Analüüsiv sissevaade Kultuuriministeeriumi kultuuripoliitikasse

Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna III kursuse üliõpilastest koosnev töögrupp koosseisus Taaniel Raudsepp, Sigrid Viir, Iti Kasser, Karel Koplimets, Johannes Säre viis külalislektor Indrek Grigori juhtimisel loengusarja "Analüüs ja kriitika" praktilise analüüsi sektsioonis läbi väikese uurimuse, mille raames vaadeldi kultuuriministeeriumi kultuuripoliitikat. Vaatluse alla olid nii kultuuri alusdokumendid, seadusloome kui ka ministeeriumi reaalne tegevus.

Alljärgnevalt toome teieni väikese kokkuvõtte analüüsi tulemustest.



Kultuuripoliitika aluspõhimõtted

Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused sätestavad, et: “Eesti riigi kultuuripoliitika tuleneb rahva poolt põhiseaduse vastuvõtmisega riigile pandud kohusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.”
Veidral kombel tõlgendab Kultuuriministeerium oma eesmärki, tagada kultuuri säilimine, vajadusena säilitada kultuur palsameeritud kujul. Kultuuriministeeriumi alluvuses tegutsevatest institutsioonidest on suurimad kujutava kunstiga tegelevad asutused Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, mis nagu muuseumi seaduski ette näeb, “koguvad, uurivad ja säilitavad”. Kultuurilise mälu tähtsust ei saa küll ülehinnata, aga ilma jätkusuutliku juurdetootlikkuseta on muuseumide arengu põhisuundi määravas dokumendis 21. sajandi Eesti muuseumid sõnastatud eesmärk, et aastaks “2015 on eestlaste kui rahvuse hääbumishirm kadunud ning Eesti on arenemis- ja kohanemisvõimeline suhetes maailmakultuuriga”, raskesti saavutatav. Mõistes küll, et omariiklus toetub suuresti ajaloolisele mälule, on museaalne aspekt kultuuriministeeriumi poolt viljeletavas riiklikus kultuuripoliitikas tugevalt ülepingutatud.

Paralleelsena tasub siinjuures vaadelda spordi positsiooni riiklikus kultuuripoliitikas.
Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes ei mainita sporti mitte kordagi, seega on tegemist justkui täiesti teisejärgulise aspektiga Eesti kultuurist (või siis ei ole ikkagi tegemist kultuuriga?). Korrektne on ilmselt väita, et sport on teisejärguline museaalsest aspektist. Kui võrrelda Spordiseadust ja Muuseumiseadust, siis on vahe ilmne - kui riiklik kunstipoliitika on koguda ja säilitada, siis riiklik spordipoliitika on suunatud arendusele ja tulemustele.


Arengukava

Kulrtuuriministeeriumi arengukavaga aastateks 2010-2013 algab küll väga positiivsel toonil: „Eurostati 2007. aastal avaldatud andmetel ületab Eesti kõikides kultuuritarbimise vormides Euroopa Liidu keskmisi näitajaid, va kinos käimine”. Aga ootamatu muutujana on arengukavasse sisenenud valitsemisala 2009. aasta eealarve mõju, “mille tulemusena ei suudeta tagada kultuurielust osasaamise võimalusi kõikidele elanikele Eestis”. Sellegipoolest on ministeeriumi juba eelpool mainitud museaalsele kultuuripoliitikale omaselt põhiliseks mureks kultuuripärandi säilitamine. “Kokkuhoiu tulemused selles valdkonnas on kriitilised, sest hävimisohus kultuuripärand on taastumatu vara, koos sellega kaob osa meie ajaloost ja identiteedist... Kui viia ka sisutegevus miinimumini, tuleb asutuste käsutuses olevat vara endiselt hallata.” Seega näeb ministeerium põhilise kokkuhoiu allikana kultuuriinstitutsioonide personalikulude vähendamist. “Tuleb tagada kogu kollektiivi rahastamine või kollektiiv tervikuna laiali saata,” mis sisuliselt tähendab, et loovkollektiivide koguarvu tuleb vähendada.

Eesti Kultuuri arengut alalhoidva ja pankrotistumisest päästva projektina nähakse Eesti spungiks nimetatud loomemajandust. Uurides Kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Ragnar Siili loomejandust käsitlevaid PowerPoint presentatsioone perjoodist 2006-2008, ilmneb paraku, et loomemajanduse näol on tegemist ennekõike vormilise ettevõtmisega, millest annab ülevaate alljärgnev vabavärsis luuletus.



LUULETUS 2006-2008

Leedu, Läti, Viljandi, Tallinn ja Tartu

sõnad Ragnar Siil, koostanud Sigrid Viir

Loomemajandus on imeloom.
Imeloom, mis on võimeline looma heaolu ja töökohti,
heaolu ja töökohti, läbi intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise.
Neid on väikesi ja suuri,
killustunud isetegijaid,
liikuvad ja muutuvad elustiili ettevõtted.
Suur risk
nõrk lobby
Imelooma on vaja, et
Ta ei kannataks,
kui on rasked ajad.
Ta, kultuur ei küsi käsi ees:
"Anna mulle"
Ta, kultuur annab,
meile
Temasse saab investeerida.
Tema, rahastamine ei ole subsideerimine.
Ta, toob tagasi kordades rohkem.
Ta, toob elu vanadesse majadesse ja unustatud paikadesse.
Ta, meelitab ligi ja jääma talente,
ja loovus rikastab elukeskkonda.
Tema, kultuurinimese roll
ei ole teha ainult kultuuri.
Keegi peab seda ka müüma,
Elushoidma ja tagama Selle jätkusuutlikkuse.
Ma ei usu.
Kunstnikke.
Kunstiinimesed plaksutaksid käsi,
juhul,
kui nad teaksid,
kuidas kirjutada äriplaani.
See on see mida me tahame,
et neil oleks see nõu
tasuta nõu loodetavasti
selline nõu,
millest nad aru saaksid.
Imeloom
näeb ja aitab,
loovisikuid nenede intellektuaalse omandi effektiivsel kasutamisel.
Imeloom
paneb ettevõtluskontsultandid,
Sinu, loomeinimesega sama keelt rääkima.
Ühe disainitud toote tõeline väärtus ja kasu,
ÜHISKONNALE,
avaldub ainult siis kui see läheb tootmisse.
Konkurentsivõime.
Loovpotensiaal.
Koostöö.
Konkurentsivõime.
Loovpotensiaal.
Koostöö.
Kultuuriministeerium vastutab.
Majandusministeerium planeerib.
Haridusministeerium harib.
EL rahastab,
oskuslikul lähenemisel ja peale hakkamisel,
saja seitsmeteistkümne miljoni krooni ja hüva nõuga,
ühtlustada,
loodetavasti sellise nõuga
millest me aru saame.
Kõik teevad koostööd,
rahvusvahelist ja regionaalset,
koguvad andmeid ja uurivad,
jagavad infot ja kavandavad.
Suurenevad investeeringud kultuuri kui elukeskkonna kujundamise võtmetegurisse,
kõik teised tööstusharud hakkavad senisest enam panustama loovusele.
Kes ei tahaks,
loovuse ja intellekti najal paremini ära elada?
Imeloom elab, alates 2003 aastast
3% töötavast rahvastikust
ta elab 2307 ettevõttes
sulgudes
488 reklaami,
467 arhitektuuri,
410 kirjastamise,
270 muusika,
200 muuseumis,
173 disaini,
93 filmi ja video,
82 ringhäälingu,
68 kunsti,
47 etenduskunsti ja
9 meelelahutus IT ettevõttes,
sulud lõppevad
ta elab 3% kogukäibest
ta elab 3% sisemajanduse koguproduktist.
Asjast ka.
Edulood.
Mida me teeme?
On seda palju või vähe?
Aga kuhu jäävad sportlased?

tänud kultuuriministeeriumile ja nende arendusosakonnale



Ministeeriumi tegevus

Hoopis teistsugune pilt ministeeriumi kultuuripoliitikast avaneb, kui analüüsida minsteeriumi tegevust nädalainfo põhjal.
Vaatlusaluseks perioodiks valisime ajavahemiku 4.3.2008 kuni 3.4.2009.

Nagu selgub, tegeleb ministeerium kõige enam spordiga - just sellega seotud sündmusi ja tegevusi mainitakse kõige enam. Prioriteediks kuulutatud loomemajandust näeme aga hämmastavalt harva. Pingelise esikümne lõppu on meie rõõmuks suutnud end suruda ka kunst.

Graafik 1.
Kanteri suurus näitab vastava teema esindatust.

Analüüsitulemustest kergesse hämmingusse sattunuina otsustasime uurida lähemalt ministeeriumi oluliseima ametniku, kultuuriministri enda tegemisi. Kuid ka seal avanenud pilt ei paista kuigi hästi korelleeruvat sõnastatud prioriteetidega.

Graafik 2.
Ministri suurus näitab vastava teema esindatust ministri tegevuses.

Selguse saamiseks otsustasime vaadata erinevatel sündmustel osalemist ka ametnike kaupa. See korelleerus üsna hästi meie esimese graafikuga. Kõige toimekam on olnud kultuuriminister ise, talle järgneb asekantsler spordi alal ning esikümne lõppu on surunud end kunstinõunik. Väga hea töö analüüsiks valitud hooajal on teinud ka meie kirjandusnõunik.

Graafik 3.
Portree suurus näitab, mitmel eri sündmusel osales.

Kuna kultuuriministeeriumi nädala info kujul oli meil olemas sedavõrd hea infoallikas, otsustasime vaadata ka ministri enese eelistusi. Uurisime, mis laadi kultuuriüritustel (teatrietendused, spordivõistlused, näitused ja näituste avamised, kontserdid jne.) eelistab minister osaleda. Meid, kui kunstiga seotud isikuid huvitas loomulikult kõige enam kunstisürituste suhe muudesse kultuuriüritustesse. Pildi sellest annab alltoodud graafik.

Graafik 4.
Ministri suurus näitab külastatud sündmuste arvu.


Kokkuvõte

“Kindlasti tuleb arvestada, et paljud kultuurivaldkonnas täna langetatavad otsused omavad mõjusid, mis avalduvad alles aastate pärast, mistõttu tuleks vältida samme, mille tagajärgedega tegelemine võib osutuda hiljem äärmiselt keeruliseks. Hiljem on tegevuste taastamine juba väga kulukas. Mõned tagajärjed võivad osutuda aga koguni pöördumatuks.” (Kultuuriministeeriumi arengukava 2010-2013)