Guerilla Gardening
http://www.ekspress.ee/2008/07/24/eesti-uudised/3621-lasnamael-tegutses-oosel-salaparane-aednik
Viimastel aastatel on siin seal meedias ilmunud pealkirju stiilis: "Geriljaaiandus jõudis LAsse", "Geriljaaiandus jõudis Torontosse" jne. Nüüd on siis gerilja-aiandus ka Tallinnasse jõudnud. Tore, olgugi et antud aktsiooni juures napib tõelisele geriljaaednikule omast tagasihoidlikku ühiskonnateenimist (või -õõnestamist, oleneb kuidas vaadata), meie oma kodukootud "salapärane aednik" pole sugugi salapärane, on hoopis tuntud ajakirjanik, kes esimese asjana avaldab enda aktsioonist ajalehes artikli. Seega, tundub olevat rohkem ühekordne fun, kui tõsine tegevus. Aga toimumise fakt iseenesest on positiivne ja annab põhjust natuke nähtuse taustast rääkida.
Guerilla Gardening on suurlinnades üsna populaarne pro-aktivismi võte. Üldjoontes tähendab see taimede loata istutamist avalikule või kasutamata territooriumile - olgu selleks siis sõidutee eraldusribad, avalikud pargid, majakatused või postkastid. Seda, et ka potipõllundus ja kiviktaimla võib kätkeda endas radikaalset poliitilist sõnumit, hakati teadvustama 80te alguses ja tõenäoliselt NYs, sellest ajast pärineb ka termin Guerilla Gardening (terminit kasutati algul küll üsna erinevate asjade tähistamiseks, näiteks väikeaiapidamise kohta üldse), esimestena hakkasid teadvustatult poliitilise illegaalse taimeistutamisega tegelema anarhistlikud ja keskkonnakaitse-organisatsioonid.
Alates 90te teisest poolest on korraldatud massiivseid aktsioone, kus sajad või tuhanded inimesed tungivad öösel mõnele kompaniile kuuluvale tühermaale ning muudavad selle hommikuks lille- ja viljapuuaiaks. Sellised aktsioonid on selgelt poliitilise iseloomuga, aktivistid ise on öelnud, et nad soovivad juhtida tähelepanu linnamaa väärkasutamisele ja linnakeskkonna allakäigule. Niisiis, võitlus avaliku ruumi pärast, kogukond versus eraomand. Ja seda olukorras, kus juriidiliselt võttes on avalik ruum suures osas tegelikult juba erastatud - kõnniteed kuuluvad ühele või teisele hoonele nende kõrval, isegi linnavaated on copyrightitud. Siit tuleb esile geriljaaianduse geniaalne taktika - kogukond püüab "kaotatud" territooriume tagasi võita, neid ühiskondlik-kasuliku töö kaudu ümbermärgistades.
Kõige laiahaardelisemalt ja pragmaatilisemalt on geriljaaianduse ideed rakendanud Brasiilia kardetud MST-liikumine (Maata Tööliste Liikumine). MST on ebaseaduslikult üles harinud ja enda jaoks saaki andma pannud tohutuid riigile või eraomanikele kuuluvaid maatükke. Juriidiliselt põhjendavad nad oma tegevuse legitiimsust, viidates Brasiilia põhiseadusele, mis käseb maaomanikel oma maad adekvaatselt kasutada, teha seda heaperemehelikult ning pidadada sealjuures silmas ka ümberkaudse sootsiumi huve. Niisiis, kui maaomanikud ei suuda täita põhiseaduses ettenähtud kohustusi (jättes maa sööti, palgates võõrtöölisi vms), siis tuleb MST ja rakendab ise põhisedaust kogu tema õigluses ja ranguses. See võib olla vaieldav, kuid kuna MST kujutab endast arvestatavat füüsilist jõudu ning seda seostatakse mitmete veriste vägivallapuhangutega, ei jää paljudel jõukatel maaomanikel muud üle, kui lasta talupoegadel oma golfiväljak üles harida.
Geriljaaiandus ei toimi ainult massiliste aktsioonidena, efekti saavutamiseks piisab ka vähesest. Näiteks on UKs kuninglikku Buckinghami palee parki korduvalt istutatud kanepitaimi.
Ja lõpuks. Veel geriljadest ja aiandusest.
2006 levis uudis, et Guantanamo Bay vanglast avastati vangide rajatud salajane aiake, kus kasvasid arbuusid, apelsinid, piprataimed, küüslauk ja sidrunipuu. Vangid olid ülimalt ettevaatlikult tegutsedes plastlusikatega salaja maalapikesi harinud ning külvanud maha vanglatoidu seest saadud seemneid. Intsident tekitas ilmsikstulles ametivõimudes nõutust. Inimõiguslaste protestilaine järel otsustati vaadata üle süüdistusest vabastatud, kuid kodumaale saatmist ootavate vangide elutingimused.
Artikkel spontaansest geriljapotipõllundusest Tokyos
Intrvjuu Richard Reynoldsiga
Artikkel Guantanamo gerilja-aiast
Margus Tamm