kolmapäev, november 01, 2006

Jaapani muljeid vol3


super!!!!
ma tulen ara jaapanimaale elama, sest jaapani lapsed on nii nunnud, et ma tahan endale ka uhte sellist:)))))
ilm on meite maa augusti moodi ja soe`vaid yks paev oli kole kylm ja tormine---no nii kylm, et jube, keegi raakis, et see oli front. siberimaa kohalt. kaisime tana Tokyos hangimas ja kolasime 1. shintotempli juures, mis muidugimoista oli tais ameerika turiste jne. Ilusama elamuse saime Imperaatori paleest, kus nagime paikeseloojangut, luiki ja palju seedreid-vott see oli kyll kena.

koos austerlanna Sabinega otsustasime just-just enne poodide sulgemise aega poodelda ja ma sain endale selle aasta parfuumi, mis kahjuks, kurat kyll, polegi jaapani oma, vaid hoopiski ameerika Banana Republik....aga lohn on, ma loodan, mul ja ainult yksinda terves louna-eestis.

Peale juppi ekslemist hakkab juba kerge kujutlus tekkima, kuidas Tokyos seigelda. Neil ju pole tanavanimesid ja alul oli ikka raske-numbrid on, aga ilma mingisuguse loogikata neljakohalised jadad, mis kohati on AINULT hieroglyyfides ja tanu sellele, ma arvan, kasutavad koik turistid metrood, rongi, riksat (nagin kahte), trammi, taksot, sest yhistranspordijaamades on inglismannide keelseid silte parasjagu, et oige soiduki peale saada. nojah-yhistranspordi omanik on puhtas kullas suplev mees... Aga mis veel eriti lahe tundub...mitte kusagil pole prahti maas ja keegi ei syo ja juo avalikult midagi. aga see puhtus on oivaline-avalikke peldikuid reostavad vaid moned yksikud turistid, kes ei leia prygikasti yles, kuhu paber visata. Enamus yhistualette on muidugi nn ''kalevipoja jalajaljed'' st fajansiga vooderdatud syvend porandas ultramoodsa vee pealelaske systeemiga-aga need kohad on ka ylipuhtad!!! koik tanavad ja koogutavad-ma ise muidugi ka. Ingliskeelt raagivad ypris nirult, aga hakkama oleme saand.
Mulle Nippon vaga meeldib-koik varviline tilu-lilu ja nende tohutu vidinaid tais maailm koos traditsioonilise kasitooga ja oivalise riietumisstiiliga on nii tore ja kes teab, mille parast veel tundub siin olek vaga kodune-isegi keel hakkab kylge. Kohalikud inimesed on ikka uskumatult lahked voi viisakad-vahet pole, igatahes abivalmis ja koikjal, kus olme kaind, seal on pakutud korralik magamisase koos kuuma vanniga.

kunstiteost-nagu ikka, proovin ma oma vaikeseid valgeid kasi voimalikult vahe maarida ja palun appi vanemaealisi meeskodanikke bambust saagima ja vosast valja sikutama Aga materjal kui selline!!-no miks ei voiks bambus ometigi eestis kasvada-vaga monus saagida puurida ja maha toppida-sada voimalust! eksponeerimisepaik-ronin oma installatsiooniga tiiki ja sulistan seal koos Shirokawa Masahiroga, kes katab terve tiigi kuldse kangaga. Sh.Ma on paris kuulus siinmaal ja kais eelmine suvi meie juures Moostes ning tegi sinna taevase liumae:)

oeh ma nyyd teen tilllu pausi oma kohutava kirjastiiliga, sest interneti ja muude mugavustega harjunud eestlane ei saa siin kuidagi rhulikult meili saata, sest kord pole netti ja siis arvutit ja siis pole arvuti nupplaud korras ja siis peab kodumaaga yhtimiseks laenama arvutit poolakast kunstipreili Magda kaest ja tema peika nouab, poolakale kohaselt, selle eest renti nagu piirivalvur leedu piiril:) tolle arvutikasutamise rendi yle pean ma veel labiraakimisi ja loodan kena naeratusega hakkam saada.


mann

2 kommentaari:

Maris Palgi ütles ...

Jumala lahe reisikiri, kestvalt ja kunstiga tegelemine ei tundugi väga igav

Anonüümne ütles ...

no teadsa, igavaid kunstnikke kes veel siiski proovivad kunstiga tegelda on ka maamuna peal aga ma luban sulle,et neil hakkab kohe-kohe nii igav,et nad köngevad selle peratuma oma igavuse kätte .Ja kui poeetilisel lainel edasi mötiskleda siis tundub,et igavate kunstnike igavus neid iseendid kuivatab nagu körbetuul mis lihvib luid ja nii edasi...
tegelt proovin praegu nupplaual näppe lahti harjutada,et kohe haarata kätte väike pintsel millega paar maali tuleva 100 jeeni oksjoni jaoks teha.
päev otsa sai augustatud bambuseid lakkläikivaks vööbatud ja loomulikult on pisut keeruline ymber orienteeruda pisiformaadilisele kärbseseenemaalile.

ja uskuge vöi mitte Jane nuppudega pirtsutavale arvutile aitas see,et pidime ta lihtsalt rahulikult koridori peale,pisikesele Edo-ajastu teeserveerimise puulauakesele, seisma jätma.isegi tagasivötunupp töötab ja lausa lust on kirjutada...
ma ytlen veelkord, et kui eesti kunstnik välismaale läheb siis peab tal töökorras ultramoodne sylearvuti koos eriti vöimsa internetipyydmise seadmega olema, et saaks Eestiga yhendust ja näiteks ajalehest lugeda, et kodumaal oli kole torm ja ise seepeale särgi seljast visata ja päikesepaistel auku bambusesse puurida.

äkki nyyd on näpud lahti?ma lähen proovin maalida. ega oksjon pole naljaasi-peab ikka töid ka olema mida myya.Suures laiskuses vöiks muidugi bambuseaugud maha myya,neid on nii paarsada tykki ja kui igayhe eest 100 jeeni saaks siis koguks niipalju raha,et läheks kohalikku hyper-kodumarketisse nimega *Joyful Honda* kus lisaks jalgratastele ja jöulule on YYRATUSUUR kunstitarvete pood-paradiis vöiks ka öelda-no köike möeldavat on seal.Meie kodune Tartune Vunder(muidu tore pood) on nii pisike,et mahub uksemati kohale Jaapani kunstitarvete keskuses.

Höissa-paar söna sellest mis Jane teeb-tema on nyyd sydame ööliblikatele kinkinud ja maalib neid karvahaaval juba nädalajagu.Kui ööd veel natuke järgi on siis kirjutab Sally stuudiole projekti.