Kolmapäev, aprill 30, 2008

Joonas Sildre koomiksitripp

SOOME.

Helsinkin 22. Sarjakuvafestivaalit 15.-16.9.2007

http://www.sarjakuvafestivaalit.fi/

Reis Soome sai põhimõtteliselt alguse eelmise talvel, kui Soomest käisid Tallinnas kolm koomiksientusiasti – Otto Sinisalo (koomiksifestivali seekordne pealik, ainuke, kes selle eest palka saab), Solja Järvenpää (tütarlaps, kes hiljem minuga maili teel suhtles ja näituse üles pani) ja Vesa Kataisto (Soome koomiksiajakira Sarjainfo toimetaja). Eestit esindasid kohtumisel Meelike Mallene (Bulls Eesti endine esindaja ja nüüdne eurotõlk kuskil Euroopa südames) ja kohalikud koomiksientusiastid Mari Laaniste, Ivar Laus ja allakirjutanu. Meelike osutus tõeliseks seltskonnalõviks ja lõbustas kõiki oma lugudega terve õhtu, muuhulgas sellest, kuidas ta Rock Summeril Iggi Poppi lava taga abistas... Minul õnnestus olla jällegi terve õhtu lausumata ühtki sõna.

Suvel kontakteerus Solja minuga ja soovis näituseks mu töid üles panna Labyrinth-nimelisse baari ning minu kohalviibimist 3 päeva tasuta ööbimisega. Mulle sobib! Saatsingi postiga oma tööde väljaprinte ja sõidutasin ennast päev enne ametliku ürituse algust kohapeale, kuna õhuks oli juba mingi olengu planeeritud külalistega.

REEDE.

Etteruttavalt võin öelda, et see päev oli ülejäänud festivalist kõige asjalikum allakirjutanu jaoks.

Reis möödus sekeldusteta ja Solja oli ühe teise korraldaja ja oma tibukollase Volkswageni maantemuhuga mul vastas (välimuselt, suuruselt ja stiililt ekstravagantne sõiduvahend, mis on küll paslik igale koomiksijoonistajale või muidu teisitmõtlejale, kuid peab ütlema, et sõita sellega küll eriti mugav ei ole...) Mu pagasi põhiosa moodustasid 24 "Narratiivsus piltides" raamatut, seega olin suht koormatud.

Maabusime VWga põhisündmuspaika - Gloria kultuurimajja, kus minu meelest oli sama üritus olnud ka eelmine kord, kui 2004 külalisena kohal käisin. Vahepeal oli vast kusagil mujal toimunud. Satelliitnäituseid ja sündmuseid toimus seekord üle (kesk)linna eriti palju ja kõik asus seega suht killustatult laiali. See tekitas veidi peataoleku tunde, kuna kuhugi eriti ei jõudnud. Passisin seetõttu enamus ajast Glorias ja selle lähiümbruses ja kui seal tegemist polnud, hängisin niisama linnapeal. Sama killustatuse muljet tundis muide ka Jyrki Heikkinen (Tammsaare-koomiksivõistluse kolmanda koha omanik), kellega kohtusin nii Soomes, kui ka mõni nädal hiljem Peterburis.

Niisiis, saabudes jätsin oma kompsud esialgu Gloriasse ja suundusime kellegi kolmandaga minu näitust üle vaatama, mis oli põhimõtteliselt ümber nurga. Täpsemalt, Iso-Roobertinkatul, festivali "ametliku" baari kõrval asuvas baaris nimega Labyrinth. Näitust festivali kavas polnud märgitudki, see-eest oli väike reklaam festivali ajalehes. Vaatasin näituse üle. Lugeda oli neid seal ilmselt üle toolide ja hämarates nurkades raske, kuid hiljem kuulsin, et mõni oli sellega siiski hakkama saanud. Pildistasin näitust ka. Keegi pimedas nurgas istuv keskealine mees hakkas väga närviliselt pärima, et ega ma ometi teda ei pildistada ei kavatse. Tõmbus isegi eemale, kui ma kaugelt üle ta pea oma pilte sihtisin. Ilmselt mingi kohalik poliitik-ärikas, otsustades välimuse järgi. Oleks võinud tast siiski mõne pildi teha, et hiljem tuvastada...

Hängisin seejärel linna peal tund aega, muuhulgas jõllitades kohaliku kunstipoe värviliste markerite letti (ja eriti hindasid) ja siis suundusin koos mulle küüti pakkunud asjataja Jyrki Vainioga Helsingi Kõrgemasse Kunstikooli, kus seekordne ürituse peakülaline prantslane Cristopher Blain loengu andis. Sõidul sinna ja tagasi sain soome koomiks olukorrast teada rohkem kui ülejäänud päevade jooksul kokku. Jyrki oli hea vestja ja valdas perfektse hääldusega inglise keelt – ja kuigi ma ütlesin, et ta võib puhua suomeksi, ei raatsinud ta keeleoskust demonstreerimata jätta. Huvitavad poindid, mis meelde jäid: Soomes on mainstreamiks autorikoomiks, seda aksepteerivad ka suuremad kirjastused ja kes soovib superherosid joonistada, peab ise oma asju paljundama koopiamasinal. Areng selleni on võtnud paarkend aastat. (Enda vahemärkus: eestlastel ei tasuks siiski väga lootusi hellitada, kuna ajalooliselt on Soome ikka 5X kõvem koomiksimaa alati olnud, rääkimata rahvaarvu ülekaalust.) Ise trükitav-levitatav small-press ja üritused, kus oma loomingut promoma peab, hoiavad koomiksi-scene'i värskena. Kogu aeg tuleb värsket verd peale noorte näol, vanad olijad langevad enamus ära muudesse valdkondadsse ja koomiks jääb neil heal juhul kõrvaltegvuseks. Paljud vanad tegijad lõpetavad seetõttu, et pered ja rahateenimiskohustused tulevad peale. Suured raamatupoed suretavad jällegi väikepoode välja, kuna toovad nüüd ka müüki ka mitte nii väga mainstreamilikku kraami, mis väikeseid siiani elus oli hoidnud. Koomiksielu pidi tsentraliseeritud olema – Helsinki, Lahti... Neist keskusetest väljaspool polevat mitte kui midagi! (raske uskuda – ilmselt „mitte midagi" tähendab nagu Eesti koomiksi seisu mõnel helgemal hetkel...) Neid, kes puhtalt koomiksiga ära elavad, on vaid käputäis (viis inimest umbes?). Paljud teevad ajalehekoomikseid/karikatuure raha pärast ja unistavad albumite tegemisest. Jyrki jällegi tahaks ainult ajalehekoomiksit teha. Hetkel teeb ta paari lehte ja ajakirja koomikseid ning suht harva. Sellest ta eriti ei meelsasti ei räägi. Eriti ebaentusiastlikult ütleb ta, et üks koomiks on noorte skautide ajakirja.

Blaini loeng oli minu jaoks VÄGA huvitav, huvitavam, kui tema koomiksidki. Küsimused tulid publikumilt ja Balin sai nende raames ära rääkida vast kõik, mis hingel. Siinkohal võite tutvuda lisaga nr 1 ehk konspektiga loengust. Ma polnud ühtki tema raamatut varem lugenud, kuid nüüd sundis uudishimu ostma esimese Piraadi-sarja soomendatud osa, mis ta põhimõtteliselt kuulsuseks tegigi ja mis Prantsusmaal kõrge auhinnaga pärjati. Lugu on ladus, igav ei hakanud ja lehekülgede rütm klappis (või lausa kaloppis).

Õhtul toimus mingis baaris mingi oleng pikkade laudade taga. Lauale lendasid small press ja igast muu pahn, mitmed nohistasid nina ühes või teises raamatus ja rüüpasid ägedalt õlu peale. Tund-paar hiljem aga ei viitsinud keegi enam midagi lugeda. "Narratiivsuse" kohta tuli kommentaar, et kõik tegijad on nii noored! – Soomes on sellised alles koopiamasina taga oma esimesi trükiproove paljundamas ega pääse kuhugi albumisse löögile.

Ühel hetkel maandus meie lauaotsa lõbus külaline Jaapanist, kaasas lõbus soomlasest tõlk. Japs rääkis küll inglise keelt, kuid nii, et mitte keegi ei saanud aru, mida ta öelda tahtis. Ringirändavasse sketchbooki joonistas ta Väikese My (vist?) ja samal ajal naljatas Muumide üle. Umbes nii, et Muumitrolli-karakter on jõehobust inspireeritud, visualiseerides samal ajal seda ideed oma scetchbooki. Neist naljadest tundus aru saavat vaid ta ise ja ta ise ka naeris nende üle kõige valjemini. Hiljem lugesin, et tema igakuist mangat trükitakse pool miljonit eksemplari üle maailma. Eks ta ole. (Järgmisel õhtul teatas ta klubis mulle, et tuleb ka Tallinna külastama esmaspäeval mingi kambaga. Pole infot, kas plaan sai teoks.)

Muudest olulistematest seikadest õhtu jooksul: Sarjainfo toimetaja Vesa ja palus minult novembri jooksul oma ajakirja artiklit Eesti elavnenud koomiksi-scenest. Uh-oh?!

Siis hakkas mängima mingi lipsude ja ülikondadga eht-kaurismäki-rokk-soomebänd, mis oli lõbus esimesed kaks lugu ja siis hakkasid väsinud külalised laiali vajuma, kuna rääkimine oli muutunud mõttetuks isegi karjudes.

Ööbimine oli korraldatud Omenahotellis, mis oli iseteendindatav hotell – igast uksest pääses läbi koodiga ja staffi polnud kuskil. Mind oli ühte tuppa sokutatud hollandlase Marcel Ruijtersiga, kes on musta riietuv pikkade juuste, prillide ja nokamütsiga kõhn koomiksivanake. Vanust tema välimusest tuvastada tegelt ei saanud, kuid nagu selgus, tegi ta koomikseid vaat et juba enne mu sündi. Esmapilgul võis teda pidada läbipõlenud hevirokkariks koomiksi vormis. Kuid järgmisel päeval teda kaines olekus nähes ja temaga vesteldes, ilmnes, et tegu on väga hea inglise keele, väljapeetud ja selge eneseväljendusega hevirokkariga koomiksivormis. Tema olekus oli midagi vanakõutsilikku – selleks oli ka põhjust, kuna juba enne interneti jumalikku õnnistust inimkonnale (nagu ta ise väljendas) omas ta globaalset pen-friend võrgustikku koomiksimaailmas. Ameerika ühe huvitavaima koomiksikirjastuse Top Shelfi omanik on lausa sõbramahe poolest ühe ta raamatu välja andnud. Kuid Marcellile tundub, et see müüs vaid mõned eksemplarid ja seetõttu sõbra-teenust enam osutatud pole...

Mulle isiklikult ta stiil väga peale ei lähe, olen peamiselt näinud tema viimaste aastate töid Sloveenia Stripburger-antoloogiates. Seal on ta viljelenud ta teatud medieval-stiili perverssete munkade ja ladinakeelsete tekstijuppidega. See on suht stiilne, kuid varasemad mõjutused on tal puhtalt veidi räpakas undergroundis. Hotellitoas märkasin ühel hetkel paksu mappi mingi Dante tekstiga käsikirjaks vormistatult. (Demonstratiivselt laokile jäetud?) Hiljem Peterburgis rääkis ta, et on lõpetamas Dantel põhinevat üle sajaleheküljelist koomiksit, mis tegeleb kapitalismi kui ebaloomuliku eluvormi mõtestamisega. Eks ta ole.

LAUPÄEV

Sain mahti kohalikus koomiksipoes hotelli nurgataga ringi vaadata – valik oli väga hea, olemas oli kõik, mida ma vähegi teadsin ja see, mida ma ei teadnud, kuid hinnad olid keskmiselt 30-40% kallimad kui koos saatekuludega Amazonist ostes.

Glorias kohtusin Ivari ja Mariga, kes olid ka üritust kaema ja eelkõige Blainilt autogrammi küsima tulnud. Blain tuli lõuna paiku lavale ja andis intervjuu. Ta mainis ka mõningaid asju, mida eelmisel päeval olid rõhutanud, kuid tundus, et see läks kaduma muu jutu sisse. Üldiselt tundus ta end tundvalt end veidi ebamugavalt rambivalguses. Intervjuu lõppedes algas signeerimine ja Ivar-Mari võtsid endid sappa. Mina lippasin lähimasse supermarketisse ostma kehakinnitust. Tagasi saabudes oli signeerimine läbi ja Ivaril ilutses Prantusmaa Amazonist tellitud must-valges eksklusiivses kolmikköites ilmselt päeva uhkeim visand kuulusrikkast piraadi-tegelasest. Hängisime edasi müügilette uudistades. Mul raha sügeles taskus, kuid potensiaalseid ostuvõimalusi oli niivõrd palju, et ei suutunud õieti midagi välja valida. Ja wow-efekti ei tekkinud õieti millegagi. Siiski oleks võinud mõne asja ära osta, kui tagantjärele mõelda... Nii et parem osta, kui kahetseda. Seda põhimõtet rakendasin hiljem Peterburis. Kohtusime Gloria teisel korrusel ka Peterburi koomiksifestivali korraldajatega Dima ja Ninaga. Dima päris, kas kõik on viisaga korras. Alles paar päeva varem oli napilt saanud, jah. Muide, kogu ürituse jooksul inimestega rääkides selgus, et paljud on tegelikult ka Peterburgi suundumas. Esmakordne üritus suht eksootilises kohas, ikkagi.

Ootamatult saabus kõne Soljalt, et peaksin lavale minema Pitkämiehele intervjuud andma koomiksigaleriidest. (Pitkä Mies on Soomes koomikseid neti teel müüv belglane, väga hea valikuga. Olen talt tellinud raamatuid Eestisse, ta võttis paki ka "Narratiivisid" oma poodi müügile.) Õnneks siiski mitte üksi vaid mõnede teistega eri Euroopa maadest. Laval olime lõpuks viiekesi ja galeriidel peatus jutt väga põgusalt. Muuhulgas arutleti selle üle, kas kõik koomiksijoonistajad on geid ja kas kõik koomiksilugejad vaimsete puuetega. Viimast pakkus välja mu kõrval istunud belglane Oliver Schrauwen. Ta nägi välja kõige normaalsem inimene tervel üritusel, mõnes mõttes isegi out-of-place. Tema retrostiilis tehtud koomiks My Boy'd hiljem lugedes sain aru, et tegu on ühe kaasaja veidraima vaimsusega isendiga koomiksimaastikul. Mõnes mõttes on see raamat isegi geniaalne, igatahes ei mäleta, millal viimati koomiksit lugedes nõnda kõhistanud olen. Oliver paljundas, kraapis, photoshoppas, printis, skännis, kraapis ja photoshoppas pilte niikaua, kuni need nägid täpselt välja nagu möödunud sajandi alguse kadunud klassika. Loost niipalju, et see on aristokraatlikust isast ja tema pojast, "my boy", nagu isa uhkusega ütleb. Poeg näeb välja natuke nagu amööb ja elab isa põuetaskus. Mõnikord isa ka häbeneb oma poega. Loomaaia-episood on kõige pingelisem: isa arvab, et on poja krokodilli lõugade vahele igaveseks kaotanud, kuid poeg on hoopis väikeste neegrite aedikus, kus nood endale vabadusvõitluse korraldavad ja poja abiga põgenevad. Gloria teisel korrusle oli ka raamatu originaalide näitus. Seda tutikat raamatut ma muide Soomest veel ei ostnud, kuid see jäi mind painama. Üllatavalt oli üks eksemplar ka Peterburis müügil, kuid sellest lähemalt vastavas aruandes.

Suundusime pärast etteastet kolmekesi värske õhu kätte ehk siis Akademisesse Kirjakaupasse, kust igaüks sai midagi. Ütleme nii, et sealne kirjatarvete, koomiksite ja kunstiraamatute osakond on alati põhjus Helisngisse suunduda.

Õhtupoole oli Stripburgeri korraldatud Honey Talks näituse avamine. Saabusime 15 min peale ametlikku avamist ja kohal polnud ainsatki inimest. Tunni aja pärast olid aga kõik peamised tegelinskid kohale vajunud. Taaskohtusin üle mitme aasta Stripburgeri ühe toimetaja ja asutajaliikme Jakobiga, kellega tutvusime paar aastat tagasi Poolas Elinaga koomiksifestivalil käies (uh, sealtoimunust on aruanne siiani tegemata, põhjuseta...). Jakob on siiani väljamaal kohatud koomiksi-inimestest selline, keda võib ülepingutatult-üllalt väljendades lausa hingesugulaseks kutsuda. Poolast on väga head mälestused seoses Jakobiga. Näiteks kui me Poola hotellis kohtusime, ütles ta meile selgelt: „Tere!" Vaid hetk hiljem automaatselt vastuteretades, sain aru, et eesti keeles ja sloveenia inimeses ei tohiks midagi midagi ühist olla. Selgus, et Jakob kirgliku reisijana oli nädalaid veetnud ka Tartus emajõekallalstel üht tuba üürides ja linnapeal sketchides. Mingis mõttes on me mõttelaadid sarnased, kuigi huvid on suht erinevad, mind näiteks reisimine eriti ei huvita. Stripburgeri asutas ta paari sõbraga 90ndate alguse segastel aegadel. Sõbrad töötasid panganduses ja sponsoreerisid ettevõtet rahasüstiga. Stripburgeri koomiksikirjastus on tänaseks tooniandev kogu Euroopas, rääkimata Sloveenias tühjale kohale tekkinud aktiivsest koomiksikultuurist. Nüüd saavad nad raha juba riigilt küsida suht vabalt. Jakob töötab muidu mingi suure ülikooli meedia-arhivarina, kõneleb kogeledes ja on säästab auto, perekonna ja muude kulukate harrastuste arvelt raha reisimiseks. Isikuomadustelt on ta kohati järsk, kuid alati dzhentelmenlik. Selgus, et minu hotellikaaslane ja Jakob on vanad kirjasõbrad. Figures. Vanus on neil ka endam-vähem sama. Marcel oli näinud Jakobi koomiksit mingis Soome kogumikus ca viisteist aastat tagasi (!) ja olles tema lähenemisest vaimustunud, kirjutas talle. Tõelised Euroopa koomiksi mitte-staaristaatuses olevad filosoofilised vanakesed. Ja ega nad kunagi ei saagi staariks – kaks kõhna tüüpi, üks kogelev ning tagasihoidlik ja teine maailma iroonilise pilguga musta nokamütis alt seirav.

Ahjaa, too Honey Talkis näitus oli päris huvitav. Sloveenia mee-temaatilise rahvuspüha ainetel valminud koomiksid, nagu aru sain. Sel teemal oli ka trükis, hulk väikseid raamatuid koondatud karpi. Muide, Jakob oli vist ka üks vähestest, kes käis minu näitus spetsiaalselt vaatamas Labyrinthis. Meeldis, tundub.

Mari ja Ivar suundusid pärast näituseavamist laevale, mina ürituse ametlikku klubisse mingis keldris samal tänaval, kus hotell asus. Ürituse kõrgpunkt ehk siis terve klubisviibitud aeg oli jutuajamine Jakobiga, kes sarnaselt minule kõigi lõbusalt sotsialiseeruvate inimeste keskel end ebamugavalt tundis. Mis meelde jäi... Sloveenias pidavat samuti kõik koomiksijoonistajad unistama albumite tegemisest. Just nimelt, unistama. Rahalist motivatsiooni nagu pole, kuid kõrget kunsti nagu teha tahetakse (sry about the sarkasm, ma ise olen samasugune). Stripburger seetõttu albumeid välja ei annagi, kuna neid lihtsalt pole. Tuleb piirduda antoloogiatega lühilugudest. Jakob ise tegelevat hetkel kirjandust ja koomiksit miksiva teosega, mõnes mõttes reisipäevikuga, kus osa paiku-sündmusi on edasi antud koomiksilikult joonistatud kujul. Ta on reisimisest ja võõrastest paikadest niivõrd sisse võetud, et filme vaadates jälgib ainult taustasid, mitte tegelasi. Seepärast ta enam filme ei vaatagi...

Meie kõrvalt käis läbi Susanna Partio, Soome koomiksiseltsi üks asjutajajatest (ja mõnes mõttes ka festivali telgitagune korraldaja) ja Jyrki Heikkinen, Tammsaare koomiksikonkursi kolmanda koha omanik. Nagu Jyrkigagi, nii kohtusin Susannaga ka hilem Peterburis.

Peagi tuli peale mingi ühemehe-bänd – pikkade blondide juustega alla kahekümnendate noormees, kes keeras puldil tümaka-nuppe ja tinistas kidrat peale; see lagundas jällegi koomiksiseltskonna ruttu laiali ja kohale jäid vaid kohalikud lõbutsalt sotsialiseeruvad noorukid.



PÜHAPÄEV

Etteruttavalt võib öelda, et suht luhtaläinud päev, tegelikult oleks võinud juba hommikul jalga lasta. Tuiasin Glorias, tegin nõrga ürituse "Narratiive" müüa leti taga. Kuna ma ei suutnud seal üle 30 min paigal istuda ja möödajalutavaid somme vahtida, jätsin raamatud letile tekstiga, et kes soovib, pangu raha ja võtku raamat. Paari tunni pärast naastes oli lett veidi segi aetud, kuid keegi polnud ühtki raamatut isegi varastatud! Sain 24st raamatust kokku lahti kahest. Ühe vahetasin Rootsi koomiksikirjastajaga CBK paari tema antoloogia vastu ja teise kinkisin ära Peterburi festivali orgunnijatele.

Üritasin jala üles leida suht kaugel asuvat raamatukogu, kus pidi Stripburgeri tegelastega ja Marcelliga kohtumine toimuma. Eksisin linnas ära ja siis kui orinetiiri tagasi sain, oli üritus ilmselt juba lõppemas. Kolm päeva koomiksifestivalil ei mõju ilmselt kuigi hästi ajule ega selle navigatsiooniseadmetele.

Õnneks sain siiski ühel näitusel ära käidud – Helge Rumanni ja Gunnar Lundkvisti koostöös valminud projekt. See oli ilma süzheeta kulgev lugu kahe kunstniku põhikarakterist. Ja lisaks veel nipet-näpet installatsioonilaadset. Reumanni töid olin juba Berliinis näinud ca 5 aastat tagasi ja seal mõjusid need värskematena.

Teine asi, mis päeva päästis, oligi see, et vahetasin Rootis koomiksikirjastaja CBKiga albumeid - nemad mulle kaks antoloogiat ja mina vastu "Narratiivsuse". CBK üllatas oma hea tasemega. Nagu nad eessõnas kirjutavad, on nad kultuurikooslus, kes tegeleb muuhulgas koomiksite publitseerimisega. 'Koomiks kui kunst' on neile motoks. Albumeid vaadates tunduvad nad esmapilgul kunsti all puhalt head joonistust silmas pidama – kuid ka sisu osutus üllataval kombel tasemel olevaks. Hea vaheldus suht levinud clear-line'i või siis vastupidi räpast kolejoonistut viljelevale undergroundile. "Narratiivsus" näiteks tundub CBK'i üle-ääre-lendava-kriitselduse-albumi kõrval juskui tehnilise joonistamise õpikuna.

Lahkudes Gloriast viimast korda oma kompsudega, tund enne ametliku ürituse lõppu, kohtusin tagauksel värisevate kätega suitsu tegeva peasebija Ottoga, kes küll lühikesel head-aega soovimisel endiselt valitses oma põhilist töövahendit, valju sügavat häält, kuid enam mitte nii hästi oma miimikat.

Jõudsin liiga vara sadamasse ja istusin õndsas rahus üksinda ooteterminalis pool tundi.

FINISH!

------------------------------------------------













LISA: Pilte Soomest




PETERBURG

BoomFest 2007 28.09-31.09.2007

Ma ei hakka aega raiskama Peterburi-reisi ettevalmistuste kirjeldamisega. Ütlen ainult niipalju, et ma pole kunagi nii pidanud kahetsema, et vene keelt sõnagi ei mõika. Puutusin kokku meie kõrval elava muulaskonnaga, kes on umbkeelne või pole lihtsalt nõus eesti keeles kõnelema. Korduvalt soovisin asja sinnapaika jätta, kuna närvikulu ei tundunud asja ära tasuvat. Teine takistus oli see, et korraldajatel polnud sentigi raha meile anda ja pidime ise kõik rahataotlused ära korraldama siinpool piiri ja sealpool piiri majutuse hankima. Eesti Vabariik oli erakordselt vastutulelik Venamaa-suunalise kultuurivahetusprojekti rahastamisel ja igakülgsel toetamisel. Saime elamise Eesti Peterburi saatkonna ametlikus korteris ja rahataotlusi rahuldati nii Kulakst kui ka Kultuuriministeeriumist – ilmselt kordumatu juhus Eesti koomiksi ajaloos, mil liigne raha probleeme põhjustab. Rahade-jama pole lõppenud ka kuu aega pärast käiku ja praeguse asjade seisuga lõppeb ilmselt katastroofiga, mis jätab meid pea kogu eraldatud päevarahast ilma (üle 2000 krooni per nägu). Piletid makstakse vast siiski kinni. Sel jamal peatumiseks ei hakka ma samuti aega raiskama.

Peterburis olen käinud kaks korda varem, viimane kord ca kümne aasta eest, mil viibisime emaga seal nädal aega. Seega mõnes mõttes olin juba vana kala. Kuid kaugeltki mitte nii vana kala, kui Veiko Tammjärv, kes oli teine kutsutu. Nimelt oli Veiko nõukaajal Peterburi lähedal kaks aastat sõjaväes käinud. Vene keel oli tal veel praegugi hästi suus ja ma ei kujuta ette, kuidas ma Venemaal ilma tema keeleoskuseta oleks üldse hakkama saanud.

Kutsuti meid Sloveenia Stripburgeri soovitusel. Venelased otsisid lihtsalt kedagi Eestist ja Sloveeniast soovitati mind. Minult küsiti jällegi, kas kedagi võiks veel kutsuda – soovitasin Veikot. Pika-pika ettevalmistuperioodi järel (esialgu oli üritus paanitud hoopis suvesse, kuid lükati kolm kuud edasi viimasel hetkel), saabuski lõpuks uskumatuna tundunud minekuaeg.



NELJAPÄEV

Piir oli nii minnes kui tulles närvikulukas. Vene poole peal traditsiooniline bussist välja ajamine ja koertega bussi läbiotsimine pole kuigi lõbus, eriti, kui oled vaid süütu kultuurisaadik... Paistis, et ka teised kogenenumad reisijad, kõik peale minu venelased, olid samuti närvilised. Eesti poole peal seevastu küsiti ainult passe näha.

Piir oli ületatud bussiga ja kohe suur kontrast. Eesti Ida-linnad, kust läbi sõitsime, on luksuslikud kuurortid võrreldes sellega, mis järgnes pärast piiripunkti. Lagunenud hurtsikud ja teed. Kohati pidi bussijuht kiirust aeglustama kuni 30 Kmh ja ühe rattaga teepervel sõitma, et sõiduvahendit säästa. Mööda vilksatas uhkelt lilledega ehitud kauhrimonument, suunatud EV poole.

Polnud suutunud terve reisi magada ja jäin vist vahetult enne Peterburi sissesõitu minestuslaadsesse unne. Ärkasin totaalses nelja-viierealises ummikus. Ummik, nagu selgus, oli vaid mõni kvartal enne bussipeatust, kuid viibisime seal pea tund aega. Mõned targemad mehed võtsid kõnnitee sõiduks kasutusele ja kimasid jalakäijatest napilt mööda. Nood ei teinud märkamagi.

Bussijaamas, või õigemini peamiselt rongijaamaks olevas Baldisky Vakzalis tegin paar närvilist tiiru oma kohvriga ja märkasin siis kohe ka Veikot. Me bussid oli saabunud pea samaaegselt, kuna minu oma oli pool tundi hiljaks jäänud ja tema oma pool tundi varem jõudnud. Ootasime veel pooltunnikest ja siis saabusid juba Soomes kohatud Nina ja venelasest autojuht-ärikas-sponsor. Suundusime Eesti Saatkonda korteri võtmete järele. Venelastele küsimise peale võtmeid polnud antud. Kuna oli tipptund, siis sõitsime seda lühikest vahet ca 45 minutit. Autojuht rääkis kogu tee vene keeles, kuid niipalju kui aru sain, tundus koomiksi-temaatikast väga huvitatud olevat ja küsis mult paar päeva hiljem „Narratiividesse" lausa autogammi ühe loo juurde. Nina vanaema on eestlane ja seega kõneleb ta vähe ka eesti keelt. Ta üritas meie peal seda küll praktiseerida, kuid loobus tihti vene keele kasuks. Meid toimetati Eesti Saatkonda, kust saimegi võtmed korterisse ja ka linad. Keegi asjatädi hoiatas, et ilmselt tuleb korterisse samal nädalavahetusel ka kolm muusikut ja kõrge saadik Moskvast oma kahe turvamehega. Ja kui me poleks varakult aega kinni pannud, oleks meid välja jäetud lihtsalt. Lõbusa olekuga asjamees Tõnu luges veel sõnad peale, et sees suitsetada ega välisjalanõudes käia ei tohi, kõike muud võib. Etterutates võib öelda, et ootasime kõrgeid külalisi asjatult ja kõik viis magamistuba olid meie päralt terve aja. Tundus, et palju külalisi seal korteris tegelt ei käigi.

Korter asus ise suht kesklinna lähedal ja oli Tshaikovski tänava uhkeima välisfassaadiga majas. Asukoht oli meile väga sobiv, kuna kõik tähtsamad ürituspaigad (Anna Ahmatova muuseum ja ürituse „ametlik baar") asusid ca 20 minuti kõndimise kaugusel. Korter ise oli väga priima – viis väikest magamistuba telekatega, korraliku varustusega kööginurk ja kaks dushiruumi. Maja sisehoovid oli ilmselt linnale tüüpilised, kergelt räämas ja alati hämarad. Ühestki sellise sisehoovi aknast pole võimalik tuvastada ilma – alati tundub sombune, kuid tändavale jõudes võib üllatusega avastada, et päike paistab... (tean seda ka eelmisest Peterburi-külastusest). Ja päike paistis ürituse ajal jõudsasti - tõeline vananaistesuvi oli kätte jõudnud. Mina higistasin oma dzemprite ja jopedega korralikult. Ainuke, millega olin riietuse osas pihta saanud, olid päikeseprillid, mis olin millegipärast kaasa haaranud. Vaatasin alul, et tänavapildis oli väga vähe päikeseprille ja hetkeks olin paranoiline, et võibolla on isegi ohtlik neid ette panna – äkki röövitakse siis kohe mu fotokas ära või hoopis arvatakse, et olen ise röövel. Lõpuks kasutasin prille siiski.

Esimesel päeval midagi ei toimunudki, külalised saabusid ja majutusid. Meie seadsime ka end sisse, peaaegu õhtuni. Õhtul oli Achtung Baby -nimelises baari oleng planeeritud. Suundusime kaardil kõige otsemat teed taga ajades sinnapoole ja imetlesime linna. Torkas silma palju mundrites hängivaid mehi, erinevates mundrites kusjuures. Tundus, et igal pargil, asutusel või tänavajupil on lausa oma vormiriietus.

Olengul polnud esimesel päeval just palju inimesi, Kristiina Kolehmainen ja Marcel Ruijuters olid tuttavatest kohal. Marcel maabus mingi hetkel mu kõrval ja hakkas ilmselt igavusest oma Dante-teosest ja muudest tegemistest rääkima. Aga olime suht kurnatud reisist ja suundusime varsti oma „hotelli" tagasi.



REEDE

Hommiku ja lõuna jooksul külastasime pea kõiki näitusepaiaku. Tundus, et korraldajad olid päris korralikud paigad välja kaubelnud endile, kõik kesklinnas ja suht prestiižsed. Ka reklaamile oli ilmselt palju raha pandu, palaktid hakkasid päris paljudes kohtades üle linna silma. Korraldajatetiim oli aga Soomega võrreldes vaid käputäis inimesi.

Aga näitused... Prantuses koomiksi näitus oli suure üldistusega tehtud, sekka oli lajatatud kogu Euroopa koomiksi ajalugu. Šveitsi koomiksi näitus oli huvitav ja hästi teostatud. Koomiksinäited olid sõnatud, kuid paraku olid kõik kirjeldavad tekstid vene keeles. Manganäitus oli klassikust Ozamu Tezukust. Kui ajalugu just huvi ei paku, siis väga atraktiivne väljapanek polnud. Muumitrollide näitusel me ei käinud, kuna mina olin seda juba paari aasta eest Soomes näinud ja Veikot ei huvitanud. Õhtupoole külastasime veel Moskva koomiksifestivali tööde näitust Prantsuse Saatkonna raamatukogus. Sealsamas oli ka kenake kollektsioon Prantsuse koomiksialbumeid, kuid ei midagi jalustlöövat. Üks närviline tädi küsis, et mida ma siin pildistan. Soostus rääkima ainult prantususe või vene keelt ja Veiko rääkis temaga midagi. Lõpuks leppis, et võime pildistada küll, kuid mitte väga palju... Aga ma enam ei pildistanud üldse, kuna olin terve näituse juba jõudnud jäädvustada.

Reedel kell 14 pidi ürituse ametlik avamine toimuma. Suundusime siis Anna Ahmatova muuseumi poole. Selle sissepääs oli tellingute vahele pea ära kadunud, kuid tänu suurele ürituse plakatile siiski leitav. Suur sisehoov ja seal oli välja laotatud autorikoomiksi näitus. Sisu ja välimuse poolest väga huvitav väljapanek jällegi, veekindlatel suurtele tahvlitele trükitult. Palju tundmatuid tegijaid minu jaoks.

Ettekannete moodi asjad toimusid muuseumist eraldiseisvas infoleti moodi abiruumis. Kuigi palju ruumi seal polnud – 4-5 rida toolidega, maksimumtäituvusega ca 20-30 inimest. Kristiina Kolehmainen Rootsist alustas enda juhitava koomiksiraamatukogu Serieteket tutuvustamist ja Knut Larsson jätkas lühidalt sealsest (autori)koomiksi ajaloost. Põhimõtteliselt on Rootisis olnud üks vahetevahel ilmunud antoloogia, mille najal on üles kasvanud kõik praegused tegijad. Knut kirjeldas koomiksikunstniku arengut protsessina, kus antoloogiates töötatakse end üles ja siis hakatakse raamatuformaadis asja tegema. Ta nimetas lühilugusid snäkkideks, millest ei saa kõhtu täis ja albumeid korralikuks lõunasöögiks.

Korralduse juures oli natuke läbimõtlemata kontseptioon, et iga külaline peaks rääkima emakeeles ja tõlge on vene keelde. Seega mõned külalised, kes polnud vene keele kultuuriruumist (või siis kes sealt olid ja kellele on 12 aastat püütud keelt tulutult selgeks teha...), ei saanud mõhkugi aru. Tulemus oli tegelt kaootiline, kuna mõnedele olid tõlgid olemas ja mõnedele mitte. Ja mõned otsustasid siiski inglise keele kasuks. Aga täpselt ei teagi, kuna käisime neid kuulamas suht vähe. Reedel lahkusime juba pärast Rootsi ettekannet. Hoopealt seati üles ajakava kohtumistega – iga maa pidi midagi tegema. Mida täpsemalt, oli nende enda otsustada. Teoreetiliselt võis nii rääkida, kui ka workshopi teha. Viimaseks puudusid aga koht ja kindel publikum, nii et seda võimalust vist keegi ei kasutanudki, kuigi ka meie seda plaanisime.

Suundusime Nevski Prospektile patseerima. Jäätisele (oli ju palav) ja mõnedele poodidele (kust suurt midagi ei ostnud) kuluski ülejäänud pärastlõuna. Raamatupoed, mis kunagi olid kunstilettide poolest Eestist ees olnud, enam niiväga ei üllatanud. Apollo vastav lett on keskeltläbi huvitavamgi. Võõrkeelsed kunstiraamatud olid küll olemas, kuid midagi erilist meelde ei jäänud. Fotoraamatud tundusid hea valikuga, kuid see on võhiku arvamus. Ja akademilise joonistamise kohta leidsin ka ühest väiksemast poest suht mahuka sektsiooni, mahult peaaegu võrdne kokandusega, mis just selle kõrval paiknes.

Õhtul toimus jällegi oleng Achtung Baby's, kus seekord oli palju noori möllamas. Koomiksitegelased kogunesid ühe laua taha ja ladusid oma teosed letti. Paar tundi möödusid lugedes ja sirivdes. Selle aja sees ilmus kuskilt keegi eesti-fänn, kes ostis kaasasolnud „Narratiivid" jutuga, et eesti koomiks on üle prahi (näiteks kõik muud laualolnud teosed) ja ta olevat ka eesti muusika fänn. Mulle tundus ta joomane või siis koguni narkouimane ja arvasin, et paneb lihtsalt segast. Kuid järgmisel päeval meie ettekande ajal oli ta jälle paltsis ja konspekteerides hoolega küsides ka ainukese lisaküsimuse („Tagurpidi" ilmumisaasta kohta). Selgus ka, et ta on ürituse peakorraldaja Dima hea sõber.

Ühel hetkel sadas me juurde mustade ragga-patsidega tõmmu mees, kes soovis näha me lugusid "Narratiivides". Lugenud need kohapeal läbi, tutuvustas end kui Moskva koomiksifestivali korraldajat ja pakkus, et me võiks ka sellest järgmine või tõenäolisemalt ülejärgmine kord osa võtta. Miks mitte, vahetasime kontakte.

Ööpoole läks baaris asi möllumaks, muusikavalik oli täielik soust kõigi aegade parimatest hittidest kõikides muusikazhanrites ja rahvas oli iga loo peale kaasa laulamas-tantsima. Ainult koomiksifriigid seisid veidi kohmetunult oma laua ümbruses õlut rüübates, mõnikord tantsivaid vene neide pildistades ja üks koguni sketchides.

Vene noored tundusid olevat suhtlemisaltid. Ma oma pika fotokatoruga äratasin vist ka üleliia tähelepanu. Kaks tüdrukut tulid fotoka kohta pärima, üks oli eesti-sõbra girfriend vist, ja soovis teada, mida ma pildistan. Teine, mitte enam nii kaine, soovis endast pilti saada... Tegin ja kustutasin ära. Ühel vene poisil oli ka Canoni fotokas, veidi vanem mark ja tahtis mu pilte näha. Keegi ei ehmatanud ära või ei teinud isegi teist nägu, kui ma ütlesin, et Eestist olen. Minu eelarvamus, et kõik venelased on tehtud Eesti natsifoobideks, lahtus lõplikult.

Pärast tagasiteel öömajja küsis Veiko, et kuidas ma seal end tunnen, kui ei tarbi üldse alkoholi. Nimelt polnud ma ainsatki õlut ostnud. Ütlesin, et eks mul on niisama vaadata ka lõbus... Tegelt eriti vist polnud. Mõtlesin hiljem ka sellele ja jõudsin järeldusele, et mul on ilmselt pigem alateadlik hirm kaotada kontroll oma jalgade pidavuse, mõistuse kainuse ja seejärel rahakoti sisu üle (joogi hinnad olid loomulikult meeletult kallid, uksel võeti mult isegi veepudel ära, et ma janu korral ostaks vähemalt nende 50-kroonist teed). Lõptulemuseks saaks siis ju rohkem raha koomiksitele kulutada!


LAUPÄEV

Tolknesin lõunapaiku muuseumis osalt soome Jyrki ettekande ajal ja ka kanadalaste jutu ajal, samal ajal kui Veiko turgu külastama läks. Jyrki oli poeetiline ja heietav, keskealised kohalikud tädid ja onud kuulasid põnevusega, kuid minu jaoks midagi uut polnud. Kanada ettekanne tundus huvitav, kuid prantsuse keelega pole mul samuti just kõige soojemad suhted. Nende ettekanne oli „päris" muuseumi ruumis, mis oli ka koomiksiüritusele eraldatud. Piletiga piirkonda meid siiski ei lastud. Ausalt öeldes oleksin ka meelsamini turul ära käinud...

Plaanisime enda ettekande asemel teha workshopi sõnatust koomiksist. Mingeid lubatud laudadega-pliiatsitega ruumi meile ei eraldatud, seega juhtus hoopis nii, et kui meie aeg tiksuma hakkas, näitasin eesti koomiksiajaloo slaide ja rääkisin lühidalt juurde. Veiko ei öelnud sõnagi. Nina istus meie vahel ja tõlkis publikule, kes oli peamiselt nooremapoolne ja keda kogunes terve väike ruumitäis (ca 20 inimest). Kogu show kestis maksimaalselt pool tundi, kuigi ajaplaanis oli ette nähtud 1,5 tundi. Näitasin ka „Narratiivisid" käest ja pärast välja minnest oli vabaõhu müügiletist kõik seal olnud 5 raamatut kadunud. Päev varem oli keegi helistanud ja küsinud veel Eesti etteaste algusaega. Kuulajad tundusid olevat tähelepanelikud ja kui Nina midagi inglise keeles täpsustas, hakkas mõni kohe saalis kaaslaselt aru pärima, kuna ei saanud aru. Eestiga seonduv on Peterburi noorte seas ilmselt mingi lääneliku ja cooli imagoga, hoolimata propagandamasina pingutustest? Või vastupidi, propagandamasina pingutus on vilja kandnud, pannes meid venelasi kartma?

Vabaõhuletti ladusid kõik külalised oma kaasatoodud teosed ja vene müügipoiss müütas neid. Konkureerival letil müüdi mangasid. Väljas oli ka mingi vene kunstkujude letike ja sponsorite tehnikat tutvustav letike: mingid printerid ja Wacom oma digilaudadega. Nädalavahetusel oli ka üks lisalett: üllatavat hea valikuga kunstkoomiks (või koomiksikunst) Euroopast ja Ameerikast ja kus sain ka enamusest oma kaasasolnud rubladest lõpuks lahti. Müüjaks oli noormees, kellest räägin lähemalt hiljem seoses koomiksigaleriiga.

Pärast etteastet suundusime jällegi „koju", konsulaadi korterisse. Kui seal midagi sõime, siis tarisime oma toidu kõige suuremasse magamistuppa, kus olid kaks tugitooli ja lauake ning lambike nende vahel. Seal sõime, sirutasime jalgu ja vahetasime lühikeste lausete kaupa mõtteid. Oli küllaltki õdus.

Vahepalaks. Väljas sõime ka mõned korrad. Mina toidule palju raha muidugi ei raatsinud kulutada. Väikepoes meie öömaja vastas olid kõik aeguvad tooted eelmise või üleeelmise, harval juhul sama päeva realiseerimiskuupäevaga. Kaks meeldejäävat paika: üks Anna Ahmatova muuseumi vastastänavapoolel, lennunduse temaatiline (ühte seinaorva oli koguni maalitud lennukikabiin) odav söögikoht ja „kunstnike kohvik" Nevski Prospeki lähedal, kus ükski kunstnik küll süüa ei jaksaks sealsete hindade tõttu. Ostsin sealt menüü kõige odavam asja – shokolaaditahvli. Selle alustassil toodud avatud 50 grammise maitselt alla keskpärase shokolaaditahvli hinda ma ei mäleta, kuna ilmselt mu aju kaitseb end traumade eest. Kunsti oli seal kohvikus nõndapalju, et ühes seinas olid impressionistide koopiad ja vastasseinas suured kollazhid teepakkide esikülgedest.

Õhtuks oli planeeritud paadisõit kanalil. Kohtumispaik siiru-viirulise kiriku ees, sillal. Jõudsime liiga vara ehk siis punktuaalselt. Peale meie oli külalistest kohal veel Marcel. Rääkisime festivalidest. Ta tunnistas, et veedab pigem kodulinnas filmifestvalil kui külastab samaaegset Euroopa suurimat koomiksifestivali Prantsusmaal, Angouleme'i. On seal olnud paar-kolm korda, kuid keel on saanud tõsiseks takistuseks. Teine probleem on jällegi ürituspaikade laialiloobitus mööda linna. Need kaks kombineerituna teevad mugavalt olemise võimatuks, kuigi käib ka spetsiaalne buss ürituste trajektooril.

Paadisõit oli kindlasti seekordse Peterburiskäigu üks meeleolukamaid osi. Alul mööda hämarduvat väikekanalit ja siis kottpimeduses tehnokraatlik kaubasadamapiirkond ja siis avar Neeva oma uhkete sildade ja edeva kaldavalgustusega. Kogu koomiksiseltskond oli jalul, lärmas, jõi ja osutas eri vaatamisvääsustele. Paadis „romantitseki paadisõitu mööda öist Neevat" nautima tulnud paarikesed olid silmnähtavalt nördinud ja põrnitses meid varjamatu pahameelega. Kuid kedagi vist ei huvitanud. Ja pealegi välistas ninahäälega mögafoni vaatamisväärtusi teadustav tädike igasuguse romantika juba eos.

Kui paadisõit lõppes, oli emotsionaalne küllastatus ja arvasin, et kogu üritus on sellega kenasti lõpetatud ja puha. Mingi afterparty pidi samuti tulema, kuid sinna baari ma küll poleks viitsinud enam minna. Mingi hetk lõime põhiseltskonnast lahku ja käisime Achtung Baby's vetsus. Kohapeal oli peale meie vaid Nina ja koomikste müügilti taga olnud tüüp. Selgus, et pidu pidi toimuma hoopis mingis koomiksimuuseumis... Tundsin, kuidas kuskil mu sees käivitus backup power. Seda läks vaja, kuna kõmpisime muuseumi (küll läbi hilisõhtuse kenasti valgustatud kesklinna) vaat et tunni. Kella 12 paiku jõudsime pärale. Esmamulje oli, et kas see tuba ongi siis too muuseum?! Teine mulje oli see, et see tuba on paganama hea muuseum! Nimelt oli seintel väljas Stefan van Dintheri tööd, kes on üks kahest antoloogia Eiland autoritest ja eestvedajatest. Tegu on siinkirjutaja hinnangul tunnustamata geeniusega koomiksimaailmas, kui mitte arvestada Ameerika juhtiva „tõsise" koomiksisajakirja The Comics Journal ütlust, et Eiland on parim koomiksiantoloogia tänase asjade seisuga ja kõik koomiksist vähegi huvitatud inimesed peaks seda lugema või pimeduses edasi kükitama... Ühesõnaga on too autor minu jaoks üks väheseid nimesid, kes on teinud midagi, mis minul kui paadunud koomiksitarbijal veel suu ammuli ajab ja lootust annab, et koomiksist kui meediumist üldse veel kunagi asja saab. Seega, aru saades, et olen sattunud oma pea ainsa allesjäänud jäägitu ja kriitikavaba koomiksiidoli tööde väljapanekule, hajus mälestus tuledesäras Nevast paari sekundiga kuhugi kaugele uttu. Koomiksimuuseum oli üleni valge, isegi nurgas mängiv raadio oli valgeks värvitud. Kõik selle nimel, et et eksponeeritud töid visuaalselt mitte häirida. Esmapilgul märkamatuks jäänud kardinatega eraldatud kõrvalruumides oli ühes seinale projetseeritud Stefani interaktiivsed animatsioon-mängud, milledest ma küll kunagi palju arvanud pole, kuid üks uutest mängudest osutust päris lõbustavaks. Soovitan tutvuda: http://www.allow-to-infuse.com/ Teises kõrvaltoas oli jälle midagi paadnud koomiksomaanile või siis marginaalse kunstimaitsega friigile. Frederic Coche tööd on kõige ebakoomiksilikumad asjad, mida ma koomiksis näinud olen. Ma ei fänni ta stiili ega sisu (kui viimast üldse on), kuid nende lugemine ajab juhme positiivses mõttes kokku küll. Soomes nägin albumina müügil sedasama värsket lugu, tema esimest koomiksit. Siis ei viitsinud ma sellesse süveneda, kuna esmapilgul oli asi ikkagi liialt võõristav ja „logisev". Stiililt umbes nagu Pärn 30 a hiljem, vasaku käe ja kõva pohmelliga. Peterburgis oli nüüd siis aega rohkem süüvida. Ilmnes, et loos on siiski olemas süzheeline kulgemine ja visuaalne esteetika. Meelde jäid mingid õõvastavad loomad, mingid kummastavad inimesed, mingi verine lahing, mingi puänt. Üks galerii omanikest, see, kes müütas ka Ahmatova muuseumi vabaõhuletil hea maitsega kunstkoomikseid, rääkis, et tehnikaks on vaselõige. Galerii omanikuks ongi tema ja ta girfriend, kokku kergelt kohmetu ja tagasihoidlik paarike. Veiko arvas pärast, et eks nad veidi „udud" on. Ma nimetaks neid pigem pöörasteks koomiksikunstifundamntalistideks. Just sellise ettevõtmise hulluse pärast keskkonnas, kus koomiksist palju ei teata, rääkimata SELLISEST koomiksit. (Kui keegi teeks sarnase asja Tallinna vanalinnas, oleks effekt sama...) Galerii avasid nad alles suvel, üleval on esimene näitus. Asja juures tundusid nad olevat kogu hinge ja ihuga. Piltlikult öeldes: ma ei imestaks, kui nad oleks tolle ettevõtmise nimel korteri maha müünud ja nüüd ise galeriinurgas magamiskotis magaks. Poiss oli veidi pikatoimeline ukrainlane kes oma Ukraina passi tõttu ei saavat Venemalt lahkuda. Sain aru, et ta pooleldi illegaal. Tüdruk kõhistas iga asja peale naerda ja eriti selle peale, kui ütlesin, et tean eksponeeritavat kunstnikku ja oman ta raamauid. Selgus, et neil endil Stefani raamatuid üldse polegi ja ootavad juba mitu kuud kirjastajalt tellimuse täitmist. Tüdruk olevat ka Soomes festivalil käinud. Galerii seina ääres olev koomiksiriiul-müügiväljapanek näitas, et nende koomiksimaitse on väga teadlik (kunst)koomiksimaailmas toimuvast. Nende müügiletist Ahmatova muuseumis sain muuhulgas tolle My Boy -raamatu, mida kirjeldasin Soome-reisi juures.

Uimane sotsialiseerumine, mis galeriis toimus, oli minu jaoks tegelt juba küll küllale. Jyrki, kes defineerib ennast poeet-koomiksijoonistajana, küsis mult poeetilise küsimuse, et kas koomiks on minu purpose. Kehitasin õlgu. Talle näis meeldivat, et teen eri stiile. Vahtesin temaga „Narratiivid" ta mõningate raamatute vastu. Nende sisu poolest pole ime, et Tammsaare-konkursist osa võttis – kuidagi ängisavalt rõhutud „kraavikaevajalikud" on need. Ta on kuskilt kesk-Soomest, ilmselt kliima on seal ka üpris raskepärane.

Kanadast tulnud lõbusa paksukese Jimmi Beaulieu'ga, kes oma passi ära kaotas kuskil rongijaamas ja kes pidi seepärast paar päeva Moskvas veetma uut passi taotledes ja kes lõpuks naases koju kahe passiga, kuna keegi oli ta passi siiski üles leidnud, oleks tahtnud rohkem suhelda. Tegelt ei suhelnud ma temaga üldse, kuna ta oli oma seikluste tõttu kohapeal vaid ühe päeva. Ta kirjeldas oma ekspromt-reisi Moskvasse värvikalt. Seik: arvasin, et ta ei saa enam kunagi Venemaalt lahkuda ja pean oma kihlatul paluma Venemaale tulla, et me abielluda saaks. Samas tahab ta kindlasti turistina tagasi tulla, kuna mõlemad nähtud linnad meeldisid talle pööraselt. Soome ja mitmete Euroopa diipide antoloogiate kohta õhkas ta, et neil küll midagi sellist välja ei anta ja näeb nii kunstipärast lähenemist koomiksile suht esimest korda. Võibolla seetõttu oligi ta kogu seltskonnast kõige kompleksivabam ja oma loomingus keskendunud peamiselt poolpaljaste neidude joonistamisele. Näiteks ühe tema koomiksiabumi süzhee: neiu tõuseb üles ja tegeleb aluspükste väel hommikuste toimetustega – kõik.

Belglane Cederic Manche rääkis terve ürituse jooksul vist kõigile külalistele ükshaaval kõrva sama juttu: meil on väike kunstnike rühmitus, kirjastame ise oma asju, kui soovid liituda meiega, saada töid sel-ja-sel aadressil, me ei saa küll midagi lubada, kuid mine tea... Minule oli ta seda lugu ette lugenud juba õhtu varem. Tema kirjastatud raamatute seast jäid meelde üpris mitmed sellega, et midagi ei saanud aru – esiteks olid need prantsuse keeles ja teiseks tundus sisu ka niivõrd ebalineaarne, et paljalt piltidest midagi välja ei lugenud. Mine tea, võibolla peakski saatma talle midagi, kui muidugi leian üles paberilipaka, kuhu ta oma aadressi kirjutas. Belgia tundub olevat mingi eriti viljakas maapind uutele tuultele koomiksis....

Susanna Partio, kellega olin Soomes klubiõhtul juba rääkinud pisut, soovitas mu koomiksiõpetaja-tööst kuuldes kontakteeruda mõnede Soome koomiksiõpetajatega, et pedagoogilisi probleeme arutada. Näiteks Matti Hagelberg või Jenni Ropega.

Ainuke koomiksijoonistajast külaline, kellega ma vist sõnagi ei rääkinud, ega kordagi teretanud, oli saksa kunstimutter Ulli Lust. Ta viibis me seltskonnas ainult seal galeriis. Kuid hea oligi, kuna ma natuke kardan teda tema koomiksite pärast...

Dima tõi poole olengu pealt näha proovitrüki festivali kataloogist ja päris lõpupoole saabus juba sooja trükiga. Kataloogis oli igal leheküljel ühe näitusel osaleja enesetutvustus mõne leheküljenäitega.

Tagasiteeks öömajja valisime Neeva kalda. Seega läbisime jala pea täpselt sama marsruudi, mille olime kuus tundi varem paadiga läbinud. Öised sillad (selleks ajaks üles tõstetud kaubalaevade jaoks) ja majade-kirikute dekoratiivne valgustus oli ka kaldalt meeleolukas.

PÜHAPÄEV

Võtsime hommikusöögiks ligidalasuvast pannkoogiputkast pannkoogi maasikamoosiga. Kohapeal tehti need valmis, oli väga maitsev ja ports oli piisavalt suur kõhutäiteks vaat et kogu päevaks. Pakkisime oma kodinad, jätsime oma korteriga hüvasti ja siis jätsime ka Ahmatova muuseumis korraldajatega hüvasti ja suundusime metrooga oma Vakzali. "Narratiivide" eest raha oli saamata, kuna müüja-poiss alles magas kell 12 ja lubas telefonis alles tunni pärast saabuda. Kuigi Dima veenis, et taksoga jõuaksime ka siis vabalt bussile, otsustasime siiski varakult metrooga minna. Ei Soome ega Vene koomiksiürituse puhul tegelenud keegi baltikumi-külaliste tagasi transportimisega jaama, kuigi kohaletoomine oli eeskujulik. Virisemiseks pole aga põhjust, kuna metroosõit oli omamoodi eksootiline kogemus (kuigi varem kogetud). Ilmselt 50ndendatel sisseloetud teadustaja hääl oli niivõrd ikooniline ja kosmosesajandilik-retrolik, et oli mulle meelde jäänud juba eelmisest Peterburi-visiidist. Bussijaamas molutasime pool tundi ja siis tuligi Veiko buss. Minu buss pidi saabuma hiljem, kuid ma polnud ajas täpselt kindel. Suht jama oli oodata umbes poolteist tundi, teadmata, kas buss on äkki juba ära läinud. Piletil oleval ajal ta igatahes ei saabunudki. Konutasin peatuse kõrval puude all peesitava kodutute koerte karjaga ja tahtsin kodus olla.

KONETZ

----------------------------------------------













LISA: Palju pilte Peterburist






LISA 1: KONSPEKT

Christope Blain'i loengu konspekt toimetamata kujul.
14. sept. 2007 @ Helsingi Kõrgem Kunstikool.

Blain joonistab

Oli alul lasteraamatute illustraator, koomiks ei huvitanud. Kohtus juhuslikult kaasmaalaste David B ja Lewis Tondheimiga, kelle tööd mõjutasid koomikseid tegema. Tema esimese koomiksi stsenaariumi kirjutas valmis David B. Umbes 3 aastat üritas kirjastust sellele leida. "Revolution" nimeks. Töötas laeval varem aastaid ja reisis seetõttu palju. Tema enda esimene koomiksi-lugu oli pooleldi autobiograafia sellest ajast.
Meeldib jutustada pikki lugusid, ei oska peatuda. Meeldib luua palju-palju karaktereid, neid elama panna. Koostada stseen/lugu päriselus toimunu põhjal on asi, mis elus kõige rohkem meeldib!
K: Kuhu sa lähed (loomingus), kas tead?
V: Mitte eriti.
Alul oli talle põhiline pilt. Nüüd on lugu põhiline. Loo jutustamine on keskustelu enda alateadvusega. Sa ei saa seda hallata, kuid saad sellega koostööd teha. Loorääkimine on instiktiivne protsess - selleks ei pea olema eriti intelligentne. Peab olema aint piisavalt tark, et näha, et see, mida sa jutustad, on huvitav. Peab olema ka ise huvitatud loost, mida jutustad. Ideed/lood tulevad ka tagasi - kirjutab sketchbooki näiteks midagi üles ja mõne aasta pärast avastab, et ta on jälle samale ideele sattunud.
Storyboardi teeb enne teostamist valmis, mingi tekst ka peale. Siis lõigub ja kleebib. Annab lõpliku storyboardi sõpradele lugeda - kas on huvitav ja naljakas? Kuulab nõuandeid. Hea idee on alati improvisatsioon, liiga palju ei tohi sellele mõelda. IMPROVISATSIOON! Ei saa luua nutikat lugu sellel liiga palju mõeldes - hea lugu on kui võlutrikk. Vaata mu kätt! - ja samal ajala teise käega trikk ära teha. Inimesed peavad karakteritest huvitatud olema - kõige olulisem asi loos! Detailid võivad "imeda". Näiteks geniaalsetena tunduvate lookäikudega filmid - Usual Suspects, Sopranos... kõik need on improviseeritud ja paljude stsenaristide poolt tiimis valmis kirjutatud. Hichcock samuti improviseeris. Haarav lugu koosneb huvitavate stseenide summast, kokkuvõttes võib stoori nonsens olla. Hea koomiksi loomiseks peab avastama ENDA loo(d). Loojutustamine on talle palju huvitavam kui joonistamine. Kui lugu pole hea, on ka ükskõik kui hea joonistus mõttetu.
Töötab kronoloogiliselt, 46st lehest on storyboardina alul olemas ca 30. Laseb seista stooril ja loeb mõne aja pärast üle.
Värvija elab Jaapanis. Üldiselt rahul temaga, kuid tahab alati endale viimast sõna. Eelistab must-valget - kiirem ja intelligentsem, mustvalge rohkem on ka rohkme "päris" lugemise moodi. Prantsuse kirjastajad tahavad jällegi värvilist. Tema kirjastaja on lahke, lubab ka m/v versiooni välja anda mõni aeg pärast värvilist.
46 lk pole talle piisav. Mõnikord surub seetõttu lugu liialt kokku. Töötab palju loo rütmi ja thumbnailidega [mini-kavanditega]. 1 lehekülg paljude piltidega ära teha on väga-väga keeruline. Paarislehekülje lõppu püüab alati rohkem pingelise teha. Järgmisel paarisleheküljel peaks pinge veelgi kasvama järgu võrra jne. Vasak lk on vähem pingeline kui parem. Rütmi luues mõtleb muusikale - tam-tam-tam-TAM. Meeldib kuulata muusikat ka töötades. Laulud inspireerivad, mõnes mõttes sarnased koomiksile, kus lühidalt peab võimalikult palju ütlema.
Kui loo atmosfäär muutub, muutub tal ka joonistusstiil mõneti. Meeldib kasutada visuaalset inspiratsiooni, laual alati palju raamatuid. Tema stiil tuleneb tema oskuste piiratusest.

Aplaus.

- - - - - - - - - - -


VIDEO PETERBURIST

Nina, meie vastuvõtja tehtud Videoklipp Anna Ahmatova muuseumi õuel, ilmselt pühapäeval, kui me juba lahkunud olime.

Koomiksisaak mõlemalt festivalilt kokku

autorid: Marcel ja Jakob

0,5 euri tk, tõlkeid Euroopa peavoolu paremikust

Peterburi-ürituse kataloog

ostsin, kuna graafiliselt on väga kreisi

Järjekordne huvitav Ameerika antoloogia, valisin graafiliselt ilusaima

Üks väheseid venelaste antoloogiaid

Väga ilus & armas lugu, autor tõi hiljuti koju Eisneri preemia

alega saadud... pealegi Top Shelfi väljalase

Jyrkki Heikkinen, Soome Tammsaare

Seth on üks paremaid üleookeani loojutustajaid - on tunne, nagu oleks lugenud raamatut

tundub tore, pole jõudnud lugeda

Hull geenius või geniaalne hull?

graafiliselt kõige kenam ostetud asi, Belgia antoloogia.

Rootsi kunst-antoloogia


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

I should digg your article so more folks are able to see it, really useful, I had a tough time finding the results searching on the web, thanks.

- Thomas