kolmapäev, mai 02, 2007

NONGRATA KUNSTIKONTEINER & UUS LAINE

26. aprillil avati Polymeri kultuuritehases III korrusel Nongrata Kunstikonteiner: Academia Non Grata Tallinna filiaal ja uus sõltumatu alternatiivgalerii pinnalaotusega 100ruutu ateljeepinda ja 150ruutu galeriipinda.
Kunstikonteiner NG hakkab ilmutama alternatiivseid vaatepunkte ühiskonnas ja artworld'is domineerivatele kinnisideedele ja annab loojate käsutusse eksperimentaalse aegruumi konteineri nii materiaalsel kui ideelisel tasandil. Alternatiivsust ei saa määratleda mitte mingi stiili, teemaderingi, ajavaimu ega institutsioonide kaudu, alternatiivsus on mõtteviis, mis julgeb kahelda kindlalt keskpärasusse viivates sissetallatud radades ja riskida arenemise ja avastamise nimel.

Avanäitus "Uus laine." 21. sajandi Eesti kunst
Nongrata Kunstkonteineris avatud näitus "Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst" on provokatsioon, mille eesmärgiks on tekitada diskussiooni Eesti kunstimaastikul. Pealkiri on copy-paste'itud Tallinna Kunstihoone koduleheküljelt (mida seal hiljem veidi muudeti). NG Kunstikonteiner on alternatiivgalerii ja mis oleks veel loogilisem, kui korraldada seal näitusi, mis pakuvad otsest alternatiivi peavoolu kunstiinstitutsioonide programmile. Kui Kunstihoones oleks NG Kunstikonteineri avamise aegu olnud näiteks Kunstnike Liidu aastanäitus või Graafikatriennaal, siis oleks kaaperdatud nende nimed ja ambitsioonid. Seda tulevikus kindlasti ka tehakse, nii et olge valvsad.
Alternatiivsusega välja tulla praegusel ajal, kus kultuurimudeli ideaaliks on subkultuuride sõbralik kooseksistents, võib tunduda tagurlikuna. Praktika ja ideaalid on paraku erinevad asjad, mida kõige selgemalt näitavad lakkamatud konfliktid maailmas ja Eestiski rahvuste, religioonide, maailmavaadete, sotsiaalsete kihtide vahel. Kunstimaailm kasutab subkultuure oma huvides ära, aga tegelikku totaalset tolerantsi ega üksteisemõistmist ei ole olemas - me võime küll luua kunstisaalis klubimeeleolu, kuid kunstipublik ei mõista seda ja klubiinimesed tunneks end ka oma loomulikus keskkonnas paremini.
Alternatiivsus, mida NG Kunstikonteiner loodab genereerida, vastandub peavoolule, mis võib väljenduda häguste europrojektide, punnitatud esindusürituste, meediaiharate provokatsioonide või kommertslike müüginäitustena, kuid mida ühendab mõtteviis, kus sügavutiminek ja riskantsed eksperimendid uute avastuste nimel on asendatud konjunkturismi ja kompromissidega, mille eesmärk on karjääritegemine ja majanduslik kasu.
Milleks on vaja alternatiivgaleriid, üldse alternatiive siin elus? Ökosüsteemis on reegel, et mida suurem liigiline mitmekesisus valitseb, seda elujõulisem on süsteem. Sama reegel toimib ka inimühiskonnas ja kultuuris. Siiani ei saa küll kuidagi väita, et Eesti näitusekorraldajate maastik oleks liiga mitmekesine. 1990. aastatel seentena kerkinud galeriidest on alles jäänud vähesed, peamiselt suurte institutsioonide näitusepinnad pluss paar eragaleriid Tallinnas. Praktiliselt kõik alternatiivsed tegevused on juba aastaid toimunud väljaspool vabariigi pealinna, mis jätab nii Tallinna kunstitegelastele kui ka meie kodumaa külalistele mulje, et Eesti kunstielu on väga ühekülgne.
Mulje muljeks, see võtab ära ka Tallinnasse kogunenud kunstitudengitelt võimaluse mõista, et oma loomingulise karjääri rajamiseks on erinevaid võimalusi ja ametlike institutsioonide kasutamine on vaid üks neist. Peavoolu tippu jõuavad väga vähesed, ja see tipp ei asu kindlasti Eestis. Märksa produktiivsem praktika on luua ise struktuurid, mis loometegevust soodustavad ja väljundeid tekitavad. See on tegelikult ka sotsiaalne kunstipraktika, mis on selle kunstizanri piires kahtlemata sisult kaalukam ja efektiivsuselt suurem, kui sotsiaalse temaatikaga A4-d näitusesaalis või isegi avalikus ruumis.
Praeguseks on nõudlus alternatiivsete struktuuride järele ilmselge, kui arvestada NG Kunstikonteineri kõrval ka peagi avatavat Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit.
Alternatiivse kunstiga võiks muidugi tegeleda ka seda kellelegi näitamata ja provokatsioone korraldamata. Sel juhul aga ei tekiks mingit diskussiooni kultuuriruumis ja soovitud efekt - erinevustest inspireeritud uued ideed - jääks saavutamata. Piinlik on ju võtta eesmärgiks leida uut vaid eksportimise või turule allumise teel. Isegi kui see tegelikkuses nii välja kukub ja isegi kui eeldada, et midagi kardinaalselt uut ei ole enam kunstis võimalik teha, tuleks vähemalt säilitada see ideaal, et iseenda ajutegevuse ja loomingu kaudu võiks sündida midagi, mis ennast ja teisigi erutab. See ei tähenda, et maailmas ei tuleks ringi vaadata ja raamatuid ei tuleks lugeda, see tähendab, et omandatud informatsiooni tuleks siiski oma peaga analüüsida ja sellest inspiratsiooni saada, mitte selles näpuga järge ajada.
Mis puudutab mõistet "uus" kaasaegses kunstis, siis selle ümber on endiselt suur vastuolu teoorias ja praktikas. Teoorias on alates postmodernismist uus võimatuks kuulutatud, praktikas aga püütakse kõike uut endiselt á priori kui eelnevast paremat esitada. Mis on täiesti loomulik, sest inimesed vajavad kaasajal uusi emotsioone. Uusi brände, uusi marketeid, uusi klubisid, ja ka uut kunsti. Midagi ei ole parata, loodusrahvaste tsükliline ajakäsitlus ja sellega kaasnev alatine rõõm kevade saabumise üle ei rahulda enam turu vajadusi. Sellisele konsumeristlikule mõtteviisile alternatiivne on märksa intelligentsem, terviklik maailmakäsitlus, kus lisaks äsjastele inimtekkelistele tendentsidele arvestatakse ka pikemaajalisi ühiskondlikke protsesse ja loodusseadusi.
Kui peatuda kunstiajaloo kirjutamisel, mida kõik kuraatorid vargsi ja märkamatult kogu aeg teevad, siis tundub, et 21. sajandi kunstist ja olulistest kunstnikest rääkida on veel ilmselgelt liiga vara ja see on üks asjaolu, millele NG Kunstikonteineri avanäitus irooniliselt vihjab. Kunstiajalukku on alati kirjutatud kunstinähtused, mis rajanevad mingil kindlal kontseptsioonil, stiilil, maailmanägemisel – ühesõnaga, mingitel sisulistel sarnasustel. Ajaliselt liigitatakse vaid kõige igavamaid ning väheproduktiivsemaid perioode (muidugi kui me jätame kõrvale tuimalt kronoloogilise kooli-kunstiajaloo, aga see on ju ammu out). Kunstiajalooliselt mõttetu (kuid küllap poliitiliselt tulus) on koguda kokku suvalised koolitööd ja katsetused, eksponeerida need segiläbi juba veidi kogenumate noorte kunstnike küpsemate saavutustega ning üritada neist moodustada ahjusooja peatükki diskursuses. Nii noorte ja väheesinenud kunstnike puhul, nagu on pooled Kunstihoone "Uue laine" näitusel ei saa ka rääkida mingitest kunstnikupositsioonidest, ses mõttes on NG Kunstikonteinerinäitusel eelis, et seal esinevad kunstnikud on tõepoolest nullindatel aastatel aktiivselt kunstiga tegelenud, esinenud ja identifitseerivad end kunstnikena.
Aga NG Kunstikonteineri avanäituse eesmärk ei ole kindlasti Kunstihoonele "ära panna". Esiteks, objekt, millega võistelda või võidelda on sedavõrd hägune, et sellega kui tervikuga ei ole võimalikki suhestuda, ja seda teadvustavad ka selle kuraatorid, kasutades küll ilusamat mõistet "diskursiivne hajusus". Teiseks, NG Kunstikonteineri kuraatorid mõistavad täielikult Kunstihoone "Uue laine" kuraatorite positsiooni ambivalentsust, kus kogu üritusse on sisse programmeeritud eneseiroonia ja kus ambitsioon midagi suurt ja paljuütlevat kokku võtta on selgelt tähelepanu võitmise teenistuses.
Samuti pole ajendiks kibestumus, et Nongrata koolkond seal esindatud ei ole. Kuigi Nongrata vastaks täpselt Kunstihoone "Uue laine" kontseptsioonilõigule, mis ütleb: "Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam instutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha. See kunst kasutab subkultuurseid ja sõpruskondlikke identifitseerumismudeleid väikeste ajutiste omaruumide kehtestamiseks väljaspool institutsioone; peaaegu et loobub näituseformaadist interdistsiplinaarsete keskkondade nimel."
Mille poolest siis nn Pärnu koolkonna esindajad "nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale", jääb küll selgusetuks, kuid kibestumine puudub tõesti, sest valge kuup pole tõepoolest kuigivõrd apetiitne, eriti kui sinna asetatakse teadlikult kunst, milles puudub ajaline mõõde. Kunstnik on siiski elusolend, kel on mingigi enese alalhoiu instinkt ja kui ta vähegi oma peaga mõtleb ega orienteeru vaid kuraatorite taktikepile, siis ta ei taha vabatahtlikult teha asju,
mille väärtus on vaid praeguses hetkes - see oleks energia raiskamine. Miks endiselt räägitakse Pärnu koolkonna kunstnikest kui külahulludest, vajab samuti põhjendamist, sest "hull" kõlab kui diagnoos ja sel juhul tuleks üle vaadata, kellel on vastavad paberid ette näidata.
Üldiselt oli pealkirja kaaperdamise eesmärgiks segaduse tekitamise kaudu uuele galeriile tähelepanu tõmmata. Nongratat süüdistatakse suletuses ja väheses kommunikatiivsuses, ja see mulje on tõepoolest tõene Eesti peavoolu kunstimaastiku seisukohast. Kuna see maastik on üsnagi igav ja ebaefektiivne, siis tõepoolest ei ole "vabadusekuues" kuigi palju tegutsetud. Nüüd on vähemasti geograafiliselt samas piirkonnas ehk siis Tallinnas olemas koht, kus Nongrata midagi teeb, kuhu saab tulla, mille ümber saab diskuteerida. Loodetavasti peletab see igavust ja inspireerib kõiki huvitatud ja ehk isegi mittehuvitatud osapooli.



NONGRATA



sissevaated by maarin:
Margus Tiitsmaa maal ja Avangardi seeneke

otsaseinas Mila Balti, paremal Marianne Männi

nö Tartu nurk - Kaarel Vulla, Kaie Luik ja Jane Remm (vastasseinas) + jällegi Avangardi tuumaseen

Toomas Kuusingu maal + avamispidustused

9 kommentaari:

Ville ütles ...

http://www.hot.ee/artcontainer

Anonüümne ütles ...

hei al. see jutt on ju igati arukas mida sa kirjutad. ja tore et uus galeriipind. isegi tahaks seal kunstnikuna mingil hetkel midagi teha kui see osutuks võimalikuks. mis puutub aga seal seekord näidatavasse kunsti siis mõned asjad on just selle väidetava alternatiivsuse seisukohast imelikud -- sandra jõgeva, kes minu arust on enim nullindatel püüele kippunud noorkunstnik eriti mannetu taevasseminekuinstallatsioon näiteks -- aga see selleks eks igal näitusel ole nõrgemaid ja tugevamaid asju. mida tahaks aga arutada on just see ideologiline kuuluvus. mulle tundub et selline kehakontseptsioon nagu see on nongrata enamustes asjades räägib väga selgelt 60ndate hipiliikumise ja tagasi looduse juurde paatosest. aga see tahaks analüüsimist, mida ehk kui maarin oma magistri kaitseb senisest paremini teha saab.

respect, hanno

maarin ütles ...

haa, arutage aga julgelt, sest minu magistrini läheb veel vähemalt aasta, kunst aga ei seisa paigal.

Siram ütles ...

Minu arvates on täiesti adekvaatne ka praegu soovida looduse juurde tagasi minna, kuna inimkond ei ole alates 60test loodust veel lõplikult suutnud hävitada. Isegi kui seda lähiajal suudetakse, siis universaalses plaanis jäävad loodusseadused siiski kehtima ja seni, kuni on olemas inimesed, on neil ka kehad. Küsimus, kas loodust eitada või mitte, ei ole ajaline, vaid ideoloogiline. Ma keeldun hakkamast ainult virtuaalseks vaatmata sellele, et ma elan 21. sajandil ja et osade arvates on see cool, sry

Siram ütles ...

Ja veel, see keha eitamise maania ja inimtekkelise tehnitsismi ülistamine on tegelikult puhtal kujul kristliku ajupesu ja pragmatistliku tööeetika tulem, seega kuulub märksa kaugemasse aega kui nullindad või kuuekümnendadki. Veel kord, see ei ole aja, vaid maailmavaate küsimus.

Anonüümne ütles ...

Nii puht emotsionaalselt: Kunstihoone Uus laine oli Kunstikonteineriga võrreldes tagasihoidlikult öeldes nõrk.

On küll natuke kurb, et non grata parnu hülgab, aga minu skeptitsism nende Tallinna kolimise mõttekuses sai Uue laine I osa vaatamisel kukutatud. See oli minu jaoks väga üllatav kvaliteet, mida oleks tõesti mõttetu Pärnus vaka all hoida. Ma arvan, et uuel kohal saame NÄGEMA ka täiesti uut non gratat.

Indrek Grigor

ACADEMIA ütles ...

Ühe organisatoorilise väärarusaama peab kohe selgeks tegema: NG KUNSTIKONTEINERI puhul ei ole tegemist NONGRATA Pärnust Tallinnasse kolimisega. Nii Academia Non Grata kui Nongrata grupi peakorter on endiselt Pärnus ja inimressursside ümberpaiknemist seoses laienemisega ei toimu. Kunstikonteineri tööd koordineerivad Tallinnas tegutsevad nongratalased ja struktuuriga seotud loovisikud.

Al Paldrok

ACADEMIA ütles ...

hei hanno. sinu ülesastumine kunstnikuna kunstikonteineris on tervitatav. Kunstniku alternatiivsusastet me mõõtma ei hakka - see jääb täiesti inimese enda kvalifitseerida - kaasa arvatud nii sinu kui sandra jõgeva puhul.
Pakun sulle kohe välja võimaluse: DIVERSE UNIVERSE festivali avamisel 1. juulil 2007.
Nii võiksid ka noortele kujundlikult edastada kaasaegset kehakonseptsiooni (kuigi sellel hetkel pikemalt peatumata väidan, et sa nägid nongrata perfokaid viimati 90-ndatel ja seega on sinu eeldused ja väited kõvasti vananenud, praegu on aasta 2007).

Nii et panen programmi:
1.juulil 2007 kell 19.30?

Al

ACADEMIA ütles ...

väike parandus eelnevale

1.JUUNI (mitte juuli) 2007 kell 19.30