Kulnaarkriitik Markus Toompere käis EKKMis näitusel "Must maja. Märkmeid arhitektuurist" (21.06.-27.07. 2014).
Kõigil Kaur Alttoa õpilastel on arhitektuuriga oma, romantilise-nostalgia ja igavese armastuse segune suhe, millele reeglina väljundit ei leita. See peegeldub ka Toompere kommentaaris.
Koogelmoogelit tehakse tänapäeval harva ja sellest on neetult kahju. Igatahes, värsketest talu kanamunadest eraldada hoolikalt munakollane. Lohakus maksab siin karmilt kätte, koore puru ja munavalge võivad kogu asja untsu keerata. Soovitav on rohkem teha, kuna süües ei saa kuidagi pidama. Nüüd on valiku koht: kui eelistad puhast muna maitset ja värvi, siis kasutada tavalist valget suhkurt, aga mina eelistaksin pruuni suhkurt, annab sügavama värvi ja maitsenüansi. Oluline koht on kloppimisel, ainult barbar kasutaks mikserit. Kui austad toorainet, võtad hea vispli ja paraja kausi ja hakkad tunde järgi kloppima. Mitte mingil juhul ei ole eesmärk munakollasele peksa anda, selline mõnuga ja rütmiline kloppimine. Tasapisi lisada suhkurt, mulle väga magus ei istu. Klopid ja lisad pisitasa suhkurt, hindad konsistentsi tõstes visplit kausikohale, et imetleda kuidas koogelmoogel venib ja venib, järkjärgult märkad kuidas muutub värv . Aegajalt maitstes, kas on küll ja siis igaksjuhuks suts veel kloppida. Kui tahta, võib koogelmoogeli sisse ühe hea suraka konjakit lisada, või ka lihtsalt kõrvale trimbata. Iseenesest võiks ju kogu sellele asjale anda mingi uhke prantsusekeelse magustoidu nime (kes teab äki isegi on olemas) , aga mulle meeldib nimi koogelmoogel konjakiga. Sellles nimes on ühestküljest midagi nostalgilist ja maalähedast, teisalt dekadentliku aadellikust. Paraku aga koogelmooogeli tegu võtan ise harva ette, sest olen minagi ära rikutud tänapäevastest toidualastest ohutusnõetest ja kardan salmonelloosi. Küll aga tunnustan julgeid kokkasid, kes ei hooli tondijuttudest toorainete ohtlikuse kohta, ELi direktiividest ning kogu muust jamast, mis on teinud normaalse söögitegemise keeruliseks.
Markus Toompere
Kulinaarkriitik
