Puud on maa käed

„Õhtu“, akrüül, lõuend, 140*190cm

Artishok toodab: Maris Palgi maalinäitus „Puud on maa käed“
kuraator Maarin Ektermann
Hobusepea galerii 17. detsember 2008 - 05. jaanuar 2009.
Avamine 17. detsember kell 18.00 - olete üliväga oodatud!



Maris Palgi on kahtlemata üks omanäolisemaid maalijaid, kes on võrsunud Tartu Ülikooli maaliosakonnast. Võib üsna julgelt öelda, et kaasaegse Tartu maali puhul on endiselt tunda “Pallase” maalitraditsiooni kohalolu. Lahjendatud ja kaasajastatud kujul annab see tänastele maalidele kaasa maalitehnilise meisterlikkuse, pool-abstraktse-pool-figuratiivse kujutamisviisi (kohatise bad paintinglikkuse) ning teemaderingi, mis tegeleb üksikisiku subjektiivsete kogemuste talletamisega. Üldiselt on selline minevikukoorem taagaks, millest püütakse vabaneda, minnes kas popilikkuse teed (Kursi koolkond) või luues müstilisi omamaailmu (“Varjukülje” näitused). Selle taustal tundub Maris Palgi valik maalida justnimelt maastikke ja natüürmorte üllatav, lausa “vale”.

Maris Palgi teemad ongi lihtsad, isiklikud ja mõjuvad oma argisuses mõnevõrra õõvastavalt. Palgi kujutab seda, mis on meile kõigile omane ja tuttav, aga millele tavaliselt (kunstis) tähelepanu ei pöörata. Väikekodanlik argipäev, mis flirdib kitšiga (“Vana puu ehk kuradile pitslinikud”, 2004) ja paneb proovile vaataja taluvuse, kaugele võib halva maitsega laskuda (võigas “Shining”, 2007). Erinevalt traditsioonilisest argielu kujutamisest, ei poetiseeri ega ülenda Palgi seda kuidagi, vaid keerab võõrandumise vinti juurde. Samas ei kasuta ta võõrandumise-efekti taotlemisel - nagu oleks ootuspärane - popi cooli pinnapealsust ja ebaisikulisust, vaid hoopis klassikalist läbimaalitust, tundlikku värvipaletti, ekspressiivset pintslitööd ja intiimset jutustust. Liig-lihtsate ja üldaktsepteeritud strateegiate vältimine annab Palgi töödele erilise sisendusjõu, neid on raske dekonstrueerida, seega ka demüstifitseerida.

Pallaselik romantiline kapseldumine natüürmortidesse ja tühjadesse linnavaadetesse tuleb Palgi maalide kaudu hirmutavalt lähedale ja muutub äratuntavaks trööstituse-kogemuseks – aknast välja vaadates on näha jupikest rõduäärest, porist-lumist maapinda, mõnda raagus põõsast ja mittemidagiütlevat alajaama. Või ühte antenni ja jälle rõduäärt (“Alajaam” ja “Antenn”, 2007). Eestlaslik “igav liiv ja tühi väli” elab edasi mitte ainult üliesteetilistes loodusvaadetes a la Eda Lõhmus (kui jätkata parallelide tõmbamist Tartu maalijatega), vaid varitseb igal sammul.

Püüdes Palgi käekirja seostada üldiselt kultuurivaldkonna suundumustega, sobitub ta ideaalselt liikumise New Wierd ehk uusveidrus alla, mille tõukepinnaks on samuti realism ja triviaalsus. Kuid seda triviaalsust hoiavad käigus kummastavad mehhanismid, igapäevasel elurütmil on oma rahutukstegev ja võõras sisemine parallelloogika. Veidrus pole siinkohal diivalik domineeriv ekstsentrilisus, vaid üksi mängiva lapse obsessiivne sisemaailm. Paroodia on teed andnud rõhutatud siirusele.(1)

Nö “mittemillegi erilise” kujutamine mõjubki Palgi puhul eriliselt rafineerituna, peenenenud uuslihtsusena ja väikeste isiklike narratiivide kujutamine teraapiana ühiskondlike-sotsiaalsete rollipainajate vastu. Palgi varasemaid näituseid (enamasti koos Kaie Luigega) on käsitletud peamiselt naiseks-olemise-kogemuse temaatikast lähtudes, nimetatud on isegi “Tartus pead tõstvast feminismi koolkonda” (2). Samas piirab “naiskunsti” alla liigitamine tõlgendusvõimalusi, nähes maalidel ainult röstereid, õmblusmasinaid ja triikimislaudu kui naiselikust traumast kõnelemise atribuute (3), redutseeruvad Palgi maalid ühetasandilisteks ning tähelepanuta jääb nende nostalgiahõnguline (enese)iroonia.

Hobusepea näitus „Puud on maa käed“ eksponeerib Maris Palgi magistriprojekti ja selle edasiarendust spetsiaalselt selle isiknäituse jaoks. Jätkates tuunitud Pallase vormis otsimist väikeste teemade hulgast, kuhu enamasti ei tihata vaadata, maalib Palgi seeria puid ja puuvõresid.
Hea kunstnik on see, kes oskab maalida puid ja käsi. Nii rõhutati Palgile algkoolis. Teine rahvatarkus – puud on maa käed. Niisiis taotleski Palgi oma magistrikraadi maalis, sooritades lapsepõlvest sissejäänud tõekspidamiste alusel maksimaalse tuleproovi kunstnikuks saamisel. Kõigil meil on selliseid sissejäänud tarkuseteri, mille mahasurumine on kohustuslik, saamaks välja ahistavast lapsepõlvest ja noorkuieast. Palgi camp seisneb nende kasutamises, mida enamus tahab koos piinlike ja kodukootud teeviitadena unustada.

1. http://artishok.blogspot.com/2008_07_01_archive.html
2. http://noorteaken.tartu.ee/?form=kuulutused&list=kultuur.teated&disc=1083338762
3. http://www.postimees.ee/130504/esileht/kultuur/134104.php

Tekst Maarin Ektermann