neljapäev, märts 06, 2008

Roman Signeri infantiilsed imed

Roman Signeri näitus Fruitmarket Gallerys Edinburghis (2. november 2007 – 27. jaanuar 2008) pakkus üsna head ülevaadet põhilistest tendentsidest ja žanritest tema pikaajalises loomingus. Külastajad said näha videosid ja videodokumentatsioone, objekte ja installatsioone, ning samuti Signeri isikliku ikonograafia elemente – motiive, mida kunstnik sageli kasutab oma töödes: vihmavari, kohver, tünnid ja plahvatused. Kõige varajasem töö näitusel on objekt “Kajakk” (1987), protsessipõhine “Liivainstallatsioon” (2007) valmis aga vahetult näituseruumis.

Signeri tööde seas kuulub oluline osa videotele, mis põhiliselt kujutavad endast tema performance’ite ja aktsioonide dokumentatsioone. Videotöös “Täpp” (2006) istub Signer põllul lõuendi ees, justkui vabaõhumaaliga tegeledes, kuid tegelikult oodates minipommi plahvatust. Äkilise pauguheli tõttu ta käsi, mis hoidis kogu selle aja jooksul pintslit lõuendi ees, väriseb ja jätab valgele pinnale üksiku musta jälje. Selline kunstitegemise mehhanism võiks olla automatismi uueks meetodiks, mille võimalusi niivõrd ihaldasid sürrealistid, taotledes teadvuse kontrollist vabastatud kunstiloomist. Töös “Ära ületa joont” (2002) saab sarnasel “kontrollivabal” viisil paika pandud “piir” kollasest politseilindist, mida kannab edasi õhupall, mille liikumise trajektoor sõltub vaid (siiski mingil määral etteantud) juhusest.

Videos “Kontoritool” (2006) näeme kunstnikku istumas pöörlevas toolis, mõlemas käes sädemeid pilduvad raketid. Autor viibib kunstiteose sees, tema kehast on saanud töö lahutamatu osa, olles kaasatud ohtlikusse või, nagu videos “Heinapalavik” (2006), vähemalt ebameeldivasse situatsiooni – kunstnik on allergiline heina vastu. Kuid siiski ei tundu kõik see 1960ndate tegevuskunsti heroiliste näidete moodi: Signer võib kanda küll kaitseprille ja käituda kui püromaan, kuid ta videotes on rohkem suitsu kui tuld, ning tema tööd toimivad pigem modernistlike strateegiate irooniliste dekonstruktsioonidena.

Näituse teine märkimisväärne osa koosneb objektidest ja installatsioonidest. Signer töötab põhiliselt ready-made’ide ja leitud objektidega, leiutades uusi, olematuid esemeid ühendades (näiliselt) ühendamatuid esemeid. Niimoodi, lisades spordiriistale laste ujumisrõngaid, annab ta “Suuskadele” (2006) uue funktsiooni. Installatsioon “Piip” (2006) – tulekustutiga ühendatud piip – tuletab kohe meelde Magritte’i tautoloogilist maali “See pole piip” (1928-1929), mida on analüüsinud ka Michel Foucault oma 1968. aasta essees. Töö kahe põhielemendi kombinatsioon on sama sürreaalne kui õmblusmasina ja vihmavarju kohtumine lahkamislaual. Kompositsioon “Kevadpühade jänku raketiga” (2007) plahvatanud raketi ja sellest kannatada saanud šokolaadijänesega võiks olla sümboolseks rünnakuks “magusa” väikekodanliku kultuuri vastu, kuid see tuletab samuti meelde valimisplakatit, mida Joseph Beuys kujundas 1979-1980. aa. Roheliste partei jaoks (vaata näiteks http://www.medienkunstnetz.de/works/wahlplakat-fur-die-grunen/). Plakat kujutas jänest, Beuysi ühte lemmikumat atribuuti, ning agressiooni kehastavat sihtivat mängusõdurit. Seega võiks töid “Piip” ja “Kevadpühade jänku raketiga” käsitleda kaudsete hommage’idena modernismi kanoonilistele kujudele.

Tundubki, et Signer viibib pidevas dialoogis modernismi retoorikaga. Föönide ja plahvatustega ta matkib tuult ja välku, justkui üritades valitseda loodusjõudu nagu kunstnik-demiurg modernistlikus mütoloogias. Föönid panevad liikuma lehvivaid “Lippe” (2007), “Veeretavat tünni” (2007) ja “Ümmarguses ruumis” (2005) keerlevat punast kilekotti, mis toimivad näituse kontekstis tõeliste igiliikuritena. Signeri tööd kaasavad mängu absurdiesteetika, modernismi dekonstrueerimise, infantiilse alkeemia ja igapäeva maagiaga.

Pildid skännitud:

Roman Signer : Works. The Fruitmarket Gallery,
Edinburgh, 2 November 2007 - 27 January 2008. Catalogue. Edinburgh: The
Fruitmarket Gallery, 2007.









Kommentaare ei ole: