Paradise is Not Lost

Eha Komissarov ja Zurab Tsereteli



Riigi aastapäeva aegu on paslik teha põgus tagasivaade kahele juubeliaastal aset leidnud kaasaegse kunsti näitusele, mis tutvustasid Eesti kunstnike loomingut piiri taga.


Prantsusmaal, Tours’is oli aprillis üleval näitus "Plaisirs de l’imagination", jaanuaris sulgus Moskvas, Zurab Tsereteli galeriis, Prestestinka tn. 25 Eesti kaasaegse kunsti näitus ”Paradise is Not Lost”. Näitus leidis aset detsembris toimunud Tallinna kultuuripäevade raames.

Väljapanekul oli esindatud tööd järgmistelt kunstnikelt: Ülo Sooster, Raul Meel, Valeri Vinogradov, Villem Jahu, Johnson ja Johnson, Sandra Jõgeva, Kiwa, Arne Maasik, Marko Mäetamm, Jaanika Okk, Piret Räni, Jaan Toomik, Mart Viljus, ning joonistajate grupp koosseisus Epp Kubu, Oliver Laas, Mirja Majevski, Gerda Märtens, Ott Pilipenko / Mari Prekup, Siiri Taimla, Helin Tikerpuu ja Ellinor Tint.

Näituse kujundaja oli Jaanus Samma.

Meenutusi Moskvast jagab näituste kuraator Eha Komissarov:







2008 kureerisid sa kahte väljaspool Eestit toimunud näitust. Kevadel toimus eesti kaasaegse kunsti väljapanek Tours’is, Prantsusmaal ja aasta lõpul avanes näitus Moskvas. Mil määral nende näituste lähtepositsioonid erinesid?

Mõlema näituse tekke põhjus oli Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Välisministeerium nägi selle tähistamiseks ette uhked kultuuriprogrammid väljaspool Eestit, s.h. mitu näitust, nendest jõudis teostuda ainult väljapanek Tours’is. Moskva näitus toimus Tallinna linna kultuuripäevade raames, jällegi seoses Eesti 90. aastapäevaga. Sel puhul oli rahastajaks Tallinna linn. Esialgu pidi näitus üles minema sügisel, aga seoses linnapea Luškovi sõitudega lükkus avamine detsembrisse.

Tours’i näitus arvestas prantuse kultuuri teatud märksõnadega ja teiseks teatas Tours konkreetselt, et nad ei soovi ühtegi videoteost. Château de Tours on orienteeritud küllalt traditsoonilisele kunstile, mis on muide Prantsusmaa puhul väga tavaline. Prantsusmaa käsitleb avangardi puhul 50 aasta taguseid märksõnu ja tal on kindel arusaamine oma rollist kaasaegses kunstis. Prantsusmaa on kunstimaana ennast positsioneerinud modernismi klassikuna. Pariisi-keskse modernismi näitamisega tegelevad enamus Pariisi muuseume, sama suunda järgivad ka provintsid.

Mina omandan oma kaasaegse kunsti alase informatsiooni teistes riikides asuvate kunstikeskuste interneti saitidelt ja kataloogidest, mitte mingil juhul Prantsusmaalt. Prantsusmaa on väga maalikeskne ja traditsionalistlik. Sealsed kaasaegse kunsti kujud, videokunstnikud jne. on end suunanud peamiselt Prantsusmaast väljapoole.

Venemaal toimunud näitus orienteerus eestlaste retseptsioonile Venemaast. Käsitluses oli, kuidas nii praegune noorte põlvkond kui ka vanem generatsioon suhestub Venemaaga. Väljapandud tööd haakusid vene kultuuri märksõnadega, lisandiks eestlaste isiklikud kommentaarid. Erinevatel põlvkondadel on täiesti erinev Venemaa retseptsioon, ntks Raul Meelel, kes on saanud nõukogude-aegse hariduse, on olnud integreeritud nõukogude ellu ja selle ajastu osaline. Tal on õigus teha väga kriitilisi kunstiprojekte Venemaast..

Mitmed Moskvasse saadetud tööd olid olnud üleval Kalingingradi biennaalil 2008. aastal, kus eesti ekspositsioon sai kuraatoripreemia. On väga huvitav, et sel ajal kui Euroopa ruumis aktiivselt viibivas Kaliningradis saab väljapanek preemia osaliseks, siis samu töid ei lasknud Ivangorodi piirivlave Moskva näitusele minnes üle riigipiiri. Venemaa on väga suur, ühel hetkel premeerib, teisel hetkel ei lase maale sisse. Pea ei tea, mis jalad teevad ja käed liiguvad hoopis omaette.

Näituse absurdimaigulist teekonda Moskvasse kajastas ka kohalik meedia, mis tööd osutusid n.ö. probleemseks ?

Eelkõige pälvisid piirivalve erilise tähelepanu Raul Meele Gulagi-teemaline sari ja Villem Jahu neljast videostillist koosnev sari. Meelel valmis Aleksander Solženitsõni surmapäevaks visuaalse poeesia traditsiooni jätkav sari, milles kunstnik töötab Gulagi Arhipelaagist väljakirjutatud laagrite nimetusi ümber venekeelsesse luulevormi. See on semantiline projekt, mis põhineb sadadele kinnipidamiskohtade nimedele. Teos toetub isiklikule kogemusele, sest kunstniku sugulasi oli Siberisse saadetud ja sinna ka jäänud.
Villem Jahu sari ”Hukkamine”, kujutab noort meest, kes muldvana püssiga sihib Malevitši musta ruutu. Seejuures puudutas Jahu enda teadmata vene kaasaegses kultuuris populaarset trendi. On kujunenud eraldi koolkond, kes konverteerib Malevitši kuulsaimad sümboleid uutesse oludesse, ntks lõikab neid järve jäässe.
Mõlema nimetatud töö uueks koduks on Moskva Kaasaegse Kunsti Keskus.

Näituse programmi oli lülitatud noorte joonistajate looming, mis moodustas eraldi sektsiooni ”Ühisosa” ja mida kureeris näituse kujundaja Jaanus Samma. Kuidas see mõte sündis?

Tekkis mõte, et tore oleks kokku koguda asjast huvitatud EKA noored graafikud, teha neile ettepanek joonistada teemal “Mida tähendab mulle Venemaa?”. Soovijaid oli palju, palusin Jaanust, et ta nendega töötaks. Huvitas uue põlvkonna arusaam, loomulikult tuli sealt muinasmaa, noored olid Venemaaga seotud multifilmide, baleriinide, müütide ja kunsti kaudu. Nende suhe oli poeetiline, mütologiseeritud, ebaadekvaatne, nad tegelesid oma lapsepõlve mälestustega.


Kas see asjaolu, et näitus toimus lõpuks Zurab Tsereteli galeriis, mõjutas kuidagi ka näituse külastaja profiili?

Ei. Et meiesugused Moskvas kasvõi 15 minutiks pildile pääseksime, oleks tulnud käivitada meeletu reklaamikampaania. Zurab Tsereteli galeriis olime lihtsalt üks osa selle maja näituseprogrammist. Me ei tohi unustada, et Moskva näol on tegemist suurlinnaga, kus elab ca. 10 miljonit elanikku ja nagu linnapea Luškov oma kultuuripäevade avakõnes ütles, moodustab Eesti elanikkond poole Moskva kõige väiksema linnaosa elanike arvust. Muidugi on seal huvid, prioriteedid ja võimalused täiesti teised. Ma arvan, et olime suhteliselt olematud ja nägematud seal, kuid oluline on sõnum, et Moskva linnapea üldse suvatses Eestiga mingit tegemist teha..

Näitus toimus kultuuripäevade raames, initsiaator oli Tallinna linnavalitsus, kas see määras mingil määral näituse sisu?

Ei, sisu mitte, aga see tagas selle, et näitus oli korralikult finantseeritud. Sisu see ei dikteerinud. Tallinna linna teema võtsin ma täiesti vabatahtlikult sisse, kujutan ette, et igale keskmisele moskvalasele tähendab märksõna “Eesti” Tallinna linna, Viru hotelli, suvituskohtasid, vanalinna. Lülitasin näitusesse üsna ulatuslikult Arne Maasiku linnafotode sarja, mis kujutab Tallinnat kolmes erinevas blokis: 1) n.ö. Stalkeri-Tallinn 2) aerofotod Tallinast ja 3) Tallinna city.

Millisena tundus Moskva kunstimaastik? Mis paiku külastasid ja mida soovitad?

Moskvas valitses tüüpiline vaikus enne tormi, sest peagi läheb lahti 3. Moskva biennaal (http://3rd.moscowbiennale.ru/ru/). Mina külastasin kuulsat Vinzavoodi. Esmakordselt külastasin seda Moskva 2. biennaali ajal, tollal oli tegu suure suletud vabrikukompleksiga, vanimad ehitised on seal pärit 18. sajandist. Eestis väärtustab taolisi keskkondi ntks NonGrata seltskond. Sellel ajal oli see nii räme, nii jõuline, sümboolse väärtusega, haisev, mahajäetud kompleks. Sealne keskkond kõneles juba ise, kunst muutus seal sekundaarseks. Ükskõik, mis sodi seinale pandi, muutus see tähenduslikuks. Üks viis tähtsustada oma loomingut, on viia see kõige mõeldamatusse, rämedamasse keskkonda ja siis paratamult sinu tagasihoidlik armetu töö koos selle keskkonnaga jääb vaatajale meelde.
Vinzavoodi ala avastas 2006. aastal Oleg Kulik, kes on kunstiajalukku läinud kuulsate performance’itega, kus ta oli kuri koer, kes pureb inimesi ja istub Euroopa vanglates. Nüüdseks on ta väikekodanlaseks ja suurärimeheks ümber kehastunud. 2007. aastal Moskva 2. biennaali ajal tõi ta Vinzavoodi suurejooneliselt turule, kureeris seal ise biennaali vene näituse ”Verju” /”Usun”. See tegeles putinlikus vaimus õigeusu juurte otsimise ja kinnistamisega. See projekt tekitas palju poleemikat vene kultuurimaastikul. Kulik tõmbas peale seda Vinzavoodi juurde vene ärimaailma ja hakkas kompleksi üles ehitama. Nüüdseks on see muutunud kalliks, ülimalt tasuvaks galeriide keskuseks. Ühe galerii kuurent algab seal alates 3000 eurist.

NB! Moskva näituse kataloogi saab osta Kumu kunstimuuseumi poest.

Küsis Annika Räim, pildid Jaanus Samma ja Jaanika Okk

Kiwa
Raul Meel on töödega

istuvad Johnson&Johnson

Arne Maasik

Jaanika Okk