Neljapäev, jaanuar 15, 2009

Happy Baltic times... ja kunstiinstitutsioonid


Ambitsioonika pealkirjaga näitusel „Vilnius kunsti skeene 2000 järel“ Riia Arsenales olid kahtlemata olemas kõik tuntumad Leedu staarid. Ja lisaks palju noorema põlvkonna tegijaid. Lähemal vaatlemisel selgus, et kuraatorite valik näitusele piirdus siiski maalikunstnike ja skulptoritega. On see nüüd koolkonna värk, kuraatorite mugavus või midagi muud, jääb esialgu selgusetuks, kuid võrdlemisi mage tundub kui ette kujutada, et Eesti kunstnike hulgast näitusele „Tallinn Art Scene after 2000“ selline valik tehtaks.

Ei saa eirata et videosid oli siiski ka ja minu vaieldamatuks isiklikus lemmikuks näitusel oli Evaldas Jansase sotsiaalpoliitilis-eneseirooniline video „To be on show“(2006), mis jutustas loo kunstniku õnnetust sattumisest kartsa ja hiljem hullumajja. Kõik sai alguse sellest kui ta koos sõbraga linnas hängides ühel protestiaktsioonil juhtus kuulma linnapea kõnet Guggenheim-Hermitage´i muuseumi rajamise plaanidest, mis toovat paradiisi maapeale ja enamgi veel pakuvad kunstnikele ja publikule võimalusi, millest need ei oskavat undki näha. Säärase uudise peale kunstnikku tabanud pöörane õnn pani ta lendama ja uutest ambitsioonidest kannustatuna tegema muidki meeletusi... Kuni politsei ta kainestusmajja toimetas ja ta sealt edasi nagu juba öeldud.

Oli teisigi töid, peamiselt videosid ja fotoinstallatsioone, mis kõnetasid, näiteks Deimantas Narkievitshiuse videostoori kunstniku ja võimu suhetest ehk lugu „The Head“ Karl Marxi hiidmõõtmetes peast, mille tegi 1960ndatel Leedu kunstnik ja Egle Rakauskaite aus sissevaade Leedu noorte nädalalõppude maailma fotoseerias „Happy Times“(2007). A la Nan Goldin, aga poeetilisem.

Kohaliku koolkondade enesevaatlusega tegelevad tööd, mida oli ka, mõjuvad rahvusvahelises kontekstis üpriski emotsioonivabalt, sest nende auditoorium on ka algusest peale teine. Vilniuse Euroopa kultuuripealinna kampaaniale vaatamata, mille osaks näitus on suudeti positiivse üllatusena „rahvusliku“ ja leedupärase otsingutest siin hoiduda, selle asemel oli kuraator jaganud tööd kolmeks: neoabstraktsionistlikud, neokontseptsionalistlikud ja veel üks neo samas laadis. Mage tõepoolest ja paneb mõtlema, mille hulgast neid valikuid üldse tehakse... Sellisele arusaamisele jõudmine ei tee just ülearu õnnelikuks. Näituse kureeris Arsenalesse Leedu Instituut, ja arvata võib, et see liigub sealt edasi.

Muidugi ei saa ühtegi näitust lisaks käimasolevatest kampaaniatest vaadata lahus ka hoidumisest kohalikest plahvatusohtlikest teemadest, sest see on füüsiliseks ja emotsionaalseks kontekstiks igasugusele kunstile, Arsenales selle asukoha tõttu absoluutses linna südames seda enam... Arsenale tüüpi näitusepaiga olemasolu Riias on igatahes lätlastele kingituseks. Ja loota ju võib ka, et Leedu kunsti järel tuleb sinna midagi, mis kaasaegsete Läti politiiliste sündmustega kuidagi suhestuks ja kunstiinstitutsioonile uusi tähendusi annaks.

Poliitiliste rahutuste vaibumise järel Riiga sattudes soovitan tshekkida ka Riia Art Space´i ehk Rigas Maklsas Telpat, kus praegu näha näitus „Disobedience: An Ongoing Video Archive“.

Margaret Tali

Kommentaare ei ole: