Hotell Pärnu: Rael Artel Gallery : Non Profit Project Space 2004-2008

Nüüd, kus Raeli galerii sulgemisest on möödunud 2 aastat ning galerii tegevust kokkuvõtva raamatu ilmumisest umbes aasta, on loogika tuima rütmi järgi käes aeg teha galeriist ja raamatust kriitikupoolne ülevaade.

(Artikli lõppu on lisatud audioarhiiv Ville Kaarel Viirelaiu, Tanja Muravskaja ja Indrek Grigori ettekannete ja laiema diskusiooniga, mis toimus Y-galeriis "Hotell pärnu" esitluse ajal. )


Peab kohe ütlema, et raamat ei vastanud ootustele. Väikest viisi kunstiajaloolasena lootsin raamatu koostamisest kuuldes, et tuleb mõnus dokumentaalne kogumik, millest saab väga käepärane allikas kõigile tulevastele uurijatele. Rael aga arvas ilmselt pisut teisiti ja küllap arvas hästi. Sisuliselt ei ole tegemist mitte dokumentaalse kogumiku, vaid galeristi mälestustega. Raamatu lõpus on küll loetelu kõigist nii Pärnus kui Tartus toimunud näitustest, kuid pildis ja tekstis leiavad kajastamist vaid valikulised projektid. Sedagi mitte kronoloogilises järjekorras või ruumidest lähtuvalt, vaid esmapilgul ebamääraseks jääva sisulise loogika alusel.

Ülevaade algab installatsioonidega, millel rõhuasetus ruumil kui sellisel. Nende hulgas on nii Anu Vahtra linnaruumiga tegelev foto projekt “Visandivihik. Pärnut dekonstrueerides: paigad, inimesed”, Andreas W “Tühi muster”, ruumi majanduslikku kuritarvitamist käsitleva “Depressioon”, “Valge küüliku uru” labürint kui ka paljud teised. Seejärel vaadeldakse neid Tartu Linnaraamatukogu keldri ruumides asunud galerii tekstikeskseid näituseid, mis olid osa Raeli kuraatoriprogrammi kontseptsioonist - alates sealsest avanäitusest “Raamatukogu projekt. Kunstniku dialoog ruumiga”, jätkates projektiga “Tekstist masinani” ja lõpetades Andreas Trosseki pilti ja teksti ühendavate narratiivide valikuga „Narratiivsus piltides”.

Sellele mustvalgele teksti ja pildi kogumikule, mis annab põgusa ülevaate 16 näituse sisust ja kohati ka meediakajastusest, järgneb majanduslikel ja tehnilistel põhjustel eraldi esitatud, parasjagu mahukas ning erinevaid projekte meenutav värvireprode pakk. Raamatu lõpu moodustavad Anu Vahtra tehtud pildid Pärnu garaažist ja Kaarel Nurga fotojäädvustused Tartu Raamatukogu keldrist, nende vahele on pistetud Raeli seletuskiri ja tehniline info nagu loetelu toimunud näitustest ning ilmunud kriitikast. Kusjuures vähemalt viimane ei ole täielik.

Ma saan aru, miks Rael Vahtra ja Nurga fotod raamatusse lisada otsustas, aga mustvalgetena ja suhteliselt väikeses formaadis ei pääse nad eriti mõjule. Sellisel juhul oleks vast võinud neid kaasata veelgi väiksemas mahus, aga see on ausalt öeldes juba liigne irisemine. Nagu ilmselt ka märkus, et samas äratoodud faksiimile valitud külaliste raamatu lehtedest on minu arust ebamugavust tekitavalt mõttetu ega oma mingit sisulist väärtust. Selle asemel oleks võinud ära märkida galerii näitusi saatnud Minimal Magazini, üht funktsionaalseimat väljaannet, mida olen eales näinud. Galerii ajaloo ilmselt ainus kataloog, mis kaasnes Elnara Taidre kureeritud Kiwa ja Vindi ühisnäitusega, oleks samuti mainimist väärinud ja ma arvan, et mitte ainult Tartu kontekstis.



Paratamatult on sel raamatul kergelt morbiidne maik, juba ainuüksi sellepärast, et ta ilmus galerii sulgemise puhul. Raeli enese tegevust reflekteeriv seletus ja selle aluseid kommenteeriv artikkel kogumiku lõpus muutub antud kontekstis, osalt ka oma pealkirja tõttu (“Viimane viisaastak: faktid ja mälestused”) järelhüüdeks hea galerii kureerimisepõhimõtetele. Vähe veider probleem, kas pole? Galerii sünnil taoliste seisukohtade manifestatiivne sõnastamine oleks klišeelik ülbitsemine, aga olukorras, kus galerii lõpetab oma tegevuse vaid rahastamise katkemise tõttu, mõjub sõnastatud programm paratamatult morbiidsena, sest kuratoorse programmi võib nähtu tõestusel õnnestunuks ja toimivaks kuulutada. Usun aga, et Raeli eesmärgiks kogumiku koostamisel ei olnud mitte testamendi kirjutamine, vaid ühe eduka etapi kokkuvõtmine. Põhjus, miks ma seda testamendina lugema kipun, peitub asjaolus, et Tartule tähendas Raeli galerii sulgemine minu arvates vaieldamatult parima näituse- ja ainsa kuraatoriprogrammiga pinna kadumist. Rael ise seevastu lõpetab oma loo hoopis kinda viskamisega: “Tartus oli ja on jätkuvalt säärastele projektidele publikut ja veelgi olulisem – on selliste projektide tegijaid. Kõigil on kodanikuühiskonna tingimustes võimalus oma nägemusi, tõekspidamisi ja maitset realiseerida. Jõudu tööle” (lk. 166). Ehk nagu öeldakse – tehke järele või makske kinni. Millegipärast tunnen end selliseid üleskutseid lugedes alati puudutatuna.

Aga veel valusamalt puudutatuna tundsin ma end lugedes järgmist nö. tavagalerii tööpõhimõtete kirjeldust, millele Rael end vastandas: “Ma ei tahtnud neid [kuraatoreid-kunstnike] panna situatsiooni, kus vahetult enne installeerimise algust ilmub kunstniku-kuraatori ette galerist ja hakkab üles lugema tegevusi, mida kõike selles ruumis teha ei tohi: alates suitsetamisest-söömisest ja aukude puurimisest seintesse, lõpetades ruumi keskel asuva skulptuurigrupi liigutamisega. Ja peale näpunäidete jagamist ulatatakse kunstnikule-kuraatorile ainsa universaalse töövahendina kollane nätsupall ja kaotakse taharuumi lehte lugema.” (lk.158). Kellel omal kogemus puudub, uskuge mind, täpsemalt ja halastamatumalt ei oleks saanud üldist olukorda kirjeldada ja seda ütleb teile mitte kunstnik-kuraator, vaid galerist.

Rael seadis kunstnikud-kuraatorid tehnilise piirangu asemel silmitsi hoopis sisuliste piirangutega ja seda eeskätt oma kureerimispõhimõtete kaudu. “Nii näiteks üllatusid kunstnikud-kuraatorid selle peale, et valin sinna ruumi kunstnike nende teoste kvaliteedi järgi, et ruumil on oma programmilised eelistused, et ei eksisteeri kunstnike järjekorda ning, et mul võivad olla ka mõned sisulised küsimused nende loomingu kohta” (lk.161). Juhtusin ka ise Tartus korduvalt kuulma Raeli seletamas, et lubatud on vaid grupinäitused või raamatukogu keldri kui ruumiga seotud projektid. Ainsaks kõrvalekaldeks sellest normist sai Tellervo ja Oliver Kochta-Kalleinen’i film “Utoopia ehitajad”.

Raeli galerii näituseprogrammi fenomeni teise poole moodustas galeriile galeristi kodaniku nime andmine, milles egomaniakaalsuse asemel näen hoopis eetilist positsiooni. Galerii loomise ajendiks oli Raeli sõnul saanud situatsioon, kus enamus meie näitusepindadest töötasid (ja töötavad tänini) konkursi korras konveiermeetodil, “kus aktsepteeritakse kõike ja kõiki kes vähegi töö välimuse või autori nime poolest kvalifitseerus ja mille teostamise eest oli kunstnik-kuraator nõus ainuisikulist varalist vastutust võtma”. Rael aga loobus konkursist ja koostas näituseprogrammi ise autoreid valides, ettepanekuid tehes, vastutades sealjuures oma enese nimega. Seega egomaniakaalsuse asemel oli galerii aluseks hoopis hulljulgelt moraalne positsioon.

Ma kipun olema kriitikameeleta, kui kirjutan millestki, mis mulle meeldib, aga mis iganes kriitikat üldisemalt või konkreetselt Raeli projektile ja käesolevale raamatule osaks saab, tuleb siiski möönda kaht kõigutamatut asjaolu, mis muudavad selle testamendi väärtuslikuks: 1) esitatud kriitika meie näituse pindade suhtes, mida ülal tsiteerisin, on põhjendatud ja paikapidav – seega probleem, millele Rael oma galerii projektiga vastata püüdis, oli/ on olemas ja 2) Rael mitte ei sõnastanud, vaid teostas oma positiivse projekti!

Ainus ja mulle isiklikult väga oluline kriitiline moment on selles, et projekt ei osutunud jätkusuutlikuks. Positiivse külje pealt vaadates võime võtta antud raamatut kui tõestust iseseisva galeriiprojekti võimalikkusestle Maarjamaal. Puudutades aga jällegi egotripi teemat tuleb öelda, et Rael Artel Gallery Non Profit Projekt Space’i põhiline probleem oli see, et ta oli Rael Artel Gallery. Tõenäoliselt oleks galerii võinud hea tahtmise korral sellisena ka masu üle elada ja veel pikalt kesta, aga niivõrd tsentraalselt administreerituna oli tema lõpp või algse vormi äratundmatuseni moondumine paratamatu ja Raeli otsus tegevus lõpetada antud kontekstis ilmselt ainuõige. Küsimus on ainult selles, kuidas Raeli kogemus järgmisse jätkusuutlikusse projekti suunata.

Indrek Grigor



Salvestus raamatu esitlusel aset leidnud vestlusringits Y-galeriis
5. september 2009

Rael Arteli sissejuhatus


Ville Kaarel Viirelaid


Tanja Muravskaja


Indrek Grigor


Paneelarutelu