Teadupärast otsustas Kultuuriministeerium 2009 aasta säästueelarve kontekstis sisuliselt sulgeda programmi “Kunstigaleriid”. Või õigemini otsustas vähendada selle rahastamist pea viis korda, nii et eelarverida kuivas 2008. aasta 1,45 miljonilt 300.000 krooni peale, mille jaotamise üle otsustas komisjon salaja, ilma galeriidele avalikku kandideerimisvõimalust pakkumata. 13.mail 2009 kajastati seda situatsioonist juba korra ajalehes Postimees “Väikegaleriid jäeti salaja toetusrahata”, kuivõrd hiljuti aga toimus programmist “Kunstigaleriid” uus kinnine jaotus, on siinkohal põhjust kõigile asjaoludele veelkord pilk heita ja esitada mõningad küsimused.
23. detsembril 2008 ilmus Kultuuriministeeriumi kodulehel teade 2009. aasta programmide kohta. Selles loetelus ei olnud enam programmi „Kunstigaleriid”. Algselt väideti, et programm on üldse suletud, hiljem aga ilmus ministeeriumi kodulehele teade, et programmi „Kunstigaleriid” raames ei toimu avalikku(!) taotlusvooru. Mingit infot selle kohta, millistel alustel selline korraldus tehti; samuti selle kohta, millistel alustel ja milliseid asutusi suletud vooru valitakse, ministeerium ei väljastanud. Aga et rahajaotus ikkagi toimuma pidi, oli tingitud juba ainuüksi sellest, et Kultuuriministeeriumi 2009. aasta eelarves oli ette nähtud 300.000 krooni. Asjaolu, mida ministeerium avalikult ei maininud ja mida keegi väljastpoolt paraku kontrollida ei taibanud.
Nii tuligi ministri käskkiri 31. märtsist 2009. a., mis teatas, et programmi “Kunstigaleriid” raames eraldati toetust Eesti Kunstnike Liidu galeriidele summas 270.000 kooni, täieliku üllatusena.
Selle eralduse jaoks moodustati vastavalt kultuuriministri 4. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 74 komisjon, kus oli 5 liiget:
Esimees:
Piret Lindpere - Kultuuriministeeriumi asekantsler kaunite kunstide alal
Liikmed:
Kersti Tiik - Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik
Sirje Helme - Eesti Kunstimuuseumi direktor
Liina Siib - Eesti Kunstiakadeemia prorektor
Aune Pauts - Kultuuriministeeriumi eelarve- ja majandusanalüüsi osakonna peaspetsialist
Niisiis kutsuti kokku komisjon, mis avalikkusele teada olematutel alustel otsustas, et ainus, kes 2009 aastal programmist “Kunstigaleriidest” toetust saab, on Eesti Kunstnike Liit.
Ainus laiema avalikkuse ette jõudnud ministeeriumi poolne seisukohavõtt on lõik Postimehe artiklist: kuna programmi eelarvet kärbiti drastiliselt, siis otsustas ministeerium toetada EKLi kui riigile tuntud koostööpartneri galeriisid, mis on tõestanud ka oma kõrget kunstilist taset.
«Avaliku taotlusvooru väljakuulutamine oleks olnud vastutustundetu,» lausus Lindpere, sest raha väljajagamine 5000 või 10 000 krooni kaupa poleks päästnud ühtegi galeriid.
See kommentaar iseloomustab väga otseselt ka otsuse langetanud komisjoni. Tegemist on kahtlemata väga lugupeetud ja esindusliku koosseisuga, mille liikmed aga kõik esindavad väga Tallinna keskseid, üliinstitutsioanliseerunud makrostruktuure; sellises kontekstis ei olnud lokaalsetel algatustel paratamatult vähimatki võimalust. Ehk EKL-li galeriid said toetust tulenevalt sellest, et EKL-i näol on tegemist riigile tuntud koostööpartneriga (ehk suure riikliku struktuuriga), mitte seetõttu, et EKL-i galeriidel oleks tugevam projekt või kehvemad majanduslikud võimalusted kui teistel galeriidel. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et võimalust toetusele kandideerida ei olnud, seega komisjon lihtsalt otsustas ühele programmi statuudile vastavale institutsioonile määrata toetuse, mida, kuivõrd keegi ei saanud toetust taotleda, tuleks tegelikult nimetada EKL-ile määratud preemiaks. Kartes küll langeda vandenõu diskursuse küüsi, ei saa siinjuures mainimata jätta ka asjaolu, et 3/5 komisjonist on ka ise EKL-i liikmed.
Omaette küsimus, mida siinkirjutaja kompetents ei võimalda pikemalt lahata, on: kas ministeeriumil on õiguslik alus avalik programm üldse sel moel kinniseks kuulutada? Ning kui see ka (eeldatavasti) nii on, siis on ikkagi tegemist teiste galeriide suhtes ebaõiglase ja ministeeriumile väga halba valgust heitva käitumisega.
Esmapilgul tundus, et märtsi kuu jaotusega eraldatud 270.000 ongi kogu jaotatav summa ja sellega on kõik selleks aastaks otsustatud ja mingeid edaspidiseid jaotusi loota põhjust ei olnud (sest ministeerium mingist jääksummast näiteks Postimehe artiklis ei rääkinud ja taaskord ei taibanud keegi ka eelarvest kontrollida). Kuni 09. detsembril väljastas minister käesoleva artikli ajendanud käskkirja, millega eraldati taaskord kinnisevooru alusel toetust, seekord Tallinna Kunstihoonele 30.000 krooni. Ilmselt oli ministeerium pärast pikaajalist järelemõtlemist jõudnud otsusele, et eelmisest jaotusest jäänud 30.000 on siiski piisav summa “vastutustundliku kultuuripoliitika” elluviimiseks.
Ja taas kord kerkivad üles juba ülal viidatud küsimused: kuidas ja mille alusel pääsetakse programmi “Kunstigaleriid” kinnisesse vooru ja mille alusel komisjon otsuse vastu võtab? Taas on tegemist Tallinna keskse suurinstitutsiooni toetamisega ja seekord paistab potentsiaalse huvidekonfliktina paratamatult silma asjaolu, et komisjoni esimees Piret Lindpere kuulub SA Tallinna Kunstihoone nõukogusse…
Tahtmata kedagi milleski süüdistada, on kahtlused ministeeriumi juriidilise ja moraalse käitumise korrektsuse osas (kui viimase aluseks võtta Avaliku teenistuse eetikakoodeks), suletud programmist arusaamatutel alustel tehtavate poolsalajaste rahaeralduste foonil kerged tekkima. Ilmselt ei adu ministeerium oma tegevuse tagajärgi. Odavalt on maha müüdud 20 galerii usaldus ministeeriumisse, neilt aga laieneb usaldamatus paratamatult ka ühiskonnale laiemalt, kuna eriti maakohtades on väikegaleriid kohaliku kultuurielu autoriteedid. Kaua inimesi ikkagi Laulupeoga lollitada annab?
Ja mis saab 2010. aastal?
pühapäev, detsember 20, 2009
Avalikku taotlusvooru ei toimu
kolmapäev, detsember 16, 2009
Jeppe Hein ARoS’e kunstimuuseumis
„Smoking Bench“ (2002)
Carl-Dag Lige Artishokile, 14.12.2009, otse Taanist:
Aarhusis asuvat ARoS’e nimelist kunstimuuseumi võib Louisiana kaasaegse kunsti muuseumi järel pidada Taani tähtsuselt teiseks muuseumiks. 2004. aastal avati ARoS’e uus peahoone – arhitektuuribüroo schmidt-hammer-lassen projekti järgi valminud kümnekorruseline tumepunane telliskuup. Hoone eksterjöör ei anna aimugi selle valgusküllasest ja suhteliselt avatud interjöörist, mille iseloomulikumateks elementideks on Frank Lloyd Wright’ilik, New Yorgi Guggenheimi muuseumi vormi tsiteeriv spiraalne trepp ning aatriumi tagumises otsas kükitav hiiglaslik Ron Mueck’i skulptuur „Boy“ (2000).
ARoS on pärast uude majja kolimist tegutsenud ambitsioonika ja riske võtva institutsioonina. Taani väikelinna on suudetud tuua nii Bill Viola, Andy Warholi, Frank Gehry kui Olafur Eliassoni suuri isiknäitusi. Samas on muuseumi majanduspoole juhtimine olnud puudulik ning praeguse majanduskriisi tingimustes on ARoS erasponsorluse vähenemise tõttu jäänud üle 20 miljoni eesti krooni suurustesse võlgadesse. Muuseumi hulljulgusest ja Taani kallidusest annab aimu fakt, et suurnäituste eelarve küünib ARoS’es tavaliselt 8-10 miljoni eesti kroonini. Värskeim mastaapne näitus, mis ARoS’e ruumides avati, on taanlase Jeppe Hein’i SENSE CITY (avatud kuni 21.02.2010).
Kes on Jeppe Hein?
Muuseumi sisenedes märkan esimese asjana säravvalge interjööri ja selle keskel vonkleva tumeda metallkonstruktsiooni vahelist kontrasti. Peagi saan teada, et keerukas konstruktsioon, mis kujutab endast üle 400 meetri pikkust rennide ja väikeliftide süsteemi, on taani kunstniku Jeppe Hein’i installatsioon „Distance“. Renni sees veerevad perioodiliste vahedega suured valged pallid, mis oma teekonnal läbivad kogu muuseumi püsiekspositsiooni ruume. Kaadervärk on kütkestav ja lummab nii lapsi kui täiskasvanuid.
Suhteliselt noore kunstniku kohta (35) on Hein’il olnud edukas karjäär – ta on esindanud Taanit Veneetsia biennaalil (2003), esinenud näitustega nii Euroopa kui USA prestiižsetes muuseumites ja galeriides. Hetkel elab ja tegutseb ta peamiselt Berliinis, kus tema heaks kolleegiks ja sõbraks on Olafur Eliasson, kelle abilisena Hein varasematel aastatel tegutses.
Heini meediumiks on ruumiinstallatsioonid ja skulptuurid. Enamik tema töödest on interaktiivsed ja toimivad kogeja vahetul kokkupuutel kunstiteosega. Üks Hein’i tuntumaid töid, ARoS’eski eksponeeritav „360 Presence“ (2002) kujutab endast kipsseintega ruumi koos selles paikneva suure (u 50 cm diameetriga) teraskuuliga. Ruumi sisenemisel hakkab teraskuul kontrollimatult ja vahelduva kiirusega, kuid külastajat puudutamata, ringi liikuma. Kuul peksab end vastu ruumi seinu päevast päeva ning minu külastuse ajaks oli Aarhusi installatsiooni seinakipsist üsna vähe alles. Hein’i töödes on kesksel kohal ruum ja selle kogemine – kogeja muutub konkreetse installatsiooni või objektiga suhestudes teadlikumaks nii oma meeltest kui vaimsetest protsessidest, nii ümbritsevast füüsilisest keskkonnast kui teistest inimestest.
Teema, millest Jeppe Hein’ist rääkides mööda ei saa minna, on ruumi illusoorsus ja sellega seotud visuaalse taju eksperimendid. Hein näib vaimustuvat peeglitest – ta on teinud mitmeid installatsioone ja objekte, kus peeglid loovad reaalsustaju nihestava ruumiefekti. Nii on ARoS’e näituse jaoks rajatud modifitseeritud versioon installatsioonist „Rotating Labyrinth“ (2007), kus teieneteise sees asuvad kaks peegellamellidest koosnevat ringi. Viimaste keskele seisma minnes tekib analoogne efekt rongiaknast mööduvat rongi vaadates – raske on aru saada kas liigub rong, milles istud või rong, mis on akna taga. Hein’i töös liiguvad peegellamellidest ringid vastassuunas ning hoolimata sellest, et seisad ringide keskel paigal, on peapööritust raske vältida.
Puhas vorm ja sotsiaalkriitika
Hein’i tööde tugevuseks pean nende teravmeelse huumori kõrval nii geniaalselt nupukaid tehnilisi lahendusi, visuaalset terviklikkust kui puhast vormi. Taani disainipärandile viitab, et Hein’i lemmikobjektideks tunduvad olevat lambid ja toolid/pingid. Luminofoortorudest kera-valgustid mõjuvad oma puhastes ja kirgastes toonides läägelt ja pealetükkivalt. Sarnastest torudest skulpturaalsed vormid mängivad ruumiillusioonide ja negatiivse ruumi kujutamise teemaga.
Hein’i hoiakule on hoolimata kuulsusejanust ja meelelahutuslikkusest omane ka suhteliselt tugev sotsiaalkriitilisus. Tema katkematult üle võlli viskav aiakiik („Sving“, 2003) on kui mitte otsene viibe taani väikekodanluse konservatiivsuse suunas, siis vähemalt terav pilk tolle etteaimatavuse ja uimasuse suhtes. Hein’i tuntumate sotsiaalse kunsti teoste hulka kuuluvad ka valged linnapingid („Modified Social Bench nr 8“, 2005), mille nihestatud ruumikäsitlus ja sellest tulenev (kohatine) ebafunktsionaalsus – pingid võivad olla kaldpindadega või üldse mitte istutavad – inspireerivad loomingulisele ja mängulisele ruumikasutusele.
Meelelahutus ennekõike
Hein’i kunst pole tumm ja eneseküllane, vaid provokatiivne ja üllatav. Ilmekas näide sellest on suurest peeglist ja pehmest istmest koosnev installatsioon „Smoking Bench“ (2002). Pingile palutakse istuda ühel inimesel korraga. Hetk pärast toolile toetumist hakkab poodiumi sees olevatest aukudest tulema suures koguses suitsu – külastaja ehmub ja kargab püsti, hetke pärast pahvatab võib-olla naerma. „Smoking Bench“ on tüüpiline Jeppe Hein’i teos, mis haagib enda külge mõnuaistingut ja põnevust ihkava ning edevusest pakatava vaataja. Teos ja selle nimi annavad kujutlusvõimele tugeva impulsi ja lubaduse mõnuaistnigust, väikesest adrenaliinilaksust. Pettuma ei pea, sest üllatus on enamasti garanteeritud ja vaataja ihad saavad rahuldatud.
Hein’i kunst on küll teravmeelne ja vahetu, kuid selle tähenduskihistus on õhuke. Hein’i teoste suurimaks miinuseks on see, et need toimivad hästi ainult esmakordsel kogemisel. Teades triki sisu, muutub enamik tema installatsioone tavaliseks ja seejärel ebahuvitavaks. Tema teosed ei inspireeri uutele tõlgendustele, sest juba esmane kokkupuude ammendab teoste intellektuaalse sisu. „Continuity Inbetween“ (2002) on teos, kus jäme veejuga suundub ühest tugeva taustavalgusega seinaaugust vastasseinas olevasse valgustatud auku. Efekt on vapustav ja vesi ei mõju esialgu tõeliselt. Elevil nagu laps purskkaevu serval, katsub vaataja veejuga ja saab kinnitust, et tegu on päris veega. Sellega ka kogu teose võlu kaob. Saladus on lahendatud ning midagi ei jää ambivalentseks.
Arvan, et Jeppe Hein’i loomingu ühedimensiooniline tähendusmaailm tuleneb kunstniku inimese-käsitlusest. Hein näib tegevat tüüpilise, modernistlikule ratsionaliseerivale mõtteviisile omase dualistliku eristuse inimese keha ja hinge vahel. Tema teosed on küll interaktiivsed, kuid suunatud inimese meeltele kui pelgale sensoorsele tajuaparaadile. Teisisõnu, Hein näib kohtlevat inimese tajusid väga mehaaniliselt ning ta ei näi suutvat siduda tajude maailma inimloomuse intellektuaalse ja hingelise osaga.
Hein’i näitusel saab kuulda naerupahvakuid ja näha lõbusaid inimesi. Tekib tunne nagu viibiks lõbustuspargi üllatustemajas – kerge ja muretu meeleolu ning natuke närvikõdi iga järgmise atraktsiooni eel. Hein’i näol on kahtlemata tegemist andke tüübiga, kes juba praeguseks on tõusmas staari-seisusesse, kuid selleks, et jääda mõjukate kunstnike hulka ka pikemas perspektiivis, oleks vaja oluliselt sügavamat elu- ja inimtunnetust ning võimet nende kaudu luua senisest avarama eksistentsiaalse tähendusruumiga teoseid.
Linke:
- ARoS: www.aros.dk
- Jeppe Hein: www.jeppehein.net
- Jeppe Hein’i esindavad galeriid:
- Johann König, Berliin: www.johannkoenig.de/4/jeppe_hein/selected_works.html
- Galleri Nicolai Wallner, Kopenhaagen: www.nicolaiwallner.com/artists/jeppe/jeppe.html
- 303 Gallery, New York City: www.303gallery.com/artists/jeppe_hein/index.php?exh_id=11
„360 Presence“ (2002)
„Continuity Inbetween“ (2002)
„Rotating Labyrinth“ (2007)
„Distance“
Jeppe Hein „Sving“, 2003NB! Pildid pärinevad siit:
http://www.aros.dk/page.asp?objectid=1489&zcs=3
http://www.aros.dk/page.asp?objectid=1616&zcs=2
esmaspäev, detsember 14, 2009
Otsitakse plakatit
VAJA ABI.
Järgmisel aastal Moskvas toimuvale graafilise disaini biennaalile "Golden Bee 9" tahetakse kaheksakümnendatel Eestis valminud plakatitest näitust. Andrei Kormashovi ja Sergei Didyki abiga on ka paras ports plakateid leitud, pildistatud. Siiski on antud perioodist pärit veel suur hulk väärikaid teoseid. Kui kellelgi juhtub silmapiiril olema plakat/plakateid antud ajavahemikust – ANDKE JULGELT TEADA. Teada tasub anda meilile: marko@siirup.eu
Ja ülejäänu postita siia
teisipäev, detsember 08, 2009
Essee
Gregor Taul
EKA, KTI MA I
1.
Institutsioon – jur ühiskondlik korraldus, tava või asutus. (ÕS)
2.
Institutsioon – ld. k tava, õpetus; majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline või muu sotsiaalne organiseering või tava. (Võõrsõnade leksikon)
3.
Etümoloogia:
ld instituere – üles panema, sättima, sätestama
ld in + statuere – sisse + püstitama / alustama
ld statum – seadus, kord
ld stare – seisma
pärsia stan – maa / (sõnasõnalt) see, millel inimene seisab
4.
Rääkides kunstimaailma kontekstis institutsioneerimise viisidest, peame silmas praktikaid, mille läbi kogukond kunstiks olemisele pretendeerivad nähtused lahterdab kunstiks, mitte-kunstiks, äärealade kunstiks, rahvuskunstiks või muuks sääraseks.
5.
Võiks rääkida traditsioonilisest ning sellele vastanduvast, uuest institutsioneerimisest. Võiks rääkida Tartu näitel, sest siis võin vastavad üldistused teha.
6.
Traditsiooniline institutsioneerimine on kohmakas, kuid vajalik nimetus riikliku kultuuri- ja kunstipoliitika raames toimivale kunstiprotsessile.
7.
Traditsiooniliste institutsioneerimise instantside all võiks näha (suuremalt institutsioonilt väiksemale): haridusministeeriumi, kultuuriministeeriumi, kultuuriministeeriumi poolt jaotatavaid ressursse, riigile kuuluvaid kunstimuuseume, riigi poolt toetatavaid galeriisid ning kultuuriajakirju, samuti ka rahvusringhäälingut.
8.
Sellised institutsioonid toimivad Eesti Vabariigi seadusi järgides, sellised institutsioonid hingavad Eesti Vabariigi põhiseaduse pateetikas. See ei ole mitte halb, vaid kõigiti põhjendatud, et põhiseadus näeb eesti kultuuri institutsioone Eesti Vabariigi ja eesti keele igavese püsimise tagajatena.
9.
Traditsiooniliste institutsioonide töös esineb tõrkeid. Traditsiooniliste institutsioonide töös osaleb indiviide ja gruppe, kes tahtmatult või tahtlikult ei huvitud punktis 8 välja toodud regulatsioonidest. See ei ole traagiline. Selliseid entiteedid puhastavad suuremat mootorit ülemäärasest tolmust.
10.
Kõik traditsioonilised institutsioonid ei ole riigi poolt ülalpeetavad. On mitmeid kommertsgaleriisid, suurkontsernidele kuuluvaid ajalehti, organiseerimata üksikisikuid, kes panustavad klassikalise rahvuskultuurilise protsessi jätkumise heaks.
11.
Tartu traditsioonilistest kunsti institutsioneerimise viisidest võiks välja tuua kunstimuuseumid (Tartu Ülikooli-ning Tartu KM), galeriid (Y, Noorus, Loov, Kunstnike Maja jt), monumentaalkunstiteosed (Toru-Jüri, KJP jt), ajakirjad (Cheese, Müürileht, Universitatis Tartuensis), raadiosaated (Delta, Fantaasia), päevalehed (Tartu Postimees jt), kunstikoolid (TÜ, TTK, Lastekunstikool) ning kollektsioneerimise (Matti Milius).
12.
Uute institutsioneerimise viiside tuleb silmas pidada uutviisi institutsioneerimist, mitte aga millegi uue institutsioneerimist.
13.
Kurdetakse, et kunsti tehakse sedavõrd palju, et kõigel pole võimalik silma peal hoida, et tegijad on detsentraliseerunud, et kunsti pole võimalik ühise nimetaja alla haarata.
14.
Seesinane olukord on loomulik demokraatliku ühiskonna protsess, mis tõestab, et ametliku kunsti kohalolu pole a priori kohustuslik. Igal kunstil on oma publik. Selline nägemus on iseenesest uus institsioneerimise viis – vähemalt Tartu kontekstis.
15.
Eelnevas punktis öeldut tuleb pidada ka kõige olulisemaks uueks institutsioneerimise viisiks hetkel. Sest keegi ei röövi tänase õhtu tuhandepealise kunstidraakoni üheltki pealt kunstiks olemise õigust. Küll aga tuleb kahelda iga üksiku pea olemasolus sada aastat hiljem.
16.
Sest mälu on unustamises karm ja mäletamises võrratu.
17.
Traditsiooniliste mäletamisviisidena tuleb näha muuseume (ERM, TKM), raamatuformaati (“Tartu rahutused”).
18.
Tartus, rohkem kui kusagil mujal, institutsionaliseerivad hetke kunstiloo üksikisikud: Kiwa, Kaisa Eiche, Markus Toompere, Indrek Grigor, Margus Kiis. Need on inimesed kui institutsioonid. Dramaatilisel kombel on üksikisikute juurde kogunenud liiga palju informatsiooni, et jääda pelgalt teaveks.
19.
Eelpool mainitud inimeste poolt esindatud institutsioonid on oma esindajate nägu. Galerii, muuseum või blogiformaat on minetanud oma traditsioonilise näo, on inimnäoline, tujukas ning uus.
20.
Kiasma kuraator Leevi Haapala küsis KUMU sügiskonverentsil toreda retoorilisusega, miks just peamiselt 40+ aastates mehed langevad kollektsionerimiskire kütke? Vastusena tõi Haapala välja kire “igavesesse” subliimi. Säärane subliim suuresti Matti Miliuse tegevuses kajastub (olgugi, et tema kunstikogus palju teoseid on, mis per se muuseumikõlbmatuna soetatud on). Täielik klassika.
21.
Kui Leevi Haapalalt küsiti, mida ta arvab selle kohta, et oluline osa uusi meediaid kasutavast kunstist on loodud eesmärgil, et seda muuseum koguda ei saaks, kõlas vastus, et enamus kunstnikke otsutab siiski enesele monumendi loomise kasuks. Näib, et hetke-Tartus nii ei ole. Kunstnike tegevus on eneseküllane, on miski, mida võiks nimetada intellektuaalseks lõbustuseks (Marko Kompus) või töötegemiseks (Juka Käärmann). Kunstilt on jõuga rebitud tema tegelik roll. Säärast käitumist võiks vaadelda institutsioneerimistegevuse läbivalgustamisega.
22.
Tulevases eesti kunstiloos oluline Adam Budak kõneles KUMU sügiskonverentsil Universalmuseum Joanneumist (museum-joanneum.at). Selline, esmapilgul ehmatav, regionaalmuuseum koosneb 20 muuseumist ning muuseumilaadsest institutsioonist, mis Budaki sõnul võitlevad üleliigse kollektsioneerimise vastu, piirdudes oluliselt olemasoleva. museologiseerimisega. Kas tegemist on anarhiaga või autokraatse maailmahõlmamisega? Tegemist on populariseeruva globaliseerumisvastase formaadiga, mis aastate möödudes Õhtumaa vallutab.
21.
Lõuna-Eestis on märgata ERMi poolt sugereeritavat holistlikku mõtlemist. Oodata huvi ja magusa õudusega ERMi esimese ad hoc kunstigalerii avamist.
22.
Harald Szeemann kõneles tihti läbikukkumisest kui poeetilisest dimensioonist. Mulle meeldib hetke-Tartu kunsti näha kui üht suurt läbikukkumist. See on lõpmatult poeetiline väisamine. Seeseugune poeesia pole mitte plahvatav, vaid stabiilselt poeetilist keelt äramärkiv.
23.
Szeemann mainis, et 80.-ndate lõpus muutus kontseptualistide tegevus sedavõrd jaburaks, et 90.-ndate õhtumaa noored kunstnikud ei tahtnudki enam uskuda puhtasse galeriikontseptualismi. Tähtis hulk nutikaid ajusid suundus teatrisse, mõned otsustasid tantsu kasuks, kolmandad pahupidi kultuurimajade kasuks (kultuuritehased, squatid).
24.
Selline jalajälg on täheldatav ka praeguses Tartu (ja laiemalt kogu Eesti) kunstielus. Teatri kui institutsiooni juures on säilinud kõrge “tõsiseltvõetavus”, publik usub teatriinimeste siirasse vaevanägemisse, adub hõlmavat kunsti. Tartus teeb tihedat kunstnikutööd kõrvalvooluteatriga Kiwa, Rakverest on asjakohaseks näiteks Erki Kasemets. Laiade silmade ees devalveerunud kunst ennast teatris alati viisakalt kehtestab. Visaalne kunst otsib institutsionaliseerumist kõrvaliste väljendusvahendite, hoopis teistlaadi kultuurinähtuste raames.
25.
Viimastel aastakümnetel globaalses kunstimaailmas enese kanna oluliselt kehtestanud biennaal Tartus puudub. Sarnase annuaallse tendentsina võib välja tuua septembrikuus linna vallutava Eclectica. Idee on sama - kohalikud (multimeedia)kunstnikud valmistuvad 11 kuud, et kord aastas ühiselt mürinal uue loominguga lagedale tulla. Kohalike kunstnike kõrval mängivad aga olulist rolli just välismaalt kutsutud (heli)kunstnikud. Festivalil on üks peamine suurkuraator, kuid festivali katuse all tegutsevad ka mitmed teised väikesed üritused/näitused, mida kureerivad väikemad inimesed. Lisada Eclectica juurde veel teatrifestival Draama, siis sünnibki kogu linna hõlmav näitus. Linn unistab 11 kuud septembrist.
26.
Paneb imestama, et erinevalt üleilmsest kunstimaailmast pole ükski korporatsioon või pank otsustanud siinmaal kunstile kätt alla panna (tunnistan, et KUMU ja Swedbanki suhe on minu jaoks liiga hoomamatu). Suurorganisatsioonide eesmärke ei ole mitte hõlbus lugeda. Tore on näha, et mõned Tartu asjad toimivad suuresti tänu ELi või Põhjamaade tugifondidele. Küsimus on, kuivõrd sellised tegemised täidavad vastava fondi alleesmärke, et kas kunst, mis sünnib ELi rahvuspoliitika annetustest, institutsioneerib pigem kunsti või poliitikat?
27.
Independent kuraatorikoolid on teadlikult ülikoolivälised projektid, ühendamaks inimesi erinevatelt elualadelt, kes seejärel tooksid oma valdkondades välja kõige olulisema contemporary. Näib, et Tartu Kultuuritehas on koht, millest võivad sündida akadeemilise hariduseta kunstnikud / kriitikud / kuraatorid, luues pretsedenditu olukorra alma materi jaoks, mis ühtäkki leiab end jõuetu olevat. Sündinud on hariduseta institutsioon.
28.
Eestis on küll mitmeid self-established kunstnikke, kuid puuduvad kõrghariduse-kogemuseta teoreetikud või kriitikud kunstiinstitutsioonides. Kas isekasvanud institutsioon on töövõit?
29.
Tartu on naljakas, kuna kogu linna peale on vaid üks klassikaline valge kuup (Kunstnike Maja). Ülejäänud kunstisaalid vastavad olemuselt Foucault’lt ruumimõistele “heterotopos”. Asugu galeriipind trepikojas (Ettevõtlusinkubaator, Ateena) või laeta ruumis (Ferrodrum), igaljuhul ei saa liikumine nendel pindadel olla lineaarne. Tartu kunstinäitamise-ruum ei vasta modernismi vaimule, on see-eest midagi segasemat, midagi turbulentsemat.
30.
Tartu olukord paistab treenimata silmale skisofreeniliselt kahepalgelisena – 1) kas on sellest linnast kadunud igasugune kunst ergo väikekodanlik vaim on külmutanud kogu võimaliku pikantsuse; 2) on raske leida linna, kus tegeletakse rohkem kunstiprobleemidega kui Tartus.
teisipäev, detsember 01, 2009
Artishok Records esitleb: EDASI!
Artishok Recordsil on puhas rõõm esitleda värsket muusikat:
EDASI
"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"
Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.
Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.
Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on
pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku
matusemeeleoluga.
Mihkel Kleis
Kuula nüüd:
PIKSE LITAANIA
APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?
