ARTISHOK

International opportunities for the artists. Boston 27.-29.aprill 2007

Evelyn Müürsepp ja John Griznich esindasid MoKSI ning Evelyn saatis oma raporti ka Artishokile.

Tänapäeva Kunstimaailm on pakitud üsna kivinenud võrgustikesse ja biennaalidesse. Selleks, et olemasolevate võrgustike vahel uusi ühendusi luua, kutsus Bostoni ühenaise organisatsioon nimega Transcultural Exchange, Mary Shermani isikus, koostöös Massachusets College of Arts´iga, aprilli lõpus Boston MAsse erinevate kunstiprogrammide ja residentside esindajaid ning kuraatoreid üle maailma. Ühtekokku kogunes sellesse ülikoolidest tiinesse linna üle 50 erineva organisatsiooni esindaja Jaapanist, Brasiiliani, Soomest kuni Austraaliani. Konverents oli demokraatlik, kaasates nii uusi kui vanu, alternatiivseid ja traditsioonilisi kunstiilma võimalusi ja tegijaid (nt Academie Schloss Solitude, BANFF Center (Kanada, tegev alates 1933 aastast), Fullbright´i ja Unesco programmid, CAMAC Prantsusmaalt, Platform Garanti Istanbulist, Taipei artists village, Instituto Sacatar Brasiiliast jne). Ühtekokku peaet taluvuse piiril kirjumirju kunstiprogrammide ja – võimaluste vikerkaar.

Tegemist oli USAs üsna senikuulmatu konverentsiga (osalejate ampluaa ja põhirõhk justnimelt USAst väljaspool toimuvale) ja nii oli huvi konverentsi vastu oodatult suur. Kuulamishuvilised olid valdavalt USAst endast, osalejate iga varieerus 25- 70 eluaastani.

Üheks konverentsi korraldamise motiiviks näis olevat konverentsi ühe kaaskorraldaja Massachusets College of Artsi idee saata tulevikus iga oma bakalaureuseastmes üliõpilane mõneks ajaks USAst väljapoole kogemusi omandama. Niiet neile oli konverents võimalus kaardistamiseks ja sidemete sõlmimiseks.

Konverents oli organiseeritud äärmiselt tihedalt, üheaegselt käis kuni 5 erinevat paneeldiskussiooni ja need kõik toimusid linna mööda laiali erinevate ülikoolide kampustes. Niiet end kuulama jagada oli üsna paras pähkel. Lisaks toimusid paneelide vahepeal veel tuurid MITis (Massachusets Institute of Technology), Massachusets College of Artsis ja kohalikus ICAs (Institute for Contemporary Arts), samaaegselt toimus ka kunstnike näost-näkku nõustamine ja nende portfooliote kritiseerimine konverentsil kõnelenute poolt. Lisaks kõigele toimus samal nädalavahetusel Bostonis veel teisigi konverentse (MITi korraldatav Creativity, ownership and collaboration in the digital age) ja festivale (Boston Cyberarts Festival) kuhu oleks tahtnud samuti pilku heita, aga mida teha kui ka Bostoni ööpäevas on ikka vaid 24 tundi.

Seega oli konverentsil füüsiline täiemahuline osalemine ilmavõimatu, niiet infot mujal toimunu kohta tuli lisaks hankida teiste osalejate ja kõnelejate käest õhtustel dineedel. Dineed tõid lisaks osalejaile kokku ka konverentsi patroonid, nii et ühel õhtul istusin lauas jaapani kuraatori, tai kunstniku, ekuadori-hiina päritolu Bostonis elava aktivistist kunstitudengi, prantsuse kuraatori, teist põlve ameeriklase, aga Hiina päritolu hambaarsti ning India pankuri ja tema veetleva hindust tüdruksõbraga Londonist. Pankur ja hambaarst olid ühed ürituse paljduest patroonidest ja nende vahel kujunes pinev kõnelus, mis kogu laudkonna kaasas. India mees viskas hiinlase (praeguse ameeriklase) üle pidevalt varjatud hambaarstinalju. Mine tea, kas asi oli selles, et üks oli olnud ürituse heldem sponsor kui teine või et üks oli ameerikas elanud kauem kui teine. Igatahes oli asi piisavalt naljakas ja internatsionaalselt absurdne, millele lisas vürtsi veel India mehe aktsent (vrd hindust Kwik-E-Marti kaupmees Apu Nahasapeemapetilon Simpsonites)

Konverentsi eesmärgiks näis olevat anda USA kunstnikele võimalikult suur ülevaade maailmas olevatest võimalustest, seda ideed kirjeldab juba konverentsi nimigi International opportunities for the artists (Rahvusvahelised võimalused kunstnikele). Kuigi paneelid olid jagatud teemagruppide kaupa, näiteks nagu väikesed residentsid, interdistsiplinaarsed residentsid, teaduse, tehnoloogia ja kunsti sidumisele keskendunud residentsid, ülikoolide residentsid, noortele kunstnikele mõeldud residentsid, jne, jne., tundus selline jagamine olevat üsnagi suvaline (MoKS paigutus interdistsiplinaarsete residentside paneeli, aga oleks vabalt võinud olla ka väikeste residentside või siis koostööle suunatud residentside paneelis). Ühe konverentsil osalenud kunstniku sõnul valis tema paneele peamiselt selle järgi, mis maal üks või teine residents paiknes. Kunstnike resideerumise üheks oluliseks osaks on alati olnud eksootika, põnevus ja uued võimalused, mida uus kultuuri- ja looduskeskkond pakub.

Resideerumisvõimalustele lisaks tutvustati paneelidel, kuidas üldse resideeruma kandideerida ja kuidas portfooliot koostada. Oma võimalusi tutvustasid sellised programmid nagu DAAD, Fullbright, Siemens art program, Unesco, ArtsLink, Trust for mutual understanding, jne. Samuti räägiti ühel paneelil konkreetsete näidete varal sellest, kuidas kunst seostub sotsiaalse ja majandusliku arenguga.

Igatahes maailm on võimalusi täis ja kui kellelgi on huvi või tahab muidu nõu küsida, kuhu resideeruma minna, kuidas minna ja kust rahasid hankida, siis olen lahkelt nõus kogutud infot jagama (eku_AT_moks.ee). Minu sõit sai võimalikuks tänu endiselt suuremeelsele KULKAle.

Interdistsiplinaarsete residentside panel. Carole Anne Meehan (kuraator ICA, Boston), Evelyn Müürsepp (MoKS), Sarah Iley (asedirektor, Banff Centre), Machiko Harada (kuraator Akiyoshiday International Art village)