Noorte kuraatorite kokkutulek

Ühel päeval saabus minu postkasti kiri Rael Artelilt, mis kutsus üles noori kuraatoreid tulema kokku ja looma oma iseseisvat võrgustikku. Pärast Sorose keskuse ümberstruktureerumisi ja pärast Nicfa tegevuse lõppemist, avastasin ma ühel päeval, et ma ei tea, kes minu kolleegid on, kirjutas Rael ja tõsi ta on. Niisiis toimus 1-3 august Raeli talus Pärnumaa metsade vahel vabaformaadiline noorte kuraatorite kokkutulek.
Kohal oli ca 14 inimest ja esindatud olid Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa (Peterburg, ArtsLink). Ametlikud voorud koosnesid ettekannetest-oma tegevuse tutvustamisest ning ühise uue projekti arutamisest. Lisaks olid kõik kohaletulnud võtnud kaasa oma trükiseid jms tutvustavaid materjale.
Üllatavalt töötasid pea kõik Lätist, Leedust ja Peterburist kohaletulnud korralike rahvusvaheliste institutsioonide juures - eelkõige kohalikes nö kaasaegse kunsti keskustes, mis moodustati misiganes nime all pärast Sorose keskuste ümberstruktureerimist ning kus kaader on peaaegu täielikult ümbervahetatud. Neil on üsna palju vabadust initseerida ja osaleda (rahvusvahelistes) projektides ning oma tegevuse ühe põhijoonena pidasid nad oluliseks just näitusetegevust kui ühte Sorose keskuste põhiülesande-tegevuse jätakmist, mitte funkstioneerimist ainult infokeskusena. Lisaks tegutsevad kõik ka nö sõltumatute kuraatoritena ning jätkavad enesetäiendamist (da Appel loomulikult, aga nt ka Edinburghi kolledz). Lisaks oli huvitav ja üldisest kohalviibijate trendist natuke hälbiv Läti fotokunstile pühendatud võrguväljaanne, mis toimib paljuski sarnaselt Arishokile.
Eestit esindas lisaks Raelile Maria-Kristiina Soomre Kumust + Artishok (MMürk ja MTamm). Artishoki ettekanne, kus tutvustasime oma eesmärke, tegevust ja lootusi tulevikuks ning aastanäituse projekti, võeti hästi vastu. Näis, kas mingeid konkreetseid kontakte tekib, aga oli huvitav saada tagasisidet nö kõrvaltvaatajatelt.
Ilmselt on Eesti väiksuse ja rollide segunemise juures raske end identifitseerida kui ainult kuraatorit ning seetõttu oli kohalik scene väga hõredalt kohal (millest on -nagu alati- kahju). Samas ma arvan, et selline üritus, just isikliku üleskutse vormis, nö kodanikualgatuse tasandil ja stiilis sõidan-linnast-ära-maale-mõttetalgutele töötas väga hästi. Kokkusaamine võiks saada igaaastaseks, tõmmata ligi rohkem eriilmelisi kuraatoreid, vahetada toimumiskohta näiteks nö külakorda ning olla natuke kindlakäelisemalt ohjatud. Samas on kohalesõitnuna juba igaühe oma vastutusel, kui aktiivselt ta suhtleb ning kui palju ta kontakte loob.

lõkkeõhtu
kuraatorid lõõgastuvad
See kohver on tegelikult uus kunstiprojekt. Hetkel on see veel tühi, aga mõte on selles, et saata ta ise rändama ning iga omanik otsustab ise, kas ja kuidas ta seda kasutab või mida sinna sisse kogub/edasisaadab. Kogu kohvri teekond on täiesti isetekkeline, determined by life ning teelepanijatele jääb rõõm seda kohata juhuslikult, kui see peaks kuskil välja ilmuma. Nii et kui te näete seda kohvrit, ärge kõhelge, vaid tehke selle juurde asja.

raamatumess

Rael (laua alt piilub kohver)

kõik tutvuvad kohaletulnud kirjandusega

ja mis mänge mängivad kuraatorid siis, kui nad on õhtuks väsinud aruteludest? siis kohandavad nad oma eriala-sptesiifiliseks mõne üldtuntud mängu, seekord oli selleks mäng, kus otsaette kleebitakse mingi nimi ja sa ise pead ära arvama, kes sa oled. Egle oli näiteks C. Sherman ja ei kulunud kaua aega, kui ta end tuvastas!