KÕIK TAHAKS KÕNELDA Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis

Noored kunstnikud Andrus Lauringson, Anna-Stina Treumund, Berit Teeäär, Epp Kubu,
Eva Labotkin, Liina Guiter, Mai Sööt ja Margit Lõhmus kõnelesid 12.-28. septembrini Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Andrus Lauringson "Rääkiv linn"


Rael Arteliga koostöös sündinud projekt rääkis keskkonnast, mis meid ümbritseb – pildist, helist, ideedest ja meeleoludest, võib-olla pisut lootes, et miski võiks olla teisiti, kuid samas.... Kas toimub kommunikatsioon või ümbritseb meid lakkamatu mürafoon? Ühel olulisel hetkel on tekkinud katkestus. Võib kuulda, et öeldakse, kuid öeldu ei jõua kunagi päriselt pärale. Puudub adressaat või vähemasti ei ole pea kunagi adressaadiks see, kes on märganud ümbritsevat infotormi ja justkui ootaks killukest tõestusena mõttest ka iseendale. Ja midagi oleks nagu möllu jälgijal ka endal keelel, kuid tundub, et iga sõna, pilt on vaid lisa mitte kuhugi suubuvasse kaootiliselt lendlevasse ning meelinüristavasse infotulva. Kuid kaheksa noort kunstnikku otsustasid siiski sõna võtta...
Näitusel osalenud kunstnik Berit Teeäär oli lahkelt nõus selgitama mõttetööd, koostööd ja ideede laagerdumist, mille tulemused kõigile vaatamiseks välja pandi. Kerge on üht kunstiprojekti alahinnata, mingi küüniline mõte kipub alati leidma puudujääke, ideid kuidas võiks olla teisiti. Kui tihti kurdetakse, et kaasaegne näitus on pigem galeriis lugemine, mitte elav kokkupuude kunstiteosega, siis sellest meid seekord säästeti, päästeti. Kuid tekstilise selgituse puudumine võib aga hoopis põhjustada abitust, enam ei olda harjutud teosega vastastikku seisma, laskma teosel endal rääkida.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum võimaldab igale teosele oma ruumi. See soodustab eraldi tõlgendamist, aga teisest küljest takistab tööde ükskõik millist omavahelist kommunikatsiooni, mida justkui näituse püstitus eeldadas. Kõige silmatorkavam lüli teoste vahel oli heli, mis muutis näituseala minikoopiaks sellest nihestunud keskkonnast, millest kõneldi. Kuigi üleval oli kümme iseseisvat ja eraldi vaadeldavat teost, siis Berit Teeääre sõnul sündis näitus ühise mõttetöö, vastastikuse kriitika tulemusena. Oli näha ja tunda eeltööd. Kuigi puudus otsene kommunikatsioon, võis tajuda ühist arusaamist ja teematunnetust.
Kolm külastust annab kolm vaatenurka. Esimeseks korraks oli avamine, mil koridorides tungles ja vestles hulgaliselt kunstiüliõpilasi, kelle hulka eksinud ka mõni niisama kunstihuviline. Mai Söödi kolmanda korruse video „Näita, et hoolid“ vaatamiseks tekkis ukse taha rahumeelne ja kannatlik järjekord, Eva Labotkini „Ettepanek“ hakkas elama, kui laua ümber istusid õlut joovad ja vestlevad noored.
Teist korda vaatasin näitust ühel tavalisel argisel sügisõhtul. Keegi ei imesta vist, kui ütlen, et olin ainuke huviline. Väljapanek sai hoopis teistsuguse tähenduse. Tundsin „sotsiaalsest tiheliolekust“ tuleneva „personaalse nihelioleku“ võimalikkust. On nukker mõelda, et üks näitus elab ainult avamisel ning alati natuke liiga hilja ilmuvates arvustustes. Kolmandal külastusel tundus, et on alla antud. Videotel oli heli maha keeratud, installatsioonidel puudus valgus. Oli vaikne ja veider.
Kuid töödest! Lisaks sellele, et projekt juhtis tähelepanu juhuinfole ja heliliselt/pildiliselt reostatud keskkonnale tundus kunstnikke huvitavat küsimus, kuidas ise sellisesse ruumi sobituda, mida see ruum ühelt inimeselt (noorelt, kunstnikult) ootab. Anna-Stina Treumund loetles videos „Printsessi päevikud“ seljaga vaataja poole: „Ma pean sünnitama vähemalt ühe lapse.. ma pean osalema vähemalt neljal näitusel aastas..“ Ma ei tohi, ma pean, ma ei tohi, ma pean... Nagu pahandust teinud laps seisis ta nurgas ja kuulas ning kuulutas maailma kujuteldavaid nõudmisi (iseendale).
Veidike kergemalt puudutas sama teema teist külge Mai Söödi „Näita, et hoolid“, mis esitas õppevideo vormis 12 ettepanekut inimestele, kes ei leia piisavalt aega suhtlemiseks. Absurdsed videod ning tüüpiline võõrkeele õppelindistustest, ühistranspordist ja automaatvastajatest tuttav püüdlikult sümpaatne, kuid mehhaaniline naisehääl õpetasid puudutama õrnalt aga tuntavalt, ennetama sõbra vajadusi ning leidma õiget rütmi. Naljakas ja masendav, naljakalt masendav.
Berit Teeääre „Teiste elud.Osa 142/365“ sisaldas tugitooli, lauda ja laualampi, vaipa ühest teisest ajastust ja televiisorit, mille ekraanil oli turvakaamera video seinast. Mitte midagi ei toimunud. Tundus, et aeg seisab, aeg oli kaua seisnud (võimatu, aga võimalik)...Aga kas televiisorist liikuvaid pilte vaadates toimub tegelikult rohkem?
Kummaline, et iseend käsitletakse keskkonnast lahus, nähakse mitte osana tihedast kommunikatsioonivoolust, vaid pealtvaatajana. (Linna)keskkond on labürint, milles tõlgendaja (kunstnik) abitult eksleb, vahel juhuslikult levivat infot ka vastu võtab ja seda reflekteerib. Sellest kõnelesid kas või tööde pealkirjad. „Rääkiv linn“, „Teiste elud. Osa 142/365“, „Segamini tsoonides“ ja „Teine seltskond“. Kõnekas on korduv „teine“, mis viitab, et ümbritsev on miski võõras, katkestatud või lihtsalt ajutine. Sellest tulenes ka näiteks Andrus Lauringsoni „Rääkiva linna“ mõjujõud. Ühel nädalavahetuse õhtul linnaruumi peidetud mikrofon mängis mööduvatele pidutsejatele mõneminutilise vahega ette nende enda juttu, ümbritsevat müra. Kuigi nii loomulik, on siiski häiriv tajuda, et me ise loome end ümbritseva keskkonna.
Margit Lõhmus eksitas vaataja segamini tsoonidesse – oli värviline ja nunnu, poliitiline ja sportlik. Kaasa andis vaid võtmehoidjad, võtmeid mitte. Eksige siis ära! Eva Labotkini „Ettepanek“ oli video kätest, mis voldivad paberlennukeid, kui ümber üritatakse leida vastust küsimustele, miks peaks kunstnik iseend eksponeerima, miks üldse midagi...Ja näitusel oli veel mida vaadata!
Kaasaegse Kunsti muuseumi hoone Linnahalli ja Kultuurikatla vahel on keskkond, mis esitab kunstnikele oma tingimused muutudes näitusele omamoodi irooniliseks kommentaariks. Võib ju väita, et inimesed ja ümbrus pärsivad, ahistavad, kuid kui ühel hetkel sõna antakse võib end hoopis tummana avastada. Kas ka tegelikult on midagi öelda või saab kätte võideldud võimalusest kõneleda vaid isiklik teraapiasessioon? Kunstiprojekt „Kõik tahaksid kõneleda“ jättis seekord isikliku mõõtme tagaplaanile, kõnetades justkui ainsat võimalust kasutades meid kõiki (selle kaudu siiski ka iseennast) kas siis irooniliselt, reflekteerivalt või passiivselt. Kuid muuseum ise tundus vastavat, et rääkige, lapsed, siin ei kuule/-a teid keegi....aga võiks. Kuid seekord on juba hilja.

Tekst ja fotod: Kaija-Luisa Kurik

Anna-Stina Treumund "Printsessi päevikud"



Eva Labotkin "Ettepanek"