Artishoki skriiningprogramm Kumus!

(äsjavalminud telekärjed)

13. - 14. 01
ehk sel laupäeval-pühapäeval
kell 11.00 - 18.00/21.00

linastub Kumus 90ndate kultuuriklubi kontekstis Artishoki komplekteeritud kümnekordne skriiningprogramm!
Kahel päeval tungivad spetsiaalselt selleks hetkeks ehitatud telekärjed (arh Raul Kalvo) sisse näitusele "Kogutud kriisid" ja paljunevad edasi auditooriumi ees...tuues publikuni kaadrid Eesti 90ndate kunsti alternatiivsetest praktikatest, ahvatledes uute elustiilidega ning lõppude lõpuks arutledes rohkem ja vähem tõsiselt kunsti probleemide üle.

• NON GRATA saatis Pärnust Tallinnasse dokumentaalkaadrid oma aktsioonidest 1998 - 1999 ja varjased videod aastatest 1993 - 1998 ja ütleb ise nii:

"Kõige tähtsam asi maailma on TÄIS KÕHT.
Persse kunstimaailm! Persse ametlik kultuur! Tase on liiga madalale lastud!
Kunstnikud on lihtsalt õnnetud väiksed ärimehed!
Kuraatorite mänguasjad! Kunstimaailma orjad!
Ainult pragmaatilistel põhjustel!
Et rahuldada ühiskonna esteetilisi vajadusi!
KUNSTNIKUD PEAVAD OLEMA FILOSOOFID!
HA-HA-HA-HA-HAAAA-HA-HA-HAA-----HAAA-HA-HAA..."*

• Mari Kartau THE KIDS OF ROCK'N'ROLL - antropoloogiline dokumentaalfilm

Rezhisöör: Jasper Zoova
Käsikiri ja maanteenäituse "Kiirus II" kuraator: Siram (Sobu)
Operaatorid: Õnne Luha ja Mailis Toompuu
Muusika: Tarrvi Laamannn
Rezhisööri assistent: Taave Tuutma
Näitlejad: 9 kunstnikku, 3 kunstiteadlast, 1 operaator, 1 bussijuht

Road-movie dokumenteerib bussireisi, mille sooritasid grupp noori kunstnikke kahe päeva jooksul mööda Eestit. Peamiseks dokumenteerimisobjektiks on meeleolu, mida mõjutasid väga paljud tegurid alates tarbitud õllest kuni ülemaailmse majanduskriisini. Meeleolu on edasi antud läbi kunstiliste vahendite ja vihjete enne meid olemasolevatele visuaalkultuuri produktidele. Muuhulgas näeb reisiseltskond oma teekonnal ka maanteenäituse "Kiirus II" (vt lk ) teoseid, mis asuvad marsruudil Pärnu-Ikla-Tartu-Tallinn-Pärnu. Samal marsruudil liigub ka buss. Buss on dekoreertud meeleolule iseloomulike märksõnadega, nagu "tühjus", "surm", "destroy", "kaos" jne. Filmivõtted said teoks üle noatera, kuna Pärnu politsei lubas maalingutega bussil välja sõita alles pärast kolmetunniseid läbirääkimisi.
ETTEVAATUST! SEE EI OLE MEELELAHUTUS!

• "Freedom of Speech" (autor Mari Sobolev, operaator ja toimetaja Hanno Soans).

Ühes eesti telekanalis, TV1-s oli kombeks lõpetada saatepäev muusikaga ja otsepildiga Pirita teelt, stuudio akna tagant. Paljud mõtlesid kasutada neid väheseid vaba ülekandeaja minuteid, mina tegin selle mõtte sõprade abiga teoks. Ilma telejaama omanike ja töötajate teadmata ilmus kaadrisse 26-meetri pikkune punane loosung kirjaga "Sõnavabadus". Öine televaataja võis seda jälgida 7 minutit.
Sõnavabadus on üks demkraatliku ühiskonna mantratest. Totalitaarses Nõukogude Liidus, kuhu ka Eesti kuulus, oli see peamiseks rahva unistuseks. Vaba ajakirjandus oli üks esimesi võite riikliku iseseisvuse kõrval idabloki riikides. Sõnavabadus eksisteerib kõigis demokraatlikes riikides, nii võib öelda. Tegelikkuses aga pole massimeedias levivad sõnumid kujundatud mitte vastavalt kodanike vajadustele, vaid lähtudes meediakanali omanike ärihuvidest vastavalt üldistele turumajanduse seadustele.
Mõtlev vähemus on infosulus. Saatuse irooniana on igas konstitutsioonis väljahõigatud sõnavabaduse väljenduseks sageli graffiti, loosungiga vehklimine öise turvakaamera ees vms. Sõnavabaduse eeliseks turumajanduse tingimustes on kinninabimise korral ehk parem kohtlemine, kui Siberisse saatmine.

• LISAKS eraldi skriininguna Paide tegevuskunstifestivali Aeg.Ruum.Liikumine 1997 dokumentatsioon!

• LISAKS Probleemsaade „Kunst ja Ühiskond 1998”. Saates vestlevad Al Paldrok ja Jan Berg, küsijaks Margus Sorge Tiitsmaa

„Kunst ja Ühiskond“ on 1 osa 1998 aastal salvestatud probleemsaadete sarjast, kus loovisikud, teiste hulgas Matti Milius, Andres Sytevaka, lahkasid ühiskonnas aktuaalseid teemasid seoses kunsti ja kunstitegemisega (nt. ka „Kunst ja Alkohol“ ja „Kunst ja Skandaal“).

-----> Kumu semifuajees linastuvad 90ndate kultuslikud kunstisaated ja valitud osad saatesarjast "Elustiil"

• Saatesarjast "Ars et vita" saab näha osasid "Reklaam kui kunst", "Arhitektuur ja linnaplaneerimine", "Põlvkonnad", "Kes maksab?", "Kunsti sotsiaalsus" ja "Kuidas seletada kunsti?". Erinevatest kultuurivaldkondadest pärit autoriteedid arutavad saatejuhtide Harry Liivranna ja Ants Juske eestvedamisel murrangukümnendi oluliste teemade üle.

• Kultuslik kunstisaade JAEI, mida juhtis rokkiv kolmik Mare Tralla-Mari Sobolev-Marko Laimre, eemaldus oma ülesehituses eelenud saatesarjale omasest "vestlusringi" põhimõttest kunsti kajastamisel ning miksis üheks väljakutsuvaks tervikuks kokku intervjuud, kajastused, sketšid, pilkupüüdvad saatejuhid enesed ja reprod kuulsatest kunstiteostest.

• Mari Sobolevi juhtitud kolmeosalisene teleshow "Detektor" ekspluateeris meelelahutusliku telemängu formaati, kus groteskne mängu-atribuutika oli rakendatud tõsiste teemade ja kunsti probleemide uurimise käsutusse. Stuudiost andis oma panuse publik ja muidugi ei saa mööda minna jällegi saatejuhi vapustavast stilistikast.

• Saatesari "Elustiil" (saatejuht Raoul Kurvitz) tutvustas aastatel 1993 - 1994 äsja müütilise Läänega kontaki saanud kohalikele sealseid elamisviise. Artishoki skriiningprogammis tulevad näitamisele osad, mis kajastasid camp`i, technot ja feminismi. Uute mõistete defineerimisel ja integreerimisel Eesti ellu saavad sõna tolle hetke autoriteedid, kellest paljud on praeguseks hetkeks skeenelt kõrvale jäänud ja need, kes on ikka veel aktiivses ringluses - need ongi see salapärane võitjate põlvkond, need ongi need Esimesed, kes importisid power-naised, house-muusika, dekadentliku moemaailma ja glamuurse popstaarinduse jms. hüved, ilma milleta tänased noored oma elu enam ette ei kujuta. Ja muide, see kõik juhtus ainult viisteist aastat tagasi.. Elustiilide saateid täiendavad shefid reklaamklipid ja Raoul Kurvitza diip kunstivideo "Untitled".
  


• LISAKS Marko Mäetamme "Kunstikonserv" aastast 1994!

ja NB!
13. jaan ehk laupäeval toimuval 90ndatel klubiõhtul tuleb esmaettekandele Margus Tamme video (edit Priit Pääsuke), mis sai teoks tänu koostööle hr Valeri Kirsi ja tema hindamatu eraarhiiviga.




kohtumiseni!

Sõnavabadus on üks demkraatliku ühiskonna mantratest. Totalitaarses Nõukogude Liidus, kuhu ka Eesti kuulus, oli see peamiseks rahva unistuseks. Vaba ajakirjandus oli üks esimesi võite riikliku iseseisvuse kõrval idabloki riikides. Sõnavabadus eksisteerib kõigis demokraatlikes riikides, nii võib öelda. Tegelikkuses aga pole massimeedias levivad sõnumid kujundatud mitte vastavalt kodanike vajadustele, vaid lähtudes meediakanali omanike ärihuvidest vastavalt üldistele turumajanduse seadustele.
Mõtlev vähemus on infosulus. Saatuse irooniana on igas konstitutsioonis väljahõigatud sõnavabaduse väljenduseks sageli graffiti, loosungiga vehklimine öise turvakaamera ees vms. Sõnavabaduse eeliseks turumajanduse tingimustes on kinninabimise korral ehk parem kohtlemine, kui Siberisse saatmine.

* ing k tõlkinud Maarin Mürk