Esmaspäev, september 22, 2008

Intervjuu Kristina Normani ja Marco Laimrega

Marco: Kõigepealt tahaks õnnitleda Artishoki rahvast! Nüüd, pea kolm nädalat pärast esimest pressiteadet, olete esimene ajakirjandusväljaanne kes huvitub eesti kaasaegse kunsti tippüritusest – esinemisest Veneetsia Biennaalil. Ei Postimees, Epl, ETV, Ekspress või Sirp pole tundnud absoluutselt huvi selle vastu, et mis toimub-mis teoksil (mõelda, et tegemist on ka rahalises mõttes kunsti valdkonnas märkimisväärse investeeringuga!)



1. Kuidas see projekt alguse sai – kas Kristina Norman kutsus Marco Laimret kureerida oma projekti või Marko Laimre arvas, et Kristina Norman oleks võimeline konkureerima Eesti paviljoni konkursil?

Marco: Esmane ettepanek tuli minu poolt. Sõitsin tegelikult selleks spetsiaalselt Berliini Biennaali avamisele (Kristinka esines sel üritusel ja oli ka esimest korda elus üldse Berliinis), lootuses, et teatavas “festivalimeeleolus” on mul teda hõlpsam veenda (kodueestis rippus sel perioodil Kristinka kas telefoni või kaamera küljes, tehes täispikka dokumentaalfilmi Vabadussõja samba autoritest, teeb siiani. Ühesõnaga: vaba hetke tal polnudki.) Teisalt olen Kristinka magistritöö juhendaja (teemaks Aljoša ja kogukonna konstrueerimine, kui pinnapealselt väljenduda) ning me oleme antud kunstiprojekti küsimustes konsulteerinud pea viimased poolteist aastat.

Kristina: kui Marco poleks minu poole sellise ettepanekuga pöördunud, poleks mina selle peale tulnudki, et Veneetsiasse kandideerida. Mitte, et ma ei oleks uskunud enda võimetesse, vaid lihtsalt – sellist mõtet poleks minu pähe tulnud.


2. Lollakas küsimus – kas võit tuli suure üllatusena? Mida arvasite oma šanssidest võita konkurss, võtsite seda väga tõsiselt või pigem jõuproovina? Kas Kristina on kandideerinud Veneetsiasse ka eelmistel aastatel?

Marco: Ei oskagi ütelda nii täpselt, kuna ma esitasin paralleelselt ka teise projekti (Johnson & Johnson “Paldiski Projekt”), siis pakkus pinget pigem eksperiment, et kas sedasorti kunstipraktikad (nii Kristinka kui Johnsonite projektid on mingis instrumentaalses plaanis küllalt sarnased), nn. kunst, mis ei tegele lõbusa naljaviskamise, omaenese maksas tsurkimise või padumüstilise valge keskealise isase kompleksidega – ühesõnaga: mingi 20. sajandi joga , et kas sellistel suhestuvast esteetikat ja poliitiliselt mittekorrektset positsiooni evivatel teostel on juba võimalust või veel mitte. Ok, ei olnud erilist üllatust, tean ja tunnen Eesti kaasaegset kunstimaastikku selleks piisavalt hästi. Minu teada ei ole Kristinka ennemalt kandideerinud ja jah, me võtame asju väga tõsiselt (kunagi 1999 aasta konkursi aegu katsusime koos Andrus Kõresaarega ära arvata konkureerivate projektide sisu ja mõtlesime kontseptuaalselt esitada 14 libaprojekti, mis oleks lähtunud oletatavatest. Valmis vist jõudsime sodida kas kuus või neli, ei mäletagi hetkel. Vaat see oli huumor.)

Kristina: mina polnud varem kandideerinud, aga kui Marco nüüd selle jutuga minu juurde tuli, mõtlesin, et võiks ju projekti teha küll. Alates eelmise aasta augustist olen käsi-jalgupidi Võidusamba doki tegemisega seotud, aga pronkssõduri teema pole minu jaoks ennast “Monoliidiga” ammendanud. “Monoliit” sai valmis eelmise aasta juulis, olukord on sellest ajast palju edasi arenenud, uued protsessid on nähtavale tulnud: Pronksmees on surnud. Elagu pronksmees!

Mis puudutab konkursi võitmist, siis pole selles midagi tõsist, vastupidi – väga lõbus on!


3. Kas mulle tundus õigesti – projekti aluseks on Kristina video “Monoliit” (2007), mida sai eelmisel aastal nautida Noorte Kunstnike Biennaali ekspositsioonis? KKEK-i pressiteates tsiteeritud “Igavese mälu” kontseptsioonikatkend osutas samadele võtmeküsimustele kui ka “Monoliit” – mälupoliitilised protsessid, nõukogude sümboolika, Pronkssõdur ja Pronksöö. Mismoodi on plaanis seda ekspositsiooniks arendada, millised uued teosed tulevad Veneetsiasse, kas kasutatakse ainult video meediumit?

Marco: Ei, monoliit ei olegi ekspositsioonis. Tegelikult on ka kogu väljapaneku kontseptsioon mõnevõrra erinev “Monoliidi” niiütelda transtsendentaalsest ideoloogilisest neutraalsusest. No mis seal näitusesaalides (Veneetsias on tegemist pigem kvartiiraga) tänapäeval ikka näha on, puha installatsioonid, videod, fotod ja kontseptuaalsed lisandid. Jah, maalikunsti on seekord vähem mängus, see-eest on defineeriv kohalolu skulptuuri diskursusel. No pronksõdur ju lausa nõuab seda! Pealkirjast niipalju, et “Igavene mälu” on asja tööpealkiri, see läheb kindlasti muutmisele (mis siin nii igavest ikka on, mälu kuidas tahad!)

Kristina: kogu ekspositisoon eksisteerib hetkel ainult minu ja Marco peas ning paberil, ühtegi vana teost sinna ei tule.


4. Kristina, sa oled kõige noorem kunstnik, keda kunagi on valitud esindama Eestit Veneetsias, kas see tekitab stressi, paranoilist vastustunnet vms – või teed hoopis tööd, oled mures projekti pärast ja sul pole aega isiklikke probleemide pärast pabistada? Sa oled küll juba esinenud suurtel rahvusvahelistel näitustel (5. Berliini biennaal, “Friction and Conflict” Kalmari linnas), kuid need olid ikkagi grupiväljapanekud – seekord peaksid hakkama saama isikunäituse formaadiga, mis on tunduvalt mastaapsem ülesanne.

Kristina: muidugi ma muretsen kõikide oma projektide pärast. Ja oma isiklike probleemide pärast muretsen ka. Mis puudutab grupinäitustel osalemist või isikunäituste tegemist, siis ma ei oska küll ütelda, kas personaalnäituse tegemine on vastutusrikkam ja mastaapsem ülesanne, kui nt. ühe filmi tegemine (millega sind pärast kutsutakse grupinäitustel osalema). Nüüd mis puudutab konkreetselt Veneetsia biennaalil osalemist, siis mina kindlasti ei esinda kunstnike liiki, kellele sinna jõudmine elu eesmärgiks on. Mitte et poleks mul praegu selle üle hea meel, et minu projekt sinna valiti. Näen siin kunstnikuna suurepärast võimalust oma sõnumit laiemale publikule levitada.


5. Marco, kas see on teistsugune tunne (kohustused ja ülesanded kindlasti teistsugused) – tulla biennaalile seekord mitte kunstniku, vaid kuraatori rollis? Või seda on veel liiga vara küsida?

Marco: Oo, see on absoluutselt teine positsioon. Seda aga mitte selle pärast, et kuraatori või kunstniku objektistamisel oleks tänapäeval kuidagi erinevad poliittehnilised vahendid või oleksid nimetatud tehnikad kuidagi vähem tõhusad. Pigem on küsimus selles, et ma tegelesin 2001 aastal ikka hoopis teiste teemadega (99 – 04 pidasin olulisemaks psühhot ja MINA,

04 -st olen liikunud ikka hoopis sotsaiaalsemale ja poliitilisemale väljale tagasi (alates näitusest “Küsimused ja Vastused” Soolalaos)).


6. Pronkssõduriga seostuv probleemide võrgustik on Eesti ühiskonnas praegu kahtlemata väga oluline ja nõuab õigeaegset käsitlust ja analüüsi. Mulle tundub, et Kristina video võimaldas keskenduda valupunktile pääsedes seda vältimatult saatvast hüsteeriast, tõi väga nutikalt välja kogu olukorra absurdsuse ning oli mõnes mõttes vabastav ja teraapiline, potentsiaalis mõlema kogukonna jaoks. Samas on üsna võimalik, nagu seda aktuaalsete teemadega tegelevate projektidega ikka juhtub, et seda hakatakse süüdistama liigses poliitilises korrektsuses, teatava sotsiaalse tellimuse täitmises – kas te ei pelga seda?

Kristina: kas “sotsiaalne tellimus” on sõimusõna? Ma kaldun arvama, et pronkssõduriga seonduva probleemistiku puhul poleks “tellimusest” juttugi olnud, kui mõni kunstnik poleks tühja koha peale tekitanud vastavat diskursust, mille vajalikkusest alles pärast seda rääkima hakati. Pealegi, nn. sotsiaalset tellimust võib täita ka väga erinevalt – kas mõne huvigrupi ootuste kohaselt või siis oma positsioonile kindlaks jäädes.

Marco: Aga mis ei ole sotsiaalne tellimus? Või mis on liigne? Või milles ikkagi tavaliselt TEGELIKULT süüdistatakse? Kinnitan, et Kristinka Veneetsia projektis ei ole midagi “poliitiliselt korrektset” (Panen jutumärgid, kuna ei saa aru kas mõeldakse isamaa ja respublika liidu poliitikat või näiteks keskerakonna või reformierakonna oma. Kummagi parteiga me ühte saabast ei marsi ja laulukaare all sig heil! EI KARJU), otse vastupidi. Soovitaksin lihtsalt mõtelda, et nn. pronkssõduri case on tõenäoliselt viimase 15 aasta üks olulisemaid juhtumeid eesti ühiskonnas, ja et me Kristinkaga lihtsalt tegeleme oluliste asjadega ning ei urgitse ääremaal üksteisel tähendusrikkalt nina. Nii lihtne ongi. Soovitan sellega leppida. Samas võib vabalt liigse poliitkorrektsuse alla liigitada küsimuse säärase püstituse enda. Miks ikkagi on vaja küsida korrektsuse või ebakorrektsuse järele? Kas pole siin teatavat ideoloogilist iha ja eelarvamust? Ma muidugi ei eita, et sõjaväe paraadides ja laulukaare all kisendamises midagi teraapilist ei oleks. Ise küll eelistan vana head kanapee ja rocki meetodit.


Küsis Elnara Taidre


3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Võtad küll Normani, aga ikka saad Laimre

Anonüümne ütles ...

Kuidas saab sellist Paska suust välja ajada tuima näoga ja Tõnismäele ronida oma käkiga.
J. Arrak ütles selle kohta "Kuna eestlasi on vaid miljon, peaksime kõik tegutsema iseseisva Eesti riigi huvides. Enda ära kasutada laskmine ja ainult kuulsuse huvides tegutsemine aga toob hoopis teised tagajärjed."

Anonüümne ütles ...

Superhäbitu ja -irvitav avameelsus! Igal juhul tänud minu, kui tänaseni siira kunstinautija silmade avamise eest! Tõdeda, et kunstnikele on nende loodava kunsti eesmärgiks vaatajat (sh ka biennaalikonkursi zhüriid = rahastajat = maksumaksjat) teadlikult lollitada, petta, provotseerida ja kogu Eesti solgiga üle valada, mitte midagi (sh ka teiste inimeste elusid) pühaks pidades.... See oli õõvastavalt kainestav.
Seltsimees laimre, sul õnnestus kogu eesti kaasaegne kunstnikkond täis teha, "ÖNNITLEN"!
Lähen kohe end sinu haisvast sopast puhtaks pesema, jää ise oma sopa sisse naudisklema...