Reede, september 28, 2012

Aasta disainikriitik Karin Paulus

 disainikriitik Karin Paulus (foto: Annika Haas, Eesti Ekspress) 

auhinnatud disainikriitik Karin Paulus (kunstniku visioon) 

  
... ja tema Opus Magnum

21. septembril kuulutati Tallinna Lennusadamas välja Eesti Disainiauhinnad 2012. Artishoki palvel intervjueerib Tanel Veenre aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulust. Sissejuhatuseks annab kogu sündmusest ülevaate disainikriitiku žürii liige Tõnu Kaalep.
Postituse pani kokku Margus Tamm.

Disaini seis, 2012

Eelmise reede õhtul esitleti Lennusadamas eesti disaini aastaauhinna saajaid. Glamuurne pidu hulga noorte disainiinimestega, prominentsed auhinade esitlejad nii siit kui välismaalt, olgu, esinejate nimede asemel oleks tahtnud lavaekraanil näha auhinnatud töid, aga need on kataloogina saadaval. Küsimus on disaini rollis ühiskonnas. Mis on disain? Mis on disain eesti ühiskonnas aastal 2012? Disain on keskkonna muutmine elatavamaks, kergemini navigeeritavaks, mitte lihtsalt ilu ja dekoratiivsus. Disain on terviklik süsteem, ta pole kunst tavamõttes, tal on tarbijasuhe. Kas me teame, et aastakümneid paljuis eesti kodudes olnud kandiline Vasara ukselink on Jüri Arraku esimene tuntud töö? Disain on üha rohkem näha ja teemaks. Ürituse põhikorraldaja Eesti Disainikeskus püüab teha tänuväärset tööd, liites disainereid tootjatega – disaini idee pole siiski ju unikaallooming, vaid tarbijat arvestav tootmine, kasvõi väikeseeriais. Lisaks uued trendid, nagu teenusedisain, kompleksne tarbijasuhe, mis seob nii müügi, teeninduse kui visuaali. Ja eriti tahaksin rõhutada disaini mõtestamist tekstidena, kas siis peavooluajakirjades või raamatuis või erialaväljaannetes, seekordsete laureaatidena Karin Paulus oma raamatuga “Tootedisain. Asjad minu elus” kui parim disainikriitik või siis trükisepreemia saanud Ivar Sakk oma tüpograafiaajalooga; mõlemad on omal alal esimesed kohalikud originaalteosed. Mitte iga kunstikriitik pole disainikriitik, kuigi on mõlemat ala võrdselt valdajaid. Disainikriitik ei sa piirata end vaid esteetikaga või sotsiaalse taustaga, ta peab need siduma ja nägema ka tarbijapoolset vaatekohta, nii-öelda kasutajaliidest. Auhindu oli palju, ainsa mõru momendi tekitas sotsiaaldisaini vallas vaid ühe äramärkimise olemasolu. Kas reklaami- ja disainifirmad ongi nii asotsiaalsed?

Tõnu Kaalep


Tanel Veenre (Eesti Päevaleht) intervjuu äsja aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulusega.

 
Tanel Veenre: Karin, palju õnne! Oled ju istunud lugematutes auhinna komisjonides ja žüriides ning nüüd nõnda – saad järsku ise tunnustatud. Miks on tunnustus vajalik? Miks me üldse jagame niipalju auhindu ja ordeneid? Kas sel on võime ka kuidagi sisu puudutada?

Karin Paulus: “Paisid" ei ole vast kunagi liiga palju, pigem valitseb ikka vast tunnustuse defitsiit. Ka eraelulises plaanis, eks? Olin väga heldinud, sest ega väga palju tagasisidet oma tegemistele ma tavaliselt kahjuks ei saa. Oleksin õnnelik igasuguse sisuka kriitika üle, ent ilmselt
arvatakse, et kriitik võib solvuda ning oma võimu avalikult sappi pritsidedes kuritarvitada või jättes teinekord üldse südmused kajastamata.

TV: Üks asi, mis mind ennast kohutavalt piinab on vead, mis paratamtult tulevad ette kui teed tööd tohutus masinavärgis (st ajalehes), kus oluline on eelkõige produktiivsus ja tempo. Mina põen jubedalt kui olen teinud mõne vea (seda juhtub protsentuaalselt ju üsna vähe – kirjutan aastas umbes 120 lugu ja sellest 6-s on õnnetu viga sees ... aga kõrvalt paistab, et muud nagu ei teekski kui koperdan ja vassin). Kuidas on Sinu suhe, kas veedad tehtud vigade pärast ka unetuid öid?

KP: Vigade - nii enda kui ka toimetajate-kujundajate näpukate pärast on ikka kole piinlik. Aga püüan ennast mitte väga üles kruttida, parem võtan õppust ja püüan olla järmisel korral tublim ning täpsem.

TV: Kui palju üldse püüad kontrollida asjade käiku? Kas tahad teada ka kuidas kujundus välja näeb ning millised pildid täpselt loo juurde valiti? (taas iseendast välja kasvanud küsimus – mul hakkas mingi hetk olema täiesti ükskõik – ma pean ju usaldama süsteemi, kus töötan. Nõnda ei ole mul isegi aimu, kes mu külgi kujundab, ma pole seda inimest eales näinud ja ei taha näha ka).

KP: Olen ikka ses vallas muutunud sallivamaks.Tagantjärele tundub naeruväärne kunagiste autoriteetide õpetatud (ja täna kunstiteadlaste seas laialt komme) ning mullegi meelde jäänud tava nõuda näha paberil kõiki keeletoimetaja ja toimetaja parandusettepanekuid. Praegu püüan usaldada igas vallas aina enam spetsialiste, kes oma valdkonda (kasvõi siis lugejate maitset) tunnevad. Pigem panustan sellesse, et minu jaoks olulised teemad ikka kajastatud saavad.

TV: Kas sul pole hirmu, et disaini kui nähtuse fookusesse tõstmisega võidakse liiale minna? Et sellest saab midagi sarnast nagu mull kinnisvaras või börsil?

KP: Glamuurses kastmes sisutühja arutut sõnamulinat on kahjuks juba palju. Siiski usun, et eesti ettevõtjad ei oska siiani disaini abil kasumit lõigata, meie kaubad on ikka uskumatult väheapetiitsed ning halvasti komponeeritud. Samas kardan pidevalt, et disainis, ja eesti elus üldse kiputakse ära unustama väärtused.

TV: Millistest väärtustest räägid?

KP: Väärtused ehk siis need asjad, mis teevad meie igapäevase elu päriselt paremaks, mitte ei pane meid lihtsalt enam tarbima. Ei ole ju tegelikult vaja beebimonitori kui titt vajab hoopis lähedust ning vanemaga kaasaskäimist, rinnapiimapulbrit emapiima asemel. Samas
aitavad mitmed meditsiinilised abivahendid (olgu selleks siis astmaatiku inhalaator või suisa jooksmist võimaldav jalaprotees) oluliselt parandada inimeste elukvaliteeti. Ometi ei kehuta ma moodi, ehteid, meediat ja meelelahutust mitte nautima (mulle enesele valmistab see kõik suurt rõõmu), kuid see pole ju siiski kõik. Kaheldamatult suunab disain meie käitumist - disain disainib inimest, ükskõik kui tobe see ka ei tunduks. Möönan siiski, et disainer on siiski sageli vaid talle püstitatud ülesande täitja.

TV: Disaini mõiste on paari aastaga valgunud laiali – see on täis topitud uusi ja väga erinevaid tähendusi, disainitakse kõike: tooteid, teenuseid, õppekavu, elustiile ... Mis on seda koos hoidev tuum? On selline veel olemas?

KP: Äkki võiks pakkuda Victor Papanekit tõlgendades, et teatud keskkonnas mõtestatud süsteemi või korra ehk siis sisu loomine? Ilmselt on ka teadlikkus ideaalis üks disaini märksõnu.

TV: Millisena näed disaini ja tarbekunsti vahekorda? (mul on ka sellest väga värskelt selginenud arvamus, aga ma ei hakka sind siin mõjutama :)

KP: Issand, kui raske küsimus. Üheltpoolt võiks ju mõelda käte ja masinatega tehtud asjadest, teisalt on disaini kese ka kasumikkus ja kasulikkus ning tarbekunstil kunst. Tarbekunst on ideaalis muidugi ka majanduslikult tulutoov, ent oma sõnumi (näiteks esteetilise või sotsiaalse) edastamine on siiski olulisem. Disain püüab aga kasulikke asjadega inimeste vajadusi rahuldada.

TV: Kuidas näed kätega tehtu rolli ... no ütleme 50 aasta perspektiivis. Mida me võiksime osata oma kätega teha ka siis? Või ei ole see tegelikult oluline, ajju ühendatud sensorid ja me mõtteid ruumiliselt lugev arvuti on võimeline looma täiuslikema vormi – on see piisav? On see lohutav?

KP: Vaadates praegu kohati naeruväärsetki kokakunsti, marja- ja seenekorjamise taastulemist, siis usun, et ka tulevikus on “ehedusel” oma nišš. Kasvõi kusagil vabaõhumuuseumi laadses teemapargis, näiteks nimega Eesti... Ise püüan juurutada näiteks sisearhitektuuri magistrantide seas seda, et enam osataks ruumi ning esemete juures tähele panna mitte ainult silmaga nähtavat, aga ka lõhnu, helisid, maitseid, heaolu, kehaga katsutavat. Ma ei ole ka Tiit Hennoste või Priit Hõbemäe laadis innovatsiooniusku. Kuigi sostsiaalvõrgustikud pakuvad suhtlemiskämbudele ning üksildastes paikades asujatele toredaid võimalusi, pelutab mind linnastumise, digitaliseetrumise ja telekavaatamisega kaasas käiv üksindus. Kole palju on ikka õnnetuid inimesi, kel on pere ja armastatu asemel sõbraks välisreisid ning lasteks kassid-koerad.

TV: Kui kirjutad kriitiliselt – kas kardad ka seda emotsionaalset mõju, mida omad? Kas mõtled mõnikord, et võisid kellelegi haiget teha? Kuidas üldse teha kriitikat Eestis, kus on ülimalt tõenäoline, et järgmisel üritusel vaatad oma „ohvriga“ tõtt?

KP: Ma püüan olla eelkõige ikka aus, disaineritest-arhitektidest sõpradele eelistan lugejate usaldust. Teadlikkult solvama ma kedagi siiski kunagi ei hakka.

TV: Teema, mida ikka ja jälle tõstatad oma säutsudes pinnale on seotud naise rolli/kuvandi/eelarvamustega. Kas ka asjadel on sugu? (st – oled ju tegelikult võimaline üsna tihti õigesti arvama, kas disaini või kunstitöö autor on mees/naine/gay – mingid stereotüübid ju ikkagi veel eksisteerivad ... näed Sa seda pigem piirangu või boonusena?)

KP: Ma olen vist oma loomult üpris võitluslik, ebaõiglus ajab mind marru. Võtan seda isiklikult. Vihkan vanuse, sättumuse või sooga seotud stereotüüpe ning piiranguid. Päris Arne Otteri moodi bussi ei kõiguta, aga palju puudu ka ei ole... Kahjuks kipuvad Eesti inimeste võitlused sageli kohvinurga klatšiga või anonüümsete kommentaaridega piirduma. Ma ei poolda konfliktsust, aga sageli aitaks aus arvamustevahetamine pingeid leevendada.Samas: eripärad on ju põnevad. On ka meeldiv, et meie ühiskonnas on õnneks sotsiaalne mobiilsus veel küllalt suur. Disainis võiks meie mitmekesisusele enam panustada ning kujunduse abil saab paindlikumat käitumist stimuleerida. Targemate lahenduste sünnile võiks vast meeskonnana töö kaasa aidata? Aga kas asjadel on sugu? Mitte ainult seda. Disain peegeldab ju alati ettevõtja, disaineri ning oletatavale kliendile omistatavaid väärtushinnanguid. Olgu selleks siis vaesus, metrosekuaalsus või perekesksus, seeniori nooruseiha või hoopis turvatunde otsingud.

TV: Kui vajalikuna Sa end tunned? Kuidas sõnastaksid oma missiooni?

KP: Arvatavasti oleks üsna raske elada kui ennast ise ei hindaks. Pean disainis ning arhitektuuris toimuva “inimkeeli” ning professionaalset kajastamist ülimalt oluliseks. Armastan väga oma tööd.

TV: Ütle ausalt – milline oli Sinu lemmik kogu sellest tohutust disainiauhindade laviinist?

KP: Seekord pärjatud pead eriti silma särama vast ei pannud. Aga samas: Lennusadama vesilennukite angaarid meeldivad kohe kindlasti...




Kiiduväärt, et disainiauhinnad ei kujutnud endast mingit dekoratiivset klaasist või pronksist moodustist. Laureaadid said endale paari disainibüroo Iseasi loodud prilliraame. 



Kas disaingala juhatas sisse kultuuriminister? Ei juhatanud. Kas selle juhatas sisse majandusminester? Ei juhatanud. Haridusminister? Ei juhatanud. Sotsiaalminister? Ei juhatanud. Disainigala juhatas sisse hoopis välisminister. Tõlgendage seda, kuidas oskate.


Noore disaineri žürii liige Kristjan Mändmaa ning aasta disainiprojekti (Tallinna Lennusadam) võitjatiimi (Produktsioonigrupp) esindaja Andrus Kõresaar (foto: Eesti Disainiauhinnad)

Vaata lisaks:
- http://www.facebook.com/Disainiauhinnad2012
- http://www.eestidisainiauhinnad.ee/

Kommentaare ei ole: