling anti-gay law was passed”; or “I was working in a country where there is no civil society”).

This process of translation, negotiation, or interplay, it is exemplarized by a colleague of mine in St. Petersburg, Vladimir, who has progressively changed his view on the biennale:

- The first evening, in a non-officially programmed event, he presented Manifesta 10 as an example of colonialism, accusing the organizers of exhibiting dead Russian artists that would not have agreed in participating in this sort of event and blaming them also for bringing their own crew without establishing much dialog with contemporary local creators.

- The second day, we randomly met in the General Staff building, and then Vladimir acknowledged that there is some ongoing negotiation, which has more value than the quality of the works exhibited. Later, at night, in the official opening organized in the Hermitage (a party with free cocktails of Beluga vodka), Vladimir substitute the word ‘colonialism’ for ‘celebration’.

For Vladimir, Manifesta 10 is being an invasion, yet invasions are not negative in absolute terms. The political and artistic implications within the Russian society are yet to be seen, but this is only one of the many points of interest of the event.

In this regard, I agree with Rebeka Põldsam that to judge Manifesta 10 as toothless and nail-less is naive and vain, since exhibitions have value even if not solving the end of the world crisis. Hence, I prefer the exercise proposed by Rebeka: ‘what if it was in Estonia?’, acknowledging that this Manifesta is particularly close to us (both geographically and culturally), and that these exhibitions are not just another stardust show, but an engaging and inspiring event, an example of negotiation and trans-location that might encourage Estonian artists and institutions to organize the biennale of contemporary art in 2018 or 2020.

Furthermore, the participation of artists like Kristina Norman and the Rundum group, as well as the visit and contacts established through initiatives like the trip organized by the Estonian Centre of Contemporary Art (Thanks Solveig!), help to re-draw the Manifesta 10 territory and, in a way, the art scene of St. Petersburg.

I met people from Estonia in most of the events and places associated with Manifesta 10. In the case of Olga Temnikova, I encountered her at least in 15 different places – almost 5 times per day. In this sense it has been an invasion of the invasion.

Of course, there were also dispiriting points as, for instance, to be forced to suffer police controls and ‘be part’ of the official activities organized for ‘Day of Young People’ at the Palace square, where rappers, skaters and basket players were hired (by the City Hall?) to celebrate youth. But, in a way, this was part of the experience of being in St. Petersburg, as the expensive prices, the canals, and the lively nightlife.

Russia is quite a poly-logical country, and Manifesta 10 is obviously affected by that. Within the biennale, there are not only different worlds coexisting but also parallel galaxies. I noticed that, for instance, in the Garage party that I attended with Andres, my friend Ksenia and Frank’s crew. Good looking people, cool DJ’s, expensive drinks (Andres was unlucky to pay all of them), photographers all over the place... Moscow high-society after all, that considers a coincidence to meet in the art-fashion parties, independently if taking place in London, Berlin or Piter.

FIG 6 Selfie at the Garage party - courtesy of Andres Kurg
FIG 7 Garage party nearby a Giorgio Armani shop - courtesy of Andres Kurg
Overall, to be contemporary is linked with not feeling good with your contemporaneity, with the world we live in. In other words, a search of something else that does not exist at the moment. If we take this way of discerning, most of the works exhibited in Manifesta 10 were not contemporary. Indeed, Henri Matisse (exhibited at the General Staff Building) seemed to be more contemporary than many of the ‘fresh’ contributions. Likewise, when facing certain works (as for instance, those by Vladislav Mamyshev-Monroe), I rhetorically asked what the f*ck is this stuff doing here. Also, the never-ending glorification of the 80’s underground art in Leningrad was annoying, becoming a bit tiring, if not stinky. Yes, Kuryokhin, Novikov, Tsoi and Grebenshikov were great, but one cannot feed oneself for 30 years always with the same meal. Indeed, this might be a symptom that art practice has not moved forward much from that time in Russia. Or perhaps, it is rather a sign of Manifesta staff’s colonialism and the lack of knowledge of what is going on nowadays in that city, in that country.

All in all, Manifesta 10 deserves a visit, particularly by those living on the other side of the Narva River. Besides the list of big names, such as Joëlle Tuerlinckx, Thomas Hirschhorn, Ilya and Emilia Kabakov, Joseph Beuys, Gerhard Richter and Kazimir Malevich, we can also find artists such as Pavel Pepperstein, Lado Darakhvelidze, Ivan Plusch or Deimantas Narkevičius, as well as parallel events with different degree of artistic interest and critical engagement. Is that enough? Probably not, but it is worth to see it and to host it. Let us believe that art resides in the attempt, and not always in the result/product.

FIG 8 Gerhard Richter Ema, Akt auf einer treppe exhibited in the Hermitage yet forbidden by Facebook pornography policy
FIG 9 Ugolovnik by Pavel Pepperstein




 
I almost forgot it, but during the weekend we have also talked about the non convenience of boycotting and about Chto delat? This Russian art group had the difficult task of taking a single final position, caught in between the demanded coherence of critical discourses, the political decisions and practices of Putin’s regime, the binary approach of Western institutions and the diverse expectations of its members and audience. In this regard, most of the people agree that communication and interaction function better than boycott; likewise, Manifesta 10 serves as a platform to engage, participate and contrast ideas, even if a limited and contradictory one. In this sense, I take it as a social laboratory, particularly valuable because of the ongoing negotiations between local and foreign agents and the cultural implications of this interplay. Let us remember that Crimea, Anti-LGBT Laws and Political repression are hardly discussed in Russian institutions and media; and let us not forget that Manifesta 10 provokes reflexion and debates, not aggression.

This biennale of contemporary art brought to my mind thoughts on transgression, on an escalating sense of obsolescence, on the need to defy traditional classifications and free from power structures, on the need of awkward compromises in order to make visible what has been silenced, on the anxiety of not seeing enough, on re-creations, expectations and the expiry date of art-works, on the process of living, on repositioning ideas, on borders as transition, on the value of connections and mobilization (rather than conflicts and insensitivity), and, overall, on the contradictions of cultural work.

We arrived in Tallinn at midnight. Walking home under the rain I felt I had learned about contemporary art and not only.

FIG 10 Kristina Norman's Souvenir, courtesy of K. Norman


* This article is a quick description of the trip to the opening of Manifesta 10, organized by the Estonian Centre of Contemporary Art. The biennale of contemporary art features over 50 artists from nearly 30 countries and is complemented by an array of performances, public programs, and education projects. For more information, visit Manifesta home page.

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuni 02, 2014

Kulinaarkriitika - Köler Prize 2014

Nii nagu parim vein võib osutuda iseloomutuks joogiks, kui veini kõrvale söödav ei toeta veini iseloomu, nii võib juhtuda, et ka parima õhtusöök on maitsetu, kui enne seda on külastatud valet näitust. Et selliseid intsidente vältida jagab Artishok oma lugejaile soovitusi mida ühe või teise näitusekülastuse järel koju siirdudes lauale panna.



Tänavune Köler Prize on minu meelest kiirtoit, täpsemalt kuninglik burger, selline hoolega tehtud, mida kiirtoiduks ei julgeks enam kutsuda. Kui öeldakse burger, siis mõeldakse seda kapsaporgandi salati, nätske saia, jahuse sügavkülmast kotleti, kurat ka ei tea mis juustu ja räiges koguses burksikastmes ujuvat ollust. Ma noorest peast juba mõtlesi, et mis kuri inimene vihkab sööki sellisel moel, et toorainetega nii teeb, aga hoitku selle eest, minu sõpruskonnas on endiselt inimesi, kellel selline burks ajab suu vett jooksma ja nutavad seda taga. Igatahes kuninglik burger: Minu kujutuses midagi sellist või sellist. Liha puhul on siiski oluline, et loomulikult ei ole tegu valmishakklihaga, vaid seks puhuks ilusast tükist ise tehtud hakkliha. Kuninglik burger on midagi imelist ja selle tegemisse pandud aeg ja pühendumine võiks justkui välistada selle nimetamist kiirtoiduks. Samas jääb burger burgeriks ja süüakse see sama kiiresti kui ülal mainitud kastmesse uputatud ollus.

Markus Toompere
Kulinaariakriitik

Voldi lahti / Unfold

reede, mai 09, 2014

Critics lullabies to Jevgeny Zolotkos exhibition “Lukewarm”


Art critics Šelda Puķīte, Valts Miķelsons and Indrek Grigor have assembled and annotated a selection of songs, intended as kind of conceptual soundtrack to their soon-to-be-published article “The Truth”, which analyses Jevgeny Zolotko's exhibition “Lukewarm” (01.04.-19.04. gallery Noorus, Tartu)




1. James Brown “This Is a Man’s World”

Zolotko's artistic world is very much centered on the masculine conflict. The fallacy of mankind rests on the father-son relationship. The woman is pushed into the background, or if she appears as for example in the 6th part of the installation “Things” on the attic of Tartu Art House, she is the representation of divine purity, not part of the temporary world.


2. 2pac - Changes [That’s Just the Way It Is]

The chorus of 2pac’s Changes repeats “That's just the way it is. / Things are never gonna be the same”. The world is corrupt and there is nothing we can do about it. The people are as indifferent towards each other as they are towards their things, as Zolotko has pointed out. Inspiration for including this track came from Zolotkos’ audio installation “Dialogue on the staircase”. It is an neverending story (the narrative literally goes in a loop), of two dudes meeting on the stair of an apartment building and having a small talk about work - which nowadays means working abroad, and life - which means mainly domestic violence.

3. Lady Gaga “Judas”


“I am just a holy fool…” Here comes the christianity theme… Lady Gaga is is like Nescafe 3in1 instant coffee. She bears all the facets of the desire that gives meaning to the world and determines its value. The unconditional, but blind love of Virgin Mary, the submissive desire of Mary Magdalene and the ambition to own the monopoly of truth and justice that lead to the betrayal of Christ. “Jesus is my virtue and Judas the demon I claim to”

4. Dead Ringers “The Last Supper”

This is a Man’s World Pt. 2. Judas is a strong symbol for the weakness of mankind, both Lady Gaga as well as Dead Ringers video stress it. While in Gaga’s video Judas is a macho led by different passions, in Dead Ringers he is more of a trickster with cash, which is obviously more in line with how Zolotko himself would like his betrayal to be seen. An individual redemption (“I will go and hang myself”) instead of an open trial, by a crowd who thinks they are without sin.

5. USA For Africa - We Are the World

“We can't go on pretending day by day / That someone, somewhere will soon make a change / We all are a part of God's great big family”. Jevgeni uses children as the pure, undamaged souls, to whom we try to pass our knowledge failing to accept that in their sincerity they understand more of the world than we do. 2pac’s Changes featured the lyrics “I’d love to go back to when we played as kids / but things changed, and that’s the way it is”. This inability to reach back to one’s own childhood seems to trigger an interest in one's father, to him you will always be a child. It seems to be no coincidence, that the fifth part “Ecce Homo” of the installation “Things” in Tartu Art House attic depicted a son carrying his father back from the realm of the dead, formally resembling Pieta where Christ's body is lying on Virgin Mary’s knees. It is a depiction of total hopelessness – the sincere and pure child in us is dead. But as we know from the story, Christ was revived! The whole theme of “Lukewarm” actually starts from the question whether we can wash the sin from our hands, and be revived like the fish in a children's science fiction TV show in “Lukewarm. Prologue”.

6. Sabrina “Boys, Boys, Boys”

The visual impact of Zolotko’s exhibition without any question relies on the aesthetic language introduced to the art scene by Joseph Beuys. So again it’s all about boys boys beuys.

7. Snap “The Power”


Zolotko may claim, that all of us, including himself, who is incapable of articulating what he wants to express, are corrupt. But his attitude towards the viewer, who, to understand or judge his work, must, in his opinion, be the one without sin, proves that, despite everything, Zolotko [thinks that he] has got the power.


Voldi lahti / Unfold