Kummastav Diane Arbus

Annika Tootsi mõtteid ja märkmeid Diane Arbuse retrospektiivilt Pariisis

Diane Arbus. Susan Sontag pojaga (foto pärit siit)

Viienda veebruarini on Pariisis Jeu de Paume’i nimelises kaasaegse kunsti muuseumis avatud Ameerika fotograafi Diane Arbuse retrospektiiv. Arbus sai kuulsaks 20. sajandi keskpaiga New Yorgis ebaharilike inimtüüpide must-valges ruutformaadis portreteerimisega. Tegemist on esimese Arbuse retrospektiiviga Prantsusmaal. Enamasti teatakse teda kui “friikide pildistajat” ja seda publik sellelt näituselt peamiselt ootaski. Väljapaneku rohkem kui 200 foto seas olid kõik Arbuse ikoonilised tööd nagu “Identsed kaksikud” (1967), “Laps käsigranaadiga” (1962), “Juudi Hiiglane” (1970) jt, kuid üleval olid ka tööd, mis ei olnud kunagi varem publiku ette jõudnud ja need tööd rääkisid hoopis teist lugu. Näituse kuraator Marta Gili otsustas elimineerida igasugused seletavad tekstid, et publiku ja teoste suhe oleks vahetu. Diane Arbuse puhul on tema isikliku elu ümber tekkinud müüdist saanud teoseid peamiselt varjutav faktor. Aktiivne müüdiloome algas juba tema eluajal ja muutus veelgi intensiivsemaks pärast 1971. aastal sooritatud enesetappu. Pariisi retrospektiivil on välja pandud ka tema päevikud ja märkmikud, millest võib näha, et ajal, mil fotograaf oli kõige edukam – rohked näitused, meediakajastus, amet fotoõpetajana – otsustas ta endalt üsna ootamatult elu võtta. Tema tööd jäid aga neid kiivalt kriitikute ja tõlgendajate eest kaitsva tütre Dooni valdusesse, kes alles uuel sajandil nõustus neid lõpuks avaldama. Nüüd on nad jõudnud ka Euroopa publikuni ning pakuvad võimalust tutvuda Arbuse vähem tuntud visuaalse külje ning varjatud hingeeluga.

Arbus sai juba oma eluajal rohke kriitika osaliseks. Teda süüdistati eetilistest piiridest üleastumises, moraalituses ning koleduse ja õuduse kujutamises. Üks tema suurimaid kriitikuid oli Susan Sontag, kes oma essees “America, seen through photographs, darkly” (Fotode sünge Ameerika) süüdistab Arbust ja tema teoseid müriaadis kohatutes tegudes, muu hulgas ka moraalse erksuse ja tundehelluse allasurumises ning kahandamises. Ta ütles, et isegi kui Arbus pildistas tavalisi inimesi, muutusid need läbi tema objektiivi friikideks. Huvitav on aga see, et retrospektiivi üks silmapaistvamaid töid oli 1965. aastal New Yorgis noorest Susan Sontagist tehtud portree pealkirjaga "Susan Sontag üksi voodis". Suurepärane portree sulnist ja iseteadlikust Sontagist, mille kohta ei kehti ükski Arbusele esitatud süüdistus. Ja see ei olnud ainus taoline portree. See ei olnud erand. Arbuse portreed olid kõik köitvad, kuna pildistatavad on enamasti frontaalpositsioonis ja vaatavad otse kaamerasse – nad vaatavad vaatajat. Neil on see pilk, mis mõjub kummastavalt ning sunnib publikut ennast veidi kohmetuna tundma. Freud on oma 1919. aasta essees “Das Unheimliche” toonud välja mitu erinevat definitsiooni mõistele, mida eesti keeles võiks nimetada “kummastavaks” või “ebamugavaks”. Üks seletuse andjatest on saksa filosoof Schelling, kelle sõnul on kummastav kõik see, mis oleks pidanud jääma peitu ja saladuseks, kuid tuli siiski päevavalgele. Samuti mõjuvad ka Diane Arbuse fotod – nad toovad vaataja silme ette midagi, mis oleks pidanud jääma justkui saladuseks. Tema fotod ei kujuta midagi võõrast – enamasti kujutavad nad erinevaid inimesi – kuid tundub nagu oleks fotodele jäädvustunud ka nende inimeste saladused ja varjatud pahed, mis vaatajas ebamugavustunde tekitavad.

Vaheldumisi tsirkuse-inimeste ja transvestiitide portreedega olid mitmed süütud lapseportreed, fotod filmistseenidest, filmile jäädvustatud valgusvihud, inimtühjad California maastikumotiivid, rahvarohked Coney Islandi vaated ja paljud 1960. aastate kuulsuste portreed. Kuni 1960. aastate alguseni olid ta fotod teralised ja pehmed, edasi järjest teravamad ja enamasti välguga pildistatud. Üks meeldejäävamaid töid oli teraline ja fookusest väljas "Tüdruk vaatamas seebimulli, NY 1965", mis vastandus täielikult sellele, millisena on Arbust üldiselt publikule esitatud. Moraali ja eetilisuse piire kompas ehk vaid fotoseeria, mis kujutas mitme aasta jooksul pildistatud noori Downi sündroomiga naisi.

Aastate jooksul on tekkinud mitme identiteediga Diane Arbus, mis on mõjutanud tema tööde vastuvõtmist publiku poolt. Ühelt poolt arvatakse, et ta oli üdini siiras naine, kes pääses tänu usaldatavusele kohtadesse, kuhu keegi teine ei pääsenud. Kuid samas ka, et ta oli “friikide pildistaja” – identiteet, mille on loonud publik, kes on näinud ainult tema kõige kummastavamaid ja häirivamaid töid. Kriitikute loodud identiteedi järgi oli Arbus alatu, julm ja moraalitu. Ja tema taustal põhineva identiteedi kohaselt oli ta tüdinenud rikkur, kes otsis põnevust ja seikluseid. Pariisi retrospektiiv tõestab, et Arbuses oli osake kõigist neist publiku ja kriitikute poolt temale omistatud erinevatest identiteetidest, kuid ta ei olnud kindlasti ainult üks neist. Ning varem avalikkusele tundmatud fotod näitavad seda poolt, mis tähtsustas mitte ainult kõike ebaharilikku, vaid ka igapäevast, kuigi läbi Arbuse objektiivi muutub ka see omamoodi kummastavaks.

Jeu de Paume’i näitus pakkus ainulaadse võimaluse tutvuda Arbuse nende töödega, mis ei vasta tema üldtuntud kuvandile. Ainus häiriv aspekt kogu väljapaneku juures oli tegelikult ruumilahenduses – kõik Arbuse mitte väga suureformaadilised tööd olid paigutatud silmade kõrgusele üksteise kõrvale ning suured rahvamassid olid sunnitud liikuma lookleva sabana külg-külje kõrval mööda seina ääri. Sabast välja astudes kaotas vaataja võimaluse kohtuda portreteeritute puuriva pilguga ning liiga kauaks paigale jäädes võis saada puuriva pilgu hoopis kõrval seisvalt ja oma korda ootavalt muuseumikülastajalt.