Ester Faiman & Argo Männik ARM Võru Linnagaleriis, 07.05.2007-23.05.2007
Käesoleva näituse pealkiri on intrigeerivalt mitmetimõistetav: arm võib olla armastus või heatahtlikkus (inglise keeles love), teistpidi on sõna sünonüümiks aga paranenud haav, mis viitab pigem vägivallale ja valule (inglise keeles wound). Pealkirja kahe erineva tähendusega alalt võikski otsida näituse enda ideed. Vaatajaile on väljas hulk omavahel visuaalselt linkivaid fotosid, neile sekundeerivad reljeefsed puitpannood.
"Arm" on sündinud kahe metallikunstniku, Ester Faimani ja Argo Männiku koostöös, ning on kunstnike jaoks vähemalt kolmas suurem ühisprojekt, mis jätkab kevadel "Väikeloomade surnuaiaga" (toimus HOP galeriis) alustatud teemaderingi käsitlemist. Kui eelmine näitus oli pühendatud kõigile neile pisiolendeile, kellest inimene üle sammub, hävitab ja ignoreerib, siis "Armis" süvendatakse looduse igakülgse hingestatuse ideed veelgi.
Kunstnikud valutavad südant meie looduskeskkonna pärast ning kõrvutavad valujälgi maastikus ja looduses armidega inimkehal. Kunstnikke häirib inimeste enesekesksus, pidev iseendaga tegelemine ja vohav lauslollus. Soovist seda suhtumist pisutki kallutada on kunstnikepaar välja tulnud ühelt poolt väga esteetilise, kuid teisalt väga valusa näitusega.
Loodusobjektide portreed, armistunud kehad ja puud peaks vaataja panema mõtlema selle üle, et ka loodusele võib haiget teha ning kahjustused võivad olla pöördumatud. Visuaalselt pisut Andy Goldsworthy hääletuid sekkumisi meenutavatel fotodel kombineerivad kunstnikud ehteid ja arme, ajutisi installatsioone looduskeskkonnas ja elulõpuni jäävaid märke inimkehal. Näituse puhul ongi huvitav see, kui erineval moel võib valust rääkida: kuuseokkainstallatsioonid ja puusüü portreed on just esteetiliselt köitvad kui vastikusttekitavad, samas annab kiskja lõualuid kujutav joonistus tähenduse reljeefsetele õmblusjälgedele.
Üks kunstnikest, Ester Faiman, on "Armi" tagamaid lahti seletanud järgmiselt: "Eelnevat arvestades on kummaline, kuidas me tegeleme järjekindlalt oma identiteedile vajaliku pinna sihikindla hävitamisega, pigistades silmad kinni täiesti konkreetsete hoiatussignaalide peale.
Järelikult samaaegselt me põhimõtteliselt hävitame ka iseenda olemasolu - vastupidiselt loomadele, kelle eksistents on üles ehitatud oma liigi säilimisele ning järjepidevusele. Tundub, et varem või hiljem on meie koduplaneet nii või teisiti sunnitud inimesed oma pinnalt maha raputama nagu elusorganism tõrjub viimase võimaluseni endast viiruslikke baktereid."
tekst Artdepoo kodulehelt ARM I küljest
Pildid: Dmitri Kotjuh
Argo Männik
Katrin Ruus, galerist, Ester Faiman & Männik
arm
Käesoleva näituse pealkiri on intrigeerivalt mitmetimõistetav: arm võib olla armastus või heatahtlikkus (inglise keeles love), teistpidi on sõna sünonüümiks aga paranenud haav, mis viitab pigem vägivallale ja valule (inglise keeles wound). Pealkirja kahe erineva tähendusega alalt võikski otsida näituse enda ideed. Vaatajaile on väljas hulk omavahel visuaalselt linkivaid fotosid, neile sekundeerivad reljeefsed puitpannood.
"Arm" on sündinud kahe metallikunstniku, Ester Faimani ja Argo Männiku koostöös, ning on kunstnike jaoks vähemalt kolmas suurem ühisprojekt, mis jätkab kevadel "Väikeloomade surnuaiaga" (toimus HOP galeriis) alustatud teemaderingi käsitlemist. Kui eelmine näitus oli pühendatud kõigile neile pisiolendeile, kellest inimene üle sammub, hävitab ja ignoreerib, siis "Armis" süvendatakse looduse igakülgse hingestatuse ideed veelgi.
Kunstnikud valutavad südant meie looduskeskkonna pärast ning kõrvutavad valujälgi maastikus ja looduses armidega inimkehal. Kunstnikke häirib inimeste enesekesksus, pidev iseendaga tegelemine ja vohav lauslollus. Soovist seda suhtumist pisutki kallutada on kunstnikepaar välja tulnud ühelt poolt väga esteetilise, kuid teisalt väga valusa näitusega.
Loodusobjektide portreed, armistunud kehad ja puud peaks vaataja panema mõtlema selle üle, et ka loodusele võib haiget teha ning kahjustused võivad olla pöördumatud. Visuaalselt pisut Andy Goldsworthy hääletuid sekkumisi meenutavatel fotodel kombineerivad kunstnikud ehteid ja arme, ajutisi installatsioone looduskeskkonnas ja elulõpuni jäävaid märke inimkehal. Näituse puhul ongi huvitav see, kui erineval moel võib valust rääkida: kuuseokkainstallatsioonid ja puusüü portreed on just esteetiliselt köitvad kui vastikusttekitavad, samas annab kiskja lõualuid kujutav joonistus tähenduse reljeefsetele õmblusjälgedele.
Üks kunstnikest, Ester Faiman, on "Armi" tagamaid lahti seletanud järgmiselt: "Eelnevat arvestades on kummaline, kuidas me tegeleme järjekindlalt oma identiteedile vajaliku pinna sihikindla hävitamisega, pigistades silmad kinni täiesti konkreetsete hoiatussignaalide peale.
Järelikult samaaegselt me põhimõtteliselt hävitame ka iseenda olemasolu - vastupidiselt loomadele, kelle eksistents on üles ehitatud oma liigi säilimisele ning järjepidevusele. Tundub, et varem või hiljem on meie koduplaneet nii või teisiti sunnitud inimesed oma pinnalt maha raputama nagu elusorganism tõrjub viimase võimaluseni endast viiruslikke baktereid."
tekst Artdepoo kodulehelt ARM I küljest
Pildid: Dmitri Kotjuh
Argo Männik
Katrin Ruus, galerist, Ester Faiman & Männik
arm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar