Teisipäev, jaanuar 27, 2009

Peatus nr 3 – Miami


Väikese vaheajaga saabub lugeja ette kolmas osa USA näitusepäevikust. Seekord külastame Miamit ega suuda oma silmi nende kahe päeva jooksul uskuda.



Täiesti ettekavatsematult sattusime Miamisse kunstimaailma mõttes suurepärase ajastusega – Art Basel Miami Beach oli just oma uksi avamas ning selle mammuti sappa olid end haakinud veel 22 eriprofiililist üritust, nii et linn kihas trendikast kunstirahvast nagu mesliastaru (rannaliival). Üldiselt pärast Art Forumit olin ma kindel, et minu ja kunstimessi (ükskõik kui ambitsioonika) teed enam vabatahtlikult tükil ajal ei ristu, kuid ma pean tunnistama, et Miami kogemus oli täiesti uskumatu ja just nimelt selles mõttes, et Miamis tundus kõik nii ... loomulik. Ja õige. See, mis Berliinis mõjus nagu kohutav, pealiskaudne kommerts, oli Miamis seda täiesti varjamatult ja ehitis end veel kulla ja karraga! Ja adekvaatse enesekuvandi ees olen ma alati relvitu...

Selgituseks peab ütlema, et Miami oli kõige totaalsem installatiivne keskkond, kus ma käinud olen. Linnana täiesti uskumatu kogemus – see ei olnudki nagu linn, vaid pigem dekoratsioon, totaalne lavastus. Lavastuse sisuks on loomulikult Rand oma kogu pahelise päikesekummardmisega, kehade tuunimine päeva veetmiseks beachil palmide all ning öösiti lugematutes neoonvärvilistes ööklubides (jah, feels like Miami Vice, tõepoolest!). See on linn, milles täielikult puuduvad muud funktsioonid peale hedonistide teenindamise; vähemalt legendaarsel South Beachil, saarel, mida ühendas maismaaga pikk sild (mis on kahtlemata n o r m a a l s e m koht). Puudubk igasugune muu arhitektuur, välja arvatud see, milles saab end tuunida (lõputud salongid), süüa, vihmavarjukesega kokteile juua, tantsida ja magada (eelkõige loomulikult sajandialguse lukskuslikult valges kuurortarhitektuuris, nn art decto piirkond).

Kunstimaailma kalendris märgib Miami eelkõige raju lõõgastumishetke. Detsembri alguseks on enamikes suuremates kunstikeskustes jahe/vihmane/sombune/tuuline sügis/talv juba mõnda aega kestnud ning aeg on sõita sinna, kus vesi on alati sinine, kokteilid alati värskelt sheikerist tulnud ja palmid...well, palmid on ikka palmid.

Miami on koht, kus kunst on vast kõige selgemini osa meelelahutustööstusest. See on värviline, fun ja maitseb nagu Cosmopolitan. Või mõni crazy iseleiutatud kokteil, mida juua, kandes Prada kingi ja ümbrikusuurust Gucci ridiküli. Pole olemas kunsti kunsti pärast ja elevandiluutornist on saanud mitmekorruseline electro/post-punk/indie/rockklubi. Esimesed märgid Art Baselist jõudsidki kohale plaadipoes, kus kõik pidude falierid kuulutasid end Art Baseli vms messi eelpeoks, avamispeoks, avamispeo aftekaks, lõpupeoks. Miami oli koht, millega slogan "Fuck Art, Lets Dance" klappis täielikult ja ilmselt käis kõva rebimine, kes sellise nimega peo endale korraldada napsab.

Miamis messidel kunstnik olla ongi raju ja seksikas. Ei mingit halinat teemal, et ühiskond ei väärtusta sind. Ei mingit rollikonflikti, kui sa tahad riietuda nagu psychobitch, aga teha „ühiskonnakriitilist“ kunsti. Jumala eest, mine võta üks kokteil basseiniveerel, relax, ja olegi osa kunstimaailma vaibist. Ei pea end photoshopis ühele pildile lõikama, just have fun ja küllap sa kuhugi kaamera ette lõppkokkuvõttes ikka jääd. Miami on elamus kõigile, kes usuvad, et kunst on osa meelelahutustööstusest ja et sinu tõsiseltvõetavust ei pruugi kahandada fakt, et sulle meeldib kanda tikkkontsi. Ja et kunst ei pea olema ainult kannatus. Aeg-ajalt on seda ka hea endale meelde tuletada. Sõnum jõuab kohale ja doos saab täis päris ruttu, aga ei tasu eitada (kunsti)hedonisti endas. Hea pidu on alati oluline!

Kunstniku rolli juurest kunsti juurde pöördudes, tuleks erladi tuleks välja tuua, et eht-miamilikult ei näidatud kunsti mitte kõledates messikeskustes (sest isegi see, kus AB MB toimus, kujutas endast naljakat postmodernistlikku moodustist), vaid hotellides. Üks mess oli endale borneerid terve hotelli mõneks päevaks ja sellises dekadentlikus õhustikus liiguti siis numbritubadest numbritubadesse, kuhu galeriid end ära mahutada olid üritanud. Lobbydest kostus pidevalt meeldivat suminat, pakuti kokteile ja jalga sai puhata basseini veerel. Hotellid oli siis loomulikult üleni tärnilised ja see keeras kogu kunsti pakkumisele veel võimsalt vinti peale.
Loomulikult oligi Miami totaalne kommerts, just oma attitudeilt. Ja muidugi oli seal kohutavalt palju piindlike momente ja kohutavalt palju uksi, millest tagurdad välja selg ees. Aga samal ajal oli osa sellest kommertsist palju parem ja läbimõeldum kui suur hulka asju, mida tehakse „tõelise kunsti“ sildi all. Miamis olid välja arendatud (ilmselt oma võimete piirini) need trendid, mida juba Art Forumi puhul sai välja toodud, eelkõige näiteks popikas käsitöölisus. Kunstnikud nikerdavad detailisete piltide kallal, ehitades mikromaailmu, mis on läbipõimunud tsitaatidest ja viidetest ... hmm, millele iganes. Popkultuurile, filmidele, koomiksitlele, muusikale, elustiilidele, ühiskonnale laiemalt, you name it. Palju neoonvärve, eneseteadlik ja eluterve üldmulje. Ja pange tähele – müüvad ikkagi veidrad omamaailmad, kus on kõik eelnevalt nimetatu on kokku miksitud omal nihestatud moel. Kunstnikud kui trendikad friigid.
Kui vaadata jälle korra tagasi Eestisse, siis kes võiks õige agendi korral hästi nendes satelliitmessidel müüa, oleksid näiteks Mihkel Kleis (kuigi maalide välimus peaks olema korralikum, a la tehtud korralikumale alusele, läikivate värvidega, aga suund on 110% õige), Jaanus Samma (oo kui tabav oleks kunagine basseiniseeria!) ja Sirli Hein – suured formaadid ja nikerdamine + veidrad tegelased. Alati müüvad fotod ja hüperrealism (enamvähem sõltumata sellest, mis seal peal on), need kaks tehnikat on juba kõigile kohale jõudnud.
Emamess ise ehk AB MB üllatas mõnevõrra oma kunstiajalooklassikute suure kontsentratsiooniga. Lugematuid iluoppe läbiteinud daamid koos oma boytoydega eelistavad minna kindlapeale välja ja võimalusi selleks oli neile loodud rohkesti.
Raha paneb rattad käima ja loomulikult varjutas majanduslangus kergelt ka Miami igikestvat päikest ning palju oli juttu sellest, et kuna eelnevate sündmuste müügitulemused polnud olnud nii head, siis on Miamis toimuval nüüd kaalukeele roll. Hingevärinal oodati punaseid täppe ilmumas tööde kõrvale, tähistamaks õnnelikult sooritatud tehinguid. Kuid veel paistis päike ja pidu kestis, isegi kui üle kokteiliklaaside vahetati murelikke pilke. Nooremat kohalesõitnud seltskonda see üldiselt ei morjendanud, peamise nähtava mõjuna toodi välja narkootikumide kättesaadavuse vähenemine pidudel, aga üldiselt peeti majanduslangust isegi heaks asjaks. Et äkki pööratakse rohkem tähelepanu siis jälle kunstile endale või nii. Ja et äkki siis pakivad pillid kotti odavelnnufirmad, mis NYst kõik wannabed samuti kohale lennutasid (minu kõige lemmikum „tüütu asi AB MBi juures“).

Miami kogemuse moraal:
kuna kunstimessid ei kao maailmast kuhugi, siis võibolla olekski parem nad koondada vastava genius lociga kohtadesse. Ibizale võiks see ka näiteks uue tulemise anda. Kuhugi, kus koha enda kultuurikiht on piisavalt õhuke ja monofunktsionaalne, aga samas piisavalt glamuurne, et raha ligi meelitada. Sellisel pinnasel tärkavad messid uuele hingamisele, vabanevad süütundest oma müüdava natuuri pärast ning heidavad endalt kõik kohustuslikus korras juurdepoogitud „kuraatorinäitused“ ja „kaasaegset kunsti kriitiliselt mõtestada püüdvad arutelu-üritused“. Sest vana ja tõsine kunstimaailm on jäänud ohutusse kaugusesse ning lõpuks ometi võib tunda end vabalt, igavesti noore ja hedonistlikuna, heita kingad jalast ning sukelduda helesinisesse ookeani. Ning pärast minna peole, soovitavalt samasse klubisse, kuhu lähevad Art Basel Miami Beachi ajal ka Paris ja Nicky Hilton...

Järgmine peatus: New Orleans ja uus biennaal Prospect 1

Maarin


palmide tagant paistab kunstimaailm

pildid seinal
Kui üldse teha aastal 2008 veel hüperrealistlike toidunalju, siis ainult nii, et neid saaks eksponeerida hotellitoas.

Väga huvitav oli vaadata, kuidas galeriid üritasid hotellitoas kohaneda. Tihti oli kogu inventar sisse jäänud ja läheneda tuli kreatiivselt. Mul ei oleks muidugi midagi selle vastu, kui ka niisama hotellis peatudes saaks telkust vaadata kunstivideosid.

galerii esindaja lõunapaus


üks kitshim mess

Dave Murray

Üks minu lemmik-väljapanekuid. Kuidas Ipodist ja Macist kasvavad välja psühhedeelsed neoonvihud. Nagu 3ds jätkatud arvutigraafika.

nagu muhu tikandiga sadomaso kostüüm, vihje vihje teie noored Eesti disainerid!

Tadashi Moriyama
Billy Shire ehk kommertslikum Mihkel Kleis


Jen Stark
postmodernistlik ABMB toimumiskoht

üks kiiruga tehtud Obama portree, et olla ikka up to date

galerist, kes oli eraldanud end kuldsesse puuri

osta endale uus serviis, made by PPicasso

osta Debuffet
Plages - üks huvitavamaid projekte kunstiajakirjade minimessilt ABMB sees. Iga numbrit on ca 600 eksemplari ja meenutab see külluslik komplekt rohkem hoolikalt valmistatud kunstnikuraamatut kui lihtsalt ajakirja. Ajakirjal on ca 120 kunstnikku, kellele siis iga kord saadetakse numbri teema, ja kes toodavad vastu kaastööd. Numbrid sisaldavad kollaazhe, väikseid esemeid, käsitööd jms. Meenutavad natuke Vedeliku almanahhe. Muide, sisust ei tohtinud pilti teha ja üldse mõjusid Plagesi esindaja (umbkeelne vana hipi ja tema väga skeptilise näoga naistõlk) kogu Miami easygoing attitudei kõrval ülimalt paranoiliste ja kahtlustavatena. Kõik vastused oma küsimustele sain kätte vaid pika ja kannatliku pinnimise järal.

lihtsalt ühed jalad

jää pildile koos erinevate kuulsustega

eksponeeritud ladu ehk oli võimalik näha ka messi köögipoolele

Kommentaare ei ole: