Neljapäev, detsember 20, 2007

Istanbuli Biennaali tööde vaade

Capital plus credit.


Tekstiilitöösturite hiiglaslikus kompleksis, kanga-, õmblusmasinate- ja niidipoodide vahele peitunud väike kunstiprojekt. Asudes ühes reas ametlike teenusepakkujate ja poodidega, nägi KapitalCredit Plus oma kohmaka reklaamiga välja üsna usaldusväärne. Sisseastuja leidis eest kaks (umbkeelselt) teenindajat laua taga igavlemas ning lae alla tõmmatud nööridel kilekottidesse pakendatud hoiused. Tulevane hoiustaja sai oma väljavalitud eseme kohta täita ära blanketi, märkida vastavalt oma valikule, kas ta soovis oma 3% kasvu näha pikkuses, kaalus, mahus vms. ning seejärel pakiti objekt koos hoiustaja lepinguga järjekordsesse kilekotikesse ja lükati nöörile kasvama. Kuna kasseeriti ka postikulud, jäin huviga ootama, mismoodi mulle saadetud postkaart, mille olin hoiustanud, siis muutub. Kiri jõudiski varsti pärast biennaali lõppu ilusti kohale, kuid mingit muutust näha ei olnud. Mulle oli saadetud lihtsalt seesama kilekott koos sama lepinguga. Kuna mingit seletust juures ei olnud, tundsin end petetuna ning enam ma KapitalCreditPlusi ei kasuta.

Ilmselt oma platseebo-bürokraatiaga pidigi see olema irooniline kommentaar kapitalismile – seeläbi haakus projekt muidugi suurepäraselt Istanbuli üldise trendiga. Kui kunstnikud oleksid aga oma mänguga lõpuni läinud, oleksid võitnud kõik – objektid oleksid kasvanud, ühiskonnakriitiline probleemipüstitus nutikamalt esiletoodud ja külastajatel oleks projekt isikliku osalemise läbi kirkamalt meelde jäänud.


Kokkuvõttes – klientide petmise eest – 2/5

.........................................................................................


Näide totaalselt kadunud ja igapäevaellu sulandunud neoneoneo..kontseptuaalsest kunstist (aka arva pildil ära kunstiteos). Istanbuli biennaali üks satelliit-toimumispunkte oli ühe Aasia poolel asuva linnaosa kultuurikeskus, kus toimusid näitust saatavad lugemisrühmad. Muul ajal võis majas leida vaid väga kamuflaazheerunud märke biennaalist, mis õhutasid inimesi oma argikeskkonda tähelepanelikumalt silmitsema ja selle üle järelemõtlema. Iseenesest üllas ja õige eesmärk, aga sõnumid-kunstiteosed olid ise kahjuks lihtsalt pealiskaudselt sügavmõttelised.

1/5
.........................................................................................


Keskkonnad, kuhu saab sisse minna ja osaleda mingis natuke salapärases masinavärgis, on ikka toredad. Nii ka seekord, kuigi punkte võttis kõvasti maha see igavene küsimus, et mis mõte võiks sellel kaadervärgil ikkagi olla? Ükskõik kui tore teos visuaalselt ja tajutavuselt on, ihkaks nagu midagi veel. Loogika ütles, et pöörlemisel peaks kokku moodustuma erinevaid sõnu(meid), aga mis siis täpselt...?

2/5

.........................................................................................

Mitmeosaline (skeemid, videod, joonised) dokumentatsioon suure korporatsiooni töölisperest. Ettevõte on huvitatud võimalikult pikast töösuhtest ning nii on tehtud kõik, et inimene enda külge köita ning võtta talt kõik põhjused ettevõttest lahkumiseks ning seda isegi oma vabaks ajaks. Tehase territooriumil elavad terved perekonnad koos, kompleksi juurde kuuluvad lasteaiad, koolid, spordiväljakud, kaubamajad, kohvikud jms. Kõiki elementaarseid igapäevaelu pisisasju, millega inimene on seotud suurema süsteemi külge nagu raha, võtmed jms, on asendatud vaid töölise identiteeti tõendava kaelakaardiga.

5/5

.........................................................................................

Taiyo Kimura. Feel Your Gravity.


Maarin: (kasvava maniakaalsusega) klantsajakirja sisseuuristatud silmad. Istanbuli biennaal jaguneski minu jaoks kaheks: pretensioonikad (ja enamasti pettumustvalmistavad) "ühiskonnakriitilised" taiesed ja siis tööd, mida sai nautida visuaalse efektsuse või triki pärast. Puhta esteetilise naudingu pärast saavad siia ülesmärgitud ka üliõrnad kalkale tehtud joonistused:


ja üks animatsiooni-like projektsioon. Kogu masinavärk-siluett liikus aegluubis ning vahel sadas alla näiteks üksik jalgratas... selline aeglane poeetika.
.........................................................................................

Paul Chan. 1st light. 2005


Chen Hui-Chiao. Here and Now. 2006


Detail voodikattest. Voodi ise oli kahjuks prosta täispuit-raam, nii et täielikus vastuolus lukskusliku kattega. Üldse oli kogu teos eksponeeritud õnnetult teiste asjade vahele topitult, aga arts&crafts moment oli ilus. Kataloogist vaadates selgus, et tegelikult peaks siiski olema ka väärikas alus + üksinda ruumis spot-valgustuse all. vt ka printsess herneteral

kokku saab Istanbuli Biennaali "visuaalselt esteetiline blokk" minult 3/5

.........................................................................................

Non-Motivation Letters, 2000 - 2007

Margus: Nagu paljud kunstikooli lõpetanud, heitles Julien Previeux aastaid töötuseprobleemiga. Saatis CVsid, aplikeeris, kandideeris, konkureeris, kogus frustratsiooni, tundis ennast ülekvalifitseeritu ja ebavajalikuna. Ühel helgel päeval viskas tal üle olemast ohver ja ta otsustas tagasi teha, pöörata positsioonid ümber, olla ise see kes langetab otsuseid; ja kuna ta oli täis viha, keskendus ta hukkamõistvatele otsustele. Niisiis otsis ta nagu ennegi ajalehtedest tööpakkumisi, ta valis välja sellised pakkumised, mis tundusid talle eriti ebaatraktiivsed ja kirjutas neile siis vastused. Vastustes selgitas ta põhjalikult, teravmeelselt ja vastavlt tujule rohkem või vähem mõnitavalt, miks ta seda töökohta ei soovi, lisas oma CV ja palus kindlasti tagasisidet. Niisiis sekundeerivad väljapanekul Previeux` lopsakatele kirjadele firmadelt saadud parimas kantseleistiilis absurdivastused, kus nenditakse, et tema pakkumine oli väga huvitav, kuid kuna monsieur ei soovi seda tööd, siis pole teda kahjuks võimalik tööle võtta, aga see pole kindlasti hinnang Previeux`i võimetele ning soovitakse edu edaspidiseks.

5/5
..........................................................................................

Burak Delier. ReverseDirection: Counter-Service. 2007


Margus:
Spetsiaalne rõivabränd tänavarahutustes osalejatele. Pealtnäha tavalised punased joped, kuid strateegilised piirkonnad on polsterdatud tugeva soomusega ning kapuuts käib kokku nägu varjavaks maskiks. Juurde käib voldik ja õppevideo, mis näitab kuivõrd võimetu on politsei kumminui sellise jope vastu.

3/5

Tadej Pogacar. Code: Red, Brasil, Daspu. 1999/2000-2006, jätkuv

Margus: Spetsiaalne rõivabränd tänavaprostituutidele. See bränd eksisteerib tegelikkuses ning on väga populaarne Brasiilia working girlide hulgas. Teadupoolest on Brasiilias tugev prostituutide emantsipatsiooniliikumine, neil on aktiivsed ametiühingud ning antud bränd muutus prostituutide jaoks eneseteadlikkuse sõmboliks. Kahjuks on riided ise üsna tavalised, ainsaks trikiks, et nende peale on erinevaid brändide logosid jäljendades kirjutatud “prostituut”.

2/5

Lisamärkus:

Iseenesest on lõbus, milline kena soorollimudel neist rõivakomplektidest välja joonistub, tänava-mehe töö on võitlus ja tänava-naise töö on seks. Kust mujalt veel leida tänapäeval ürgmehi ja ürgnaisi kui mitte linnadzhunglist.

Nii et kahepeale kokku, traditsioonilise peremudeli propageerimise eest saavad need teosed lisapunkti, mis teeb siis kokku ( 3/5 + 1/5 + 2/5 + 1/5 ) / 2 = 3,5/5
..................
........................................................................

Huang Yong Ping. Construction Site. 2007

Margus: Minarett, mis näeb välja nagu tiibrakett.

Vt. ka Jyllands-Posten..

1/5
..........................................................................................

Hamra Abbas. Lessons On Love. 2007

Margus: Militaarne kamasuutra.

Vt. ka Jyllands-Posten.

1/5
..........................................................................................

AES+F (Tatjana Arzamasova, Lev Evzovich, Evgeny Svyatsky). Last Riot - Last Riot 2. 2005 - 2007.

Margus: Kurikuulus venelaste vägivallapannoo. Aga jah… keda ikka tänapäeval shokeerib üks laps teist kirvega tükeldamas. Cartoon Network on selliseid asju täis, ainult et seal pritsib lisaks ka verd ja lendab silmamune. Küllap oli asjal teine kaal Veneetsia biennaalil, kus selle pannoo kaudu esindas ennast militariseeruv paariariik, aga eraldiseisva tööna on üsna mittemidagiütlev. Selline pseudobarokkesteetika a la Peeter Laurits on so yesterday.

1/5
..................
........................................................................

Ramon Mateos. One step forward, two steps backward. 2007


Maarin: 9-l ekraanil video Lenini õudusunenäost. 8 tänapäeva argi-inimest laulavad kõik omal viisil Internatsionaali ja teevad seda veel eri keeltes. Kokku kõlab totaalne kakofoonia, mis paneb oma igaveses hauas rahutult visklema Lenini. Humoorikas videoinstallatsioon jätkuvalt trendikal post-sovieti temaatikal, kus tõsisest absurdsusest saab ülevõimendatud camp, laskumata samas juba ärakäiatud naljade tasemele.

4/5
..........................................................................................

Peng Hung-Chih. Unity of All Religions. 2007


Maarin: Pealkiri tekitab ebameeldivaid eelaimdusi (jälle see pretensioonikus-totaalsus). Kuid - kunstnik on näinud vaeva ja leiutanud keeruka tehnika, mis seisneb koeratoiduga spirituaalsete ja meditatiivsete sõnumite (I feel kinship with my Baha`i brothers and sisters; The Great Tao has no feelings) kirjutamises seinale, et koer saaks need ära lakkuda. NING seda protsessi tagurpidi mängitades - lakub koer need hoopiski voila! keelega seinale. Hämmastav, mida kõike välja ei mõelda. Absurduse punktid.

2/5
..........................................................................................

Michael Rakowitz. The invisible enemy should not exist. 2007


Maarin: lauatäis lo-fi materjalidest ja ajalehepaberist papjeemazhee-tehnikas teostatud väikevorme, mis kujutavad esemeid, mis on läinud kaduma liitlasvägede invasiooni ajal Iraagi Rahvusmuuseumist alates 2003 aastast. Kultuuriajaloos kahjuks üsna tuntud ja korduv teema, seekord on kokku avastatud 7000 arheoloogilise objekti kadumine. Jääb üle oodata, kus kollektsioonide juures, millal ja kas üldse need välja hakkavad ilmuma.

Kommentaare ei ole: