Hämmeldunud ja segaduses, aga õnnelik

Disainist kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.


IKEA skandinaavialikult lakoonilise mööbli väljanägemine on pigem heas mõttes iseloomutu, küll aga on ikooniliseks saanud selle mööbli kokkupanemine. Nimelt lükkab IKEA valmisdetailidest mööbli tegemise töö enamasti tarbija kaela, andes omalt poolt kaasa vaid instruktsiooni ja kruvikeeraja. Tarbija elu see lihtsamaks ei tee. Ometi on IKEA maailma populaarseim mööbliturustaja. Järelikult ei tooda IKEA mitte kõige paremini disanitud mööbliesemeid, vaid ta toodab kõige paremini disainitud probleeme. Hoolikalt balansseeritud mööbli-puzzlesid, millede lahendamine on täpselt nii keeruline, et lisaks mööbliesemele omandab kasutaja ka isikliku saavutus-kogemuse.

*

Õnnestunud disainiks tihti peetakse midagi, mis teeb elu lihtsamaks. Kas ongi nii lihtne? 

 

 

Praegusaja ettevõtluskultuuris, eriti loomemajanduses on kinnistunud narratiivne retoorika: kõik tootjad on “loojutustajad”, igal tootel on “oma lugu”. Antud sõnadekasutus võib olla juba üleekspluateeritud (vt. nt Stefan Sagmeister: “You are not a storyteller“), kuid selle populaarsusel on põhjus. Nimelt sobib loojutustamine kirjeldama kaasaegset tarbimiskultuuri, kus disaini eesmärgiks, rohkemgi kui probleemilahendamine, on tarbijaelamuse pakkumine. Hea lugu kahtlemata pakub elamust.

Hea lugu on huvitav. Ideaalselt lihtne probleemilahendus ei ole huvitav. “Kangelane tappis lohe, kuna ta oli lohest tugevam,” ei ole huvitav lugu. Disain, “mis teeb oma töö ära”, on ... okei, aga ei enamat.

Nõnda kõneles Sagmeister

Akadeemilise disainiuurimuse fookusesse on viimastel aastatel jõudnud disainifilosoofia, mis läheb kaugemale pelgalt meeldiv ja kasulik olemisest. Kõneldakse näiteks disruptiivsest (segadusttekitav, lõhkuv, segav) disainist. Viimase all peetakse üldiselt silmas disaini ja ühiskondlikku aktivismi ühendavaid algatusi, gerilja-aiandusest sotsiaalkriitiliste infograafikuteni. Tegemist on üldistusjõulisemagi kontseptsiooniga, mis võimaldab kirjeldada disainipraktikaid laiemalt: nii saab väita, et disain ongi olemuselt alati disruptiivne. Isegi kui tegemist lihtsa, probleemilahendusele suunatud disaini-ideoloogiaga, kaasnevad uute lahendustega alati ka uued probleemid. Ka kõige praktilisem uudne disainilahendus tekitab esialgu segadust, nõuab õppimist ja omaksvõtmist.

Reklaamiuuringutes on ilmnenud, et nö keerulisemad reklaamplakatid, mis nõuavad pikemat lahtimõtestamist, tekitavad enamikus vaatajates kestvama ja positiivsema emotsiooni. Disainitud sõnumi vastuvõtjas käivitub tõlgendamise protsess, mida võiks võrrelda naudinguga heast kirjanduslikust tekstist. Reklaami puhul oli tulemus siiski vastuoluline: vaatajad said positiivsema elamuse ja mäletasid reklaami, aga ei mäletanud tingimata, mida reklaamiti. Vähem utilitaarse graafilise disaini puhul ei pruugi sellist probleemi eksisteerida ja vaataja-kasutaja mängulusti arvestades saab tõdeda, et lihtne disainilahendus ei ole parim lahendus.

Veelgi kaugemale minnakse disainiuuringutes, rääkides nö külluslikust tootekogemusest (rich product experience), mis peaks hõlmama laiemat ampluaad emotsioone, kui üksnes positiivseid (vt. nt Steven Fokkinga, Pieter Desmet). Ehk siis, arutelu all on, milliseid uusi produktiivseid võimalusi avab disainis negatiivsete emotsioonide teadlik kasutamine. See võib kõlada kummastavalt, kuid kui minna tagasi loojutustamise-metafoori juurde, siis raskused ja tagasilöögid ongi igasuguse narratiivse konstruktsiooni kesksed käivitajad. Disain, mis pakub rikkalikumat kasutajakogemust, loob kokkuvõttes positiivsema ja sügavama emotsionaalse sideme kasutaja ja disainobjekti vahel.

Kui tundub, et antud mõttekäik jääb liialt abstraktseks, siis vaadatagu alguses olevat IKEA näidet:

“Kangelane püstitas riidekapi, see oli raske, vahepeal juba tundus, et midagi ei tule välja, aga – pikk lugu lühidalt - lõpuks sai ta sellega hakkama. Happy End.”

Kokkuvõttes.

Rääkides kaasajal disainist, peame me rääkima ka kasutajakogemusest. See tähendab, et disaini puhul on fookus asetunud tootmiselt vastuvõtule ning disain ei ole mitte lõpuni viimistletud valmisobjekt, vaid see on narratiivne protsess, kus disaini-tarbijal on aktiivne ja suveräänne osalus. Sellest tulenevalt ei pea disain tingimata püüdlema ainult mugavuse ja lihtsuse poole, kuna ka disaini kasutav inimene pole oma loomult tingimata ainult mugav ja lihtne.

The Art of Storytelling

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Aasta disainikriitik Karin Paulus

 disainikriitik Karin Paulus (foto: Annika Haas, Eesti Ekspress) 

auhinnatud disainikriitik Karin Paulus (kunstniku visioon) 

  

... ja tema Opus Magnum

21. septembril kuulutati Tallinna Lennusadamas välja Eesti Disainiauhinnad 2012. Artishoki palvel intervjueerib Tanel Veenre aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulust. Sissejuhatuseks annab kogu sündmusest ülevaate disainikriitiku žürii liige Tõnu Kaalep.
Postituse pani kokku Margus Tamm.

Disaini seis, 2012

Eelmise reede õhtul esitleti Lennusadamas eesti disaini aastaauhinna saajaid. Glamuurne pidu hulga noorte disainiinimestega, prominentsed auhinade esitlejad nii siit kui välismaalt, olgu, esinejate nimede asemel oleks tahtnud lavaekraanil näha auhinnatud töid, aga need on kataloogina saadaval. Küsimus on disaini rollis ühiskonnas. Mis on disain? Mis on disain eesti ühiskonnas aastal 2012? Disain on keskkonna muutmine elatavamaks, kergemini navigeeritavaks, mitte lihtsalt ilu ja dekoratiivsus. Disain on terviklik süsteem, ta pole kunst tavamõttes, tal on tarbijasuhe. Kas me teame, et aastakümneid paljuis eesti kodudes olnud kandiline Vasara ukselink on Jüri Arraku esimene tuntud töö? Disain on üha rohkem näha ja teemaks. Ürituse põhikorraldaja Eesti Disainikeskus püüab teha tänuväärset tööd, liites disainereid tootjatega – disaini idee pole siiski ju unikaallooming, vaid tarbijat arvestav tootmine, kasvõi väikeseeriais. Lisaks uued trendid, nagu teenusedisain, kompleksne tarbijasuhe, mis seob nii müügi, teeninduse kui visuaali. Ja eriti tahaksin rõhutada disaini mõtestamist tekstidena, kas siis peavooluajakirjades või raamatuis või erialaväljaannetes, seekordsete laureaatidena Karin Paulus oma raamatuga “Tootedisain. Asjad minu elus” kui parim disainikriitik või siis trükisepreemia saanud Ivar Sakk oma tüpograafiaajalooga; mõlemad on omal alal esimesed kohalikud originaalteosed. Mitte iga kunstikriitik pole disainikriitik, kuigi on mõlemat ala võrdselt valdajaid. Disainikriitik ei sa piirata end vaid esteetikaga või sotsiaalse taustaga, ta peab need siduma ja nägema ka tarbijapoolset vaatekohta, nii-öelda kasutajaliidest. Auhindu oli palju, ainsa mõru momendi tekitas sotsiaaldisaini vallas vaid ühe äramärkimise olemasolu. Kas reklaami- ja disainifirmad ongi nii asotsiaalsed?

Tõnu Kaalep


Tanel Veenre (Eesti Päevaleht) intervjuu äsja aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulusega.
 
Tanel Veenre: Karin, palju õnne! Oled ju istunud lugematutes auhinna komisjonides ja žüriides ning nüüd nõnda – saad järsku ise tunnustatud. Miks on tunnustus vajalik? Miks me üldse jagame niipalju auhindu ja ordeneid? Kas sel on võime ka kuidagi sisu puudutada?

Karin Paulus: “Paisid" ei ole vast kunagi liiga palju, pigem valitseb ikka vast tunnustuse defitsiit. Ka eraelulises plaanis, eks? Olin väga heldinud, sest ega väga palju tagasisidet oma tegemistele ma tavaliselt kahjuks ei saa. Oleksin õnnelik igasuguse sisuka kriitika üle, ent ilmselt
arvatakse, et kriitik võib solvuda ning oma võimu avalikult sappi pritsidedes kuritarvitada või jättes teinekord üldse südmused kajastamata.

TV: Üks asi, mis mind ennast kohutavalt piinab on vead, mis paratamtult tulevad ette kui teed tööd tohutus masinavärgis (st ajalehes), kus oluline on eelkõige produktiivsus ja tempo. Mina põen jubedalt kui olen teinud mõne vea (seda juhtub protsentuaalselt ju üsna vähe – kirjutan aastas umbes 120 lugu ja sellest 6-s on õnnetu viga sees ... aga kõrvalt paistab, et muud nagu ei teekski kui koperdan ja vassin). Kuidas on Sinu suhe, kas veedad tehtud vigade pärast ka unetuid öid?

KP: Vigade - nii enda kui ka toimetajate-kujundajate näpukate pärast on ikka kole piinlik. Aga püüan ennast mitte väga üles kruttida, parem võtan õppust ja püüan olla järmisel korral tublim ning täpsem.

TV: Kui palju üldse püüad kontrollida asjade käiku? Kas tahad teada ka kuidas kujundus välja näeb ning millised pildid täpselt loo juurde valiti? (taas iseendast välja kasvanud küsimus – mul hakkas mingi hetk olema täiesti ükskõik – ma pean ju usaldama süsteemi, kus töötan. Nõnda ei ole mul isegi aimu, kes mu külgi kujundab, ma pole seda inimest eales näinud ja ei taha näha ka).

KP: Olen ikka ses vallas muutunud sallivamaks.Tagantjärele tundub naeruväärne kunagiste autoriteetide õpetatud (ja täna kunstiteadlaste seas laialt komme) ning mullegi meelde jäänud tava nõuda näha paberil kõiki keeletoimetaja ja toimetaja parandusettepanekuid. Praegu püüan usaldada igas vallas aina enam spetsialiste, kes oma valdkonda (kasvõi siis lugejate maitset) tunnevad. Pigem panustan sellesse, et minu jaoks olulised teemad ikka kajastatud saavad.

TV: Kas sul pole hirmu, et disaini kui nähtuse fookusesse tõstmisega võidakse liiale minna? Et sellest saab midagi sarnast nagu mull kinnisvaras või börsil?

KP: Glamuurses kastmes sisutühja arutut sõnamulinat on kahjuks juba palju. Siiski usun, et eesti ettevõtjad ei oska siiani disaini abil kasumit lõigata, meie kaubad on ikka uskumatult väheapetiitsed ning halvasti komponeeritud. Samas kardan pidevalt, et disainis, ja eesti elus üldse kiputakse ära unustama väärtused.

TV: Millistest väärtustest räägid?

KP: Väärtused ehk siis need asjad, mis teevad meie igapäevase elu päriselt paremaks, mitte ei pane meid lihtsalt enam tarbima. Ei ole ju tegelikult vaja beebimonitori kui titt vajab hoopis lähedust ning vanemaga kaasaskäimist, rinnapiimapulbrit emapiima asemel. Samas
aitavad mitmed meditsiinilised abivahendid (olgu selleks siis astmaatiku inhalaator või suisa jooksmist võimaldav jalaprotees) oluliselt parandada inimeste elukvaliteeti. Ometi ei kehuta ma moodi, ehteid, meediat ja meelelahutust mitte nautima (mulle enesele valmistab see kõik suurt rõõmu), kuid see pole ju siiski kõik. Kaheldamatult suunab disain meie käitumist - disain disainib inimest, ükskõik kui tobe see ka ei tunduks. Möönan siiski, et disainer on siiski sageli vaid talle püstitatud ülesande täitja.

TV: Disaini mõiste on paari aastaga valgunud laiali – see on täis topitud uusi ja väga erinevaid tähendusi, disainitakse kõike: tooteid, teenuseid, õppekavu, elustiile ... Mis on seda koos hoidev tuum? On selline veel olemas?

KP: Äkki võiks pakkuda Victor Papanekit tõlgendades, et teatud keskkonnas mõtestatud süsteemi või korra ehk siis sisu loomine? Ilmselt on ka teadlikkus ideaalis üks disaini märksõnu.

TV: Millisena näed disaini ja tarbekunsti vahekorda? (mul on ka sellest väga värskelt selginenud arvamus, aga ma ei hakka sind siin mõjutama :)

KP: Issand, kui raske küsimus. Üheltpoolt võiks ju mõelda käte ja masinatega tehtud asjadest, teisalt on disaini kese ka kasumikkus ja kasulikkus ning tarbekunstil kunst. Tarbekunst on ideaalis muidugi ka majanduslikult tulutoov, ent oma sõnumi (näiteks esteetilise või sotsiaalse) edastamine on siiski olulisem. Disain püüab aga kasulikke asjadega inimeste vajadusi rahuldada.

TV: Kuidas näed kätega tehtu rolli ... no ütleme 50 aasta perspektiivis. Mida me võiksime osata oma kätega teha ka siis? Või ei ole see tegelikult oluline, ajju ühendatud sensorid ja me mõtteid ruumiliselt lugev arvuti on võimeline looma täiuslikema vormi – on see piisav? On see lohutav?

KP: Vaadates praegu kohati naeruväärsetki kokakunsti, marja- ja seenekorjamise taastulemist, siis usun, et ka tulevikus on “ehedusel” oma nišš. Kasvõi kusagil vabaõhumuuseumi laadses teemapargis, näiteks nimega Eesti... Ise püüan juurutada näiteks sisearhitektuuri magistrantide seas seda, et enam osataks ruumi ning esemete juures tähele panna mitte ainult silmaga nähtavat, aga ka lõhnu, helisid, maitseid, heaolu, kehaga katsutavat. Ma ei ole ka Tiit Hennoste või Priit Hõbemäe laadis innovatsiooniusku. Kuigi sostsiaalvõrgustikud pakuvad suhtlemiskämbudele ning üksildastes paikades asujatele toredaid võimalusi, pelutab mind linnastumise, digitaliseetrumise ja telekavaatamisega kaasas käiv üksindus. Kole palju on ikka õnnetuid inimesi, kel on pere ja armastatu asemel sõbraks välisreisid ning lasteks kassid-koerad.

TV: Kui kirjutad kriitiliselt – kas kardad ka seda emotsionaalset mõju, mida omad? Kas mõtled mõnikord, et võisid kellelegi haiget teha? Kuidas üldse teha kriitikat Eestis, kus on ülimalt tõenäoline, et järgmisel üritusel vaatad oma „ohvriga“ tõtt?

KP: Ma püüan olla eelkõige ikka aus, disaineritest-arhitektidest sõpradele eelistan lugejate usaldust. Teadlikkult solvama ma kedagi siiski kunagi ei hakka.

TV: Teema, mida ikka ja jälle tõstatad oma säutsudes pinnale on seotud naise rolli/kuvandi/eelarvamustega. Kas ka asjadel on sugu? (st – oled ju tegelikult võimaline üsna tihti õigesti arvama, kas disaini või kunstitöö autor on mees/naine/gay – mingid stereotüübid ju ikkagi veel eksisteerivad ... näed Sa seda pigem piirangu või boonusena?)

KP: Ma olen vist oma loomult üpris võitluslik, ebaõiglus ajab mind marru. Võtan seda isiklikult. Vihkan vanuse, sättumuse või sooga seotud stereotüüpe ning piiranguid. Päris Arne Otteri moodi bussi ei kõiguta, aga palju puudu ka ei ole... Kahjuks kipuvad Eesti inimeste võitlused sageli kohvinurga klatšiga või anonüümsete kommentaaridega piirduma. Ma ei poolda konfliktsust, aga sageli aitaks aus arvamustevahetamine pingeid leevendada.Samas: eripärad on ju põnevad. On ka meeldiv, et meie ühiskonnas on õnneks sotsiaalne mobiilsus veel küllalt suur. Disainis võiks meie mitmekesisusele enam panustada ning kujunduse abil saab paindlikumat käitumist stimuleerida. Targemate lahenduste sünnile võiks vast meeskonnana töö kaasa aidata? Aga kas asjadel on sugu? Mitte ainult seda. Disain peegeldab ju alati ettevõtja, disaineri ning oletatavale kliendile omistatavaid väärtushinnanguid. Olgu selleks siis vaesus, metrosekuaalsus või perekesksus, seeniori nooruseiha või hoopis turvatunde otsingud.

TV: Kui vajalikuna Sa end tunned? Kuidas sõnastaksid oma missiooni?

KP: Arvatavasti oleks üsna raske elada kui ennast ise ei hindaks. Pean disainis ning arhitektuuris toimuva “inimkeeli” ning professionaalset kajastamist ülimalt oluliseks. Armastan väga oma tööd.

TV: Ütle ausalt – milline oli Sinu lemmik kogu sellest tohutust disainiauhindade laviinist?

KP: Seekord pärjatud pead eriti silma särama vast ei pannud. Aga samas: Lennusadama vesilennukite angaarid meeldivad kohe kindlasti...




Kiiduväärt, et disainiauhinnad ei kujutnud endast mingit dekoratiivset klaasist või pronksist moodustist. Laureaadid said endale paari disainibüroo Iseasi loodud prilliraame. 


Kas disaingala juhatas sisse kultuuriminister? Ei juhatanud. Kas selle juhatas sisse majandusminester? Ei juhatanud. Haridusminister? Ei juhatanud. Sotsiaalminister? Ei juhatanud. Disainigala juhatas sisse hoopis välisminister. Tõlgendage seda, kuidas oskate.


Noore disaineri žürii liige Kristjan Mändmaa ning aasta disainiprojekti (Tallinna Lennusadam) võitjatiimi (Produktsioonigrupp) esindaja Andrus Kõresaar (foto: Eesti Disainiauhinnad)

Vaata lisaks:
- http://www.facebook.com/Disainiauhinnad2012
- http://www.eestidisainiauhinnad.ee/

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sisust ja vormist

Margus Tamm kirjutab graafilise disaini väljapanekust "Sisu ja vorm".

Artikkel on valminud ajakirja Estonian Art tellimusel.


näitus

SISU JA VORM I
Kaasaegne Eesti graafiline disain
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
20.04.-17.06.2012

Kuraator: Indrek Sirkel
Korraldajad: Kirjastus Lugemik ja Eesti Kunstiakadeeia graafilise disaini osakond

raamat-kataloog

SISU JA VORM II
kirjastus Lugemik
2012

Koostajad: Indrek Sirkel ja Anu Vahtra





Graafilise disaini näituseid toimub suhteliselt harva. Levinumad formaadid on avatud konkursil põhinevad ülevaated, isikunäitused või retrospektiivsed kuraatorinäitused. Kuraatorinäitused, mille paatoseks on kõnelda graafilisest disainist siin ja praegu, on veel üsna haruldane formaat. Sestap ongi antud juhul kõige huvipakkuvam formaadist tulenevate võimaluste kasutamine, kuraatorinäituselt oodatav eneseartikulatsioon ning välistuste ja eristuste mehhaanika.


Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi näitusel “Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001-2010” eksponeeritakse tarbedisaini, mille autoriteks EKA graafilise disaini osakonna õppejõud ja nende õpilased. Enamik töid on valminud kultuuriinstitutsioonide tellimusel, kuid sekka mahub ka näiteks töövihikuid, rulalaudu, plaadikujundusi, T-särke, logosid. Positiivne on, et kõike, mida saaks lapata, ka saab lapata.
Kummalisel kombel aga ei leia näituselt disainiobjektide kohta mitte mingit lisainformatsiooni – isegi mitte autorite nimesid. Rene Mäele antud intervjuus põhjendab kuraator Indrek Sirkel oma otsust seisukohaga, et “jättes autorite nimed esile toomata, koondub vaataja tähelepanu objektile endale”. Peab ütlema, et see väide ei ole eriti veenev – autorifunktsiooni käsitleva kultuurteoreetilise debati aluskontseptsioone on, et justnimelt autorinimi võmaldab mingi objekti esiletulemist, selle tajumist tähendusliku ja terviklikuna. Samuti võiks küsida, et kas poleks siis ka kuraator ise, omaenda loogikast lähtudes, pidanud jääma anonüümseks, et esile saaks kerkida “ekspositsioon ise”. Kuraatori kõhklused seoses “elava” graafilise disaini eksponeerimisega valges kuubis on igati asjakohased (intervjuus võrdleb ta näitusesaali asetatud plakatit linnutopisega). kuid valitud lahendus pigem võimendab “topise-effekti”.
Nimeta, päritoluta, originaalkontekstist võõrandatud disainobjektid on näitusel organiseeritud pigem formaalse kui sisulise järjepidevuse alusel – seinal on koos palaktid, laual on koos trükised – ekspositsioonile annavad ühtsuse kuraatorinimi, muuseumiseinad ning stiilne näitusemööbel (twistiga laudade autoriteks on Neeme Külm ja Ralf Lõoke). Sellist eksponeerimisviisi võiks iseloomustada mõistega wunderkammer. Antud eel-museaalne praktika pärineb 16. sajandist, kuid on viimastel kümnenditel leidnud rakendamist ka näiteks kaasaegse kunsti väljapanekutel. Kultuuriloolane Francesca Fiorani iseloomustab wunderkammerit kui “mäluteatrit, mis siseruumi viidud mikroskoopilise taasesituse kaudu sümboliseerib patrooni kontrolli välise maailma üle”. Võttes näitust “Sisu ja vorm” wunderkammerina, on ka mõistetav, miks enim eksponeeritud töid pärineb kuraatorilt endalt ning ka ülejäänud tulevad tema lähimast ümbruskonnast. Tegemist on isikliku mäluteatriga.
Kuna graafiline disain alles otsib valges kuubis endale sobivat formaati, on kõik katsetused teretulnud. Kuid võibolla aidanuks veenvama tulemuseni eraldi süvenemine muuseuminäituse kui narratiivse keskkonna dünaamikasse – case-studysid leiab nii museaalsetest praktikatest üldiselt kui ka näiteks kunstväljalt, kus erinevate näituseformaatide, samuti autor-kuraatori positsioonidega on ohtralt eksperimenteeritud.


Õnneks on näitusele järgnenud raamat-kataloogis “Sisu ja vorm II” näituse eksponeerimiskontseptsioonist loobutud. Iga pildi kõrval on autori nimi ning tekst, kus autor selgitab oma ideid, kirjeldab tööprotsessi - või ka ette tulnud takistusi - ning nii avanevad mitmed tööd, mis näitusel varju jäid.
Kataloogis on jäädvustatud mitusada disainiprojekti ja kahtlemata on juba see oluline sündmus. Mitte vähem oluline ei ole, et kataloog sisaldab kolme temaatilist esseed. Kui vaadata graafilisele disainile laiemalt, on tegemist alles emantsipeeruva distsipliiniga, mis hoogsalt kasvatab enda ümber tekstikihti. On ilmunud mõnedki tõsiseltvõetavad eriala-ajalookäsitlused ning tunda annab kasvav vajadus analüütilise enesekirjelduse ning distsipliiniülese kriitika järele.

Rene Mäe essee “Graafiline disain kui kultuuriline töö” põhineb tema RASI magistritööl ning pakub hästi läbikirjutatud analüüsi kultuurilise töö eripäradest kaasaegses riskiühiskonnas. Et artikkel on pigem teoreetiline kui empiiriline – graafilised disainerid on siin vaid üks põgus näide prekariseerunud uuest keskklassist (Mäe / Wittel) – võib kirjapandut laiendada ka teistele loovtöö valdkondadele ning antud essee võiks olla soovituslikuks lugemiseks igale rakenduskunsti tudengile.

Graafilise disaini kesksemad kirjutised pärinevad näituse “Sisu ja vorm I” kuraatorilt, EKA graafilise disaini osakonna dotsent Indrek Sirkelilt ning osakonna professor Ivar Sakkilt. Liites siia näituse ülipretensioonika alapealkirja (kaasaegne Eesti graafiline disain), võib küll öelda, et kõik eeldused ajalugu kirjutada on olemas.
Lugema asudes tunduvad aga mõlemad tekstid liig fragmentaarsed et isegi kaardistada tervikule pretendeerivat probleemide ringi. Kui mitte muud, siis oleks mõlema mainitud essee puhul soovinud tunduvalt tugevamat toimetamist. Kirjutised sisaldavad eraldivõttes huvitavaid katkeid (näiteks Indrek Sirkeli poolt refereeritud Robin Kinrossi arutlus aligned left tekstilao ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist), kuid terviklikum analüüs läheb ekslevate mõtete, autobiograafia ja üksikjuhtumikirjelduste segadikus kaduma.
Ekslemised algavad tegelikult juba (enese)määratlusobjekti tähistavast terminoloogiast – selgusetuks jääb, kas kirjeldatakse kaasaegset graafilist disaini, põlvkonda, koolkonda või “koolkonda” (Sirkel), uue aastatuhande graafilist disaini või siis hoopis noori (Sakk). Kui juba ühe ja sama essee raames neid, tegelikult vägagi erinevalt tõlgendatavaid mõisteid pidevalt segamini aetakse, on sisukama aruteluni jõudmine keeruline. Sirkeli-Sakki tekstide põhjal saab öelda, et kaante vahele koondatud graafilised disainerid on ausad, metoodilised, kaasamõtlevad ja meisterlikud. Kindlasti see ka on nii, kuid vaevalt et tegu on omadustekogumiga, mille abil saaks üht või teist koolkonda, põlvkonda, sõpruskonda või õppetooli eristada.

Keskne argument, mida näituse pressitekstis, intervjuudes kui ka Sirkeli ja Sakki esseedes toonitatakse, on, et eksponeeritud disainerite looming seisab vastu turuloogika domineerimisele. Peab küll ütlema, et töödest see otseselt välja ei tule – on ju praktiliselt kõik eksponaadid tellimustööd (ning vaevalt, et keegi usuks, et kunstimuuseum, gurmeekohvik, rulapark või Eesti Laulu konkurs on turuloogikast puutumata). Tundub, et kuraator Sirkel peabki turuloogikale vastandumise all silmas eelkõige seda, kui disaineri on vabakutseline ning tema töö projektipõhine (niisuguse töökultuuri antipoodina kirjeldab ta reklaamibüroode töökultuuri). On tõsi, et aina rohkem graafilisi disainereid ei teosta enam selgelt piiritletud töölõiku suuremas tootmisahelas, vaid on vabakutseliste töövõtjatena tunduvalt enam individualiseerunud (Mäe / Beck & Beck-Gernsheim). Samas iseloomustab prekariseerumine kaasaja turumajandust laiemalt ja kohe päris kindlasti ei saa öelda, nagu seisaks vabakutseline disainer vastu turuloogika domineerimisele – pigem on ikka tegemist ühe kohanemistaktikaga (või nagu sõnastab oma essees Rene Mäe – organisatsioonilise alternatiiviga reklaamibüroodele).
Kokkuvõttes võibki öelda, et kuigi kuraatori sõnavõttudest joonistub välja terav vastandus (“mõtlevad disainerid” vs reklaamibüroode “üheksast-viieni visuaalset soga tootvad hiirenühkijad”), pole tegemist maailmavaatelise vastandusega.

Sirvides kataloogi lõpus olevaid biograafiaid, tuleb siiski esile üks selgelt ühendav omadus – tegemist on Schengeni viisa põlvkonnaga, peaaegu kõik esindatud disainerid on pärast EKAsse astumist käinud end täiendamas välisülikoolis. Ning rõhuvas enamuses teinud seda Hollandis Gerrit Rietveldi Akadeemias. Et maailmas on tuhandeid disainiharidust pakkuvaid kõrgkoole, on selline erisuhe kindlasti märkimisväärne ja tähenduslik. Siin oleks võimalus arutleda, miks on just Hollandi disainikooliga tekkinud niivõrd tihedad sidemed ja kuidas selline, üsna ühesuunaline kultuurivahetus on EKA graafilist disaini kujundanud. Või kuidas suhestub Hollandi disainikool kohaliku disainipärandiga, näiteks 1980ndate fotoplakatiga (Jüri Haini väljend)? “Sisus ja vorm”ist seesugustele küsimustele vastuseid ei leia ja sellest on kahju. Kindlasti oleks EKA graafilise disaini õppetooli ja Rietveldi akadeemia vaheliste suhete avameelsem analüüs andnud “Sisu ja vorm”ile tunduvalt selgema aluse enesemääratlemiseks kui liialt sisutuks jääv turuloogikale-vastandumise või aus-ja-tubli-olemise retoorika.


Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et Eesti kontekstis on juba ainuüksi graafilise disaini näituse toimumise ning mahuka kataloogi avaldamise fakt ise täiesti arvestatav sündmus. Presentatsioon ei ole kohati küll kõige paremini läbimõeldud, kuid seda võib soovi korral pidada ka areneva ning oma kohta ja kuvandit alles otsiva distsipliini tunnuseks. Igal juhul annab “Sisu ja vorm” põhjaliku ülevaate EKA graafilise disaini õppetooli viimase kümnendi tegemistest.

SISU JA VORM I
näitusefotod: Anu Vahtra

das Wunderkammer

SISU JA VORM II

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Ise Ise Ise

Aasta aega tagasi, 2011. aasta juulis toimus Põhuteatris Asteriski korraldatud vestluspäev, mille raames erinevad kõnelejad võtsid sõna tee-ise teemadel. Õhuline teatrimaja ja õhutav Kultuuripealinna staatus tiivustasid ettekandeid.. Olgu need nüüd tee-ise-akadeemiana järelkuulatavad.


Elisabeth Klementi avasõnad + Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi Märzist.



Indrek Sirkel enesekirjastamisest.



Laur Kaunissaare munast ja kanast, julgusest ja turvatundest.


Rene Rebane Hobilaborist.


Jaan Evart ja Rael Artel ühistest trükistest.



Marit Ilison kontseptuaalsest moeloomisest.


Gregor Taul oma elust isekirjastamise prisma läbi.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Nullindate flaierid

Gregor Taul
Artishokil on lähiajal plaanis luua oma lehele sektsioon, kuhu postitame päevakajalised kommentaarid, poolikud artiklid, arvustuseks vormistamata arvamused ja muu mõttetöö, millega hetkel ei jõua pikemalt tegeleda, kuid mida ei taha ka niisama käest lasta. Järgnev postitus kuulub just viimaste sekka.

Olles kahaneva tempoga kogunud nullindate algusest alates flaiereid, tundsin, et nüüd on viimane aeg need üles pildistada ja siia postitada. Viimane aeg praktilistel põhjustel, kuna ees seisvate kolimiste tagajärjel läheksid need lähiajal ühel või teisel viisil kuidagi ikka kaduma. Viimane aeg ka poeetilistel (ning poeetiliselt liialdatud) põhjustel, kuna trükitud flaiereid levib aina vähem (teadagi, kuhu kõik flaierid koondunud on). Ülevaade Tallinna (ja vähesel määral Tartu) nullindate flaieritest on seega omamoodi nekroloog hääbunud (või hääbuvale) nähtusele, ehkki loodan ka seda, et järgnev pildimeri inspireerib ürituste korraldajaid taas flaiereid välja andma.

Seega, veel kord, järgnev postitus ei ole lõplik. Lisada on veel sama suur ports flaiereid, aga mis palju tähtsam, tegemata on suur osa mõttetööst. Kui lugejal-vaatajal vähegi viitsimist on, oleksin väga tänulik, kui postitaksite siia ka oma kommentaarid (olgu siis mõne üksiku flaieri kohta, mõne pidudesarja, klubi vms kohta). Kui tundsite ära mõne flaieri autori, võiksite sellestki teada anda.

PS. Enne nullindate flaiereid heitke pilk Martin "Qba" Kaarese väiksele ülevaatele üheksakümnendate flaieritest:http://divedivedive.org/livery/underground-music-scene-flyers-estonia-part-i-2284

PPS. Kõik järgnevad flaierid on (väga erinevate valgustingimuste juures) üsna lohakalt üles pildistatud.Võinuks ju ka skanneerida (tohutu ajakulu), kuid pidasin flaierite graafilise disaini kõrval oluliseks ka nende paberilise väljanägemise rõhutamist. Kui hästi otsida, siis leiaks tõenäoliselt kõikidest järgnevatest flaieritest ka netiversiooni (nt on seni veel üleval eesti klubikultuuri hindamatu andmebaas Mutant Disco message board: http://www.mutantdisco.com/messageboard-main.phtml), kuid see poleks enam saa. Mingil hetkel lakkasid flaier flaier olemast ja plakat plakat olemast, võrgus sai mõlemast üks ja sama tegelane ning välja trükkides ei olnud neid enam mõttekas lahutada.



Siinkirjutaja jaoks oli nullindate flaier segu millestki järgnevast:


* Raha. Mõnikord kuni 25-kroonine võit uksel.


* Uks kuulus ööklubile, enamasti aga teatrile. Teatris toimusid peod.


* Flaier oli sissejuhatus peole. Flaierit tuli otsida, selleks tuli linna peal ringi käia. Viimane tegi flaierist väga linnalise nähtuse.


* Mingil hetkel toimus revolutsioon. Flaieri võis kodus välja printida. Flaierist sai mitte nii väga linnaline nähtus. Tint oli kallis, ühele A4-le mahutati kümneid flaiereid.


* Flaier kujundas peo kuvandi ja meeleolu. Flaier kui ettehooldus.


* Flaieri informatsiooniline väärtus oli kõrge. Polnud flaierit, polnud pidu.


*


**********************



Alljärgnvad flaierid lahterdasin pidudesarjade, toimumiskohtade ning korraldajate järgi.






Alustan fotoreportaaži Bashmentiga, millel on aegade algusest (1998) olnud tänu Martin Pedaniku suurepäraselegraafilisele disainile vast kõige erilisem koht Tallinna flaierite seas.


Vt ka:
http://www.labor.ee/
http://www.labor.ee/index_old.php#none
http://www.bashment.ee/









































Nullindate alguses toimusid veel korralikud reivid, mille flaierid võiksid tänaseni kujundajatele eeskuju pakkuda. Need flaierid ei olnud just eriti ilusad või vaimukad, kuid see-eest kõnekad. Piltlikult öeldes võis ka silmad kinni aru saada, et tegemist on reivi flaieriga. Nendes oli midagi väga reivilikku.



























Club Hollywood pani nullindatel tohutult rõhku oma flaieritele. Oli üks rikas (või rikkust armastav) aeg. Eriti elegantselt mõjus too paksule papile trükitud "Thank God for Disco" flaier. Keegi kindlasti oskab öelda, kes oli Cafe de la Souli flaierite kujundaja või stilist. Kindlasti üks oluline peatükk nullindate eesti reklaamis ja imagoloogias.
































































































Pidude kõrvale vahelduseks ka filmide flaiereid. Üldiselt üks õnnetult hambutu valdkond. Filme meil palju ei teha ja kui tehakse, siis flaierite asemel piirdutakse plakatitega (Katrin Kissa produtseeritud filmid on siin märkimisväärseks erandiks). Sama lugu on ka välismaa (mitte-Hollywoodi) filmide levitamisega: lokaalide, kohvikute, baaride seintele jõuavad ehk mõned plakatid, kuid flaiereid üldjuhul ei tehta. Ei tehtud ka nullindatel. Üleüldse - Eestis domineerib kinnisarusaam, et flaier on midagi, mis kuulub pidude valdkonda. Kardan, et sellisest stereotüübist kinni pidamine ei too kellelegi kasu. Flaier kui selline võiks olla seotud igasuguse üritusega: sel hetkel, selles kohas, sellega seoses, vastavas inimkoosluses koged sa midagi sellist (nagu sa flaieril näed).






































Näiteid teatrist ja tantsust. Ajaloolistel põhjustel olemuselt plakatlikud.
































Von Krahli Teater on ainus teater (kui tantsuteater Kanuti Gildi Saal välja arvata), kes on suhtunud oma flaieritesse süstemaatilise lugupidamisega.




































Siia otsa sobivad Von Krahli Teatri baaris toimunud erinevate ürituste flaierid, mis on pidudel alati omal kohal nagu legendaarsed turvamehedki. Vaadates ei tea mitmendat korda üle neid ja järgnevaid flaiereid, tahaks siiski öelda, et jumal küll, kui palju igavaid, näotuid, rumalaid, klišeelikke või muul moel suvalisi flaiereid meil tehtud on. Igavad lahendused (paber, šrift, kujundus, foto, kompositsioon, värv jne) domineerivad pea täielikult.












































Siinkirjutaja arvates parim osa nullindate flaieritest seondub pidudega nagu Jazzitup, Wahoo, Bassikultuur jt, mille taga seisab kollektiiv Supreme. Kui ma ei eksi, on lõviosa Supreme'i flaieritest Alari Orava kujundatud.















































Ja viimastega sarnased Nightmani, Peovoolu jt omad.

























Mutant Disco, lipulaev. Vt ka: http://www.mutantdisco.com/gallery/index2.php?direc=flaierid ja http://www.facebook.com/media/set/?set=a.130208190359780.17033.130092137038052&type=1














Festivale.


























Tartu flaiereid. Tartus pole flaierid õigupoolest kunagi kanda kinnitanud. Peamiseks põhjuseks on vahest see, et Tartus käis ja k'ib praegugi piletihinna vahetegemine tudengistaatuse järgi. Kellegil ei tulnud tol ajal pähe mõtet, et küsiks ilma flaierita tudengilt sissepääsu eest rohkem raha. Ju levis (ja levib ka täna) sõna paremini ning selle soodustamiseks polnud (ega ole ka täna) vaja eraldi lendlehte, lendajat, lendurit.





















































Kanuti Gildi Saal.

























Midagi KUKUst




















Levikas








Wimbledon

Prive.

VARIA

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back