pühapäev, veebruar 24, 2008

Ingraafika, näituste avamise ralli 12. jaanuar 2008

Kõigepealt tuleks arved teha klaariks eelmise aasta draamadega, mille kurikuulsusel üritati sel aastal edasi draivida.
Kui teised Big Performance osad olid välja mängitud tõesti koostööle, muusika ja performance toimisid koos, siis Cnopt ja RAM olid mõlemad jätnud koduse töö tegemata – C kavatses laval esitada lihtsalt ühte oma varem juba (loomeliitude peol) esitatud perfokat ning ka RAM kavatses teha ka lihtsalt seda, mida nad alati teinud on, kooris laulda. Tundub, et kumbki pool polnud aru saanud ürituse kui terviku tähendusest. Kuid see oli üksnes üks osa kümneosalisest suuretendusest ja kokkuvõttes võinuks BP plussi jääda, aga õnnetuseks jõudis just see intsident meediasse ja kogu tähelepanu koondus ürituse kõige ebahuvitavamale etteastele. Meedial on kalduvus haarata kinni klisheedest ja tuttavlikest kujunditest ning kultuurimeedia pole siin mingi erand. Klisheesid pakkus antud keiss kõigile soovijatele. NG vastased kunstiväljalt said väita (tehes demagoogilise üldistuse ühest sündmusest kogu üritusele), et NG on kamp ruraal-anarhiste, kes pole võimelised millekski konstruktiivseks; NG sai väita (samastades demagoogiliselt skandaali ja skandaalse kunsti), et nad on radikaalsed; pööbel (kes polnud ise üritust näinud) sai veelkord kinnitust, et moodsat kunsti ei tasu tõsiselt võtta. Kokkuvõttes suubus paljulubav ja ambitsioonikas ettevõtmine kuhugi tüütusse keskpärasusse ja käibeklisheede nämmutamisse.

Selle pika sissejuhatuse valguses oli huvitav jälgida selleaastase InGraafika ettevalmistusi. Kõigepealt algatati kevadel võidukalt järgmise Big Performance töögrupp ja toimusid isegi mõttetalgud Diverse Universe raames. Siis tühistati üritus ootamatult Andrus Kallastu kui eestvedaja poolt, kuna Kulka ei eraldanud raha. Mis oli mõnevõrra nõrk – kui Kulka ei toeta, siis üritust ei toimu. Kahe suure ürituse vahele, mis Pärnus samaaegselt toimuvad, ei tekitatud enam mingit suurema potensiaaliga statemendi-laadset ühisosa. Ja vaatamata sellele, et NG reklaamis end bänneriga eelmise aasta „kulminatsioonist“ ja Pärnu Nüüdismuusika Päevad Andrus Kallastuga eesotsas püüdsid antud intervjuudes skandaalsuse-sildist vaikselt taganeda, oli buss, mis Tallinnast Pärnusse vuras, tühjem kui tükil ajal.

Kurjale (kurvale) sissejuhatusele vaatamata suutis InGraafika paari näitusega täieliku elamuse pakkuda. Rainer Vilumaa märkis oma Sirbi artiklis, et sel aastal asustati ainult väga mainstream kohti nagu Pärnu Linnagalerii, Kontserdimaja, Kunstimaja jne (ja ei ühtegi ghetto-space`i) ning teeb sellest ettevaatliku järelduse, et NG on etableerunud. Loomulikult on, ei mingi kahtlust, samas eksponeeritavas see silmaganähtavaid muutuseid kaasa pole toonud. Õnnelik etableerumine, sellisena nagu sa oled. Ja kui sõnum on lõpuks läbi surutud, siis jäävad üle ainult rohkem ja vähem nutikad vormimängud. Eriti hästi oli selle koha pealt tehtud NG näitus Pärnu Linnagaleriis „Reaalsuse uurimiskeskus“ - rühm ise sisenes koos publikuga ruumi, kus oli hulk harilikke koolitahvleid. Kriidid kätte ning publiku silme all valmisid NG firmamärgid-skeemid kõikvõimalike nähtuste kohta – kultuuri ja mittekultuuri ja piireületava kultuuri suhted, kunstiteose komponendid, NG logo, mehe areng, performance moodustumine jpt nähtused. Kuigi skeemid ise on välja töötatud juba aastate eest, oli nende didaktiline vormimine performanceks-näituseks igati nutikas käik. Vt ka tahvlilauad 10 käsuga, tõe raiumine kivisse, manifestid, etableerumine.

Teine suurem üllataja oli end Chaplini keskuses samuti perfokaga avatud USA külalisgrupi “Cannonball press“ näitus. Kaugemalt tulnud, keda buss esimese asjana just sellele avamisele tõi, sattusid vastamisi trükigrafomaanidega, kes olid ühtlaselt katnud kõik galerii seinad. Suureformaadilised tööd koosnesid tegelikult eraldi lehtedest, millele trükitud eri stiilides tekste ja kujundeid. Performatiivse (ja kõige tugevama osa) moodustasid aga erinevad graafilised olendid – hiiglaslike peadega üleni täistrükitud tüübid, kes siis kohati seintega ühte sulandudes galeriis ringi liikusid. Nagu elluastunud trükikunst. Ingraafika teadustaja peakate arendas selle idee kõige tugevamini, otse abstrakstioonini välja, olles moodustunud ainult nelinurksetest trükitud kõlarikastidest.

Lisaks sai Ingraafikal näha veel paari rohkem või vähem trendikat näitust. Liivi Tantaali kureeritud tradistiooniline EKA tudengite näitus jäi meelde eelkõige absurdse avakõne poolest, tööd ise...olid igati normaalsed, maitsekad (või maitsekalt halvamaitselised), popikad ja täis erinevaid elustiili-viiteid. Tubli annus infantiilset trahsglamuuri tundub hetkel vabades kunstides õppivate alternatiivtibide põhiline enseväljendusvahend olevat, ja why not.
Oma ülesastumise tegi ka uus rühmitus Stiilne viisnurk (inglisekeelne nimetus väärib eraldi väljatoomist: Stylish Pentrgramm). Isikukoosseisult on tegemist siinse kunstimaailma absoluutse supergrupiga, 90ndate boybandi formaadi reinkarnatsiooniga – koos asutavad üles Hanno Soans, Jasper Zoova, Kiwa, Andres Lõo ja Martin Pedanik. Väljapanek ise koosnes mõnest suurtest must-valgetest paljundustest, kus oli seisis näiteks tühjal maastikul gaasimaskiga tüüp. Saatetekst toetus Zhizhekile – eks me kõik armastame Zhizhekit – ja oli ülisegane. Soovi korral kindlasti ka ülikontseptuaalne. Muide, Sirbis ilmus H Soansi poolt ka lühike teadaanne rühmiuse moodustamise kohta, nii et meediakünnise ületamisega tõenäoliselt probleeme ei tule. Eks Linnagalerii näitusel saab näha. Üldiselt on golden boys ju kõik oma teed läinud ja omavahel rühmituseks põimumine tundub a) inside-joke kunstimaailma pihta b) lihtsalt vanade võitluspartnerite tandemi ülessoojendamine.
Näituseks liitumise mõte levis ka grand old man`ide seas. Raul Meelelt-Leonhard Lapinilt oli üsna kummaline väljapanek ja Raul Meele avasõnad rääkisid siiralt omavaheliselt armastuse-vihkamise suhtest, mida oli inimlikult päris huvitav kuulata.

Võrreldes eelmise aastaga jäi aga puudu üldisest festivalitundest – et sa saad osa millestki suurest ja sünergilisest. Oli lihtsalt nagu suurüritustel (ülevaatenäitustel) ikka – mõned asjad meeldisid, mõnede kohta sai konstanteerida, et okei jne. Aga seda vaibi ei tekkinud ja järgmiselt aastalt ei oskagi enam midagi oodata. Eks hakkavad tekkima küsimused, et kuidas formaat värskena hoida – traditsioonist üksi ei piisa ja etableerumisega on see lugu, et kui enam ei viitsi suurema kõlapinna nimel pingutada, uut magnetit toota, siis hakkab tööle kahetsusväärne hoiak – kõik teavad, et üritus on, aga kohel ei viitsi keegi minna. Ning nii saab ring täis ja järele jääb jälle oma väike seltskond (NG + tütarettevõtted + mõned välkaritest perekonnatuttavad). Iseenesest oleks aga vabalt potensiaali ulatuslikumaks valgustuslikuks tegevuseks.

nägi Maarin

puust ette ja punaseks - NG Pärnu Linnagaleriis

KahurikuuliPress

Andrus Kallastu ja Al Paldrok RM-LL nt avamisel
Kallastu

avakõne by Raul Meel

3 kommentaari:

academia ütles ...

Tundub, et Maarinile ei ole ikkagi kohale jõudnud Big Performance toimimise struktuur ja konseptsioon – see ei olnud muusikute ja kunstnike kui esinejate koostöö vaid eri kunstliikide asetamine sama teema all ühte ruumi. Kodutööd ei teinud rohkem vastaspoolega eelnevalt ja üheskoos ka eelmiste osade esinejad.

Lihtsalt ei saada lahti vaid esteetilisel kogemusel põhinevast
kunstikäsitlusest, "ilusast ja sobivast" a'la Tõnu Talve ja Tunnetusyksus.

In Graafika ja Pärnu Nyydismuusika Päevad on ikkagi 2 täiesti erinevat
festivali, kuna nad mõlemad toimusid aastaid jaanuarikuus siis
funktsioneerimise huvides on kavad sünkroniseeritud ja ka üritatud
leida kokkupuutepunke kavas, milleks oli esimene Big Performance.
Kunstnikud osalesid Arnold Schoenbergi Ühingu korraldatud ettevõtmisel
kutsutud külalisesinejatena ready made üritusel.

In Graafika ettevalmistamisse Andrus Kallastu Uku Masingu "Palimpastide" lavastamine projektinimetuse Big Performance 2 alla kuidagi ei kuulunud. Kui Arnold Shöenbergi Yhing otsustas 33-tunnisest lavastusest loobuda finantskaalutlustel, siis on see tingitud muusikavaldkonna eripärast - vastupidi tegevuskunstnikele ei piisa heliloojatel oma teoste ettekandmiseks nende endi fyysisest, vaid nad vajavad sajapealist interpreetide armeed, kes etturitena täidavad oma tööposti ja saavad selle eest kindla numbri oma pangakontole.

Ja nii Tallinnas kui Pärnus esitatud festivali löppakord Action Kuubis ei jäänud vaatamata nulleelarvele sisuliselt milleski alla läinudaastasele Big Performancele.

In Graafika ja Pärnu Nyydismuusika Päevade yhisfestival kestis pea kuu aega igapäevase rahvusvahelise programmiga, nii et viibides vaid pool päeva avamisel, ei ole imestada, et ei saa vaibi kätte.
Tegelikult oli ju ka Tallinna buss rahvast täis, puudus vaid Vabagraafikute Yhenduse seltskond, kelle näitust seekord ei olnud ja kes seetõttu tavakohast massi ei täitnud.
Pärnus, Tartus, Narvas toimuvate ettevõtmiste eesmärgiks ei ole lõbustada pealinna kylalisi avamisbankettidel. In Graafika organiseerimisel on tehtud teadlik valik liikuda lyhiajalise action yrituse formaadist pikema ja sisulise programmi poole.
Tegelikult viibis Tallinna buss festivalil vaid avamiste ajal, päeva kulminatsioon Sadama Villas algas peale Tallinna bussi lahkumist ja kestis hommikuni. Margus tegi sellest ju ka näituse - SEE OLI PARIM PIDU. JA MA EI KÄINUD SEAL".

Al Paldrok
NON GRATA

P.S. siin on veel eelmise aasta Big Performancest TMK ilmunud artikkel, mida kitsalt kujutava kunsti inimesed pole näinud:

Tempel mällu igaveseks

Pärnu In Graafika ja Pärnu Nüüdismuusika Päevad

12.-28. jaanuar 2007, Pärnu

www.hot.ee/ingraafika



Pärnu Nüüdismuusika Päevad, mida korraldab Arnold Schönbergi Ühing, ja Pärnu In Graafika festival, mida korraldab performance’igrupp Non Grata, on juba aastaid pidanud plaani, et peaks leivad ühte kappi panema. Loomulikult on peamisteks põhjusteks soov edendada kunstide sünteesi ja erinevate kultuurivaldkondade vahel sünergiat tekitada ning loomeimpulsse jagada. Süvamuusika ja kujutav kunst peaksid ju idee poolest paljuski ühes suunas huikama.

Aga on ka praktilisi põhjuseid. Nii nüüdismuusika kui kunst, mida In Graafika esitleb, on ühiskonnas ja inimeste kultuurieelistustes vägagi marginaalsel kohal. Paljudel varasematel nüüdismuusikapäevade üritustel olid paar Non Grata entusiasti ainsaks publikuks.



Kunstide süntees

Graafikafestivali avamine on küll alati kireva seltskonna kokku toonud, kuid edaspidi jäävad näitusesaalid külmas talvises Pärnus tühjaks. Seega tundus mõistlik kahe ürituse koostöö, mis ei sünteesiks mitte vaid loomingut ennast, vaid ka selle potentsiaalset publikut.

See eesmärk sai täidetud. Helilooja Andrus Kallastu valmistas oma elu esimese graafilise lehe kuivnõela tehnikas, samas kui kunstnik Anonymous Boh komponeeris UPIC-tarkvara kasutades aaria. In Graafika kirev seltskond kuulas kontserte, muusikafriigid vaatasid näitusi ja mitmesugustel mõttetalgutel püüti ka verbaalsel tasandil ühist keelt leida.

Ühendfestivali kulminatsiooniks oli Big Performance, mis toimus 20. jaanuari õhtul Pärnu Kontserdimajas. See oli meie oludes enneolematu katse panna koos esinema tegevuskunstnikud, tantsijad ja süvamuusikud. Mõistagi on sel või teisel moel ühisüritusi ka enne olnud, aga seekord oli korraldajate soov tekitada terviklik show, kus asjaosalised mitte ei astuks järgemööda üles, vaid integreeriks oma eneseväljenduse terviklikuks kunstiteoseks.

Selle katse võib lugeda kordaläinuks vaatamata sellele, et Big Performance lõppes skandaaliga. Ave Randviir kirjeldab tekkinud olukorda Eesti Päevalehes (22.01.2007) järgmiselt: „Vastu kunstnike pähe kinnitatud telliskive purunevate pudelite heli kõlas kontserdimajas püssilaskudena, korduvalt vaikust ja mõistmist palunud dirigent Mihhail Gerts vihastas viimaks põhjalikult ning lahkus suurejooneliselt koos kooriga saalist. Kogu programmile nime andnud peateos, Varssavi geto olustikust rääkiv “Ellujäänu Varssavist”, sisuliselt reekviem, jäi Pärnus ette kandmata.”

Pudelipurustajateks oli rühmitus Cnopt, kes saabus areenile juba kolmanda bloki „Ellujäänu Varssavist“ alguses, seal lauatäie tühja taara juures pikalt igavles, nägusid tegi ja sigarette suitsetas. Siis, kui algas Schönbergi „Ellujäänu Varssavist“ Eesti esiettekanne RAM-i esituses, alustasid spordipoisid teineteist pudelitega kolkima. „Vait!“, karjatas Gerts, aga kuna see ei aidanud, juhtis ta pärast hetkelist segadust koori lavalt minema, hõigates ise veel ukse vahelt tähendusliku lause: „Ma loodan, et kultuuriga nii ei juhtu!“.

Paraku on kõik see kultuuriga juba ammu juhtunud.



Mis juhtus kultuuriga

Mõistagi oleks kõige lihtsam võtta omaks kli ee tegevuskunstnikest kui huligaanidest, kes oma ebatõsise etteastega meie rahvuskultuuri lipulaeva rivist välja lõid. Tegelik olukord on märksa keerukam, selleks, et seda mõista, peab analüüsima etteaste üksikkomponente. Võimalik, et appi tulevad ka „kolmandad silmad“, mida tegevuskunstigrupp Pink Punk publikule otsaette kleepis.

Cnopt, nagu ka valdav enamus teisi kunstnikke, kes Big Performance’il osalesid, kuuluvad Non Grata koolkonda.

Non Grata on performance’igrupp, milline iseenesest antud üritusel ei esinenud, kuid lavastas selle kunstilise osa, samuti osalesid performance’ites selle mitmed liikmed, samuti Non Grata poolt juhitud alternatiivse kunstiõppeasutuse Academia Non Grata tudengid, õppejõud ja vilistlased. Seega ei erine Big Performance’il levinud meeleolud ja Non Grata kunstnikupositsioon kuigivõrd.

Non Grata koolkonnale on omane vastandumine ametlikule kultuurile. Postmodernistlikus üleüldise manipuleerimise ja fikseeritud väärtuste puudumise üle rõõmustavas ühiskonnas, kus arvatakse, et kõik on juba ammu tehtud ja midagi uut siin päikese all pole, võib taoline „vanamoodne“ taotlus mõjuda teoreetilises plaanis naiivsena.

Praktiliselt näitab kasvõi kõnealune skandaal, et kõikelubava hedonismi pealispinna all on uuendajate ja konservatiivide vastuolu kultuuris endiselt olemas ja on olnud igasuguses tsivilisatsioonis, kus kultuur on sekulariseeritud.

See nö ametlik kultuur, millele vastandutakse, on praeguses ajas orienteeritud produktile. Kunstiteos on viimistletud ühik (ese, sündmus, konserv, mida iganes), see on lõplik ja muutmatu, seda on publikul kerge tarbida, selle tähendused on fikseeritud ja ei kuulu edasikaebamisele. Loomulikult on ühiskonnal taolisi perfektseid kultuuritompe hea ja lihtne hallata. Alati on teada, et kontsert peab toimuma kontserdisaalis, etendus laval, kirjandus asub raamatus jne. Inimene teab, millele ta pileti ostab, ja fondid teavad, kuhu alajaotusse vastav projekt suunata. Ametlik kultuuritomp on tarbimisühiskonna lahutamatu osa. Tarbija ei pea selle tarbimiseks pingutama.



Produkt ja protsess

Non Grata kunstnikupositsioon ei näe kultuuriloomise mõtet taoliste valmistompude valmistamises, vaid loomeprotsessis eneses. Looming asetab end harjumatutesse eksperimentaalsetesse ruumidesse. Non Gratas ei tegeleta vaid performance’iga, eksperimenteeritakse erinevates valdkondades, aga muusika võib kõlada veetornis, mitte kontserdisaalis, etendus võib toimuda rabas ja kirjandus võib paikneda plekist kurgipurgis.

Igasse aktsiooni on sisse programmeeritud hulk nii vaimseid kui füüsilisi riske. Looja peab olema kogu aeg valvel, et reageerida muutuvale situatsioonile. Performance’ ei ole etendus, mida harjutatakse ja mis ühel hetkel saab valmis ning tuuakse publiku ette. Publiku ette tuuakse loomisprotsess ise, mis tähendab seda, et kunstnik astub lavale oma ideede, kontseptsioonide, keha ja abivahenditega ja tal on kindel plaan, mida ja miks ta hakkab tegema, aga selle plaani elluviimine toimub publiku silme all ja plaani võib vastavalt muutustele ümbritsevas keskkonnas alati muutusi sisse viia.

See on nagu teadlane, kes on valmis pannud kemikaalid ja eksperimenteerib soovitud tulemuse saavutamiseks, aga kui kemikaalid ei reageeri nii, nagu arvatud, peab ta leidma alternatiivid, otsima uued kemikaalid ja katse siiski lõpuni viima. Tulemuseks võib olla soovitud ühend või hoopis mingi teine kasulik ühend, igatahes kui see protsess on läbi viidud ja mingite tulemusteni jõutud, on see tõestuseks teadlase teooriate toimivuse kohta.

Ametlik kultuur, mida antud kontekstis esindas RAM, käitus justkui teadlane, kes esimese ootamatu reaktsiooni korral kabuhirmus laborist põgenes. Tõesti, nii käitudes võib ta olla kindel, et ta õhku ei lenda, aga samas on ka kindel, et tarkade kivi jääb sünteesimata. Sellise käitumisega esindas RAM tarbimiskultuuri, suutmata loomingulises protsessis osaleda, ümbritsevale adekvaatselt reageerida, ja pakkumata ka publikule seda ainukordset tunnet, mis tekib siis, kui sa näed enda ees mitte pelgalt valmisprodukti, vaid midagi just siin ja praegu sündimas.

Ehk nagu ütles Erik Alalooga kommentaaris Eesti Päevalehele (e-kiri 22.01.2007): „Kaasaegsus võiks ju ka sisaldada teatavat avatust millelegi enamale, kui seda on laval noote maha laulvad pingviinid.“



Maailmade kokkupõrge

Non Grata koolkonna eesmärk on ühiskonnale ja kultuuriavalikkusele pidevalt meelde tuletada, et loovisikud ei peaks muganduma tarbimisühiskonna diktaadiga ega aitama kaasa süsteemile, kus inimeste vaimne aktiivsus, kriitikameel ja mõtlemisvõime lämmatatakse kergestitarbitavate produktidega. Seetõttu on nende loomingus sageliesinevaks leitmotiiviks agressioon, sest vaikne intellektuaalne vastupanu jääks lihtsalt märkamata. Kui poleks olnud seda „maailmade kokkupõrget“ või „sõda“, nagu kommenteeris nüüdismuusikapäevade peakorraldaja Andrus Kallastu Postimehes (22.01.2007), siis ei oleks meil praegu mingit ainest nende kauniskunstide allhoovuste üle arutleda.

Nagu nentis Ave Randviir sellessamas Eesti Päevalehe artiklis, siis skandaalid ilmestasid ka ekspressionisti, atonaalsuse dodekafoonia autori Arnold Schönbergi (1874–1951) ning tema jüngrite loomingu ettekandeid. Arvatavasti oleks Schönberg ise tema teoseid saatvate performance’ite üle õnnelik olnud ja suurepäraselt aru saanud, et etteastete kriipiv kurjus vestis täpselt sellestsamast, mis tema atonaalselt dodekafooniline järelhüüe natsismiohvritele Varssavis. Ei ole Schönbergi looming oma sisult ega vormilt millegi poolest „ilusam“ või „kõrgem“ kui nn huligaankunstnike performance’id. Schönberg oli modernist, kes lähtus oma loomingus siirast maailmaparandamissoovist, nagu tollal tavaks oli. Sama motivatsioon lükkab käima ka Non Grata koolkonna kunstnikke, seega on ka nemad modernistid.

Meil aga ei ole modernism, vaid postmodernism, kus ideaalid on kuulutatud läbitud etapiks ja kunstnikelt oodatakse mugandumist turu ning trendidega. Kunstnik ei ole katusekambris külmetav ja maailmavalu käes vaevlev meedium vaimse ja materiaalse maailma vahel, vaid üks õhumüüjatest, kes shoppab ja chillib kõrvuti kõigi teiste maakleritega ning püüab toota võimalikult chille ja shopatavaid kultuuritompe.

Süvamuusikamaailmas käivad asjad samamoodi. Kedagi ei huvita, mis oli helilooja algne intentsioon, meil on vaid noodid, graafilised lehed, mida maha laulda, ja loomulikult tuleb seda teha uhketes saalides ja ikkides ülikondades-frakkides, et publiku hinge jääks kuiv ja puhas tunne. Teos on püha lehm, mida ei tohi mingisse muusse vormi valada, kui seda on klassikaline kontsert. Saatuse irooniana on taolise esitusega teost ennast tundmatuseni muudetud, sest selle algne sotsiaalne sõnum ning kontekst on pea peale pööratud.

Seega kokkuvõttes – ametliku kultuuri ja alternatiivkultuuri vastuseis ei ole mitte isikute vastuseis, institutsioonide või kultuurikollektiivide vastuseis, isegi mitte stiilide või kontseptsioonide vastuseis, vaid ideoloogiline vastuseis, kus osapooled esindavad erinevaid poliitilisi ja eetilisi maailmavaateid, seisukohti ja kunstnikupositsioone.



Interpreedid kuulirahes

Kui kunstiteadlane Heie Treier Big Performance’i järel suuliselt kommenteeris, et tegu oli modernismi ja postmodernismi sõjaga, siis oli tal õigus, ainul et siinkohal ei esindanud mitte kunstnikud postmodernismi ja muusikud modernismi, vaid nii muusika ise kui ka kunst esindasid modernismi, samas kui ümbritsev kultuurikontekst esindas postmodernismi.

Üks põhjus, miks muusikud ei suutnud modernistide tasandile „laskuda“, oli see, et tegemist oli interpreetidega. Interpreedil ei ole volitusi teha mitte midagi muud kui seda, mis dirigent ütleb, ja tegelikult on ka dirigent interpreet. Helilooja aga võib teha mis ise tahab, samamoodi kunstnik. Kujutavas kunstis puudub interpreedi institutsioon ja see on üks põhjus, miks taolised „kunstide sünteesi“ või „interdistsiplinaarsuse“ eksperimendid kipuvad ühel ehk teisel viisil aia taha minema – interpreedid ei suuda loojate mõttelennule ealeski järele jõuda, nad ei tule selle pealegi, et keegi võiks neilt oodata loomingulist lähenemist ja loomeprotsessis osalemist.

Iseenesest oli Big Performance’l õhus võimalus, et „Ellujääjast Varssavis“ oleks tekkinud täiesti ainulaadne audiovisuaalne kompositsioon, kui RAM oleks kaasa mänginud, selle teose sisule ning mitte vaid vormile mõelnud ja nö kuulirahes ning pommide vilinas laulmist jätkanud. Puhtal kujul oleks teost saanud ju pärast veel palju tahes ette kanda ja kindlasti seda ka tehakse, seega 50 harjutamiskorda pole tühja läinud. RAM loobus võimalusest midagi uut luua ja võttis teiste kunstnike tegevust isikliku solvanguna, mitte ettepanekuna koostööks, nagu see mõeldud oli.

Loomulikult on siinöeldu üldistus, alati on erandeid. Näiteks teises Big Performance’i blokis „Eelviimane aaria“ tekkis väga meeldiv koostöö. Saali eesotsas tükeldas Sorge searümpa ja tätoveeris selle kehaosadele põhimõisteid, nagu „elu“, „jumal“, „kunst“ jne. Saali ühes servas küpsetas ja keetis Toomas Kuusing kellegi pealaele kinnitatud elektripliiti kasutades, levitades saali meeldivaid toidulõhnu ja jagades Jeesus Kristusena pärast rahvale ihutoitu.

Meeland Sepp kolistas oma hiiglasliku „Erootilise gravitatsiooni tekitamise masinaga“ ja kui õiget gravitatsiooni ei tekkinud, käis vahepeal pingete maandamiseks metallorasid seina loopimas.

Erik Alalooga ja tema õpilased Eesti Kunstiakadeemiast kandsid ette rohelise maailmanägemise suurvormi, tõelise reekviemi hapnikule. Kompositsiooni keskel seisis pime õiglusejumalanne, kandes kaelkookusid, mille ühte otsa oli poodud inimene, teise kala. Kui kala vette lasti, sai ka inimene hingata, kui aga kala kuival siples, pidi inimene pea veeämbrisse pistma. Seda teost oli valus vaadata, eriti siplevat kala, aga see oli parim kujund, mis eales inimese ja looduse vahelise võitluse kohta loodud on. Kala muide on tänini elus ja vahel isegi naeratab, samuti Alalooga, kes tunni vältel umbes pool aega peadpidi vees oli.

Kogu see tegevus, mis lisaks muule ka parasjagu lärmi tekitas, ei seganud mingil kombel sopran Malle Raidi ega teda klaveril saatvat Andrus Kallastut klassikalisi aariaid ette kandmast. Vastupidi, toimuv sobis suurepäraselt kokku ja hakkas meenutama mõnd Peter Greenaway filmi, kus suurepärase Nymani muusika saatel toimub nihestatud esteetilises keskkonnas vägivaldne, kuid mõtestatud performatiivne tegevus. Raid ja Kallastu saavutasid kunstnikega loomingulise koostöö.



Elajalik lahendus inimlikele probleemidele

Erandeid on ka kunstnike hulgas, näiteks Meeland Sepp ei suutnud oma tegevusi viimases blokis ellu viia, kuna ta solvus RAM-i dirigendi peale, kes pidevalt käsutas kunstnikke ja ajas neid eemale, kui keegi söandas oma lähedalolekuga dirigendi aupaistet varjutada.

Esimene Big Performance’i blokk nimega „Ootus“ juhatas etenduse sisse üldinimlike küsimustega, samas kui järgmised blokid tegelesid rohkem ühiskonnaga. Viljandi Kultuuriakadeemia tantsulavastus (koreograaf Erki Melts) ja seda saatev Rein Laose lavastatud video jätsid väheke amatöörliku mulje Valge Huntmehe ehk Andrus Joonase suurejoonelise rituaali kõrval. Etendus põhines Arnold Schönbergi monodraamal Erwartung. Videos kõlav tekst rääkis inimlikest kannatustest armastuse lahinguväljadel, tantsijad väljendasid seda kõike tavapärase väänlemise ja püherdamisega. Kui poleks olnud Huntmeest, olekski jäänud lahtiseks, mida nende habraste inimsuhetega siis ette võtta, et lisaks piinadele toimuvast elutegevusest ka mingit rõõmu pälvida.

Valge Huntmehe vastus sellele oli soovitus tõusta oma isiklike väärkujutelmade tasandilt kõrgemale, püüda saavutada kooskõla kõiksusega, ja amanistlik rituaal on siinkohal juba hämaratest aegadest abiks olnud. Esmalt puhastus mees nii välimiselt kui sisemiselt viina ja piima abil, riietus seejärel loomanahka eks siis leppis oma füüsilise olemise ja painajatega, saavutas vaiksete loitsude abil andeksandmise ning lõpuks tõi ilutulestiku ja aroomiküünalde abil tuleohvri.

Umbes sama ilus oli tegelikult Big Performance’i finaal, mil klaasikilde ja vihkamist täis saali astus väike karjapoiss (Kaarel Kütas), istus kultuurivaremete keskele maha ja lasi paar lihtsat meloodiat vilespillil.

Kui toimus In Graafika ja Nüüdismuusikapäevade sümpoosion, siis loomulikult pidasid kõik ettekandjad kohusetundlikult oma ettekanded ära. Traditsiooniliselt eriti muljetavaldav oli Mart Humal, kes alati on ette valmistanud tohutu tekstimassiivi ja selle ilma vahepeal hingamata ka kala nikovi kiirusel ette kannab. Noorte kunstnike poolt liigitati see igatahes tegevuskunsti valdkonda, mida võib võtta kui komplimenti.



Põhimõisted vajaksid täpsustamist

Ühispleenumi mõte oli erinevate kunstvaldkondade vahelist ühist keelt leida. Arutelu käigus sümpoosioni esimesel päeval, reedel, 26. jaanuaril räägiti ainult Big Performance’ist. Valdav osa muusikainimesi jäi siiski seisukohale, et performance’ikunstnike käitumine oli huligaansus, mitte teos. Tekkis mõttevahetus teemal, kuidas defineerida teost, mis omakorda viib mõttele, et kui taolist üritust veel korrata, siis peaksid erinevad osapooled esmalt määratlema põhimõisted, et saaks selgeks, kas räägitakse üldse samadest asjadest.

Teiseks korduvaks teemaks kujunes ajaküsimus, mida ilmselt inspireeris ka füüsik Laur Järve vastavasisuline ettekanne. Loomeinimesed aga ei peatunud siiski pikemalt aja defineerimisel või selle abstraktse tähenduse lahtimõtestamisel, vaid märksa praktilisematel küsimustel – nimelt, kui me räägime nüüdismuusika päevadest, siis mis on nüüdisaegne? Kas 100 aastat vanad teosed, mida ette kanti, on seda? Saime teada, et eesti publiku haritus on just selline, et sajand vanu Schönbergi ja teiste modernistide töid on täiesti paras praegu kuulata. Sel taustal on selge, et performance’ikunstnike teosed, mille valmimisaasta oli 2007, on ilmselgelt ajast ees.

Juttu oli ka eetikast, kuna Cnopt rühmituse tegevus meeskooriga samaaegselt tundus paljudele eetiliselt kaheldav. Samas oli tegu puhtalt esteetilise küsimusega – koori esteetiline taotlus on puhas noodi ettekandmine, samas kui tegevuskunstnike esteetiline eesmärk on pigem segadusetekitamine. Eetikaga on siin vaid niipalju pistmist, et kui puhtas koorilaulus puudub eetiline küsimuseasetus, mis oleks ühiskonnale suunatud, siis performance’is on see olemas – see on väljakutse astuda vastu sotsiaalse laiskuse mugandumisele. Vägivallas interpretatsiooni vastu ei ole midagi ebaeetilist, sest nii interpreedid kui kunstnikud on vahendajad, et viia olulisi sõnumeid kaugemale lavast ja lavatagustest.

Mõistagi on nii Schönbergi reekviemis kui Cnopt’i performance’is ka eetiline ja esteetiline sisu sümboli tasandil, mis väljendub reekviemi teemas, sõnades ja sellele vastavas helikeeles, nagu ka performance’ikunstnikel oli kõne all lolli agressiivsuse laiutamine ühiskonnas ja sellele osutamine üleforsseerimise kaudu. Kui muusikas ollakse harjunud teoses sisu tema sümboolse tasandi kaudu mõistma, siis kunsti puhul, kus infokandjaks on inimkeha, ei suudeta reaalsusetasandilt ehk siis kehalisest aktsioonist kaugemale, kujundi tasandile näha. Nagu Al Paldrok korduvalt näitena esile tõi – kui Othello laval nuga saab, siis ei torma koor kabuhirmus tema elu päästma. Kui aga kunstnikuga midagi taolist juhtub, arvatakse, et tegu on reaalse õnnetusega.

Vast kulub veel 100 aastat, kuni need asjad paika loksuvad. Igatahes järgmiseks sümpoosionipäevaks olid kõik nii väsinud, et mingit arutelu enam ei tekkinud. Oleksin küll meelsasti tahtnud muusikarahvalt veel üht-teist küsida, et nende mõttemaailma paremini mõista, aga kui kunstnike enamik oli saalist lahkunud, siis ei paistnud ülejäänud seltskonnal enam millestki rääkida olevat.

Eelmise, 2006. aasta In Graafika festivali moto oli: tempel mällu igaveseks! Graafika ei pea olema ainult jäljend paberil, see võib olla jäljend mälus, ja üldse ei ole oluline, kas me nimetame toimuvat graafikaks, muusikaks, performance’iks või veel kuidagi – oluline on, et sõna „loovisik“ ei tähendaks ainult juriidilist terminit, mis lubab FIE põhimõttel tegutseda, vaid et meie kultuuriruumis kulgeksid jätkuvalt inimesed, kes julgevad esitada küsimusi, seada kahtluse alla kirjutamata seadusi ja usuvad endiselt, et selles maailmas on võimalik midagi muuta.



Siram,

vaimse töö proletaarlane

Anonüümne ütles ...

[url=http://firgonbares.net/][img]http://firgonbares.net/img-add/euro2.jpg[/img][/url]
[b]discount software adobe acrobat, [url=http://firgonbares.net/]coreldraw 3d ring[/url]
[url=http://firgonbares.net/][/url] claris filemaker pro teacher educational software
software reseller wanted [url=http://firgonbares.net/]you sell used software[/url] buy adobe software online
[url=http://firgonbares.net/]buy software license[/url] microsoft office 2007 enterprise blue edition
[url=http://firgonbares.net/]nero 8 crack[/url] adobe photoshop cs3 8.0 phone activation
nero 9 software cheap [url=http://firgonbares.net/]convert quarkxpress to adobe illustrator[/b]

Anonüümne ütles ...

[url=http://sunkomutors.net/][img]http://sunkomutors.net/img-add/euro2.jpg[/img][/url]
[b]emperor nero, [url=http://sunkomutors.net/]online shops software[/url]
[url=http://sunkomutors.net/][/url] bold educational software office enterprise 2007 key
office software programs [url=http://sunkomutors.net/]microsoft software piracy[/url] buy and sell software
[url=http://sunkomutors.net/]2009 cheap software[/url] discount software canada
[url=http://sunkomutors.net/]purchase a software[/url] macromedia flash editor software
oem vs retail software [url=http://sunkomutors.net/]software to buy and sell[/b]