ARTISHOK: Jeppe Hein ARoS’e kunstimuuseumis

„Smoking Bench“ (2002)

Carl-Dag Lige Artishokile, 14.12.2009, otse Taanist:

Aarhusis asuvat ARoS’e nimelist kunstimuuseumi võib Louisiana kaasaegse kunsti muuseumi järel pidada Taani tähtsuselt teiseks muuseumiks. 2004. aastal avati ARoS’e uus peahoone – arhitektuuribüroo schmidt-hammer-lassen projekti järgi valminud kümnekorruseline tumepunane telliskuup. Hoone eksterjöör ei anna aimugi selle valgusküllasest ja suhteliselt avatud interjöörist, mille iseloomulikumateks elementideks on Frank Lloyd Wright’ilik, New Yorgi Guggenheimi muuseumi vormi tsiteeriv spiraalne trepp ning aatriumi tagumises otsas kükitav hiiglaslik Ron Mueck’i skulptuur „Boy“ (2000).

ARoS on pärast uude majja kolimist tegutsenud ambitsioonika ja riske võtva institutsioonina. Taani väikelinna on suudetud tuua nii Bill Viola, Andy Warholi, Frank Gehry kui Olafur Eliassoni suuri isiknäitusi. Samas on muuseumi majanduspoole juhtimine olnud puudulik ning praeguse majanduskriisi tingimustes on ARoS erasponsorluse vähenemise tõttu jäänud üle 20 miljoni eesti krooni suurustesse võlgadesse. Muuseumi hulljulgusest ja Taani kallidusest annab aimu fakt, et suurnäituste eelarve küünib ARoS’es tavaliselt 8-10 miljoni eesti kroonini. Värskeim mastaapne näitus, mis ARoS’e ruumides avati, on taanlase Jeppe Hein’i SENSE CITY (avatud kuni 21.02.2010).

Kes on Jeppe Hein?

Muuseumi sisenedes märkan esimese asjana säravvalge interjööri ja selle keskel vonkleva tumeda metallkonstruktsiooni vahelist kontrasti. Peagi saan teada, et keerukas konstruktsioon, mis kujutab endast üle 400 meetri pikkust rennide ja väikeliftide süsteemi, on taani kunstniku Jeppe Hein’i installatsioon „Distance“. Renni sees veerevad perioodiliste vahedega suured valged pallid, mis oma teekonnal läbivad kogu muuseumi püsiekspositsiooni ruume. Kaadervärk on kütkestav ja lummab nii lapsi kui täiskasvanuid.

Suhteliselt noore kunstniku kohta (35) on Hein’il olnud edukas karjäär – ta on esindanud Taanit Veneetsia biennaalil (2003), esinenud näitustega nii Euroopa kui USA prestiižsetes muuseumites ja galeriides. Hetkel elab ja tegutseb ta peamiselt Berliinis, kus tema heaks kolleegiks ja sõbraks on Olafur Eliasson, kelle abilisena Hein varasematel aastatel tegutses.
Heini meediumiks on ruumiinstallatsioonid ja skulptuurid. Enamik tema töödest on interaktiivsed ja toimivad kogeja vahetul kokkupuutel kunstiteosega. Üks Hein’i tuntumaid töid, ARoS’eski eksponeeritav „360 Presence“ (2002) kujutab endast kipsseintega ruumi koos selles paikneva suure (u 50 cm diameetriga) teraskuuliga. Ruumi sisenemisel hakkab teraskuul kontrollimatult ja vahelduva kiirusega, kuid külastajat puudutamata, ringi liikuma. Kuul peksab end vastu ruumi seinu päevast päeva ning minu külastuse ajaks oli Aarhusi installatsiooni seinakipsist üsna vähe alles. Hein’i töödes on kesksel kohal ruum ja selle kogemine – kogeja muutub konkreetse installatsiooni või objektiga suhestudes teadlikumaks nii oma meeltest kui vaimsetest protsessidest, nii ümbritsevast füüsilisest keskkonnast kui teistest inimestest.

Teema, millest Jeppe Hein’ist rääkides mööda ei saa minna, on ruumi illusoorsus ja sellega seotud visuaalse taju eksperimendid. Hein näib vaimustuvat peeglitest – ta on teinud mitmeid installatsioone ja objekte, kus peeglid loovad reaalsustaju nihestava ruumiefekti. Nii on ARoS’e näituse jaoks rajatud modifitseeritud versioon installatsioonist „Rotating Labyrinth“ (2007), kus teieneteise sees asuvad kaks peegellamellidest koosnevat ringi. Viimaste keskele seisma minnes tekib analoogne efekt rongiaknast mööduvat rongi vaadates – raske on aru saada kas liigub rong, milles istud või rong, mis on akna taga. Hein’i töös liiguvad peegellamellidest ringid vastassuunas ning hoolimata sellest, et seisad ringide keskel paigal, on peapööritust raske vältida.

Puhas vorm ja sotsiaalkriitika

Hein’i tööde tugevuseks pean nende teravmeelse huumori kõrval nii geniaalselt nupukaid tehnilisi lahendusi, visuaalset terviklikkust kui puhast vormi. Taani disainipärandile viitab, et Hein’i lemmikobjektideks tunduvad olevat lambid ja toolid/pingid. Luminofoortorudest kera-valgustid mõjuvad oma puhastes ja kirgastes toonides läägelt ja pealetükkivalt. Sarnastest torudest skulpturaalsed vormid mängivad ruumiillusioonide ja negatiivse ruumi kujutamise teemaga.

Hein’i hoiakule on hoolimata kuulsusejanust ja meelelahutuslikkusest omane ka suhteliselt tugev sotsiaalkriitilisus. Tema katkematult üle võlli viskav aiakiik („Sving“, 2003) on kui mitte otsene viibe taani väikekodanluse konservatiivsuse suunas, siis vähemalt terav pilk tolle etteaimatavuse ja uimasuse suhtes. Hein’i tuntumate sotsiaalse kunsti teoste hulka kuuluvad ka valged linnapingid („Modified Social Bench nr 8“, 2005), mille nihestatud ruumikäsitlus ja sellest tulenev (kohatine) ebafunktsionaalsus – pingid võivad olla kaldpindadega või üldse mitte istutavad – inspireerivad loomingulisele ja mängulisele ruumikasutusele.

Meelelahutus ennekõike

Hein’i kunst pole tumm ja eneseküllane, vaid provokatiivne ja üllatav. Ilmekas näide sellest on suurest peeglist ja pehmest istmest koosnev installatsioon „Smoking Bench“ (2002). Pingile palutakse istuda ühel inimesel korraga. Hetk pärast toolile toetumist hakkab poodiumi sees olevatest aukudest tulema suures koguses suitsu – külastaja ehmub ja kargab püsti, hetke pärast pahvatab võib-olla naerma. „Smoking Bench“ on tüüpiline Jeppe Hein’i teos, mis haagib enda külge mõnuaistingut ja põnevust ihkava ning edevusest pakatava vaataja. Teos ja selle nimi annavad kujutlusvõimele tugeva impulsi ja lubaduse mõnuaistnigust, väikesest adrenaliinilaksust. Pettuma ei pea, sest üllatus on enamasti garanteeritud ja vaataja ihad saavad rahuldatud.

Hein’i kunst on küll teravmeelne ja vahetu, kuid selle tähenduskihistus on õhuke. Hein’i teoste suurimaks miinuseks on see, et need toimivad hästi ainult esmakordsel kogemisel. Teades triki sisu, muutub enamik tema installatsioone tavaliseks ja seejärel ebahuvitavaks. Tema teosed ei inspireeri uutele tõlgendustele, sest juba esmane kokkupuude ammendab teoste intellektuaalse sisu. „Continuity Inbetween“ (2002) on teos, kus jäme veejuga suundub ühest tugeva taustavalgusega seinaaugust vastasseinas olevasse valgustatud auku. Efekt on vapustav ja vesi ei mõju esialgu tõeliselt. Elevil nagu laps purskkaevu serval, katsub vaataja veejuga ja saab kinnitust, et tegu on päris veega. Sellega ka kogu teose võlu kaob. Saladus on lahendatud ning midagi ei jää ambivalentseks.

Arvan, et Jeppe Hein’i loomingu ühedimensiooniline tähendusmaailm tuleneb kunstniku inimese-käsitlusest. Hein näib tegevat tüüpilise, modernistlikule ratsionaliseerivale mõtteviisile omase dualistliku eristuse inimese keha ja hinge vahel. Tema teosed on küll interaktiivsed, kuid suunatud inimese meeltele kui pelgale sensoorsele tajuaparaadile. Teisisõnu, Hein näib kohtlevat inimese tajusid väga mehaaniliselt ning ta ei näi suutvat siduda tajude maailma inimloomuse intellektuaalse ja hingelise osaga.

Hein’i näitusel saab kuulda naerupahvakuid ja näha lõbusaid inimesi. Tekib tunne nagu viibiks lõbustuspargi üllatustemajas – kerge ja muretu meeleolu ning natuke närvikõdi iga järgmise atraktsiooni eel. Hein’i näol on kahtlemata tegemist andke tüübiga, kes juba praeguseks on tõusmas staari-seisusesse, kuid selleks, et jääda mõjukate kunstnike hulka ka pikemas perspektiivis, oleks vaja oluliselt sügavamat elu- ja inimtunnetust ning võimet nende kaudu luua senisest avarama eksistentsiaalse tähendusruumiga teoseid.

Linke: