neljapäev, jaanuar 21, 2010

KUNSTNIKUD, KURAATORID JA VÕIM

Kati Ilves kirjutas essee kunstimaailma võimumehhanistmidest (kuraatorluse aluste kursuse raames KTIs):

Dear, never forget one little point. It's my business. You just work here.
Elizabeth Arden oma abikaasale


Kunstimaailmas kehtib sümboolne kord. Oma hierarhia ja süsteem nagu ilmselt veel paljudes teistes sfäärides, mida ma pole pädev kommenteerima. Lisaks riigi põhiseadusele ja mõningatele ühiskondlikele kokkulepetele ning sotsiaalsetele kirjutamata reeglitele, saab rääkida institutsionaalsetest jm reeglitest, mis on üsna loogilised kui neid pikemat aega praktiseerida ja empiiriliselt kogeda. Samas täiesti hoomamatud kui süsteemist väljas olla. Mul on tihti üsna keeruline seletada Maria Arusoo postkaartide point’i neile, kes: a) ei tea, kes on Maurizio Cattelan või Charles Saatchi (selle saab siiski üsna kiiresti selgeks teha); b) a-st lähtuvalt ei tea, miks on oluline, et Maria on Maurizio embuses või Charlesiga taksot jagab. Maria portreteerib
iseennast võimustruktuurides, määretledes süsteemis olijate staatuseid ning tutvustades mingis mõttes ka “õnnestumise know-how’d”.






Art world - just nimelt ingliskeelse nimetusega – koosneb kunstnikest, kuraatoritest, kriitikutest, kunsti müüjatest/vahendajatest ja teistest (kes iganes siia alla klassifitseeruvad, kuid keda ma ei puuduta selles tekstis). Eesti “kunstimaailm” on suurema süsteemi läbimängimine väiksemate ressurssidega kohalikes omapärades (Kultuurkapital näiteks). Ajakirja Time endine kunstikriitik Robert Hughes on kirjutanud lustaka luulevormis teksti pealkirjaga The SoHoiad: or, The Masque of Art (1984) (1), kus ta avab 1980ndate New Yorgi kunstiskeenet. Et tegu on tavapärase ühiskonnakriitilise satiiriga, tulistab Hughes’i kiviheitemasin nii kriitikute, kuraatorite kui kunstnike kapsaaedade suunas. Situatiooni universaalsust arvesse võttes pole luulevormis teksti mõtet isegi tsiteerida, arvatavasti leiab sellele ekvivalente ka kohalikust ringkonnast. Võib lihtsalt ära märkida, et mainitud luuleread olid epiloogiks tema artiklitekogumikule (Nothing If Not Critical) (2), kus ta analüüsib kunstnikke ja nende keskkondi/töösid “Caravaggiost Komari ja Melamidini”, paisates sekka ka mõne rahastamist või muud problemaatilisemat puudutava artikli. Kuna tegemist on universaalse mehhanismiga (kunstimaailmas on tinglik kord), siis kõlab loogiliselt küsimus: kuidas jaotub võim?

Suhtes kunstnik versus kuraator on a priori võim kuraatori käes. Seda just kontekstis, kus kunstniku eesmärgiks on saada rahvusvaheliselt eksponeeritud biennaalikunstnikuks, sest muidu võiks rääkida ka Tauno Kangro Kalevipoja-saagast ja arutleda, kas siin on võim seadusandlikke ja täidesaatvaid organeid esindavate inimeste käes või kuivõrd skulptuuriprojekt demokraatlikke huve teenib. Aga kuna tegemist on niikuinii poliitilise tellimusega ning kunstiküsimust kui sellist see ei puuduta, siis vaatamata sellele, et ka puht juriidikale toetuv analüüs võiks huvitav olla, tuleb see kõrvale jätta. Niisiis: Boris Groys kirjutab essees On the Curatorship (3)Duchampi näite põhjal, et ainult kunstnik saab omistada mingile objektile kunstiväärtust ning jääb selle väite juurde pidama ka teksti lõpus, olles kirjeldanud kuraatorite tegevust üsna sarnaselt kunstnike omale. Kuraatori tegevus on loov, sest mistahes kontekstualiseerimine on subjektiivne; ja siit algab ka selle problemaatika.
Kuraatoril on võim panna kunstiteos konteksti ning anda sellele nii kas uus või siis lisatähendus. Nii tehes käitub kuraator nagu DJ ehk kunstnik kui toetuda Nicolas Bourriaud tekstidele (4). Kuraator monteerib – mida suurem on näitus, seda rohkem. Kahtlemata ülevaatenäitustega stiilis “Sõda ja rahu” või “Elu ja armastus” (5) monteeritakse palju. Kolmsada kakskümmend viis tööd kahesaja kuueteistkümnelt kunstnikult ühe pealkirja all on montaaž – ja ka vägivaldne kultuuriline akt. Samas eksponeerimine pole minu teada kunstnikele enamasti probleemiks. Pigem mitteeksponeerime, mis toimib samadel mehhanismidel – mingi töö välistatakse, kuna
kuraatori meelest ei sobi konkreetne töö sõja ja rahu konteksti, vaatamata sellele, mida kunstnik arvab või missugune on tema taotlus olnud.

Situatsiooniga, mida kirjeldab Groys (6) – avalikkusele/kunstitarbijale ei meeldi kuraator
kui segav faktor, kes filtreerib nende võimalikku otsest ja vahetut kogemust – tuleb nõustuda. Kuraator, kasutades oma võimu, võib kergelt ära võtta kunstiteoselt ja kunstnikult kõik teised võimalikud viisid enese ja oma töö(de) eksponeerimiseks. Olles paigutanud töö konkreetsesse žanri, on ehk keeruline seda hiljem sealt vabastada. Näiteks: Eestis on kaks (nais)kunstnikku, kes rohkemal või vähemal määral ajavad sama rida, need on: Kristina Norman ja Tanja Muravskaja (7). Pean siin silmas nende rahvusküsimustel põhinevat loomingut. Kindlasti saab nii Muravskajat kui Normanit võrrelda veel teiste kunstnikega ja mitte omavahel, lähtudes teistest
aspektidest, aga seesugune klassifikatsioon ja diskursusesse surumine tundub ka neile endile sobivat. Paar kuud enne Veneetsia biennaali, kuhu Norman viis teadupärast Pronkssõduri kullatud jäljendi ning arhiivid kohalikest sotsiaal-poliitilistest avalikest situatsioonidest, avas Muravskaja Tallinna Linnagaleriis üsna samasse teemasse sobituva näituse “Lucky Loosers”. Ma ei ole väga tuline konspiratsiooniteooriate fänn (et mitte öelda – kohati põlgan neid üsna kirglikult), kuid antud juhul mulle tundus, et tegemist oli läbimõeldud käiguga – kes iganes art world’ist, olles külastanud Veneetsias Eesti paviljoni, oma pilgu päritoluriiki pöörab, lootuses “leida veel midagi “samast teemast””, peab avastama Tanja Muravskaja ning tema värskelt
eksponeeritud tööd. Oli see siis juhuslik või konkreetne ajastus, aga strateegiliselt sooritas Muravskaja eesliini taga suurejoonelise vangerduse. Kusjuures siin võttis kunstnik pigem arvesse kuraatorite võimalikku nägemust.

Tegelikult on ju küüniline öelda, et kuraator on jumal ja kunstnik tema töövahend. Ja nii põhjendada ära ka Elizabeth Ardeni tsitaat teksti alguses, stiilis: baby, ma armastan sind küll, aga ära unusta hierarhiat. Tugev vastuargument on loomulikult see, et kunstniketa ja kunstiteosteta poleks ka kuraatoreid. Samas on seesugune demagoogia täiesti mõttetu.

Kuidas võim siis ikkagi jaotub? Toetudes Gilles Deleuze’i mõttele, mida Bourriaud Postproduction’is analüüsib – kuraatoreid on vaja, et kogu selles infomüras, nimede, fragmentide jms tohutus segaduses orienteeruda. Kunstnikul on võim luua mitte millestki midagi, nagu tegi Duchamp pissuaariga, ehk olla definitsiooni autor. (8) Kuraator asetab selle üleüldisemasse konteksti. Aga nagu juba enne öeldud: see ei olegi enamasti probleem. Tavaliselt tekib probleem ressursside jagamisel ja sellel puhul on üldse hea, kui ollakse kuhugi kategoriseerunud. Sest ilma heade soovituskirjadeta teatavasti stipendiume ja raha ei saa. Soovituskirjadega jõuame muidugi tagasi algusesse Maria Arusoo postkaartide juurde. Et mitte seda teemat nii ühekülgseks jätta, justkui kuraatorid sünniksid, elaksid ja sureksid hõbelusikas suus, kopeerin siia ühe lõigu kolleegi (Art History magistrant SAIC’is (School of the Art Institute of Chicago)) blogist, kes lisaks kunstikriitikale kirjutab ka totakaidhumoorikaid Q&A rubriike:

Q: I am an aspiring (female) curator. I would like to put on shows of artists’ work, however, I have slept with about a dozen artists in the Chicago area and none of them want to speak to me after our drunken nights of passion. How can I be a curator when all of these male artists aren’t friendly with me? (9)

Tahaks vastata talle Marco Laimre sõnadega: “pole oluline, kuidas sa näituse kokku
saad või mida sa selleks teed, tähtis on, missugune on resultaat”. (10)




(1) Hughes, Robert. Nothing if not critical: selected essays on art and artists. Alfred A. Knopf, New York, 1991: 403-413
(2) Hughes, Robert. Nothing if… Alfred A. Knopf, New York, 1991

(3) Groys, Boris. Art Power. The MIT Press, Cambridge 2008: 43-52
(4) Bourriaud, Nicolas. Postproduction. Lukas&Sternberg, New York, 2002: 13-20
(5) Näidetena valitud pealkirjad ilukirjandusklassikast pole juhuslikud, vaid võiksid illustreerida Bourriaud mõtet, et 20ndal sajandil on kõik kultuuris toimuv montaaž.
(6) Groys, Boris. Art… lk 45

(7) Tegelikult oleks võinud siia lisada ju veel mõne, näiteks Eleonore de Montesquiou,
aga kuna tegemist on näitlikustava üldistusega, siis jätan targu teised nimetamata.
(8) Bourriaud, lk 25

(9) http://hereisafantasylikenowhereelse.wordpress.com/2009/11/11/dont-­‐be-­‐a-­‐crying-­‐gallerina/
(10) Eravestlusest, 2009


Kasutatud kirjandus:
- Bourriaud, Nicolas. Postproduction. Lukas&Sternberg, New York, 2002
- Groys, Boris. Art Power. The MIT Press, Cambridge, 2008
- Hughes, Robert. Nothing if not critical: selected essays on art and artists. Alfred A. Knopf, New York, 1991

Internetimaterjalid:
http://hereisafantasylikenowhereelse.wordpress.com

7 kommentaari:

soomre ütles ...

Täpsustaks, et Kati Ilves kirjutas SELLE essee loengusarja "Kaasaegse kunsti probleeme" raames (õppejõud Härm ja Soomre). "Kuraatorluse aluste" (õppejõud Soomre) arvestuse sai ta ühe teise teksti eest.

maarin ütles ...

tänud Maria täpsustamast!

Marco ütles ...

njah, too mu tsiteering on ikkagi algselt pärit ca. 2000 aastal toimunud konfliktist minu ja H.T. vahel mis Latera listis kenasti novellina tuvastatav. Petiskuraatorid ja kunstnike tasu oli tookord teemaks, aga jah, tulemus on tähtis!

rebekap ütles ...

Kati, kuna Artishok tähemärgi piiranguid ei sea, palun laienda K. Normani ja T. Muravskaja konspiratsiooni võimalikkuse teooriat. Segadust külvas lause
"Oli see siis juhuslik või konkreetne ajastus, aga strateegiliselt sooritas Muravskaja eesliini taga suurejoonelise vangerduse."

Okei, et leitakse tema tööd (kunstniku kodulehekülg on pool aastat uuendamata), aga "suurejooneline vangerdus"?

K. ütles ...

aitäh, M-K, see oli Maarini poolne sissejuhatus, ma vist unustasin talle täpsustada, et mis aine see oli. FBis artishoki lehel ma tegin ka märke juurde.

Rebeka, ma ei taha mingit konspiratsiooniteooriat kedrata. Tanja-Kristina näide oli illustratsiooniks mõttekäigule. Et kuidas minu meelest osalt mehhanismid töötavad. Seda, et peaksin essee pikemaks kirjutama, sest "huvitav algab alles siis, kui tekst lõppema hakkab" olen mitu korda kuulnud. Preagu jääb see ajapuudusel kindlasti tegemata. Kui hästi läheb, siis ilmselt kirjutan tulevikus selleteemalisi tekste veel, pikemalt, põhjalikumalt jne jne :) Ja viimasest lõigust ma ei saa aru, mis selle "suurejoonelise vangerdusega" on?

kiwanoid ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
kiwanoid ütles ...

"suurejooneline vangerdus" kõlab suurejoonelisena. isegi kui tegu oli vangerdusega, siis mängu käiku see ju ei muutnud.

harald üks