Raport MoKSist - mis kavas ning mis teoksil

Bruno Humberto aktsioonis (foto J.Grzinich)

Moksi vaade lähiminevikku ja pilguheit tulevikku.
Evelyn Müürsepa täistekst, natuke lõigatult ilmus siin

Mõneks ajaks meedia vaateväljalt kadunud MoKS (Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktika Keskus) on endiselt täies elujõus ja tegutses 2009. aastal aktiivsemalt kui kunagi varem. Ehk küll seoses ehitustöödega MoKSi ruumides tõmmatakse 2010. a. tegevusi natuke koomale, on see vaid ajutine nähtus ja käesoleva aasta sügisel on MoKSil kavas avada Moostes ühtekokku 4 kunstnike ateljeed, galerii, meediaarhiiv ja töökoda. Kuigi ülalkirjeldatu kõlab kui tüüpiline progressimudel (väikesest MTÜst kogukaks kunstikeskuseks), on MoKS endiselt eelkõige loovisikute poolt korraldatav organisatsioon, mille huviks on panustada pikemajalistesse muutustesse kultuuris; avaldada mõju aeglaselt aga seda sügavamalt.
2001. aasta jaanuaris asutatud MTÜ Mooste KülalisStuudio põhitegevusteks on siiani olnud rahvusvahelise külalisateljee korraldamine ning workshopide ja kunstisündmuste läbiviimine Eestis ja mujal. Allpool siis raport mõnedest meeldejäävamatest projektidest MoKSi külalisateljees 2009. aastal. AVAMAA kunstisümpoosioni kajastamine jäägu seekord ruuminappusel ära.









Läinud aastal töötas MoKSis pikemat aega (1-2 kuud) 16 eri loomeala kunstnikku maailma eri paigust: Julia Wandel, Andrea Brandao, Jeremy Riley, Ana Carvalho, Michael Andrew Hentz, Matt Marble- Emma Lipp, Sandra Sitron, Susanne Kudielka- Kaspar Wimberley, Bruno Humberto, Julia Ninck Block, Kanako Sasaki, Irena Biechonska, Jerzy Biechonski ja Petra Kaps. Kuna MoKS ei esita kunstnikele nende resideerumisajaks rangeid piire, on kunstnikud vabad valimaks just neile sobivaimat töömeetodit. Kes töötab rohkem nelja seina vahel stuudios, kes aga katsetab sotsiaalsemate projektidega. Tänu aastate jooksul MoKSi ja kogukonna vahel üles ehitatud usaldusele, on Mooste külaruum kunstnikele otsekui labor, mis võimaldab katsetada selliseid ideid, mille realiseerimise peale oma argikeskkonnas ei mõeldagi.

Portugali meediateoreetik ja videokunstnik Ana Carvalho võttis oma uue videoteose aluseks aiad. Uurides aianduse ja taimekasvatusega seotut rahvakultuuris, rajas kunstnik MoKSi hoovi geomeetrilise maatriksi järgi paigutatud kuusnurksed maalapid. Viimased kandsid vilja läbi terve suve, andes tööd ja supirohelist MoKSi residentidele.

Inglise helikunstnik Jez Riley French viis maikuus läbi seeria välisalvestisi Lõuna- Eesti veekeskkondades. Hüdrofoone ja vees toimuvate protsesside helisalvestamist tutvustas Jez ka Mooste koolilastele, kus bioloogia tundide raames kuulati, kuidas kõlab näiteks fotosüntees Mooste järves.

Ameerika kunstnikepaari Matt Marble'il ja Emma Lipp 'il oli ambitsioonikas plaan valmistada eestlastele eesti toitu ja kutsuda soovijad siis seda söömapidustustel nautima. Ametlikus sõnastuses oli projekti eesmärgiks uurida kohalikku toidukultuuri alates toidutootmisest, toiduvalmistamise ja -tarbimiseni. Toiduprojekti raames kaardistasid ja külastasid kunstnikud kohalikke toidutootjaid (talumehed) ja -allikaid (metsad ja jahimehed) ning lähtuvalt kohalikest võimalustest panid kokku valdavalt kohalikul toormel baseeruva menüü ning korraldasid 3 rikkalikku sööma-aega, millesse kutsuti osalema kõik soovijaid. Sööma-ajad olid erinevate stsenaariumitega ja tõid kokku üle 30 inimese. Esimene sööma oli üles ehitatud maastikumängu põhimõttel ning kulmineerus Mooste pool-metsikusse õuna-aeda üles seatud piknikuga. Teine sööma uuris, kuidas mõjutab toidu maitset eksperimentaalne keskkond ja erinevad stimulaatorid (söömine lõhnavate heintega täidetud ruumis, spetsiaalsed maskid, inimeste kehalise mugavuse ning üllatamise eest pidev hoolitsemine jms). Kolmas sööma oli ühes ehitatud külapeo stiilis ja oli sisse seatud lagunenud mõisaaegsesse moonakate majja. Külalistel oli palutud riietuda valgesse, toidulauale olid mängimiseks ehitatud pillikeeled ning nonstop elava muusika eest hoolitsesid kohalikud lõõtsamängijad. Kogu protsess väärtustas toitu mitte kui praktilist kõhutäidet, vaid tõstis esile toidu tähendust kultuuris laiemalt. Antud projektist innustununa on MoKSi liikmeil kavas käivitada nö toiduklubi, mis toimuks korra kuus ja mida võõrustaksid järgemööda erinevad inimesed Moostes.

Saksa- Inglise kunstnikepaar Susanne Kudielka- Kaspar Wimberley olid sotsiaalsete interventsioonide loojad, kes pooleteisekuusel resideerumisperioodil Moostes viisid nad läbi rea kogukonda kaasavaid tegevusi. Antud tegevused ei olnud aga pelgalt sotsiaalse iseloomuga, vaid ka sügava kunstilis-filosoofilise kvaliteediga. Olgu näiteks kunstnikepaari poolt Mooste järve randa rajatud liivamakett Moostest. Makett oli täpne vähendatud Mooste kujutis ja sellelt võis leida kõik asula hooned. Kuna ilm oli ilus ja Mooste rand on ümbruskonnas populaarne suvituskoht, siis publikust kunstnikepaaril puudu ei tulnud. Huvilistel paluti maketti lisada oma nägemus Moostest, st milliseid rajatisi asulas (veel) näha tahetakse. Kunstnikepaari tegevus oli väga viljakas ja nende muude tegemiste kohta Moostes saab lugeda pikemalt http://treacleonline.wordpress.com/archive1/moks-residency/

Jaapani fotograafi Kanako Sasak'it huvitas mälu ja mäletamine. Töötanud vanema põlvkonnaga Jaapanis, oli tema jaoks loogiline jätk töötada Eestis Mooste naispensionäridega, kellede kodudes ta viimaseid fotografeeris ning keda ta kaasas oma videosse.

Ülaltoodu on vaid murdosa tegevustest, mida kunstnikud MoKSis arendasid. Kindlasti ei lõppe enamus projekte Moostes, vaid saavad pigem siin alguse. Kas MoKS on pelgalt sotsiaalne projekt, kus tegevuste sotsiaal- eetilised omadused prevaleerivad esteetilis-kunstilis-filosoofiliste üle? Kuidas tõlkida osalusel põhinevat mitteosalejatele? Nendele küsimustele ei ole võimalik üheselt vastata. Kindel on vaid, et MoKSis toimetatav on nö pika mõtlemisega- võtab aega kui nende mõju avaldub.



Kanako Sasaki subjektid (foto E. Müürsepp)

Matt Marble ja Emma Lipp (fotod J. Grzinich)