pühapäev, september 27, 2009

VIVA LA HIINA

Al Paldrok


Aasia protokollid part 1: Peking


Beijing Open Performance Art Festival 2009 OPEN Contemporary Realization Art´is.
Ettekanded ja loengud Iberia Centre of Contemporary Art´is.


Alates 2000. aastast võimude ja politseiga pidevas vastasseisus olev performancefestival pani 10. juubeliaastal täisrauaga - kahekuune festival koondas endasse üle 300 kunstnikku 50 maalt. Rahastamisskeem on siinmail alternatiivselt lihtne – pidevalt leebelt naeratav peakorraldaja Chen Jin müüs maha oma isikliku maja ja plekkis kogu asja ise kinni. Sellest hoolimata kartis ta juba viiendal nädalal, et kohe kohe peale ürituse lõppu viiakse ta täitevvõimu poolt võlavanglasse. Politsei kohalolek oli küll tuntav, aga ajad on Hiinas muutunud. 2000. aastal näiteks oli põhjanaabrite esinumbril Roi Vaaral plaanis üleni valgeks värvituna samavalgel jalgrattal sõita üle taevase rahu väljaku. Korraldajad ei mõjutanud küll plaanist loobuma, kuid pakkisid oma asjad, et pooleks aastaks Hiina avarustesse asüüli kaduda. Roi mängis oma plaani küll ümber, kuid festival koliti sellest hoolimata ülima saladuskatte all Pekingist eemal maal asuvasse müüriga ümbritsetud farmi. Operatiivüksused sadasid sisse poole programmi pealt interaktiivse aktsiooniga, mille reaalsuseteisenemise ja adrenaliinidoosi konsistentsist võib tavakunstisfääris vaid unistada. Info lekitanud asjaosaline, oli ta siis kunstnik või lihtsalt nuhk, jäi stiilselt anonüümseks, igaljuhul jagas ta suurpäraselt konteksti ja kohaspetsiifikat.

Sarnaselt Aasia eripärale (Jaapan-Korea-Hiina) korrutab festivali trükise sissejuhatus korraldavat organisatsiooni ja ka peakorraldajat mantrana isiklikult ainukeseks, parimaks ja tähtsaimaks:

…Open International Performance Art Festival is the first in China and is the largest and longest in the history of an unofficial and non-governmental International Performance Art Festival …/…It is the first , oldest and most influential international performance art festival in the scope of China... / …It plays a tremendous role in promoting the cultural development and exchanges to explore the world of art..../…As one of the most important Performing Art Festivals by the international...

See käib siinmail asja juurde ja konkreetses juhtumis ongi vaid vormiline - Chen Jin ise on tagasihoidlikkus ise ja oma isikut ega materiaalseid ohverdusi ei eksponeeri. Idamaisele tavapraktikale vastavalt ei puudu ka siin vabatahtlike hordid, millest iga läänemaailma kunstikorraldaja võib vaid unistada – tõlkijad, assistendid, kujundajad, operaatorid, tehnikud jne. Viimaseid oli saabunud isegi Euroopast ja mitmed oma nädala tegevusega ühele poole saanud tegevkunstnikud, kuulnud organisatsiooni raskustest, möllisid end vabatahtlikena edasisele festivalile orjadeks, teiste hulgas Non Grata nädala kuraator, New Yorgi McDermid´ite miljonärisugu võsu ja performancegalerist Alice Chilton McDermid.

Open Art´i ambitsioonikas osalejatearv saavutati ürituse kummiksvenitamisega 4 nädala peale – sisuliselt oli tegemist ikkagi 8 eri üksteisele järgneva festivaliga. Inimvõimetel on siiski piirid ja kvaliteedis just festivalimeeleolu loomisel esimeste nädalate sünergia ei pea tõenäoliselt lõpuni vastu. Vormiliselt on kõik justkui olemas – head etendused, toitlustus-majutus, staap staffiga, hea tehniline korraldus aga kui uurid õhtuse sotsiaalprogrammi järele, jooksevad kõik korraldajad kabuhirmus laiali. Festivalil on ikkagi lisaks kõigele muule kunstnike kohtumispaigana ja eksperimenataalse laborina erakordne tähtsus, ilma milleta on tegemist lihtsalt eliitetenduste sarjaga. Eestis on sellise vormi esindaja näiteks NU, kus osalevad kunstnikud esinevad eri aegadel - kunstnik sõidab kohale, annab intervjuu, esineb ja lahkub, ja seejärel tuleb järgmine, jne. Vormide paljusus on muidugi hea ja sellisel on mitmeidki oma lisaväärtusi, kuid loovisikule endale selline peale isikliku promo suurt midagi juurde ei anna. Oma asja teed ära aga seda teed sa ju naguinii. Üksik puzzletükk reas, kus tervikpilt moodustub kellegi teise ajukoores.

Tegelikult näiteks 8. nädala kuraator, mehhiklane Martin Renteria tuli kohale kohe alguses ja kui kolmenädalane viisa aegus, taotles jälle uut ja elas vahepeal kellegi sohva peal, kuna võõrastemajja hiinlased ilma viisata ei lase ja nii oli ta üheks ühendavaks lüliks kogu selle maratoni vältel. Volunteerid vahetusid ka massina, nii et uutel ikka silmad särasid ja suurem osa rääkis väga head puhast inglise keelt, ise kordagi läänemaailmas mitteviibinuna. Nõukogudeaegse totalitarismikogemusega oli üllatav kuulda, et väljamaale minekuks ei ole mingeid poliitilisi piiranguid. Sellest hoolimata hiinlased palju välisfestivalidel ei figureeri.


Zhang Xian Min “Died but Still Alive”


Xiao Maizi “King” algus ja 24 tundi hiljem




Pildil keskel peakorraldaja Chen Jin, kes 300 osalejaga kahekuulise festivali korraldamiseks müüs maha oma maja ja pankrotistub praegu kõva hooga, festivali lõpuni on veel nädal minna.



... ja et keegi ei arvaks et niisama sai Hiinat kaemas käidud, siis Non Grata (Anonymous Boh, Devil Girl, Little Tom + USA ja Hiina volunteerid) „Seedless Brain Alkymia“ pildid ka siia lõppu. Järgmises reportaažis intervjuu Jaapani noorte aktivist-anarhistidega Tokyo´st. Püsige kuuldel.



1 kommentaar:

reiu ütles ...

Tuline buddha on täitsa radikaalne- mehe ajud on kah kõrgemale levelile jõudnud(skulptuur pintsakuga);}