Eesti autorikoomiks, osa-kaks

Saabastega kass. Kinnas

Elina Sildre. Ma sulle kirjutan

Tarmo Salin. Lühendatud seeriad (selektsioon)

Edvin Aedma. Elas kord üks tibu.


26. veebruaril 2009 toimus ArtDepoo galeriis trükise “Narratiivsus piltides: Eesti ’00 aastate autorikoomiks, osa 2” esitlusüritus ja autorieksemplaride pidulik kätteulatamine. Wuzzup?

Küsimused: Maarin Mürk
Vastused: Joonas Sildre, Andreas Trossek

(ja isutekitamiseks valik raamatust!)








1. Kaanel on lause, et "osa kaks" võtab raamatu sisu väga hästi kokku (lood, mis esimesest osast välja jäid) ning rohkem lisada polegi nagu midagi. S.t. mingist (sisulist, žanripiire lükkavat) nihet teise kogumiku koostamisel eesmärgiks ei peetud? Mulle meenus küll kogumikku lehitsedes Anneli Porri noortenäitus ühe Tallinna Graafikatriennaali all, kus ta käsitles graafikana kõike paljundatavat, ja nii jõudsid näitusele ka video jms. Koomiksiraamatuga või õigem oleks öelda "narratiivsete piltide raamatuga" jäi mul samuti mulje mingist tavaarusaamast kaugemale või eksperimentaalsemaks minevast käsitlusest à la Urmas Oja fotoseeria või Margus Tamme tüpograafiamängud (aga võibolla tuleb minu üllatusmoment vähesest silmaringist autorikoomiksi vallas?).

AT: Need natuke arty’mad asjad lisada oli minu kui trükise kaaskoostaja otsus, et visuaalne üldmulje muutuks mitmekesisemaks. Teine eesmärk oli potentsiaalsete sihtgruppide seast minema peksta superkangelaste ja fantasy fännid jt infantiilid, kellel “kunstimate” asjade peale kohe juhe kokku jookseb. See poliitika baseerub põhimõtteliselt legendaarse Ameerika antoloogia RAW mudelil. Muide, nad ei nimetanud oma ajakirja koomiksiajakirjaks, vaid ütlesid peenutsevamalt: graphix magazine.

JS: Mingit kontseptuaalset nihet teise osaga tõepoolest ei toimunud. Foto-, maali-, graafika- jm visuaalseeriad mahuvad minu arusaamist mööda kõik mõiste "narratiivsus piltides" alla ära. Enda jaoks isiklikult pole albumis tehnilises plaanis midagi väga üllatavat. Pigem on mul ootusärevus või unistus, et siinsed autorid kohati vaid vormiliste katsetuste juurest sammu edasi läheks. Kõva akadeemilise joonistamise kooli ja pildikompositsiooni oskuste puudumine annab tegelikult tunda kõikjal Eesti visuaalmaastikul. See, et mul isiklikult katus pealt ära ei sõida, ei tähenda muidugi, et albumis olev mingil viisil kehv oleks. See on kahtlemata ühe riigi tipptegijate kogumik ja rahvaarvu kohta on siin kvaliteeti üleliiagi. Näiteks lätlastel on täna probleem, et riigis pole peaaegu üldse tegijaid – ainuke ilmuv koomiksiväljaanne peab vähemalt kolmandiku kunstnikest Kesk-Euroopast importima.

2. “Narratiivsus piltides” on väga tabav, sõnasõnaline katus kahes raamatus leiduvale. Kohati tundubki, et autoreid on huvitanud lihtsalt (ükskõik millise) loo vormistamine koomiksi formaadis, s.t. pildid on huvitavamad kui narratiivid. Autoritel oleks vaja justkui mingit ettekäände-lugu, et end visuaalselt tühjaks rokkida (küsimus puudub, ehk kommenteerid lihtsalt?).

JS: Ise näen ideaalina, et kunstnik kasutab visuaalseid vahendeid loo jutustamiseks. See on koomiksi suur võlu, et visuaalile lisandub tekstiline väärtus. Kuid maailmas on vaid käputäis kunstnikke, kes suudavad nii visuaalset kui tekstilist, sisulist kvaliteeti samal tasemel ja ühekorraga teha. Tihtipeale kasutatakse siis lihtsalt kirjaniku abi või tuntud ja "töötavaid" narratiive. On ka kunstnike, kes ei laienda oma sisulist pinda aastakümneid ja keerlevad vaid samas temaatikas. Nad on küll sellega mõnikord kuulsad, kuid peaaegu alati tüütud. Eestis tundub kitsamalt vaadates veelahkme-probleem sisu ja visuaali vahel olevat selles, et need kirjanikud, kes omavad ambitsioone oma teoseid visuaalses vormis näha, ei oma küllalt laia taustateadmist koomiksi võimalustest. Ja vastupidi, visuaalsed meistrid ei oma tekstilist kogemust. Meie kogumiku suunitlus polegi niivõrd novelliauhinna või kunstipreemia “vääriliste” teoste leidmises, vaid eesmärgis kaardistada visuaal-tekstilise kultuuri üht unikaalset segmenti.

AT: Ma kommenteeriks seda “pildid on huvitavamad kui lood”-hinnangut niimoodi, et raamatu esimese osa ilmumise järel ei ilmunud selle kohta Eesti kirjutavas pressis ühtki kunstikriitiku retsensiooni, küll aga võeti sõna kirjanduskriitiku positsioonist (Sven Vabar). Nii et sõltub vaatenurgast.

3. Autorite leidmise poole pealt: kui palju on päris uusi avastusi juurde tulnud, kellest te esimest väljaannet koostades ei teadnudki?

JS: Minu jaoks on mõned uued autorid, kuid suuri üllatusi tõesti polnud. Eks ta nii ole, et nõnda väikse riigi puhul on üllatused suhteliselt välistatud. Valdkond on lihtsalt niivõrd kitsas ja spetsiifiline.

AT: Kuna teine osa jätkab sealt, kus esimene pooleli jäi, siis oli ka minu jaoks üllatusi suhteliselt vähe. Enamik tegijaid olime Joonasega juba kaks aastat tagasi välja peilinud ja niivõrd lühikese ajaga ei jõua makropilt palju muutuda.
4. Kui palju on spetsiaalselt raamatu jaoks tellitud töid?

AT: Nii esimese kui teise osa koostamisel oli meie kokkuleppeline eesmärk rohkem dokumenteerida kui kuraatori positsioonilt teoseid tellida. Kuigi peab tunnistama, et mõne tegija puhul sai selle põhimõtte osas patustatud. Nö tellimustööde kategooria alla võiksid liigituda ka need asjad, mis valmisid koolitöödena, sest Joonas on Tartus vahepeal koomiksitegemise kursusi andnud.

JS: Võiks öelda, et polnud eriti neid lugusid, mis poleks valminud ka albumiväliselt. See on küll hea märk, näidates autorite "elujõulisust", kuid teisalt puudub tegijatel motivatsioon pidevas liikumises olla. See on Eesti suur puudus, et pole perioodilist väljaannet, mis oleks vaid koomiksile pühendatud ja kuhu saaks alati midagi uut luua.

5. Kui tihe oli sõel (võrreldes nt esimese osaga)?

JS: Sõel oli hõredam, kuna sõel oli suurem – raamatu maht kahekordistus võrreldes eelmise osaga.

AT: Esimene osa oli kontsentraat peamiselt nende tegijate töödest, keda Joonas oli eriala entusiastina suutnud varasematel aastatel enda ümber koondada. 2007. aasta alguses, kui too kogumik ilmus, oli see kindel paremik, best-of. Teine osa seevastu on teadlikult lõdvem, more easy-going compilation. Siin on samuti asju, mille õige koht oleks näiteks mõnel minimalisminäitusel Tallinna Kunstihoones või Kumus (Tarmo Salin) või mis sobiks samahästi mõnda uue graafilise disaini ekspositsiooni/kompilatsiooni (Veiko Tammjärv, Mammut, Margus Tamm).

6. Kuidas välitööd edenevad? S.t. kuidas hindate, kes olemasolevast skeenest on nüüd kaardistus olemas? Kas oleks uut inimressurssi ka kolmanda osa jaoks?

AT: Kogemuse põhjal võib väita, et kogu Eesti riigi peale leiab vähese vaevaga paarkümmend või enam inimest, kes on võimelised end nö kunstipärase ehk autoripositsioonilt pretensioonika piltloo formaadis väljendama. Poolteise millise elanikkonna kohta ei ole see paha tulemus.

JS: Kui maailmamajandus lõplikku krediidikollapsit ei tee, siis kultuurset ressurssi jaguks küll.

7. Autorite küsimus juba tüüris sinnapoole, aga kuidas esimene osa on skeenet mõjutanud? Kas teid on näiteks nüüd rohkem ise üles otsitud? Mulle tundub, et need kogumikud võiksid kellelegi, kes ise kuskil midagi on nokitsenud, olla valguskiireks – et ka Eestis on “my kind of people!” St mingi liitev aspekt teie publitseerimise juures? Missioonitundest rääkida on vist liiga corny?

AT: Mõlema raamatuprojekti mõte oli selles, et kõik siiani nö sahtlisse või internetti joonistanud autorid saaksid oma katsetused kvaliteetses vormituses avaldada. Seega on trükised nende promomaterjal ja ehk saab mõni tänu sellele kiiremini tuule tiibadesse. Regulaarseid kollektiivseid teraapiaseansse (share your symptom) ei ole olnud plaanis korraldada, selleks funktsioneerivad ühiskonnas huviringid, haridusasutused jmt kogunemiskohad.
JS: Mul on õhkõrn aimdus, et eks ta mingil määral on skeenet mõjutanud küll. Otseseid tõendeid pole, kuid kuna see on üks ja ainus taoline väljaanne, ei jää ta huviliste seas tähelepanu ega mõjuta.

8. Kuidas esimese kogumiku ilmumine mõjutas nö professionaalset teadlikust sellisest nähtusest nagu autorikoomiks? See on vist tegelikult küsimus tagasiside kohta eelkõige. Keegi enam ei kahtle, et on kunst?

AT: Mõlemad kogumikud on ikkagi nn friigiraamatud, mis eeldavad spetsiifilise maitsega küllaltki kitsast auditooriumi. Ametliku kunstiareeni ehk valge kuubi konteksti ei ole need trükised otseselt suunatud ja ega sinna keegi “koomuskeid” avasüli oota kah. Minu teada ei ole näiteks Veiko Tammjärve Tallinna Graafikatriennaalile seni esinema kutsutud, kuigi ta on Eestis üks šefimaid tegijaid.

JS: Tagasisidet on tulnud eelkõige vanema ja noorema põlvkonna koomiksihuviliste seast, keskmikud ehk need, kel on juba oma arust adekvaatne maailmapilt koomiksit välja kujunenud, on kuidagi vaiksemad...

9. Andreas, meie ühine kolleeg viitas eravestluses sulle kui autorikoomiksi kui subkultuuri uurijale. Kas autorikoomiksit viljelev seltskond moodustab midagi ühtsemat ja subkultuursemat ka Eestis? Mis on olnud nö raamatuvälised tegevused – jätkuv näitusekorraldus vmt?

AT: Esiteks, et ma ei uuri kunstiajaloolasena siin suurt midagi, olen tegutsenud pigem produtsendi rollis. Aga kui termin “subkultuur” märgib marginaalset ja allpool “kõrgkultuuri” radarit eksisteerivat nähtust, siis on tegemist teatava all- või mikrokultuuriga küll. Ent mingit sotsiaalset tompu need raamatutes esitletud tegelased küll isekeskis ei moodusta. Võib rahumeeli tänaval edasi jalutada, kartmata juhusliku hordi ohvriks langeda.

JS: Näitustegevus ja netilehekülg peamiselt tegidki eeltööd raamatutele.

10. Kas saab rääkida ka mingitest koolkondadest? Näiteks Tartus viljeleb Peeter Krosmann seda rida vist isegi mingite ürituste läbi ka järjepidevalt?

AT: Kui sa pead silmas Scott McCloud’i eeskujul toimuvaid 24-h-joonistamistalguid, siis neid ta Tartu Kunstikoolis tõesti korraldab. Tartus võib “koolkonnana” jutumärkides käsitleda ka kõiki Joonase mahitusel tehtud koolitöid.

JS: Koolkonnad oleks liialt suur üldistus. Siiski võib eristada aega enne '00-ndaid ja pärast '00-ndaid, kus vanemate tegijate-olijate ja nooremate vahel tekib teatud eristus.

11. Ja lõpuks küsimus rubriigist "majanduslangus ja teie": kas oli raske publitseerimiseks vahendeid leida (märkasin, et olete vahetanud ka väljaandjat Eesti Kunstiakadeemiast Haus galerii peale)?

JS: Mina sellega ei tegelenud, kogu au majandustondiga võitlemises läheb Andreasele. Kuna eelmise osa kogemus oli olemas, läks seekord kogu järjetrükise kujundamine jm "tootmisprotsess" minu jaoks vähemalt lihtsamalt.

AT: Kogu ettevõtmisel ei oleks üldse mõtet, kui vabariigist puuduks Eesti Kultuurkapital, mis kattis sisuliselt mõlema publikatsiooni trükikulud. Kõik projekti osalised on nimelt töötanud tasuta. Kirjastuse ülesanne on püsiva ja avaliku raamatulevi tagamises, muidu peaks trükiseid vist mantlihõlmast ehk põuest pakkuma. Pappi teenima ühe väiksetiraažilise friigiraamatuga ükski kirjastus ei hakka, nii et seetõttu saigi järjetrükist pakutud Hausile kui kunstikirjastusele, kelle jaoks müüginumbrid on sekundaarsed ja maine olulisem. Esimene osa tuli välja Eesti Kunstiakadeemia alt, sest olin sel ajal seal poole kohaga töötaja ja asjaajamine oli seetõttu lihtsam.

12. Kas oleks ressurssi ka kolmanda osa jaoks?

AT: Ei tea, ainuüksi pealkirjas figureerivad ’00-ndad saavad kohe otsa. Samas julgen loota, et meie toredas liiduvabariigis leidub ehk pika otsimise peale ka mõni kunstnik, kes on suuteline vormistama Eesti esimest täispikka graafilist romaani.

JS: Kolmandat osa suure tõenäosusega sellisel kujul ei tule. Inimressursse samas on, nii et...


Mammut. EgoWars

Joonas Sildre. Big Bang
Veiko Tamjärv. 48