Teadupärast otsustas Kultuuriministeerium 2009 aasta säästueelarve kontekstis sisuliselt sulgeda programmi “Kunstigaleriid”. Või õigemini otsustas vähendada selle rahastamist pea viis korda, nii et eelarverida kuivas 2008. aasta 1,45 miljonilt 300.000 krooni peale, mille jaotamise üle otsustas komisjon salaja, ilma galeriidele avalikku kandideerimisvõimalust pakkumata. 13.mail 2009 kajastati seda situatsioonist juba korra ajalehes Postimees “Väikegaleriid jäeti salaja toetusrahata”, kuivõrd hiljuti aga toimus programmist “Kunstigaleriid” uus kinnine jaotus, on siinkohal põhjust kõigile asjaoludele veelkord pilk heita ja esitada mõningad küsimused.
23. detsembril 2008 ilmus Kultuuriministeeriumi kodulehel teade 2009. aasta programmide kohta. Selles loetelus ei olnud enam programmi „Kunstigaleriid”. Algselt väideti, et programm on üldse suletud, hiljem aga ilmus ministeeriumi kodulehele teade, et programmi „Kunstigaleriid” raames ei toimu avalikku(!) taotlusvooru. Mingit infot selle kohta, millistel alustel selline korraldus tehti; samuti selle kohta, millistel alustel ja milliseid asutusi suletud vooru valitakse, ministeerium ei väljastanud. Aga et rahajaotus ikkagi toimuma pidi, oli tingitud juba ainuüksi sellest, et Kultuuriministeeriumi 2009. aasta eelarves oli ette nähtud 300.000 krooni. Asjaolu, mida ministeerium avalikult ei maininud ja mida keegi väljastpoolt paraku kontrollida ei taibanud.
Nii tuligi ministri käskkiri 31. märtsist 2009. a., mis teatas, et programmi “Kunstigaleriid” raames eraldati toetust Eesti Kunstnike Liidu galeriidele summas 270.000 kooni, täieliku üllatusena.
Selle eralduse jaoks moodustati vastavalt kultuuriministri 4. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 74 komisjon, kus oli 5 liiget:
Esimees:
Piret Lindpere - Kultuuriministeeriumi asekantsler kaunite kunstide alal
Liikmed:
Kersti Tiik - Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik
Sirje Helme - Eesti Kunstimuuseumi direktor
Liina Siib - Eesti Kunstiakadeemia prorektor
Aune Pauts - Kultuuriministeeriumi eelarve- ja majandusanalüüsi osakonna peaspetsialist
Niisiis kutsuti kokku komisjon, mis avalikkusele teada olematutel alustel otsustas, et ainus, kes 2009 aastal programmist “Kunstigaleriidest” toetust saab, on Eesti Kunstnike Liit.
Ainus laiema avalikkuse ette jõudnud ministeeriumi poolne seisukohavõtt on lõik Postimehe artiklist: kuna programmi eelarvet kärbiti drastiliselt, siis otsustas ministeerium toetada EKLi kui riigile tuntud koostööpartneri galeriisid, mis on tõestanud ka oma kõrget kunstilist taset.
«Avaliku taotlusvooru väljakuulutamine oleks olnud vastutustundetu,» lausus Lindpere, sest raha väljajagamine 5000 või 10 000 krooni kaupa poleks päästnud ühtegi galeriid.
See kommentaar iseloomustab väga otseselt ka otsuse langetanud komisjoni. Tegemist on kahtlemata väga lugupeetud ja esindusliku koosseisuga, mille liikmed aga kõik esindavad väga Tallinna keskseid, üliinstitutsioanliseerunud makrostruktuure; sellises kontekstis ei olnud lokaalsetel algatustel paratamatult vähimatki võimalust. Ehk EKL-li galeriid said toetust tulenevalt sellest, et EKL-i näol on tegemist riigile tuntud koostööpartneriga (ehk suure riikliku struktuuriga), mitte seetõttu, et EKL-i galeriidel oleks tugevam projekt või kehvemad majanduslikud võimalusted kui teistel galeriidel. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et võimalust toetusele kandideerida ei olnud, seega komisjon lihtsalt otsustas ühele programmi statuudile vastavale institutsioonile määrata toetuse, mida, kuivõrd keegi ei saanud toetust taotleda, tuleks tegelikult nimetada EKL-ile määratud preemiaks. Kartes küll langeda vandenõu diskursuse küüsi, ei saa siinjuures mainimata jätta ka asjaolu, et 3/5 komisjonist on ka ise EKL-i liikmed.
Omaette küsimus, mida siinkirjutaja kompetents ei võimalda pikemalt lahata, on: kas ministeeriumil on õiguslik alus avalik programm üldse sel moel kinniseks kuulutada? Ning kui see ka (eeldatavasti) nii on, siis on ikkagi tegemist teiste galeriide suhtes ebaõiglase ja ministeeriumile väga halba valgust heitva käitumisega.
Esmapilgul tundus, et märtsi kuu jaotusega eraldatud 270.000 ongi kogu jaotatav summa ja sellega on kõik selleks aastaks otsustatud ja mingeid edaspidiseid jaotusi loota põhjust ei olnud (sest ministeerium mingist jääksummast näiteks Postimehe artiklis ei rääkinud ja taaskord ei taibanud keegi ka eelarvest kontrollida). Kuni 09. detsembril väljastas minister käesoleva artikli ajendanud käskkirja, millega eraldati taaskord kinnisevooru alusel toetust, seekord Tallinna Kunstihoonele 30.000 krooni. Ilmselt oli ministeerium pärast pikaajalist järelemõtlemist jõudnud otsusele, et eelmisest jaotusest jäänud 30.000 on siiski piisav summa “vastutustundliku kultuuripoliitika” elluviimiseks.
Ja taas kord kerkivad üles juba ülal viidatud küsimused: kuidas ja mille alusel pääsetakse programmi “Kunstigaleriid” kinnisesse vooru ja mille alusel komisjon otsuse vastu võtab? Taas on tegemist Tallinna keskse suurinstitutsiooni toetamisega ja seekord paistab potentsiaalse huvidekonfliktina paratamatult silma asjaolu, et komisjoni esimees Piret Lindpere kuulub SA Tallinna Kunstihoone nõukogusse…
Tahtmata kedagi milleski süüdistada, on kahtlused ministeeriumi juriidilise ja moraalse käitumise korrektsuse osas (kui viimase aluseks võtta Avaliku teenistuse eetikakoodeks), suletud programmist arusaamatutel alustel tehtavate poolsalajaste rahaeralduste foonil kerged tekkima. Ilmselt ei adu ministeerium oma tegevuse tagajärgi. Odavalt on maha müüdud 20 galerii usaldus ministeeriumisse, neilt aga laieneb usaldamatus paratamatult ka ühiskonnale laiemalt, kuna eriti maakohtades on väikegaleriid kohaliku kultuurielu autoriteedid. Kaua inimesi ikkagi Laulupeoga lollitada annab?
Ja mis saab 2010. aastal?
pühapäev, detsember 20, 2009
Avalikku taotlusvooru ei toimu
Teadupärast otsustas Kultuuriministeerium 2009 aasta säästueelarve kontekstis sisuliselt sulgeda programmi “Kunstigaleriid”. Või õigemini otsustas vähendada selle rahastamist pea viis korda, nii et eelarverida kuivas 2008. aasta 1,45 miljonilt 300.000 krooni peale, mille jaotamise üle otsustas komisjon salaja, ilma galeriidele avalikku kandideerimisvõimalust pakkumata. 13.mail 2009 kajastati seda situatsioonist juba korra ajalehes Postimees “Väikegaleriid jäeti salaja toetusrahata”, kuivõrd hiljuti aga toimus programmist “Kunstigaleriid” uus kinnine jaotus, on siinkohal põhjust kõigile asjaoludele veelkord pilk heita ja esitada mõningad küsimused.
kolmapäev, detsember 16, 2009
Jeppe Hein ARoS’e kunstimuuseumis
„Smoking Bench“ (2002)
Carl-Dag Lige Artishokile, 14.12.2009, otse Taanist:
Aarhusis asuvat ARoS’e nimelist kunstimuuseumi võib Louisiana kaasaegse kunsti muuseumi järel pidada Taani tähtsuselt teiseks muuseumiks. 2004. aastal avati ARoS’e uus peahoone – arhitektuuribüroo schmidt-hammer-lassen projekti järgi valminud kümnekorruseline tumepunane telliskuup. Hoone eksterjöör ei anna aimugi selle valgusküllasest ja suhteliselt avatud interjöörist, mille iseloomulikumateks elementideks on Frank Lloyd Wright’ilik, New Yorgi Guggenheimi muuseumi vormi tsiteeriv spiraalne trepp ning aatriumi tagumises otsas kükitav hiiglaslik Ron Mueck’i skulptuur „Boy“ (2000).
ARoS on pärast uude majja kolimist tegutsenud ambitsioonika ja riske võtva institutsioonina. Taani väikelinna on suudetud tuua nii Bill Viola, Andy Warholi, Frank Gehry kui Olafur Eliassoni suuri isiknäitusi. Samas on muuseumi majanduspoole juhtimine olnud puudulik ning praeguse majanduskriisi tingimustes on ARoS erasponsorluse vähenemise tõttu jäänud üle 20 miljoni eesti krooni suurustesse võlgadesse. Muuseumi hulljulgusest ja Taani kallidusest annab aimu fakt, et suurnäituste eelarve küünib ARoS’es tavaliselt 8-10 miljoni eesti kroonini. Värskeim mastaapne näitus, mis ARoS’e ruumides avati, on taanlase Jeppe Hein’i SENSE CITY (avatud kuni 21.02.2010).
esmaspäev, detsember 14, 2009
Otsitakse plakatit
VAJA ABI.
Järgmisel aastal Moskvas toimuvale graafilise disaini biennaalile "Golden Bee 9" tahetakse kaheksakümnendatel Eestis valminud plakatitest näitust. Andrei Kormashovi ja Sergei Didyki abiga on ka paras ports plakateid leitud, pildistatud. Siiski on antud perioodist pärit veel suur hulk väärikaid teoseid. Kui kellelgi juhtub silmapiiril olema plakat/plakateid antud ajavahemikust – ANDKE JULGELT TEADA. Teada tasub anda meilile: marko@siirup.eu
teisipäev, detsember 01, 2009
Artishok Records esitleb: EDASI!
Artishok Recordsil on puhas rõõm esitleda värsket muusikat:
EDASI
"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"
Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.
Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.
Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on
pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku
matusemeeleoluga.
Mihkel Kleis
Kuula nüüd:
PIKSE LITAANIA
APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?
