kolmapäev, mai 02, 2007

Kaido Ole „Koosolek” ArtDepoos

Esmaspäeval, 23. aprillil avas Kaido Ole oma järgekordse isikunäituse Kalamajas ArtDepoo Galeriis. Ole ei eksponeeri siin ei maale, joonistusi ega videoid, vaid hoopis hiigelsuuri, hiigelpikki vinüülprinte. Ka seekordse näituse sisu erineb Ole senistest kontseptuaalsetest ja kunstniku alterego peegeldavast teemaderingist. Keskikka jõudnud kunstnik on hüpanud hoopis tõsisemale, sofistikeeritud tasandile ning võikski nüüd loorberitele puhkama jääda. Nimelt on Ole keskendunud meid kõiki puudutavale ühiskonna ja seal eksisteeriva liidri positsioonile, selle leidmisele ja otsimisele.

Piklik galeriiruum on haaratud kohaspetsiifilisse installatsiooni, ruum on üleni kaetud seinapikkuste vinüülprintidega. Visuaalselt jätab kogu ruumi täitev töö võimsa ja totaalse ruumi mulje, kuid selle näituse puhul pole niivõrd esmajärguline stiilikriitiliselt väljendusvahendi analüüsimine, vaid kunstniku püstitatud kontseptsioon. Fototrüki tehnika oli ideele, mis hõlmab kümneid ja kümneid erinevaid portreid, kõige lihtsam ja loogilisem lahendus. EKA lähedastest kontoritest ja büroodest kokku kutsutud inimeste portreed pildistati tegelikult eraldi ning „liimiti” hiljem omavahel kokku. Külastaja peaks fotode vahel liikuma justkui koosoleku laual või sees käies, vaadates enda ümber asjalike, vihaste, igavlevate või huvitatute nägudega kodanikke.


Ole on kunstnikule tüüpiliselt sukeldunud utopistlikku maailmapilti, kus demokraatlikul viisil on võimalik erinevatele inimestele õiglane ja sobiv liider leida. Kunstnik kutsus koosolekulaua ümber läbilõike erinevatest otsustus- ja sõnaõiguslikest ühiskonna liikmetest ehk nn võitjate põlvkonnast neile õiglast liidrit ootama. Reaalsuses valitseks sellise laua ümber kaos, mäss ja tohutu segadus. Ole kujutluspildis valitseb aga laua ümber harmooniline ja üldse mitte pingestatud õhustik. „Laua” vahel kõndides võib silmitseda uudishimulike, vihaste, elavalt žestikuleerivate, igavusest haigutavate, raamatuid lugevate, flirtivate või mobiiliga rääkivate inimeste nägusid. Hetkeks võibki tekkida illusioon, et liidriotsingud ongi reaalselt võimalikud. Ja tool laua otsas on endiselt tühi...


Ole jätab õhku rippuma mitmed küsimused – kellel me laseksime end kõigutamatult juhtida, millised omadused ja väärtused peaksid sellisel inimesel olema, kes meist ise tunneb valmisolekut selline vastutusrikast positsiooni enda kätte haarata?

Kas lihast ja luust inimene on võimeline tänapäeva paljurahvuselises ühiskonnas sellist positsiooni enda kanda võtma või peaks see olema üliinimene või kõigeülene püha vaim?


Kuid nagu kunstile omane, ei paku näitus võimalikke vastuseid või lahendusi, vaid esitab esteetiliselt rüütatud küsimuse.

Maris Takk






3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Õhku jääb küsimus, et kas siis kunstnikul kui andega õnnistatud ja juba aastaid tagasi rahvusvahelisegi publiku poolt julgustatud kunstniku maailmavaates esineb või võiks kunagi üldse esineda konkreetsemat kriitikameelt, kui seda on (tundub, et) peaaegu alandlik hoiak "esteetiliselt rüütatud küsimuse" näol diplomaatiline rünnak siinse otsustavuse ja otsustajate ringi vastu. Kunstnik kui isiksus seab juba oma professionaalse elukutsega end paratamatult lahinguväljale, kus võitjaks jäävad - saavad jääda - need, kes võtavad seisukoha - vaevalt on kunstnik Ole elueesmärgiks oma kunsti kaudu olla tuleviku ajaloos tsiteeritud või näitefailina kasutatud kui üleminekuperioodieelne kokkupõrkekildude teravust pehmendav õhupadi. Jah, alateadliku signaalina on kunstnik seni edastanud sõnumit, mis kutsub üles kuldse kesktee leidmisele, kuid kas keskikka jõudnud isik-kunstnik, veel enam, oma võimes teiste kaashingedega suhelda veendunud olev isik omab moraalset õigust otsustava löögi andmise võimaluse saabudes "diplomaatiliselt" tagasi tõmbuda ja jätta oma pooldajad pehmelt öeldes omapead? Seni kindralina end esitanud võitja on, tundub, saanud lasu põlve ja lahkub tandrilt kaotajana - kuigi väärikalt, ei saa jätta mainimata. Taolistel hetkedel tekib sügav kahetsus või, eskaleerumise-muteerumise printsiipi ausse tõstes, kahtlus, kas poleks mitte asine vahetada eriala ja suhtuda asjasse mitte kui endine õpilane vaid kui elukutseline kriitik. ?
Igapäevase mitteguugeldaja-blogerdaja või mõne muu loomana arvan, kindlasti/loodetavasti paljude lugejateks osutuvate meelepahaks ja mõningate -heaks, et kunstniku loometee on täis nummerdamatuid ja kirjeldamatuid kriise, vastuolusid ja kahtlusi, kuid loovisiku vabadusega kaasnev vastutus oma sõnumi ees on miski, millesse ei saa ega tohi suhtuda ei viisaka üleolevuse ega summutatud hirmuga.

Marianne Jõgi

ar ütles ...

Vastuseks Mariannele

kuna oleme tuttavad, siis võib kohe ka sinatma hakata. Mulle jäi mulje, et sa ootasid minult kui kunstnikult veidi räigemat väljaastumist, ning heidad seetõttu teosele ette liigset diplomaatilisust ja hillitsetust enda kehtestamisel "lahinguväljal".
Haarangi kohe sõnast ja hiljutiste tänvakakluste valgusel, kus samuti ennast jõuliselt kehtestati ütlen rõõmuga, et ei soovi vähemalt antud teosega viibida mitte mingisugusel "lahinguväljal" vaid just nimelt nõupidamislaua taga, kus samuti on koht emotsioonidel, kuid palju kultuursemas vormis. Ning kuna näituse minupoolne eesmärk oli võimalikult täpselt vormistada küsimus liidritest ja/või väärtustest ühiskonnas ilma omapoolse vastuseta, siis on raske siia mingit võitluslikkust juurde haakida. Ma ei näe võimalust võitlevaks küsimuseks, tegu pole ju mingi keelatud valdkonnaga, seetõttu oleks jõulisem küsimusepüstitus olnud lahtisest uksest sissemurdmine. Ma arvan ja loodan, et taolisi asju ei küsita ja neile ei vastata karjudes ning särki rinnalt rebies vaid suudetakse enne aeg maha võtta ning veidi rahunenult mõelda. See on üks oluline ja teadlik vahe, mis eristab minu suhtumist kasvõi sellest krestomaatilisest kodusõja plakatist, millel küsija torgib nõudlikult sõrmega vaatajat, et see loetud sekunditega otsustaks kumbale poole rindejoont ta ennast asetab. Sinu tekst, Marianne, kubiseb paraku sõjalistest terminitest - lask põlve, lahinguväli, kindral. Ma ise ei kasuta selliseid termineid ja sestap minu teos vist sind ei rahuldagi.
Ning viimase märkusena esteetika kaitseks. Igasugune kunst minu jaoks vähemalt, aga käesolev galeriiformaadis teos igal juhul on alati esteetiline, ning minu poolt oleks väga lapsik olnud üritada leida sellele veidi "vähem-esteetilist" vormi. See oleks olnud silmakirjatsemine ja mõttetu veiderdamine.
Aga tänud kaasamõtlemise eest, sulle jääb võõrandamatu õigus oma arvamusele.

Kaido ole

P.S. hea võimalus keskustelu jätkata on arist talk teisipäeva õhtul galriis

Anonüümne ütles ...

Põnev-põnev. Osavalt on seotud jutt hiljuti toimunud tänavarüselustega ja kui ma ennast ei tunneks, arvaksin vastuse põhjal, et olin ise nende algataja või nendes osaleja. Paraku toimus sellest suur osa minu koduukse ees ja mitte mingil juhul ei ole ma selliste liinide pooldaja. Kuid mis puutub teemaks olevasse töösse, siis see sai alguse ju palju varem ja seega võikski kõiki termineid - sõjalisi või mitte - võtta pigem abstraksete kui konkreetsetena; mõtte või küsimuse edastus suuliselt või mõnes muus vormis on ju haritud inimeste vahel suuremalt jaolt alati abstraktset laadi. Selles on sul õigus, et ootasin jõulisemat lahendust ja täiendaksin sind veel niipalju, et nii diplomaatilisuse kui esteetilisuse "vastand", ise ütleksin alternatiiv, mille pooldamises mind vastuses vist süüdi tunnistatakse, ei pea olema räigus või mõni muu labasusele viitav vahend - võiks mõelda, et töö looja peab kõiki arvamuse omajaid automaatselt kui mitte mühaklikeks siis vähemasti ühiskonna funktsioneerimist takistavateks osadeks. Ometi on erinevused need, mille põhjal kasvõi antud teos oma küsimusega loodud on. Mis puutub konkreetselt esteetikasse, siis sinu stiilipuhtus on igal korrusel alati olnud auväärne ja seda polegi tema haavamatuses võimalik rünnata.
Pigem tahtsin tähelepanu pöörata palju inimlikumale ja isiklikumale asjale kui seda saab olla ühiskond sellise sõltumatu hinge jaoks nagu kunstnik, arvan, et see oli juba esimeses kommentaaris tuntav. Kriitikatule all on arengu seisukohalt seega suuresti palju olulisemad aspektid kui sinu vääramatu oskus juba aastaid lauseid ja küsimusi lõuendile panna ehk teisisõnu - millal sa millegagi riskid näiteks mõnda lahtist otsa tervitades vms. ja millal asi ka vaataja tundemaailma jaoks huvitavaks läheb?

Sügav kummardus tänudega, et lubate mul võõrandamatult oma arvamust omada :) ja aitäh kutse eest, mu vastus - meibi.

Vankumatu lugupidamisega,
Marianne Jõgi