Intervjuu Narva kunstniku Boriss Uvarovi näituse “Meie aja rändurid”

(Vaal Galerii, 4. – 23. jaanuar 2007) kuraatori Karin Taidrega

Kuidas tekkis selle näituse kontseptsioon?

See tekkis väga lihtsalt. Narva Kunstigaleriis plaaniti järjekordset kohalike kunstnike grupinäitust ja sellega seoses vaatasime läbi kõik Boriss Uvarovi maalid. Tuli välja, et tema tööd nagu moodustaksid mitu seeriat: kõigepealt Narva ja selle vaated, siis lähedaste (sugulaste, sõprade) portreed, ning põhiteemana – rändurid. “Rändurid” on Uvarovi ühe parima maali pealkiri; kui selle juurde hakati valima “komplekti”, selgus – kuivõrd laialt ja mitmekülgselt on tegelikult rändurite teema avaldunud ta töödes.

Kes on rändurid?

Minu kui kuraatori ülesanne oli seostada teose pealkirja kaudu esile tulnud probleemi üldise filosoofilise kontekstiga. Selgus, et kunstnik on intuitiivsel tasandil arendanud seda teemat väga sügavalt. Venemaa kultuuri jaoks on rändamine väga iseloomulik, seda on käsitletud kui tõeotsingu teekonda juba ammust ajast, alates Andrei Rubljovist. Ei ole juhuslik, et vene keeles on mitu sõna mõistete “palverändajad” ja “rändurid” jaoks (“странник”, “паломник”, “пилигримм”, “калика перехожий” jne) – tähistamaks vaimsete ja eluliste otsingute erinevaid vorme.

Narvas elava kunstniku jaoks see on eriti terav ja aktuaalne küsimus, sest Narvas ja üldiselt Ida-Virumaal on väga oluline määratleda ennast, oma identiteeti. Seda on alati võimalik teha võrreldes end teistega: palverännak võib toimuda mitte ainult ruumis, kuid ka ajas, minevikus ja ajaloos. Selleks pole tingimata vaja pühade paikade külastamist, vaid uusi kohtumisi ja suhtlemist vaimsete õpetajatega. Lõppude lõpuks, lihtsalt rändamine oma sisemaailmas. Sellepärast me olemegi lisanud oma valikusse asotsiaalide kujundeid: kuigi need on ühiskonna silmis inimnägu kaotanud inimesed, on nad valinud sellise vabaduse viisi teadlikult ning leidnud oma tõe hulkumises.

Miks sa tahtsid teha näitus just Uvaroviga?

Minu arvates Uvarov on kunstnik, kes oskab luua visuaalset kujundit kõikide oma mõtiskluste – elumõtte ja olemuse üle – tulemustele. Tema ettekujutuses omandavad kõik kohtumised sümboolset tähendust, ta otsib igas sündmuses märki. Juhus on ta jaoks seaduspärane ning kõik, millega me kokku saame, on saadetud meile mõtlemisaineks. Uvarovi jaoks on elutee tõeotsingute teekond, ta ise ongi rändur – mõtleja, filosoof. Tema töödes ei ole etteantust, programmilisust, ta oskab tähelepanelikult jälgida, kuidas sünnib maal: kui kunstnik alustab maali, siis edaspidi suunab teda hoopis maal ise, viies kaasa jungiliku mitteteadvuse rajale.

Minu arvates on Uvarov kõrgelt professionaalne, ta valdab vabalt nii joonistusoskust kui värviõpetust. Vaatamata tööde spontaansele teostamisviisile, osutuvad need maalid lähivaatlusel valminuna klassikalise mitmekihilise maali võtmes, neid on huvitav pikemalt vaadata – nii maaliliste lahenduste plaanis kui ka sisu poolt.

Milline tähendus võib olla sellel näitusel?

Ma arvan, et selle näituse eesmärk on tutvustada Tallinna laiemale professionaalsele ringkonnale Ida-Virumaa ühe väljapaistvama maalija töödega. Sellepärast tahaksin tänada finantsilise toetuse eest Narva Linnavalitsust, Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu; kollegiaalse ja loomingulise kaasalöömise eest on suured tänud Ülle Kruusile, Reet Varblasele, Kaido Olele, Aimar Kristersonile, Vaal Galerii kollektiivile, Narva kolleegidele ja paljudele teistele, kes toetas aktiivselt meie projekti. Samuti on väga oluline see, et esmakordselt Narva näituse korraldamise praktikas saime kasutada ekspositsioonis originaalset “saatemuusikat”. Sander Saarmetsa 15-minutiline teos valmis kui “Rändurite” seeria muusikaline interpretatsioon ning on arvestatud vaataja liikumisega galeriiruumis.

Milles sa näed Narva kunsti omapära?

Ma arvan, et Narva kunsti omanäolisust määrab kõigepealt geograafiline asukoht. Narvas on töötanud ja töötavad erinevate vene koolkondade esindajad (Leningradi, Moskva, Jaroslavli, Kostroma kunstiõppeasutuste vilistlased) ning ka eesti kunstnikud. See vastastikune mõju andiski imetlusväärse tulemuse 1980-ndatel, kui Eesti vaba kunstiatmosfäär lubas kunstnikel palju eksperimenteerida vormiloomise valdkonnas. Ei ole juhuslik, et üks esimesi kaasaegse (nonkonformistliku) kunsti probleemidele pühendatud seminare Nõukogude Liidus toimus just Narvas 1988. a. Selle tähendusele on tähelepanu pööranud nii Peterburi kui ka Moskva kolleegid.

Millised on Narva kunstielu suhted Eesti kunstimaailmaga? Kuivõrd aktiivselt toimuvad Narvas eesti kunstnike näitused, millised võimalused on Narva autoritel näidata oma töid väljaspool oma kodulinna?

Suhted muutusid aktiivseteks alates 1980-ndate algusest, eriti kui oma näitusepinnad avasid Narva Linnus ja seejärel 1991. a. Narva Kunstigalerii: tol ajal me korraldasime 4–6, Kunstigaleriis 4–8 eesti kunsti näitust aastas. See sai toimuda tänu koostööle Eesti Kunstnike Liidu, Tallinna ja Tartu kunstimuuseumidega. Näitused käsitlesid mitte ainult eesti kunsti ajalugu, kuid ka kaasaegset eesti kunsti. Võin näiteks uhkusega mainida, et suureks kingituseks Eesti Kunstnike Liidu poolt Narva traditsioonilisel Kunstipeole 1989. a. oli Peeter Pere ja Urmas Muru näitus, mis andis tõuget installatsioonikunsti arengule Narvas.

Omakorda, Narva kunstnike ühing sai 1980-ndate lõpus Eesti Kunstnike Liidu kollektiivseks liikmeks. Üsna edukalt toimusid grupinäitused ja mõned personaalnäitused (Vitali Kuznetsov, Boriss Uvarov, terve rida noore kunstniku Igor Gordini näituseid). Kahjuks Narva kunstnikud tunnevad eesti (eriti kaasaegset) kunsti parem, kui neid tuntakse Tallinnas ja Tartus. Eksponeerimisvõimalusi väljaspool Narva on tunduvalt vähem seoses finantsiliste raskustega. Usun, et Boriss Uvarovi näitus tekitab huvi mitte ainult tema kunstnikuisiksuse vastu, kuid ka Narva kunsti vastu tervikuna.

Küsis Elnara

Fotod: Irina Kivimäe