pühapäev, jaanuar 22, 2012

Nullindate flaierid

Gregor Taul
Artishokil on lähiajal plaanis luua oma lehele sektsioon, kuhu postitame päevakajalised kommentaarid, poolikud artiklid, arvustuseks vormistamata arvamused ja muu mõttetöö, millega hetkel ei jõua pikemalt tegeleda, kuid mida ei taha ka niisama käest lasta. Järgnev postitus kuulub just viimaste sekka.

Olles kahaneva tempoga kogunud nullindate algusest alates flaiereid, tundsin, et nüüd on viimane aeg need üles pildistada ja siia postitada. Viimane aeg praktilistel põhjustel, kuna ees seisvate kolimiste tagajärjel läheksid need lähiajal ühel või teisel viisil kuidagi ikka kaduma. Viimane aeg ka poeetilistel (ning poeetiliselt liialdatud) põhjustel, kuna trükitud flaiereid levib aina vähem (teadagi, kuhu kõik flaierid koondunud on). Ülevaade Tallinna (ja vähesel määral Tartu) nullindate flaieritest on seega omamoodi nekroloog hääbunud (või hääbuvale) nähtusele, ehkki loodan ka seda, et järgnev pildimeri inspireerib ürituste korraldajaid taas flaiereid välja andma.

Seega, veel kord, järgnev postitus ei ole lõplik. Lisada on veel sama suur ports flaiereid, aga mis palju tähtsam, tegemata on suur osa mõttetööst. Kui lugejal-vaatajal vähegi viitsimist on, oleksin väga tänulik, kui postitaksite siia ka oma kommentaarid (olgu siis mõne üksiku flaieri kohta, mõne pidudesarja, klubi vms kohta). Kui tundsite ära mõne flaieri autori, võiksite sellestki teada anda.

PS. Enne nullindate flaiereid heitke pilk Martin "Qba" Kaarese väiksele ülevaatele üheksakümnendate flaieritest:http://divedivedive.org/livery/underground-music-scene-flyers-estonia-part-i-2284

PPS. Kõik järgnevad flaierid on (väga erinevate valgustingimuste juures) üsna lohakalt üles pildistatud.Võinuks ju ka skanneerida (tohutu ajakulu), kuid pidasin flaierite graafilise disaini kõrval oluliseks ka nende paberilise väljanägemise rõhutamist. Kui hästi otsida, siis leiaks tõenäoliselt kõikidest järgnevatest flaieritest ka netiversiooni (nt on seni veel üleval eesti klubikultuuri hindamatu andmebaas Mutant Disco message board: http://www.mutantdisco.com/messageboard-main.phtml), kuid see poleks enam saa. Mingil hetkel lakkasid flaier flaier olemast ja plakat plakat olemast, võrgus sai mõlemast üks ja sama tegelane ning välja trükkides ei olnud neid enam mõttekas lahutada.



Siinkirjutaja jaoks oli nullindate flaier segu millestki järgnevast:


* Raha. Mõnikord kuni 25-kroonine võit uksel.


* Uks kuulus ööklubile, enamasti aga teatrile. Teatris toimusid peod.


* Flaier oli sissejuhatus peole. Flaierit tuli otsida, selleks tuli linna peal ringi käia. Viimane tegi flaierist väga linnalise nähtuse.


* Mingil hetkel toimus revolutsioon. Flaieri võis kodus välja printida. Flaierist sai mitte nii väga linnaline nähtus. Tint oli kallis, ühele A4-le mahutati kümneid flaiereid.


* Flaier kujundas peo kuvandi ja meeleolu. Flaier kui ettehooldus.


* Flaieri informatsiooniline väärtus oli kõrge. Polnud flaierit, polnud pidu.


*


**********************



Alljärgnvad flaierid lahterdasin pidudesarjade, toimumiskohtade ning korraldajate järgi.






Alustan fotoreportaaži Bashmentiga, millel on aegade algusest (1998) olnud tänu Martin Pedaniku suurepäraselegraafilisele disainile vast kõige erilisem koht Tallinna flaierite seas.


Vt ka:
http://www.labor.ee/
http://www.labor.ee/index_old.php#none
http://www.bashment.ee/









































Nullindate alguses toimusid veel korralikud reivid, mille flaierid võiksid tänaseni kujundajatele eeskuju pakkuda. Need flaierid ei olnud just eriti ilusad või vaimukad, kuid see-eest kõnekad. Piltlikult öeldes võis ka silmad kinni aru saada, et tegemist on reivi flaieriga. Nendes oli midagi väga reivilikku.



























Club Hollywood pani nullindatel tohutult rõhku oma flaieritele. Oli üks rikas (või rikkust armastav) aeg. Eriti elegantselt mõjus too paksule papile trükitud "Thank God for Disco" flaier. Keegi kindlasti oskab öelda, kes oli Cafe de la Souli flaierite kujundaja või stilist. Kindlasti üks oluline peatükk nullindate eesti reklaamis ja imagoloogias.
































































































Pidude kõrvale vahelduseks ka filmide flaiereid. Üldiselt üks õnnetult hambutu valdkond. Filme meil palju ei teha ja kui tehakse, siis flaierite asemel piirdutakse plakatitega (Katrin Kissa produtseeritud filmid on siin märkimisväärseks erandiks). Sama lugu on ka välismaa (mitte-Hollywoodi) filmide levitamisega: lokaalide, kohvikute, baaride seintele jõuavad ehk mõned plakatid, kuid flaiereid üldjuhul ei tehta. Ei tehtud ka nullindatel. Üleüldse - Eestis domineerib kinnisarusaam, et flaier on midagi, mis kuulub pidude valdkonda. Kardan, et sellisest stereotüübist kinni pidamine ei too kellelegi kasu. Flaier kui selline võiks olla seotud igasuguse üritusega: sel hetkel, selles kohas, sellega seoses, vastavas inimkoosluses koged sa midagi sellist (nagu sa flaieril näed).






































Näiteid teatrist ja tantsust. Ajaloolistel põhjustel olemuselt plakatlikud.
































Von Krahli Teater on ainus teater (kui tantsuteater Kanuti Gildi Saal välja arvata), kes on suhtunud oma flaieritesse süstemaatilise lugupidamisega.




































Siia otsa sobivad Von Krahli Teatri baaris toimunud erinevate ürituste flaierid, mis on pidudel alati omal kohal nagu legendaarsed turvamehedki. Vaadates ei tea mitmendat korda üle neid ja järgnevaid flaiereid, tahaks siiski öelda, et jumal küll, kui palju igavaid, näotuid, rumalaid, klišeelikke või muul moel suvalisi flaiereid meil tehtud on. Igavad lahendused (paber, šrift, kujundus, foto, kompositsioon, värv jne) domineerivad pea täielikult.












































Siinkirjutaja arvates parim osa nullindate flaieritest seondub pidudega nagu Jazzitup, Wahoo, Bassikultuur jt, mille taga seisab kollektiiv Supreme. Kui ma ei eksi, on lõviosa Supreme'i flaieritest Alari Orava kujundatud.















































Ja viimastega sarnased Nightmani, Peovoolu jt omad.

























Mutant Disco, lipulaev. Vt ka: http://www.mutantdisco.com/gallery/index2.php?direc=flaierid ja http://www.facebook.com/media/set/?set=a.130208190359780.17033.130092137038052&type=1














Festivale.


























Tartu flaiereid. Tartus pole flaierid õigupoolest kunagi kanda kinnitanud. Peamiseks põhjuseks on vahest see, et Tartus käis ja k'ib praegugi piletihinna vahetegemine tudengistaatuse järgi. Kellegil ei tulnud tol ajal pähe mõtet, et küsiks ilma flaierita tudengilt sissepääsu eest rohkem raha. Ju levis (ja levib ka täna) sõna paremini ning selle soodustamiseks polnud (ega ole ka täna) vaja eraldi lendlehte, lendajat, lendurit.





















































Kanuti Gildi Saal.

























Midagi KUKUst




















Levikas








Wimbledon























Prive.


VARIA





2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

fabulous! rohkem selliseid poolikuid töid, palun! unise peaga kommentaar flaieri ja plakati erinevusest (tähtsustamata järjekorras):

flaikut saab edukamalt voltida (siinkohal tervitused eka arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonnale plakatikogu esimese ja ainsa volditud plakati eest)

flaiku ja plakat erinevad oluliselt, kuna plakati tagumine
külg ei huvita kedagi (peale minu:)

flaiku ja plakat erinevad oluliselt, kuna flaiku on mõeldud
kaasavõtmiseks, aga plakat seinalt vaatamiseks.

seega on flaiku ka isiklikum.

ja seega pole olemas plakateid kui kleepse.

flaikud on plakatitest palju julgemad ja graafilisemad, mhs
sellepärast, et neil on suur tiraaž ja nad on väikesed. seda
on näha ka plakatite puhul - mida väiksemaks, seda julgemaks.

flaikude ja plakatite suuruste vahe tõotab nende mängimist
erineva visuaalse materjaliga: flaiku - paberraha, postkaardid, rizlad jt tootepakendid, cd-plaat ja selle ümbris, lõhnakuusk, kirjakesed köögilaualt jne (siinkohal imestan 10x15 fotodega mängimata jätmist).
Plakat - fotoportreed, campbell's soup jt kunstiajaloost tuttavad,
tagaotsimiskuulutused, tapeet jne

flaikudel puudub vajadus mõelda kinnitusvahendite disaini peale (teibid, kleepsud)

flaikude puhul on kindel, et pildirastri suurus on taotluslik.

viimaseks: teatud asjad näevad väikselt palju paremad välja
kui suurelt - ja vastupidi. tõsi on, et prinditud lõpptulemuselt on näha, kas pilti kokku shopates mõeldi flaieri või plakati peale.

bests,
ats

maija ütles ...

hea töö, gregor.

ja ühed lemmikud läbi aja on kindlalt vastiku disko vanad postkaardid (need siiamaani alles).

muidu.. tahaks veel!