Nr. 1.
Intervjuu Andreas Trossekiga
Kuidas sa sellise kunstkoomiksi näitusega tegelema sattusid?
Näituseidee tekkis tegelikult umbes aasta tagasi, kui mõtlesin korraga kahele inimesele: esimene neist oli vana sõber Joonas Sildre, kes on hariduselt graafiline disainer, aga teinud kogu aeg sellist nö kunstipärast koomiksit ning hallanud juba kusagil 6-7 aastat võrgusaiti nimega “koomiks.ee”, kus on väljas kohalikud kunstipärasemad katsetud, mida ta on suutnud kokku rehitseda. Sel saidil ei olnud minu meelest lihtsalt tükk aega mingit suuremat tegevust olnud ja mulle tundus, et inimestele ei ole nagu enam piisavaks motivatsiooniks oma asjade internetti ülespanekuks nagu 90-ndatel, kui võrk tundus ülima avaliku ruumina…
Noh, ja teine inimene, kellele mõtlesin, oli aga Rael Artel, tuntud kui sõltumatu galerist Pärnust – kuna ta oli suutnud hõivata projektipindadena sellised huvitavad ruumid nagu on Tartu linnaraamatukogu keldris. Sümboolses mõttes tundusid need selle nö koomiksinäituse jaoks parimad kõikvõimalikest, kuna ruum ise viitas narratiivsusele, kirjandusele ja keldripind eksponeeritava nähtuse underground’ilikule iseloomule, teatavatele allhoovustele eesti kaasaegses visuaalkultuuris. Sest koomiks on ju pildi ja sõna kombinatsioon, ei üks ega teine. Tähtis on nii jutustus kui selle visuaalne lahtirullumine – seega on piltjutustus loomult ajaline kunstivorm. Koomiksiformaat ei sobi seetõttu ka eriti hästi “kunstisaali”, kus “valge kuubi” konnotatsioonid võivad tekitada vaatajas mingid valed ootused-eeldused eksponeeritava suhtes. Lisaks ajafaktor – kunstinäitustel ei jaksa keegi pikalt passida ja eksponeeritavat tekstina lugeda, raamatukogus aga loetakse rahulikult. Kuna “keskmise” näitusel välja pandud piltjutustuse pikkus koondub kümnele leheküljele ja selle infoväärtus on päris tugev, siis ei lähe ju tavainimene 6-7 tunniks kunstisaali, et see kõik läbi lugeda. Koomiksi eksponeerimiseks oleks õigem formaat paraku köide, raamat, ühesõnaga tiražeeritud trükis, kuid kõnealuses raamatukogu keldris saavutasime täitsa hea kompromissi just näituse kohavalikuga. Aga tegelikult oli näituseformaadi kasuks otsustamise puhul peamine eesmärk ikkagi see, et panna inimesed midagi uut tegema.
Koomiks kui subkultuur Eestis? On see väga hajus ja näitus esimene nähtuse konsentreering?
Näitusena on jah, esimene. Eha Komissarov tegi vist kusagil 90ndate algul pisema koomiksinäituse, aga pigem tõestamaks, et seda formaati eriti Eestis ei leidu, nii palju kui ma sellest kunagi mäletan lugenud olevat. Muu seas, üks Allan Hmelinski joonistatud lugu jõudis vist sealt lõpuks EKMi kogudesse… Lapinil oli 60-ndate lõpus üks tõsiseltvõetavam “kunstipärasem” asi, aga muidu kujutab nõukaaegne staff endast ju “lastekaid” ja ega taasiseseisvuminegi olulist “täiskasvanud koomiksi” buumi siinmail ei tekitanud.
Aga see kahepäevane näitus kaardistas minu hinnangul tõepoolest ikkagi mingit olemasolevat, isekujunenud subkultuuri. Me saime üsna lühikese ajaga saadi kokku üheksa tegijat ja nüüd, kui me plaanime näitust veel korrata, siis on lisandunud veelgi tüüpe, keda isegi Joonas koomiksispetsialistina varem ei teadnud.
Mulle tundus pressika järgi, et oma subkultuursust või alternatiivsust rõhutati isegi üleliia. Kas on olemas mingi mainstream-koomiks, millele vastandutakse?
Alternatiivsuspretensioon ja vastandumine kommertskoomiksile saigi pressiteates teadlikult ülepaisutatud sõnastuses välja käidud, sest mulle tundub, et kui eesti inimene kuuleb sõna “koomiks”, siis mõtleb ta automaatselt ajaleheribadele või superkangelastele. Ja kui ta kuuleb sõnapaari “eesti koomiks”, siis ta mõtleb automaatselt mürakarudele jms… Ühesõnaga, ta mõtleb asjadele, mis ei ole meie näitusel eksponeeritud materjalidega absoluutselt seotud. Nii et jah, see subkultuuri-jutt on osalt ka nö suhtekorralduse küsimus. Et teadvustada just seda, et koomiks on nendest teada-tuntud kategooriatest eraldiseisva subkultuurina tegelikult tohutult lai, huvitav ja rikas nähtus. Näitus koondabki neid inimesi Eestis, kellel on mingi lugemus selles vallas – nad juba näinud üht-teist, mis on kõvasti globaalsest kommertskoomiksi peavoolust kõrval ja pole laiemalt tuntud.
Ja Eestis ongi peaküsimus selles, et kuidas säärast nn kunstkoomiksit publikule pakendada. Publikatsioon, raamat oleks tegelikult kõige õigem formaat, aga siin jääks see puhtpraktiliste asjade taha. Kirjastused tahavad eelkõige teada, kes sellist asja siis üldse ostaks, kui seal mürakarusid ja pesakondi jt sees pole…
Aga miks te arvate, et keegi ei ostaks? Mul on tunne, et kui publikule nö antaks võimalus, siis huvi oleks. Ja et kas seda võiks ka pidevalt kuskil väljaandes avaldada? Viimases Betamagis olid Joonase asjad juba sees.
Eks see näitus oligi sellise pretensiooniga, et ta teadvustaks, et on olemas kindel nooremapoolne seltskond, kellel on kunstiliselt huvitavad tulemused omast käest ette näidata. Seda huvi on ka mingil määral kogu aeg saanud lausa numbriliselt kontrollida – Joonase sait on olnud ju aastaid üleval ja seda ikka külastatakse. Pigem tuleks publitseerimise puhul takistuseks majanduslik kalkulatsioon, sest rangelt “kunstipärase” koomiksi peale kohkuks kirjastajad tagasi. Teine asi on hind – paljud asjad ka siin näitusel olid värvilised ning nelivärvitrükk on päris kallis lõbu. Ja võtame näiteks Kristel Maamägi sõna otseses mõttes tikitud koomiksid – ma ei kujuta ette, et nendest tehtaks turustamiseks odav mustvalge koopia. Selle taha ongi asi jäänud.
Laiemalt see püsistab näitus küsimuse klassifikatsioonist – et millest me ikkagi räägime, kui juttu on säärasest mitte-kommertsiaalsetel kaalutlustel tehtud isiklikest piltjutustustest? Seda poleemikat üritaski pressiteade lahti mängida – et kas kunstipäraselt tehtud koomiks saab olla sildistatud kui “kunst” või on ta ikkagi iseenesest massikultuur? Teisisõnu, et kas “koomiks” kui formaat mängib teose alati üle või on mingi kolmas võimalus?
Mis asi on siis see nn artcomic ja kuidas te seda muus koomiksist eristate? “Koomiks.ee” saidil on üleval väga lahedad kriteeriumid, mille järgi Joonas töid üles laseb ja samas on need täiesti subjektiivsed...
Ega siin muud piiri peale isikliku äratundmise ja tõsiseltvõetavama autoripositsiooni ei jooksegi. Kindlasti ei läheks saidil üleval olev materjal kuhugi ajalehesabadesse või lastenurka, nii et on selles mõttes selgelt tavakoomiksist eristatav. Kuigi Eesti kontekstis räägitakse tegelikult liiga palju sellest kujutletavast veelahkmest kommerts- ja alternatiivsuunitluste vahel globaalses koomiksimaailmas. Sest meil ei ole tegelikult sellist kodumaist kommertskoomiksit, millele kunstipärasemad asjad saaksid ideoloogiliselt vastanduda, nagu näiteks USA-s või Kesk-Euroopas tavaks. Koomiks on siinmail nagu mingi omapärane võõrkeha. Eestis on olemas just see isikupärane pool! Sest inimesed ei olegi, kujuta ette, üles kasvanud miki-hiirte ja supermanide najal, mille põhjal nad siis kujundaksid hiljem oma “alterntiivi”… Nende huvi koomiksi vastu, tundub mulle, on pigem tulnud kusagilt mujalt, justkui kõrvalt
Aga kultuursed Sirp ja kunst.ee kui säärase kooiski avaldamiskohad?
Üks pretensioonikamate autorikoomiksite tunnus on, et inimesed harrastavad lühemaid või pikemaid lugusid, nagu piltjutustusena vormistatud novellikesi ja kuna narratiiv eeldab lahtirullumiseks alati ajalist mõõdet, siis on ka need nn. kunstkoomiksid enamasti pikemad kui mõni lehekülg. Pigem ikka 10-12 lehekülge. Kui nüüd mõelda, et okei, kunst.ee lõpust saaks “reserveerida” paar lehekülge ja kui me võtame “keskmise” töö sealt näituselt, siis saame aasta lõikes kätte ei vähem ega rohkem kui ühe loo. Aga keegi ei jaksa ju oodata, et lugeda nii pika aja peale ära vaid üks lugu, mis raamatuformaadis on ühe õhtu lugemine. Ühesõnaga meediumispetsiifilised käärid tulevad taas vahele. Ent muidu, miks mitte? Eriti kui kultuuriväljaanded avaldaks midagi lühemat.
Aga miks mitte kunstisaalis?
No vat siin on üks “aga”. Oled sa tähele pannud, et Tartu linnaraamatukogu keldris on kohe sissepääsu juures, vasakut kätt Roy Lichtensteini teose remake seina peal, ei tea kelle tehtud? See seinamaal, eks ole… Nii et need raamatukoguruumid ja see Lichtensteini tsitaat joonistavad selle koomiksinäituse meediumispetsiifilise problemaatika lausa üks-üheselt publikule ette, mis teebki Raeli projektipinna ideaalseks kohaks sellise näituse jaoks.
Sest vaata – kui me räägime nö koomiksimaailmast ja nö kunstimaailmast, siis Lichtensteini töö on hea näide vahepealsest kompromissist; näide sellest, mis juhtub “koomiksiga”, kui see satub “kunsti” konteksti. Lichtenstein tuli kunstimaailmast ja võttis massikultuurist kujundi, mis oli a priori alaväärtuslik ning justkui “ülendas” kunstniku välja valitud koomiksiruudu “kõrgeks kunstniks”. Väljakujunenud kunstisaalis või konkreetses galeriis hakkaks sama loogika tööle – et me nagu ülendame mingit potentsiaalselt tiražeeritavat asja kõrgeks kunstiks. Aga kuigi säärane mäng on juba 60-nendatel ära mängitud, ei tahaks ikkagi kuraatoripositsioonilt sama reha peale astuda. Ei tahaks aastal 2006 Duchampi panna. Ei taha rääkida, et koomiks on kõrge kunst vmt, sest koomiks on ikkagi koomiks – lihtsalt me näitame millestki kvaliteetsemast kui eeldaks inimeste tavateadvus.
Muidugi võib taas väita, et nüüdisaegses kunstis ei ole enam ammu mingeid piire meediumite vahel, aga see oleks intellektuaalselt vähenõudlik. Sisse tuleb ikkagi kindel meediumispetsiifika, mis laseb väita, et koomiks ei lähe nii lihtsalt “valgesse kuupi” ja kõik. Ega see koomiksi flirt kirjandusega kui kategooriaga pole ka päris põhjendamata selles kontekstis – narratiivne kunstiliik on koomiks nagunii.
Mari Laaniste kirjutab, et meil pole toetavat koomiksistruktuuri. Et miks meil ei ole, kui meie kunstimaailm on nii väike ja meil ei ole õieti mingit vastanduvat kommertsmaailma ega midagi? See on siin selline pinnas, kus paljud muidu alternatiivsed nähtused võiksid olla osa mainstream´ist nagu Islandi alternatiivmuusika on maailma mainstream.
Ma ei usu, et koomiksiringkondade juriidilises mõttes organiseerumisest mingit erilist kasu oleks, see ei tee “subkultuuri” automaatselt “kõrgkultuuriks”. Ehk hõlbustaks see vaid kirjastamistegevust. Tegijad võiksid ennast tõestada pigem teo, mitte mingiks loominguliseks liiduks organiseerumisega. Kasu oleks sellest, kui näiteks sarnast näitust saaks edasi teha, seda korrata, seda laiendada ja siis anda välja kogutud materjali põhjal näiteks mingi raamat. Ja kui on veel tegijaid, kes selle peale valdkonda juurde tulevad, siis võiks ju mõelda kord aastas ilmuvale formaadile, millelegi püsivamale organisatoorses mõttes... Kui nii võtta, on organiseerumine protsessina juba praegu antud näitusega seoses olemas, aga seda ei oleks mingile paberile küll mõtet kirja panna.
Räägiks sellest seltskonnast ka, kes seal üleval olid? Kas see komplekt esindab ainult iseennast või mingeid valitud tendentse, suundmusi, teemasid?
See komplekt tõesti esindab ainult iseennast, st iga tegija räägib oma töödega iseenda eest. Ma ei ole kindel, kas need autorid üldse teineteist tunnevad või olid varem üksteise töönäidetega tuttavad. Igaüks ajab ikka oma asja. Kindlasti vaataks Mari Laaniste tüüpi spetsialist väljapanekule pigem ajaloolase pilguga ja ütleks, et Paco Ulman on tehniliselt sarnane Veiko Tammjärvele. Joonase asjad, mis siinkohal väljas olid, esindasid visuaalselt sellist pool-kommertsliku stiili, mida ta praegu viljeleb. Aga tema varased tööd on jällegi sarnased Tammjärvele, selline pildi semiootika… Aga tegelikult ajab igaüks ikka oma asja. Näiteks juba mainitud Kristel Maamägi – ma ei tea, kui palju ta üldse on koomiksit lugenud. Näitus oligi niimoodi kokku pakitud, et oleks võimalikult mitmekesine. Et kui me käime välja selliseid pretensioonikaid mõisteid nagu kunstkoomiks, autorikoomiks jne, siis oleks selle taga ka midagi tõestuseks. Näituse kokkupaneku põhimõte oli näidata võimalikult palju võimalusi ennast koomiksiformaadis väljendada. Sellepärast sai viimasel hetkel lisatud näiteks Edvin Aedma, kes joonistab tõesti nagu laps, aga kellel see tuleb täiesti usutavalt välja.
Ühesõnaga, näitus on küsimus kunstniku valitud keelest, et miks sa valid sellise meediumi, mis ei taga sulle kunstiväljal edu? Ju neile näituseosalistele pakub siis huvi teatav mäng keelega. Sest kui sa teed pildi, siis sa võid sellega midagi öelda, aga kui sa valid sinna juurde veel teksti, siis sa ütled juba midagi konkreetset. Mul on tunne, et “keskmine” koomiksikunstnik mõtleb tavaliselt kaasaegsest kunstnikust “keskmiselt” rohkem just sellele, kas tema point ka kohale jõuab. Piltjutustamine on nii narratiivne protsess, et kunstnikud tavaliselt teavad, miks nad mingi asja nii või naa tegid.
Kuidas leidsite näitusel osalevad kunstnikud?
Oleme pigem ise kontakti võtnud, kui midagi omapärast on silma hakanud, päris mida-iganes-asju ei ole kaasanud. Ega need osalejad ise ka ilmselt ei mõtle, et teevad “kunsti” – nad on lihtsalt teinud selliseid piltjutustusi, mida me nimetame koomiksiks. See ei ole teatavasti formaat, mis oleks kunstimaailmas levinud ega vist saa ka kunagi selliseks. Ta rikub liiga palju reegleid, koomiks pole üksik kujund ega üksik aktsioon, vaid midagi pikemat, minnes kirjanduse kanti. Mitme meediumi vahepealsed asjad on ebamugavad ja see on tegelikult huvitav, miks inimene valib enesele väljendusvahendi, teades, et ei pääse sellega väga lihtsalt näitustele. Seetõttu pole me ka tahtnud teha nö päris kunstinäitust kunstigaleriis. Ja kui see koomiksinäitus nüüd liigub edasi ja täieneb, siis võiks ta olla eksponeeritud tõepoolest kusagil neutraalsemal näitusepinnal, näiteks õpikeskkonnas. Või kinomajas. Või kohas, kus ei oleks vaatajale paugupealt selge, et millega tegu…
kysis maarin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar