kolmapäev, mai 02, 2007

Kui plakat maksis 15 kopikat. Punane ja must

Andrei Kormashovi plakatijärjejutt:

Punane ja must värv on utilitaargraafika lahutamatu osa olnud paleoliitikumi aegadest peale. Kinaveriga armastasid käsikirju kaunistada keskaja mungad, vene konstruktivistid ja Bauhaus kasutasid uue vormikeele värvina punast ja musta. Isegi imelik, kui vähe seda värvikombinatsiooni omaaegses eesti kirjastus- ehk siis sotsiaalplakatis kohtab. Kuid mõned näited siiski leiab.
Siis, kui oli vaja olla julge ja avaldada Molotov-Ribbentropi salaprotokoll plakatiformaadis. Tuhandesest tiraazhist jäi siiski väheseks ja nii on paljudel seltsimeestel Eesti ajalootundmine kaks.

Sirje Tooma. Sovershenno sekretno (Täiesti salajane). 1989


Suure Oktoobri tähtpäev oli võõras mure, kuid tuli igal aastal nagu sünnipäevad ikka. Perestroikaaja saabumisega sai rääkida ajaloost natuke avameelsemalt. Nii ongi Ants Tolli oma kaksikplakatis valdava osa sotsialismiriigi ajaloost märkinud mustaga, pisut elamisväärsema või revolutsioonilisema osa punase või valgega ja tuleviku üldse kontuuriga.

Ants Tolli. 1987


Feliks Sarve tõusvas joones kulgev joodiku tee on pühenduv ja teemasseminev. Kõrgenevas meeleolus kulgev skeem "võtame— võtame veel— peaks võtma veel ühe" on tuttav igale alkoholi tundnud isikule. Uks oleks võinud küll koduuks olla.

Feliks Sarv. 1989


NSVL annual report'ile või õigemini viisaastaku raportile loob täpse juhtpildi Voldemar Kullarand. Kuid taolisest nõelravist jääb topise reanimeerimiseks väheks, ja anname ka kunstnikule teemaga tegelemise andeks, aasta on ikkagi 1981.

Voldemar Kullarand. 1981


Lõpetuseks poliitiku igavesed heitlused Rein Mägari käe alt.

Rein Mägar. 1989



Kommentaare ei ole: