Kolmapäev, jaanuar 18, 2012

Probleeme meediakunsti eksponeerimisel “gateways`i” näitel

foto: Stanislav Stepaško

Helen Ikla kirjutab näituse "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur" põhjal ühest olulisest aspektist multimeediaväljapanekute puhul - nimelt nende töökorras olemisest.


“Gateways” kui üks ulatuslikumaid meediakunsti näituseid, mida Eestis viimasel ajal on näha olnud võimalik, tõi taas tähelepanu alla juba klišeeks muutunud probleeme seoses tehnoloogiat kasutavate teoste eksponeerimisega. Küsimused objektide töökindlusest ning publiku raskustest näitusega suhestumisel on muutunud nii tavaliseks, et neid aktsepteeritakse teatava paratamatusena. Praktika käigus “Gatewaysi” hooldamise juures assisteerimine tekitas soovi nende probleemide üle põhjalikumalt arutleda ning võimaluse korral leida vastus küsimusele, kas neid oleks võimalik vältida. Seetõttu ongi vajalik läheneda näitusele tavalisest tõlgenduslikult küljest veidi erinevalt ning keskenduda teoste loomise ning eksponeerimise poolele. Lisaks on meediakunsti puhul selle interaktiivsuse tõttu ka rohkem esil näituse tähenduse muutumine tänu publikule.








Kõigepealt tuleks lühidalt vaadelda “gateways`i”(1) näituse olemust ning eesmärke. Tõenäoliselt soovis kuraator teistsuguste lahenduste pakkumisega juhtida külastaja pilku tavaelus tähelepanuta jäävatele asjaoludele,meid ümbritsevale võrgustunud kultuurile ning pakkuda välja selle uudseid tõlgendusviise(2), käsitleda tehisliku ja reaalse maailma jätkuvat ühtlustumist ning raskusi nende eristamisel.(3) Samas ei piirdunud mitte kõik näitusel osalenud kunstnikud lihtsalt passiivse võrgustumise eksponeerimisega, esindatud oli samuti kriitiline lähenemine.(4) Kahtlemata on Eesti sobilik koht selliste probleemide tõstatamiseks, kuna elame küllaltki tehnokraatlikus ühiskonnas, kus samas ei keskenduta palju sellega kaasnevatele võimalikele turvariskidele.(5) “gatewaysi” ideelisel poolel oli palju potentsiaali üldise diskussiooni tekitamiseks ning see oleks võinud panna külastajaid pikemalt mõtlema selle üle, kuidas nad tehnikaga suhestuvad. Kahtlemata pidid kõnekust lisama kaasatud rahvusvahelised kunstnikud, kellest paljud lõid eksponeeritud teosed just Eesti olusid arvestades.(6) Näib, et oli olemas kõik selleks, et moodustada üks eelmise aasta parematest kunstisündmustest, kuid mingil põhjusel leidsid esile tõstetud probleemid väga vähe kõlapinda. Meedias keskenduti peale üksikute erandite näitusel olnud objektide kirjeldamisele (7) ning diskussioon tehnoloogia mõjust üldiselt puudus.

Erinevaid “gatewaysi” kajastusi lugedes kohtame väidet, et teoste mitte töötamine ongi klišee, millega tuleb lihtsalt leppida.(8) Mare Tralla väidab enda artiklis isegi, et see on midagi tehnoloogiale ainuomast, mis näituse metafoori ning loob vaataja jaoks igapäevase süsteemidega suhestumise keskkonna. (9) Selline lähenemine oleks mõeldav, kui tegemist oleks tõesti nii-öelda paratamatute kasutajast tulenevate vigadega. “gateways`il” oli aga nii mõnegi eksponaadi puhul probleem juba teose loomise juures. Näiteks Julius Poppi “bit.falls” oli tunduvalt lühema töötsükliga kui muuseumi avatud olemise aeg, mis tõi iga päeva keskel regulaarselt kaasa märkimisväärse perioodi, mil külastajatel polnud võimalik eksponaati vaadata, kuna süsteemi juhtivat arvutit oli vaja taaskäivitada. Kahtlemata oleks sellist viga olnud võimalik küllaltki lihtsalt kontrolli käigus avastada ning parandada. Eriti kummaline on sarnaste errorite tekkimine olukorras, kus 14 osalenud kunstnikku lõid oma teosed spetsiaalselt näituse jaoks (10) ning peaksid seega ekspositsiooni keskkonnaga hästi tuttavad olema. Tellimustöö täitmine vähendab kunstniku isiklikku riski ning tema teosele on garanteeritud tähelepanu, mida see muidu ei pruugiks saada. Samuti ei tohiks rääkida kunstnike vähestest oskustest, kuna tegemist peaks olema oma meediumi valdamisega, mis on üks kunsti loomise eelduseid. Finantside piiratus võib muidugi tekitada probleeme, kuid see ei tohiks olla ettekääne poolikult viimistletud materjali näitusele esitamiseks.

Siit jõuame järgmise probleemini - muuseumi tegutsemisvabadus. Olles olukorras, kus näitusele on esitatud ilmselgelt veaga tööd, mille mitte-klappimine takistab külastajal sellega suhestumist või näitusel üldise sõnumi edasiandmist, siis kui palju on muuseumil ja kuraatoril õigus sekkuda? Kas näitust korraldaval institutsioonil on õigus eksponaate muuta ja täiustada, et tagada nende töökord antud situatsioonis? Vastus sellele küsimusele peitub küllaltki olulises otsuses - kas muuseumi või galerii kohustus on kunstniku ja tema loomingu ainulaadsuse ning rikkumatuse säilitamine või külastajale kogemuse tagamine? Kuigi muuseumit on enamasti nähtud kui haridus- või meelelahutusasutust, kes peaks olema seega kallutatud publiku heaolu poole, on näitusel esindatud tööde puhul tegemist kunstniku omandiga, mille muutmine ei oleks hea toon. Nii jäid “gatewaysi” näitusel paljud tehnilised probleemid parandamata, tõenäoliselt osaliselt ka puudulike ressursside tõttu. Samas tundub olukord, kus üks näituse eksponaat on nädalaid väljas, kuid ei funktsioneeri, sest kunstnik ja eksponeerija vaidlevad sobivate tigude liikide üle, veidike ebapraktiline.

Loomulikult tekitab näitusel olevate teoste mitte töötamine publikule raskusi nendega suhestumisel, kuid meediakunsti puhul ei piirdu probleemid siiski vaid sellega. Tihti muutub interaktiivsete ekspositsioonide sõnum koos publikuga algsest vägagi erinevaks, nii ka “gateways`il”. Uus omandatud väärtus polnud aga tihti samaväärne. Näiteks Karel Koplimetsa ja Ivar Veermäe “Don't Be Evil Extended”, mis pidi endast kujutama tarbimisreklaami poolt hõivatud pinna tagasivõitmist inimestele (11), muutus laserpliiatsi halva kontrollitavuse tõttu kiiresti lihtsalt vahendiks, mille abil külastajad said Tallinna turistipilguga vaadata. Selline muutus tähenduses pole aga kindlasti kooskõlas näituse üldise sõnumiga. Tõenäoliselt on tegemist püsivalt näituste korraldamise juurde käiva probleemiga, et enamus külastajatest ei tutvu esitatud juhendavate tekstidega. Nagu juba varem mainitud, tõusevad eelnevad probleemid eriliselt esile meediakunsti näituste puhul, seega tuleks sellele rohkem rõhku pöörata. Samas võib teos ise olla samuti takistuseks selle sõnumi mõistmisel ja seda mitte ainult tehniliste puuduste tõttu. Näiteks muutus Timo Tootsi “MEMOПOЛ II” Mare Tralla sõnul asjaks iseeneses ning takistas seeläbi oma kriitilise sõnumi mõistmist (12). Ka "gateways`i" publik eelistas esteetilise külje puudumisel keskenduda töö meelelahutuslikule poolele, mis tõi kaasa teose mõtte ignoreerimise. Nii on ka mõistetav, miks arvustajad on kahelnud näituse võimekuses ühiskonnas infotehnoloogia suhtes kriitilist diskussiooni äratada (13).

Kuigi publikatsioonides rõhutati, et külastaja peaks “gateways`i” taolise meediakunsti näituse jaoks varuma piisavalt aega (14), oli külastajaid jälgides ilmne, et keskmine vaataja seda ei teinud. Tihti kiputi teostele lähenema vaid visuaalsest küljest ning ei püütud mõista nende interaktiivsust. Tanel Veenre tõstatab oma artiklis huvitava küsimuse, kas mingi osa sellest võib olla tingitud ka eksponeerimise kohast (15). Kahtlemata on riiklik kunstimuuseum väga steriilne ning aukartustäratav keskkond, mille kontekstis inimesed pole harjunud, et nad võivad eksponaatidega aktiivselt suhestuda. Samas lisab ajaloolise kunstikollektsiooni kohal näituse korraldamine tavakülastajale vajaliku kinnituse, et tegemist on aktsepteeritud ning üldiselt heaks kiidetud kunsti vormiga. Huvitav on jälgida, kuidas tavaliselt kasutajasõbralikud esemed nagu mobiiltelefonid ja arvutid muutuvad heleda näitusesaali kontekstis publiku jaoks kergelt võõrastust tekitavateks objektideks omaette, mille kasutamise viisides ei olda enam kindlad. Samas tuleb nentida, et praegusel hetkel, eriti “gateways`i” tagasiside arvestades, on muuseumis eksponeerimise prestiiž veel meediakunsti mõistmiseks ja tunnistamiseks vajalik.

Kindlasti tõstatas antud essee mitmeid probleeme ilma neile reaalseid lahendusi andmata. Samas on tegemist asjaoludega, mille arutamine on vajalik, kuna kunstnike loomingus ja seega ka näituste koostamisel puutume järjest rohkem kokku just selliste küsimustega. Tundub siiski, et tehnilised raskused on mainitutest kõige ületatavamad. Muidugi ei ole neid võimalik täielikult vältida, kuid siiski ei tohiks neid esineda nii suures mahus kui “gateways`i” puhul. Ühesuunalisema ülesehitusega teosed, mis võimaldaksid vähem sõnumist eemale viivatele teedele kaldumist, muudaksid kindlasti ka näitusekülastajal suhestumise lihtsamaks. See oleks aga äärmiselt tänuväärne, kuna publiku distantseerituse probleemi on tõenäoliselt tunduvalt raskem lahendada.

(1) “gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur”, Kumu kunstimuuseum, 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii, 13.05. – 25.09.2011. Kuraator: Sabine Himmelsbach.
(2) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil. - Sirp 10. VI 2011.
(3) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta! - Eesti Päevaleht 28. V 2011.
(4) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(5) Ibid
(6) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(7) Näiteks: H. Roonemaa, Veega kirjutatud uudised ja päris tigupost. - Arvutimaailm 2011, nr 7-8, lk 28-33.
(8) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(9) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(10) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!
(11) Gateways: Art and Networked Culture, toim Sabine Himmelsbach. Ostfildern: Hatje Cantz, 2011.
(12) M. Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil.
(13) Ibid
(14) T. Veenre, Sekku! Klikka! Mõtesta!

Essee on valminud EKA valikaine "Sissejuhatus Eesti kaasaegsesse kunsti" raames (juhendaja Maarin Mürk)



Kõik fotod Stanislav Stepaško, http://digikogu.ekm.ee/filiaalid/kumu/naituste_vaated/gateways

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oh, väga hea artikkel! Huvitav ja kergesti loetav.
Siiski jääb minu jaoks selgusetuks miks näituse kuraatorid olukorda ei parandanud. Kas tööde autorite poole pöörduti? Kas tööde autorid olid teadlikud, et nende eksponaat ei funktsiooneri?
Lihtsalt keeldun uskumast, et mõni endast lugupidav autor teab, et tema eksponaat ei tööta, kuid ei reageeri kuidagi...

Anonüümne ütles ...

Läbinisti tehnikat täis näitustel on alati midagi rivist väljas, aga see klišee ei vabanda enam kedagi välja. Funktsioneerimisraskustega tööd olid kõik väga erinevad ja nii ka nende probleemid. Tänapäeval ei ole mõeldav, et teose vigasusest kunstnikule teada ei anta või üritatakse iseseisvalt midagi parandada. Probleemsete installatsioonide puhul sai kunstniku näpunäidete järgi kõik korda tehtud, paraku aga tõdemusega, et järgmisel päeval ilmus sama viga uuesti. Kusjuures probleeme oli nii vanade kui uute töödega, ja nii kunstnikega, kes olid oma tööde riist-ja tarkvaraga ise hästi kursis, kui ka nendega, kes oma töö tehnilise teostusega ei tegelenud. Põhiline järeldus, mis sellest kõigest teha võib: kuraatorid peaksid sellistele näitustele hoolikamalt töid valima ja selleks tundma hästi iga üksiku töö probleemistikku, pisut ka tehnilist külge. Paraku jäävad niimoodi paljud head tööd näitustelt välja, kuna nad on liiga keerukad üles panna või töös hoida - seega riske peaks siiski võtma, lootes alguses, et need ennast õigustavad. Näiteks Julius Poppi installatsiooni maaletoomise risk õigustas end täielikult, sest Memopoli kõrval oli see üks kindel publikumagnetitest. Vaatamata selle, et bit.falli pidi ükskord päevas seda taaskäivitama. Jenny Marketou õhupalliinstallatsiooniga võeti kõige suurem risk, sest eelmises näitusepaigas ei suudetudki selle püsivale funktsioneerimisele lahendust leida. Helen ja teised kaks assistenti aitasid seda näitust igapäevaselt terve suve jooksul käigus hoida, mis ei oleks olnud teistmoodi mõeldav.
Ragne

lassebosse ütles ...

Paar sõna edutainmentist ka. Helen kirjutab, et "muuseumit on enamasti nähtud kui haridus- või meelelahutusasutust, mis peaks olema seega kallutatud publiku heaolu poole". Selle lause tagant paistab education and entertainment ideoloogia, mis on siiski vaid üks paljudest kaasaegsetest muuseumiideoloogiatest. Ja üldse mitte kõige viimane sõna enam. Edutainment on Ameerika seitsmekümnendate trend, mis ei olnud algselt muuseumitrend, vaid minu teada suuresti teletrend, mille eesmärk oli jõuda teatavate ühiskonnagruppideni, kelleni muidu ei jõutud - et mõjutada näiteks latiinode tervisekäitumist, olid vastavatesse teemadesse nagu juhuslikult põikavad telenovelad. Kas kunstimuuseum vajab edutainment ideoloogiat, on iseküsimus, sest kunstimuuseum ise ongi edutainment, ta on aistinguline, elamuslik, visuaalne, interdistsiplinaarne haridus, õpid nii et ise ei pane tähelegi. Sest edutainment trendi üks meetodeid kõrghariduses on just visuaalkultuuri suurem kaasamine õpetamisse, et õppimine poleks vähestele istuv kuiv protsess. Selles mõttes kunstimuuseum vajab seda ümberprogrammeerimist vaata et kõige vähem. Sest kunstimuuseum pole elitaarne, ta on vastupidi väga egalitaarne haridusasutus, nagu vanasti öeldi, kunst on vaeste piibel. Gateways oli jälle üks selline näitus, millega oleks võinud kaasneda palju rohkem arutelusid neil teemadel, sest tegu oli üsna puhta edutainment ideoloogia näitusega.