kolmapäev, mai 02, 2007

Kunst ja ühiskond

Kirjutan neid ridu, kui Tallinna kesklinnas käivad tänavalahingud.* Autod põlevad, tsentrum on rüüstatud ja politsei põgeneb huligaanide eest. Kunstinäituse avamisel on inimsumm keeranud ekspositsioonile selja ja jälgib näod vastu akent kivide ja kumminuiade dialoogi. Isegi ärkamisaja ärevustes pole kunstipoliitilised probleemid tundunud nii mõttetud.

Poliitikas teadagi on peale 90-ndate perioodi kirev poliitiline mitmekesisus vahetunud põhiparteide kokkuleppelise võimujaotusega. EU ja NATO liikmestaatusega on kadunud vajadus ideoloogiliselt iseseisvalt mõelda ja kogu tegevuse eesmärgi võib taandada läänelike mängureeglite omandamisele.

Kunstimaastikul väidetakse olevat toimunud samased arengud: "kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega institutsionaalse maastiku paika loksudes, enam-vähem lääneliku instutsionaalse mänguvälja tekke ja selle põlvkonna etableerumisega on kadunud ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel"**. Esitatav retoorika on poliitikas ja artworldis täielikult kattuv - kui 2 võimupartei suurushullustuses liidrit loovad KERA pakti ja seavad oma valiku "garandiks" ajalooliste kogemustega vanuri, kasutavad 2 Kunstihoone ja Kumu mitte vähemabitsioonikat kuraatorit sõna sõnalt sama sõnakasutust, "garandiks" on ühtviisi dementne " iseenda kaasaegse kunstiga töötamise kogemus"**. Nii nagu esimene garantii sümboliseeris iganenud stereotüüpe lokaalses poliitsituatsioonis, põhineb ka teine vaid kohalikul imepisikesel territooriumil tegutsemise ja mujal õpihimulise jooksupoisi rolliga (Või millega seletada kaasaja kunstikontekstis "Young British Art" näituse kureerimist, kus idaeuroopa väikeriigi noorkunstnikud seatakse imiteerima maailmalinna kümnenditaguseid eeskujusid? Kui 21. sajandi kunsti pähe käiakse välja igivana Barclay tubakakontserni "Art is Everywhere" ideoloogia?). Päevauudistes kalasilmsetelt poliitikutelt kõlavad sisutühjad lausekonstruktsioonid ja kultuuriürituste avakõnede orwellikud mõttetused ei erine teineteisest kuigivõrd. Kui televiisori saab uudiste ajaks välja lülitada, siis märksa raskem on katta suurnäituste avamistele kaasa kutsutud sõprade kõrvu.

Formaalsete tegevuste astumine sisuliste asemele on oma enesestmõistetavuses esmapilgul nalja-, pikemaajaliselt lihtsalt tüdimusttekitav. Igasugu ühiskondlikud probleemid - integratsioon, narkomaania, aids arvatakse tõsimeeli lahenduvat proportsioonis targutavate plakatikampaaniate ja värvibrozhüüride trükiarvuga, sisulist diskussiooni asendavad kõlavanimelised projektid, konverentsid, workshopid. Tekkiv frustatsioon ühiskondlikul tasandil on vallandunud barbaarse enesekehtestamisega linnatänavail.Loovinimesed vaevalt nii drastilisi meetmeid kasutavad (kuigi Kivisildnik väidab, et näiteks Londonis mitteadekvaatse luulekriitika tulemuseks on rattaketiga peks***), selle asemel lihtsalt loobutakse igavast läbinähtavast mängust. Poliitikast on otseselt võõrdunud 50% hääletusõigusega kodanikkonnast, rääkimata noortest, kel pole valdkonna vastu mittemingisugust huvi. Kunstihoonest käib kuu aja jooksul 600 inimest ****, kujutava kunsti problemaatikaga pole kursis isegi kirjanikud ja muusikud.

Jaanuaris toimunud kolmetunnise "Big Performance" lõpplahenduses lõhkusid CNOPT rühmituse Ville Karel Viirelaid ja Remo Randver 60-liikmelise pingviiniderea ees üksteise pähe lauatäie pudeleid, saades ise väiksemaid haavu ja kattes kontserdimaja põranda klaasikildudega. Kuigi koguteose üks lavastajaid Non Grata Reaalsuse Uurimiskeskus väitis toimunu olevat sünkroonis reaalses ühiskonnas toimuvaga ja kinnitavat elu uurimisväljal tehtud tähelepanekuid ning ürituse muusikaline juht Andrus Kallastu hoiatas otseselt destruktiivsete jõudude võimaliku esiletõusu eest,

ruttasid nii muusika- kui kunstikriitikud sarnaselt tavameediale taandama toimunut skandaalihimuliseks provokatsiooniks ja matslikuks huligaansuseks. Nüüd, mil sama asi toimus pealinna tänavatel vaevalt 4 kuud hiljem vähemalt 1000 kordses mastaabis nii osalejate arvu, kildude massilt kui inimvigastustelt ning ettekuulutava aktsiooni koristuskuludena korraldajate makstud 40 tuhande asemel käib eesti maksumaksja välja juba 100 miljonit, tuleb noorte kunstnike sotsiaalsele tundlikkusele au anda. Kunst peab käima ühiskonnast sammukese ees ja siinkohal ei ole mõeldud esteetilist ilutsemist. Vana Kalamaja kommuunis, turuveerel, Kopli liinidel ja Lasnamäe ahermaastikel avaneb tegelikkus tõepoolest veidi teistsugusena kui Stenbocki maja või eesti artworldi keskuse Vabadusekuue akendest. Vanalinna katuseid ja neil paterdavaid kajakapoegi silmitsedes, hommikuti äratamas heroiline heliderida ja sinimustvalge tõusmas Pika Hermanni tippu loovad idülli, et siin "paikaloksunud" maailmas on saavutatud igavikuline heaolu ja ülejäänud ühiskonda konstrueeritaksegi kabinetivaikuses vastavalt oma isiklikule äranägemisele. Kui ohtlik on selline reaalsusenihe, on näidanud lähiminevik - ehk tuleks nüüd tulevikustsenaariume plaanides laskuda taas elu polügonile.



Al Paldrok



* viide Thomas Millrothi essee "...they want to socialize you" avalausele

** http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?lang=est&club=1&page=3

*** vestlusest Kivisildnikuga

**** Number on ligikaudselt võetud Ekke Väli teosest, mis loendas KU ekspositsiooni külastanud inimesi

7 kommentaari:

Y galerii ütles ...

Tisteerides Rael Artelit: "Eestlastel puudub igasugune solidaarsus (ja julgus oma veendumusi väljendada -- lisan mina, Margus Kiis). Berliinis möödusin igal hommikul Adidase poe eest. Mitte ükski kord polnud selle vaateaken terve."
Globaalsete kontsernide vastased pekside selle akna lihtsalt iga öö puruks.
Meil siin Eestis minnakse paanikasse ja ollakse valmis diktaatorite jalgu suudlema, kui meil korra toimub üks tavaline euroopalik mäsu. Meie poliitikute poolt igati väljateenitud laamendamine.

Ville ütles ...

http://www.hot.ee/artcontainer

Anonüümne ütles ...

ja kõigile kes arvasid et eesti vabariigis kehtib ajakirjandus- ja sõnavabadus, lugege järgmist kunst.ee d kus antud essee ilmub tsenseeritult ja tehke omad järeldused.

Ville ütles ...

eelmine kommentaar võis olla ennatlik. sel puhul vabandan kõigi ees keda see kommentaar puudutas. kuid jään enda seisukohtade juurde ajakirjandus- ja sõnavabaduse suhtes ning kutsun üles arutelule virtuaalse- ja pabermeedia staatuse üle. ausus versus kuraatori rõõm värviliste pildikestega kriitpaberil või virtuaalne peldikusein vs konsensuslik trükimust.
aga ka alternatiivsus versus kunstiajalugu.

Anonüümne ütles ...

Kunstiajalukku tahate te kõik!

Anonüümne ütles ...

ajalugu nagu kunstigi ajalugu on väga subjektiivne, tähtsam on siiski kunsti teha.

Gerda ütles ...

nõustun eelviimase, aga siis ka viimase anonüümse kommentaariga, hehe.