Rebeka Põldsami intervjuu Fideelia Signe Rootsiga, 15. septembril 2009



Sinu nimi on Fideelia-Signe Roots. Kuulsin filmist “Mehe tee”, et oled saanud nime Fidel Castro järgi.
Jah. Sain oma nime isalt, kes oli Fidel Castro fänn. Nimevalik ei ole seotud ladinakeelse “fidel’iga”, mis tähendab truudust ja usku.



Kes on Sinu vaimsed eeskujud?
Richard Rorty meeldib mulle eeskätt seetõttu, et ta leiab, et elame keelevanglas: me ei saa minna keele taha selleks, et näha maailma selgema pilguga. Kogu meie maailm on defineeritud keelega, mida päevast päeva räägime. Rorty seos feminismiga on minu jaoks oluline. Ma ei tea täpselt, kas Rorty pidas end feministiks või mitte, aga minu arvates on tähtis, et ta keelele nii suurt rõhku paneb, sest soorollid põhinevad ka väga palju keelel. See, kuidas me räägime naistest ja meestest, mõjutab meie käitumist naiste ja meestena, ja ka seda, kuidas lapsevanemad oma lapsi kasvatavad – kasvatatakse naisteks ja meesteks. Paljudes keeltes, näiteks inglise keeles, kui räägiti üldiselt kellestki, öeldi lihtsalt “he”. Tänapäeval hakkab see muutuma, nüüd vähemalt üritatakse kasutada “he/she” või “one”.
Veel meeldib mulle sotsioloog Pierre Bourdieu. Lugesin läbi tema raamatu “Meeste domineerimine”, “Domination of Masculinity”, tegelikult peaks olema “Mehelikkuse domineerimine”. Seal ta kirjutab, kuidasmoodi ühiskond mõjutab oma liikmeid, nii et neil tekivad habitused ehk harjumused ning nad hakkavad rääkima ja käituma automaatselt nagu masinad. Näiteks, ma olen väga palju kohanud intelligentsete inimeste juures mingit imelikku automatismi langemist. Kui hakkan nendega rääkima soorollidest, siis hakkavad nad täiesti mõistusevastaselt käituma ja rääkima: näiteks, et mees peab olema perekonnapea, ja et viimane sõna perekonnas peaks ikka mehele jääma, et “Vaat see on mehelikkus.”

Aga miks Sa arvad, et sõnal “feminism” on Eestis ikka veel pigem halb toon? Ilmselt on see ka nii mõneski teises riigis nii, aga räägime Eesti kontekstis.
Põhjamaades ei ole feminismil nii väga halba tooni. Seal on täiesti normaalne öelda: “Ma olen feminist.” Ma arvan, et seal ongi enamus naisi feministid ja mehed ka, muide. Eestis ka on mõni üksik meesfeminist, nagu ma tean. (Naer)
Arvan, et see tuleb ajaloost. Võimalik, et feministide seas on olnud ka meestevihkajaid, kes võib-olla on oma õigusi liiga jõuliselt nõudnud, ehmatades mõned inimesed ära. Nagu kunstnike seas on erinevaid inimesi, on ka feministide seas erinevaid inimesi. Feministlikke voole on väga palju erinevaid. Millegipärast on just Eestis levinud arvamus, et feminist on kole, paks, vana karvane naine, vihkab täiega mehi – selline arvamus tuleb teadmatusest. Enamus eestlastest lihtsalt ei teagi, mis asi on feminism.
Loen praegu Betty Friedan’i “Naiselikkuse müstikat”, kus ta kirjutab, et Ameerikas kuskil 1920.-30. aastatel olid praktiliselt kõik naised feministid ja isegi, kui nad polnud otseselt feministliku liikumisega seotud, oli neil siiski võimalus haridust saada ja valimisõigus ja naistel olid elu eesmärgid. Ei olnud nii, et kasvati üles ainult selleks, et hakata emaks ja olla hea koduperenaine. See oli lihtsalt üks valik, aga see polnud eesmärk. Naised võisid lenduriks hakata – kõik teed olid juba lahti tol ajal. Aga olukord muutus, kui mehed tulid 1940ndatel II maailmasõjast: mehed tahtsid, et oleks kodusoojus – keegi oleks kodus ja küpsetaks. Sellest tulenevalt tekkis ühiskondlik suhtumine, et naine peab minema varakult mehele ja palju lapsi saama; maja äärelinnas, ema-isa ja ütleme kuskil kuus last oli täiesti normaalne. Naisteajakirjad hakkasid sellist suhtumist propageerima. Tekkiski väga õudne olukord: enamik naisi, rääkimata sellest, et nad ülikooli ei lõpetanud, jätsid isegi keskkooli pooleli, läksid mehele ja said palju lapsi. Võib-olla tollest ajast tuleb ka meieni “feminismi halb toon”, et naisteajakirjad suhtusid feministidesse tookord väga halvasti.

Sinu töödes on läbiv teema esoteerika. Kas oled kursis ka esoteerika ajalooga: millest tulevad järjepidev mehe ülimuslikustamine ja naise eest kaitsmine?
Olen üritanud esoteerika raamatuid lugeda, alatest Gunnar Aarmast kuni Villu Põldmani välja. Kõik algaski sellest, et hakkasin lugema üht Gunnar Aarma raamatut, midagi mõtlemisest, täpselt ei mäleta, tal on neid väga palju. Igatahes, mu emal oli see olemas, hakkasin lugema ja sain pahaseks: Gunnar Aarma kirjutas, et naine ei ole võimeline suurt kunsti tegema, naine on võimeline ainult rahvakunsti tegema, käsitööd ainult. Sain vihaseks, aga selle aja peale oli Aarma juba surnud – ma ei saanud temalt intervjuud võtta. Mul on selline komme, et kui mind miski ärritab, siis üritan aru saada, miks see mind ärritab ja kus selle juured on. Siis hakkasin lugema teisi esoteerikaraamatuid, et aru saada, kas teised esoteerikud naiste ja meeste kohta samamoodi arvavad. Tuli välja, et arvavad küll, kõigil teooriates väike erinevus muidugi oli, aga üldine arvamus oli sama: “Naine ei saa olla number üks.” Nii arvab Hannes Vanaküla, näiteks. Villu Põldma arvab, et naised on evolutsioonis üks samm tagapool kui mehed, mida ka filmist “Mehe tee” võib näha. Täiesti masendav oleks jääda uskuma, et sul pole mingit võimalust olla sama hea kui mees, isegi kui väga palju pingutad. Siit jõuamegi Otto Weiningeri juurde, kes kirjutas 1903. aastal traktaadi „Sugu ja iseloom“, kus ta võrdleb naisi ja mehi. Tema arvas samamoodi, et isegi, kui naine väga kõvasti pingutab, ei suuda ta iialgi tõusta isegi mitte sama kõrgele tasemele, kui kõige viletsam mees.

Olen Eestis märganud ka seda, et teinekord naised ei taha end feministiks kutsuda sellepärast, et kardavad kaotada meeste poolehoidu või et mehed hakkavad arvama, et naised vihkavad neid – nad ei taha luua kakofooniat meeste ja endi vahele, nad kardavad lihtsalt, hirm on. Mina ei karda midagi.

See on ju imelik – see ei muuda inimese ülejäänud olemust.
Jah, täpselt, nad jäävad ikka samasuguseks inimeseks ju. Mina olen sünnist saadik feminist. Aga noh, mis teha. Ma arvan, et tegelikult peaksime siiski rohkem rahva hulka viima seda feminismi-teadmist - mis asi on feminism – mis selgitaks, et tegemist pole meestevastase liikumisega, vaid kriitilise vaatega ühiskonnas levinud soorollide vahelistele suhetele. Võib-olla peaks seda isegi koolide ühiskonnaõpetuses õpetama: mis on feminism, mis on soouurimus.

Feministide töö läheb edasi. Me ei saa öelda, et see töö tänapäeval asjatu oleks. Mõned inimesed väidavad, et enam pole feministe ja feminismi vaja, kuna need on oma aja ära elanud ja naised on kõik õigused juba saavutanud, nad käivad juba tööl, saavad valida ja neil on pass, isegi abielludes võib oma perekonnanime jätta, mida kusjuures enamus eesti naisi ei kasuta. Võetakse ikka mehe nimi ja lastele pannakse tegelikult ka mehe nimi.

Ühiskonnaliikmed piiravad end hirmude, harjumuste ja eelarvamustega. Meedia mõju on kõigile teada ja tavaliselt peetakse seda halvaks. Õnneks on ka erandeid. Piiride ületamisest rääkides on kõige feministlikum telesari, mida tean, USA sari „Vampiiritapja Buffy“ (1997-2003), mille mõte lühidalt kokku võetuna seisneb iseenese piiride ületamises ning julguses muuta tuhandeid aastaid ühesugusena püsinud stereotüüpe, lõhkudes iseend täideviivaid ennustusi. Režissöör Joss Whedon on öelnud, et ta ei tahtnud teha tüüpilist õudusfilmi, kus naised on ohvri rollis. Meedia näitab naiste vastu suunatud vägivalda kui normaalset nähtust. “Buffy’s” on aga hoopis naised need, kes maailma hukust päästavad. Sari tabas naelapea pihta: paljud ameerika tüdrukud tahavad Buffy moodi olla ning üle maailma mitmetes kõrgkoolides on sisse viidud „Buffy Studies“, kus õpitakse Buffy seriaali, lähtudes antropoloogilisest, sotsioloogilisest ja soouurimuslikust vaatenurgast. Soovitan kõigil sari netist alla tõmmata ja vaadata, kuidas selles on soorollid pea peale pööratud ja kuidas kõige võimatumast olukorrast leidub alati väljapääs.

Annad EKAs kursust “Guerrilla plakatikunstist superkangelase Buffy’ni” ja lisaks annad Tallinna Vanglas vabatahtlikuna kunstiõpetuse tunde. Kuidas sattusid vanglasse tööle ja mis on Sinu motiivid seal töötamiseks?
Lugesin EKA listist kuulutust, et Tallinna Vangla vajab vabatahtlikke kunsti õpetama ja läksin proovima, põnevusest lihtsalt, et mis juhtub, kui sinna õpetama lähen. Mind on alati vanglad huvitanud, tegelikult ka hullumajad (naer) – võib-olla lähen kunagi ka sinna õpetama, loodan, et ma patsiendiks ei satu. Vanglas oli üks kunstihuviliste vangide grupp, kes oli varem ka koos käinud, aga nende kunstiõpetaja oli ära läinud, nii et otsiti uut. Ma läksin sinna plaaniga kaasaegset kunsti tutvustada. Selleks on teatavasti vaja videot ja fotot, fotoaparaati, aga sinna ei tohi mitte midagi sisse viia, peab luba küsima, aga ma ei ole poole aasta jooksul mingit luba saanud. Nii et kahjuks on vangla võimalused väga piiratud ja ma pole saanud siiamaani teha kõike, mida olen plaaninud. Vanglas hoiab mind õpilaste töösse suhtumine: nad on väga töökad ja kunstist huvitatud, enamus on venelased, aga me saame siiski üksteisest aru. Nad joonistavad-maalivad ka vabal ajal ning mingeid distsipliiniprobleeme tundides ei ole. Olen põhikooliõpetaja ka olnud ja seal valitses võrreldes vanglaga täielik põrgu. Tean, et põhikooli ma ei lähe iialgi tagasi. Aga vanglas mulle praegu meeldib. Igale õpetajale meeldib, kui tema õpilased suhtuvad töösse hästi, tahavad teha seda, mida õpetaja neile õpetab, ja on aktiivsed. Vanglas neil ei ole väga palju vaba aja veetmise võimalusi, seega nad kasutavad kõik pakutu ära. Kui keegi oleks mulle varem rääkinud, et vanglas valitseb selline positiivne atmosfäär, poleks ma hästi uskunud, ma oleksin selle peale naernud, aga see on nii tegelikult. Nii vangid ise kui ka vanglatöötajad on olnud siiamaani väga positiivsed, viisakad ja rõõmsameelsed. Tavaline ettekujutus vanglast, et see on kohutav koht - trellid, pime, külm ja vangid nälgivad - pole üldse tõsi.

Kas tead, mille eest keegi vangis on?
Ma ei ole igaühe käest küsinud “Mille eest sa siin istud?” – see tundub imelik. Ma tean, et on väga erinevaid inimesi. Seal on üks narkomaan ja alkohoolik (eks nad mulle ise räägivad, miks nad seal on), kes on varem ka viibinud korduvalt vanglates, kuna ta on murdnud sisse poodidesse, et saada narkootikume ja alkoholi. Seal on maksudest kõrvalehiilijaid. Ma ei ole teadlik sellest, kas minu grupis ka mõni mõrvar on.

Kas valvur on ka kogu aeg kohal?
Jah, klassiruum on küll eraldi, aga valvur on koridoris. Mulle öeldi vestlusel, et tõenäolisem on saada peksa linnaliinibussis kui siin vanglas – pidi olema täiesti turvaline. Tavaliselt vangid sellistele väljast tulnud vabatahtlikele midagi halba ei tee, sest neile meeldib, kui väljastpoolt inimesed tulevad ja nendega tegelevad. Neil on siis midagi teha. Nad suhtuvad sellesse hästi.

Elad Tallinna ja Tartu vahel – kuidas jagad oma aega? Kas sind ei häiri, et Tallinna kunstielu on tunduvalt elavam kui Tartus?
Sõidan iga nädal Tallinna ja Tartu vahet. Olen põline tartlane. Ma arvan, et igal pool ei saagi olla aktiivne kunstielu. Võrreldes näiteks Tallinna kunstielu New Yorgi omaga, siis on see just New Yorgis aktiivsem kui Tallinnas. Aga samas, ma jällegi ei usu, et aktiivsus alati linna suurusest sõltub. Pigem sõltub linnaelanikest, kui aktiivseks nad selle kunsti- või kultuurielu muudavad. Ja tegelikult mind ei häiri, et Tartus on passiivsem kunstielu, sest ma saan ju alati tulla ka Tallinna või siis New Yorki minna – ükskõik. See häiriks mind siis, kui ma oleksin sunnitud seal Tartus elama ega saaks kuhugi sõita. Naljakas on tegelikult veel see, kui ma veel Tartus elasin, polnud ma kindel, et mulle meeldiks Tallinnas elada. Paljud tartlased rääkisid, et Tallinn on suur kole venelaste linn, kus iga nurga peal võib peksa saada ja kus Toompeal elavad varganäod. Ma käisin Tallinnas väga harva ja ükskord mul varastati seal mobiil ära. See on väga huvitav, sest nüüd, kui ma olen juba aastaid Tallinnas elanud, ei ole minuga enam midagi juhtunud – see on väga irooniline. Minu arvamus Tallinnast loomulikult muutus positiivsemaks, kui ma ise siia elama ja õppima tulin. Olin juba ammu aru saanud, et Tartus pole mul midagi teha. Tartu on ilus väike roheline linn, mille elanikud põevad väikelinna kompleksi. Ma olen mitu korda kuulnud arvamust, nagu tallinlased põlgaksid tartlasi. See pole üldse tõsi, sest Tallinna inimestel on täiesti ükskõik, mis seal Tartus toimub. Nad ei suhtu mitte kuidagi. Ja miks peakski? Mina ka ei suhtu näiteks Türi inimestesse mitte kuidagi. Narva kohta arvatakse, et seal on narkarid, aga tegelikult on Narva ka ilus linn, samuti Kohtla-Järve.

Oled öelnud, et kunstnik peab end vormis hoidma nii vaimselt kui füüsiliselt. Kuidas Sa seda teed?
Kuna mul on iga päev erinev, siis konkreetset päevaplaani ei ole ja see sõltub sellest, kas olen Tartus või Tallinnas. Aga kui hommikul pole kuhugi vaja minna, lähen ma jooksma ja jooksen umbes 3-4 kilomeetrit. Külmal ajal käin jõusaalis, siis mulle joosta ei meeldi. Jõusaalis ma ei käi kohe pärast ärkamist, vaid lõuna paiku, sest sinna ei saa minna tühja ega täis kõhuga. Natuke peab enne sööma, aga mitte vahetult enne – selline peen teadus. Hommikuti joon uudiseid lugedes mate teed, mis aktiveerib loomingulised ajulained, mida nimetatakse alfa-laineteks. Pärast seda on palju variante: monteerida videot; valmistada ette loengut Kunstiakadeemias või tundi vanglas; kirjutada blogi, täiendada kodulehelülge, vastata kirjadele, saata oma videoid festivalidele ja nõnda edasi. Vahel käin ateljees maalimas, aga viimasel ajal on fotograafia ja video olnud tähtsamal kohal. Vaimselt hoian end vormis vanglas ja Kunstiakadeemias õpetamisega, näituste külastamisega nii Eestis kui välismaal ja soouurimuslike ning teiste põnevate raamatute lugemisega. Ma tean, et paljud inimesed ei leia enam aega lugemiseks, aga ma arvan, et kui ma ei loe, võin liiga vara rumalaks jääda.
Üks asi, millega ennast vaimselt ja füüsiliselt vormis hoian, on matkamine. Käime rattamatkadel ja jalgsimatkadel nende meestega, keda võib näha filmis “Mehe tee”. Üks on minu abikaasa ja teised kaks on meie sõbrad. Meil on hästi tore matkaseltskond. Matkamine on lõõgastumiseks väga hea viis. Sel nädalavahetusel plaanime jälle rattamatkale minna.

Kas dokumenteerid-arhiveerid oma loomingulist tegevust järjepidevalt?
Pean oma kunsti arhiveerimist kunstiajaloolisest seisukohast väga oluliseks ja igaks juhuks ei jää ootama, et seda teeks mõni kunstiajaloolane. Niikuinii on kunsti hindamises palju subjektiivsust ja siis polegi enam lõpuks vahet, kes seda arhiveerib, nii et võin vabalt ise seda teha. See on normaalne, et kunstnik ise valib, mida ta arhiveerib ja kuidas ta seda teeb – need on tema enda tööd.
Millest ma puudust tunnen, on lääne tüüpi galerii-süsteem, kus iga galerii müüks kindlaid kunstnikke. Mul on sageli olukord, kus kodus on palju töid, aga puudub võimalus nendega midagi edasi teha. Olukord, et pean ise enda töid igale poole välja saatma, on kohati väga tüütu. Mulle ei meeldi tegelikult kodulehe tegeminegi, kuna ma ei ole professionaalne veebidisainer, vaid ise kõike õppinud ja see on väga aeganõudev protseduur, eriti algusfaasis. Ka hiljem võtab palju aega piltide üleslaadimine, tekstide kirjutamine. Ma olen eluaeg soovinud, et mul oleksid isiklik sekretär ja koristaja.

Võib-olla Sandra Jõgeva laenab oma orje...
Tegelikult on mul käinud selline mõte peast läbi, et võtaks endale orjad. Aga siis ma jälle kujutlen, et peaksin neid peksma ja alandama, aga see hakkaks minu psüühikale halvasti mõjuma – ühel hetkel ilmselt ma oleksingi agressiivne inimene – kõigi peale vihane. Aga ma ei tea täpselt, võib-olla see ei oleks nii. Samas minu arvates põhikooli õpetaja psüühika muutub kindlasti ja paljud lasteaiakasvatajad hakkavad mingil hetkel kõikidesse inimestesse suhtuma nagu lasteaialastesse.

Sinu koduleheküljelt (vt. http://fideelia.future.ee) võib leida Interneti kommentaare, mis käivad Sinu tööde kohta. Kas need kommentaarid on osa töödest?
Kui situatsionistide üks tingimusi performance’i kordaminekuks oli politsei tulek ja hollandi rühmitus Provo tegi koostööd politseinikega oma kunstiprojektide osaks, siis minu jaoks on netikommentaarid minu kunsti osaks. 100 aasta pärast on need väga huvitavad nii kunstiajaloolastele kui ka antropoloogidele. Siis elavad hoopis teised inimesed, meie oleme ammu surnud ja nemad mõtlevad: “Mida?!”
Enne magistritööd kogusin mitu aastat naiste- ja meesteteemalisi Delfi kommentaare, mida kasutasin magistritöös ja nüüd kogun reaktsioone oma töödele, kui ajakirjanduses on ilmunud mingi artikkel ja inimesed on vihaseks saanud.

Artist statement’is kirjutad, et hetkel kogud tutvumisportaalide eneseesitlusi.
Jah, ma tahaksin sellest ka mingi töö teha. Ma olen Rate’is ja Orkutis ja igal pool. Olen tähele pannud, et viis, kuidas inimene end tutvumisportaalis esitleb, sõltub tema haridustasemest. Põhiharidusega inimesed esitlevad ühtviisi, näiteks põhiharidusega mehed on väga lihtsakoelised ja sageli panevad endast üles pilte, kus nad on purjus ja samal ajal kirjutanud pildiallkirjaks kas “Ilus mees” või “Naiste unistus”. Nad on endast väga heal arvamusel. Nende enesehinnang on ebaadekvaatne, kuna nad kujutavad ette, et kõik naised neid tahavad. Ja siis on selline vanemate naiste seltskond, kes nimetavad end Kiizukesteks ja Musirullideks. Siis on üks seltskond, kes otsivad armastust ja kirjeldavad ennast väga armastavate inimestena, kes armastavad päikest ja armastust. Ma ei saa sellest täpselt aru ja sellepärast hakkasin neid koguma. Ma arvan, et Rate on põhiliselt noorteportaal, aga samas olen sealt leidnud palju maainimesi, kes poseerivad oma autoga maamaja ees või lillekeste taustal tehtud portreesid.

Kas oled märganud vahet eneseesitlustel LGBT-portaalides ja nö tavaportaalides?
Qissis ei ole eneseesitlusega väga hästi minu arvates. Seal on see jama, et pilte ei saa üles panna ja selles mõttes jääb qiss.eu väga lahjaks. Ma pole seal eriti palju veel ringi käinud, aga vähemalt eneseesitluse tekstidest on mulje jäänud, et seal on intelligentsemad inimesed, kui rate.ee’s. Seal tuleb rohkem rõhuda oma huvialadele, samas oma emotsioone, nagu “oi, ma armastan kõike”, ei näidata nii palju. Aga ma pean seda uurima veel tegelikult.

Kas vahel on tunne, et enam ei taha kunstnik olla?
Enne isikunäitust, magistritöö kaitsmist, residentuuri suundumist ja suurte kunstisündmuste eel tunnen pinget ja mõtlen, et milleks mulle seda kõike vaja on. Sel hetkel tekib soov elada metsas - nagu mu ema, kes on eks-mesinik ja elab siiamaani metsade keskel – ja ma tahaksin elada eraldatuna inimestest ning kõik eluks vajaliku ise valmistada, aga kuna ma ei oska meisterdada, siis ma ei saa seda teha. Teine unistus samal ajal on olla pensionär, kellelt keegi enam midagi ei nõua. “Ta on nii vana, et ta ei peagi enam midagi tegema,” oleks muusika minu kõrvadele. Ühiskond nõuab meilt väga palju: kõik peavad pidevalt midagi tegema ja eesti kunstnike paradoks on, et mida rohkem sa rügad, seda vähem sul raha on, kuna kuskilt pead taotlema raha, aga ka oma enda raha pead päris palju kunstitegemise alla panema. Kui kaua aega pole midagi teinud – pole osalenud ühelgi näitusel – võib tulla veel suurem stress kui enne näituse avamist. Sellepärast ma pigem teen kunsti ja mulle väga meeldib näitusi avada. Mulle meeldib näha, et mu töö on korda läinud ja meeldib, kui tagasisidet ka saab. Kui teen suure töö ära ja mitte keegi pärast ei ütle midagi, tekib tühi tunne ja küsimus, milleks ma üldse kunsti teen. Tagasiside on väga oluline nii kolleegidelt kui võõralt tänavalt, kasvõi Delfi kommentaatoritelt. Ma saan väga hästi aru, miks inimesed seal vihaseks saavad: nende tase on selline, et nad ei suuda mõista kaasaegset kunsti. Performance’ite ja näitustega kaasnev adrenaliinilaks on väga hea, see mulle meeldib! Ja üldse, kunst on lai mõiste. Kui sul on tunne, et ei taha enam kunsti teha – mida see tegelikult tähendab? Kunst võib ju olla praktiliselt kõik, mis sa ette võtad, kõike saab pöörata kuidagi kunstiprojektiks – kunst ei ole ainult joonistamine, nagu paljud arvavad. Kui lähen vanglasse kunstitundi andma, siis valvur sageli küsib, kas lähen joonistamist õpetama, aga ma ei lähe joonistamist õpetama.

Kasutad oma loomingus enda alasti keha ja “Mehe tee” näitusel meeste alasti kehasid. Kas hoolimata sellest, et oled naturist, ei teki mingisugust sisekonflikti?
Ei teki. Keha on keha, vahet pole, kellele see kuulub. Kas mul peaks tekkima konflikt? Ei teki (naerab). Ma üldiselt kasutan keha kui tööriista, nagu videokaamerat ja fotokat ja värve – ise valin, mida kasutan.

Kuulud Tartu Kunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu, kui oluline on Sinu jaoks eksponeerida oma töid Kunstnike Liidu näitusel? Kuidas sündis 2009. aasta EKLi aastanäituse töö?
Aastanäitustel osalemine ei ole minu jaoks kõige olulisem asi maailmas. Kui mu idee kuraatori ideega klapib ja mulle tundub teema okei, siis miks mitte. Ma tean, et paljud vihkavad aastanäitusi. Ega välismaa aastanäitused pole kõrgemal tasemel kui meil. Just käisin Londonis kohalike kunstnike aastanäitusel, kus olid ka kõik, nii algajad kui edasijõudnud, isegi hobitajad – see oli isegi veel hullem kui meie näitused, minu arvates. Uskumatu!

Viimase Kunstnike Liidu näitusega oligi naljakas lugu. Kuna arvasin, et mul ei ole midagi paljastada, siis tundus, et ma ei saa sellel näitusel osaleda. Korraga meenus mulle, et olen 13 aastat järjest wc-paberirulli südamikke kogunud ja keegi tegelikult ei tea seda, nii et okei, ma paljastasin selle. Videos räägin, miks ma neid kogusin. Videos olen alasti. Sellest, et ma olen naturist, pole ma kunagi saladust teinud – isegi Olev Meremaaga olen alasti “Paari” saates käinud. Kuna samas paljud ikkagi veel ei tea, et olen naturist, siis arvasin, et võiksin videos igaks juhuks alasti olla, mis oleks sõna otseses mõttes enesepaljastus. WC-paberirulli südamikke ei ole võimalik hästi teisiti eksponeerida kui mingis hunnikus või selliseks keraks kokku pandnuna, sest nad on nii nõrgast papist tehtud, et nad ei püsi kuidagi koos, nii et sidusime nööriga suure kera kokku. Ehitasime seda abikaasaga neli tundi, oleks tahtnud, et suurem oleks tulnud.

Oled enda kohta öelnud radikaalfeminist. Mida sa selle all täpsemalt mõtled?
Pean end vaadetelt pragmatistiks ning radikaalfeministiks selles mõttes, nagu kirjeldab seda soouurija ja füüsik Evelyn Fox Keller: “Tungitakse radikaalselt asjade juurteni ning püütakse mõista, miks on asjad nii ja mitte teisiti.” Juurteni tungimine on selles kontekstis kõnekeele ja kommeteni minek ja uurimine, kuidas kasutatakse keelt ja žeste soorollide põlistamise huvides.

Vepsa ekspeditsiooni film püüab seda selgelt teha, nagu ma aru saan. (Vt http://fideelia.future.ee/kunst/videod/vepsa.html)
Vepsas üritasin mõista, milline on sealne tööde jaotus naiste ja meeste vahel. Intervjuude ja muude küsimuste käigus selgus, et naine rügab nagu hobune, tehes kõike, mis talle peale pannakse. Mehed töötavad ka palju, aga neil on vaba aega ka kõrtsi minna ja juua, naistel seda aega pole – nad töötavad kogu aeg.

Sinu videokunst flirdib dokumentaalfilmiga. Kas oled mõelnud ka täispika filmi tegemisele?
Ongi kaht tüüpi dokumentaalfilme. Ühed on need, kus filmirežissöör üldse ei sekku. Ta lihtsalt filmib seda, mida näeb. Teine on siis see, kus režissöör sekkub, kas küsides küsimusi või näidates oma suhtumist. See teine variant on tegelikult loomingulises mõttes huvitavam.
Oma filmides ma suhtumist võib-olla nii palju ei näitagi. Tahan jääda tabula rasa’ks, kes küsib teistelt küsimusi. Ma ei taha näidata, näiteks esoteerikutele, oma suhtumist esoteerikasse. Näiteks, et ma kuidagi naeruvääristan seda. Tahan, et nad räägiksid mulle ausalt, mida nad arvad. Selleks pean ma ise olema väga sõbralik ja lahke. Osa arvavad ilmselt, et olen nendega nõus. Mind huvitab elu, mis toimub meie ümber. See on palju absurdsem kui see, mida keegi oma peas võiks välja mõelda. Sellepärast ma teengi dokumentaali. Mu lemmikmeetodiks on panna kokku esmapilgul väga erinevad nähtused. Sealt tuleb huvitav absurd välja. Mulle meeldivad Marko Mäetamme absurdsed tööd. Isegi see osa töödest, mis hõlmab oma perekonna tapmist, ei tundu negatiivne. Tal on võime selliseid asju naljakana välja pakkuda, muutumata samas naiivseks, totakalt naljakaks, koledaks või hirmuäratavaks, vaid pärast vaatamist jääb hea tunne.
Täispika filmi peale olen mõelnud küll, võib-olla Ameerikas teen pika filmi.

Millal plaanid Ameerikasse minna?
Kavatsen sel sügisel residentuuri kandideerida. Saadan oma materjalid ära ja ootan, mida vastatakse. Ilmselt ikka järgmisel aastal. Sellel aastal enam ei jõua.

------------------------------------------------------------------------

Ülejäänud intervjuud, mis keskendub rohkem näitusele “Mehe tee”, võib lugeda 2. oktroobri Sirbist.