Vaatasin Kunstimajas lõpetajate tööd üle - tegu on värskekapsasupiga. Suhteliselt igav ja etteaimatav, selline, mida vanaema tegi, keegi seda väga ei oodanud, aga samas süüa kõlbas. Ega vanaema ise ka väga ei vaimustunud seda tehes, lihtsalt mingit sorti vanakooli kohusetunne sundis teda aegajalt seda keetma. Juba lapsest saati hämmastas mind, et kuidas vanaema suudab erinevaid koostisosasid kokku pannes alati ühe ja sama maitse välja võluda.
Üldjoontes on suppidega nii, et kui nad päeva seisavad, siis lähevad nad paremaks, värskekapsasupp on selles osas erand, see läheb iga järgneva päevaga kehvemaks. Teine fenomen värskekapsa supiga oli see, et mingil põhjusel ükski koer seda ei söönud. Kõike seda öelnult on mul igatahes kapsasupi isu.
Markus Toompere
Kulinaarkriitik
1 kommentaar:
Väga ilus paralleel. Tü toimetabki natuke eelmise sajandi algupooles. Näiteks on religiooni óppimise ópetamisega ametis vist natuke üle tuhande inimese. Usuleigus, nagu ka maalilembus tahab riikliku tuge.
Agur
Postita kommentaar