ARTISHOK: mai 2010

Eelmise aasta lõpus tundus, et kui kõik päeva- ja nädalalehed hakkasid avaldama möödunud kultuuriaasta tagasivaateid (valik autoriteetsete isikute lemmikuid), siis kujutavast kunstit leidis sealt vähem kui muude kultuurivaldkondade kohta. Palusin siis Artihoki toimetusel ja sellega lähemalt seotud isikutel panna vabas vormis kirja oma valik 2009 aasta meeldejäävamatest näitustest, teostest, publikatsioonidest ja sündmustest. Kirjutajad lähenesid kõik ülesandele erinevalt ning kokku tuli päris hea ülevaade suures osas Eesti kunstielus toimunust, aga sisse ka mujal silmajäänut.
Selle eest, et kogu asi ilmub alles nüüd, lendab mitu kivi minu kapsaaeda ja ma vabandan kõigi kirjutajate eest, kes kannatamatult 2009 aasta kokkuvõtet avaldatuna on oodanud.
Kirjutasid: Margus Tamm, Liisa Kaljula, Indrek Grigor, Elnara Taidre, Tanel Rander, Maris Kerge, Gregor Taul, Rebeka Põldsam, Carl-Dag Lige, Maarin Mürk ja Kati Ilves.

Niisiis:

Margus Tamm:
Näitus:
- Mark Wallingeri kureeritud „The Russian Linesmen“ Haywardi galeriis Londonis. (See oli niivõrd suurepärane, et mul lihtsalt polnud sõnu ja seepärast ma sellest Artishokki ei kirjutanudki)
- Michael Elmgreeni ja Ingar Dragseti kureeritud Taani ja Põhjamaade paviljon Veneetsia Biennaalil

Eestist tooks sel aastal esile pigem disaininäitusi. Lisaks tundub, et tõenäoliselt olid olulised Tõnu Soo ja Jaanus Orgussaare näitused Kunstihoone galeriis, aga kuna ise ei käinud, ei saa tegelikult hinnata

- Tanel Veenre „Ehe“ (totaalsus rokkis: ehted/objektid pluss ruum/installatsioon pluss autoriraamat).

Teos:
- Miks Mitrevics „Fragile Nature“

- Noam Toran, Onkar Kular „The MacGuffin Library“

Sündmus:
- saabus Altermodernismiajastu.
- Young British Art näitas, et ta pole surnud, vaatepilt oli kurb (Marcus Harvey ja eriti Damien Hirsti totaalselt, häbiväärselt, ühemõtteliselt ebaõnnestunud comeback-üritused, Saatchi pöördus itta).

Damien Hirst ja tema uued maalid

- EKA uus maja sai rahad taha.
- Banksy tegelik identiteet paljastati ja unustati kiiresti uuesti ära, sest see polnud üldse lahe.

Publikatsioon:
- Altermodernismi kataloog, millega käis kaasas allahinnatud uusväljaanne „Relational Aesthetics“ist

- XXX kataloog (objektiivsetel põhjustel)
- uuenenud KUNST.EE (samuti objektiivsetel põhjustel)
- Katalog-kalender Plakat (kolmesaja aasta pärast on sellest saanud hindamatu visuaalne dokument).

- Raivo Kelomees „Postmateriaalsus kunstis“ – at last.

Liisa Kaljula:
Näitus:
- "Foxal galerii tegevus 1966-1989" Kumus (kuraator Karolina Labowicz-Dymanus,kujundaja Jaanus Samma). Lisaks rõõmule, et Tallinnas sai näha poola kontseptualismi, oli selle näituse ruumilis-kontseptuaalne ülesehitus minu läinud aasta kindel lemmik. Nagu ümberpööratud karusnahk, mis ei kaota ju karvavõrdki oma väärtusest, oli siin väljapoole jäetud suur blackbox manifestidega, sissepoole aga väikesed valged boksid kunstiteostega. Rutiini vastu suunatud žest, mida oli ka Foksal galerii Varssavis.

- "Minu 60ndad" Tartu Kunstimajas (Jüri Kask). Terve Kunstimaja ülemine korrus tihedalt täis noore Jüri Kase loomingut, alates ajast, mil ta oli 17, õppis Tartu kunstikoolis ja nägi Elmar Kitse personaaliat, mis teda korralikult raputas ja inspireeris. Võluski just kunstiline uudishimu, näiteks see, kuidas noor kunstnik laia pintsliga tõmbab oma lugeva sõbra ülaltvaates, nii et pead toetavast suurest kämblast ja raamatust moodustub embleem, teatav visuaalne üldistusvõime, mida praegu esineb tihedamini reklaamikunstis, aga ka ulakad mängud kehadega, kobarrinnad, kobarkannikad jmt. Meenus 2008. aastal New Yorgi Whitney muuseumis nähtud näitus "Alexander Calder. The Paris Years, 1926-33", mis oli pühendatud kunstniku Pariisi otsinguaastatele, mil tindijoonistustest said ruumilised traadist portreed ja esimesed mobiilid. Loomingu see osa, mis alles otsib ja viskleb, ei ole veel siledaks lihvitud, võib ikka olla võluv. Aga ka Jüri Kase vaimukas kontsept teha oma popi näitus "Minu 60ndad". Sest samal ajal oli Tartu Kunstimuuseumis terve majatäis ametlikke kuuekümnendaid, antud tööd sündisid Jüri Kasel aga peamiselt Viltuse maja ühikatoas, pannes poppi kunstikooli tundidest.

Teos:
- Erik Alalooga & Hans-Günther Lock "Kinemaatiline müsteerium" festivalil "Seanahk" Haapsalus. Jäin napilt ukse taha, aga väljatulijad olid äraseletatud nägudega. Sellised asjad, mida kuidagi ei saa tagasi pöörata,mis muutuvad igavesti kättesaamatuks, on ikka kõige magushapumad

Sündmus:
- Pariisi Picasso muuseumi remont. Tänu millele siinsamas Helsinki Ateneumis suurepärane ülevaade tema loomingust "Pablo Picasso. Masterpieces from the National Picasso Museum, Paris". Muidugi on Picasso peavooluline suurus, kellest me oleme tüdinenud, aga fenomen on ta juba selles mõttes, et tema loomingu põhjal võiks vabalt visandada 20. sajandi moodsa kunsti ajaloo, sümbolism, kubism, pseudoklassitsism, sotsmodernism, varane installatsioon, kuni postmodernistlike kunstiklassika töötlusteni välja. Kuidas soomlastel õnnestus see näitus saada, beats me, nagu öeldakse.

Publikatsioon:
- Juta Kivimäe "Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal". Et Ülo Õuna retrospektiiv toimus, on suur asi, aga et ka kataloog sellest masu tingimustes jääb, on suuremgi veel. Näitusekataloogidega on meil teatavasti kehvasti, või õigemini, kataloogidega üldse, Toltsi-eri Kunst.ee-s kui kurb hübriid.

- Boris Bernštein "Vana kaev". Mälestuste kirjutamine on tõusev trend ja rahvas isikliku materjali järele nagu meelest ära. Boris Bernštein, meenutades karme ja keerulisi aegu, suudab olla enesekriitiline, vaadata üle oma toonased seisukohad, aga mitte olnut seejuures maha salates. Kõige huvitavam mälukirjandus sel aastal. Aeglane ja intellektuaalne lugemine, aga kui kannatlik oled, ei jää katarsis tulemata.

Maris Kerge
Minu eelmise aasta põhilisi mõtteaineid oli kohaspetsiifilisus.Õigupoolest on jätkuvalt, sest mõtted teadupärast ei jälgi kuupäevi ja kellaaegu.

Esiteks koht, kui orgaaniline osa tema sees või ümber või juures toimuvast. (Vastand nö klassikalisele muuseumi või galeriisaali mudelile, kuhu kunstnik pildid kaenlas sisse kõnnib ja need valgetele seintele üles sätib)Sellest lähtuvalt meenuvad kaks sündmust:

- The Stylophonic Orchestra of Eurasia Jõulukontsert(muusikuteks Veiko Õunpuu, Ülo Krigul, Mart Taniel). Facebookist leitud teade selle ürituse kohta tegi alguses mõtlikuks. Et mis see stylophonic võiks olla… ja et kuidas siis nüüd seda Pärti ikkagi saab 2/3 ulatuses mittemuusikutest koosnev orkester ette kanda. Reaalsuses oli kogu protsess alates sadamatsoonis värava taha kogunemisest kontserdi enda ja kojuminekuni kuidagi väga “õige”. Nagu moodne parafraas mingile arhailisele sakraalsele riitusele. Suur ja võimas valukoda kui klassikalise kolmelöövilise kiriku moodne mudel. Tundmatud helimasinad kui vanade pillide ja inimhääle tänapäevased asendused. Keskkond ja asjad ümberringi saavad kaasaegseks, aga sisu jääb samaks.

- Urmas Viigi näitus „Kärbes. Roos. Kärbes.“ Tartu Kunstimuuseumis. Seesama näitus kolis natuke hiljem ka Tallinnasse Draakoni galeriisse, ent ümberasetamine röövis asjalt selgelt väga palju. Samas just tõi eriti hästi välja keskkonna olulisuse. Tartus kahte saali üles pandud objektid mõjusid kuidagi tubaselt. Nagu oleks kellegi koju sattunud. Ja isiklikult pealt näinud selle pere salajasi siseasju ja saladusi. Selgus seinatäis roose, mille akna kaudu silmamine üldse asja uurima kutsus ja mis eemalt nii romantilised ja peened näisid, olid tegelikult tualettpaberist. Et voodikatte kaunistusnööbid olid hoopis kõhedust-tekitavad hiidmardikad jne.

Teiseks koht / kohavalik, kui vaadatava ja vaataja kohtumist soodustav või pidurdav tegur:

- “Mullidesse” paigutatud disaininäitus Harjumäel. Nii peakski olema – kunst ja disain võiks olla lihtsalt leitav ja vaadeldav. Inimesed ei raatsi või ei taha võtta aega, et minna spetsiaaliselt kuskile näitust vaatama. Toomegi siis asjad inimeste keskele. Trajektooridele, kus nad nagunii liiguvad.

- Vabaduse väljak. Mul on tõesti hea meel, et meil on nüüd väikegi tükk kvaliteetset linnaruumi(disaini) igapäevaselt silmaga nähtavaks, käega katsutavaks ja jalgrattaga sõidetavaks saanud. Ja hea meel, et arhitektide planeeritud potentsiaal võimalikult erinevateks stsenaariumideks on järgemööda realiseeruma hakanud. Plats töötab hästi nii küttepuuinstallatsioonide eksponeerimispaigana, spordiväljakuna, velofännide kogunemistsoonina kui lihtsalt linlaste olemisalana.

Indrek Grigor:
Näitus:
- Olgu või kiusupärast, aga osalt ka siiralt väga hea näitusena läheb kirja Enn Lillemetsa kureeritud “Põranda all tingimisi”, mis kõrvutas kodumaal ja välis-Eestis tehtud abstraktset kunsti II ms. järel kuni 1965 aastani. Näitus rippus korraga nii Tartu Knstimajas kui Linnamuuseumi alumises galeriis ja just viimasele pinnale koostatud valik oli tõeliselt kaunis.

- Paraja elamusena jäi meelde Rauno Thomas Mossi “Wie im billigen Porno” Y galeriis. Monokroomne ja peenejooneline Moss oli väljapannud seeria hoopis teistsuguses vormis ja värvis töid. Minu jaoks hakkas see näitus defineerima Y galerii rolli ja positsiooni näitusemaastikul. Institutsionaliseerunud galeriidesse paneme välja mida norm nõuab, aga ootamatud kõrvalmängud, mis oma värskuses vaat et väärtuslikumat kui peajoon, on väikeste galeriide leib.

Teos:
- Willendorfi Veenus. Selle pisikese naise kultus on mulle alati veider ja ennekõike ajaloolise konteksti kaudu põhjendatud tundunud. Kui aga tekkis tänavu võimalus rohkem kui paar tundi Viinis veeta, siis seadsin eesmärgiks tingimata ka Loodusloo Muuseumit külastada ja Veenus üle vaadata. Ning ma pean möönma, et selle skulptuuri kultuslik positsioon on igati põhjendatud ka tema puht kunstilise väärtuse kohapealt. Ta on tõesti lihtsalt uskumatult kaunis. Ühtlasi on see ka pea esimene kord kui ma olen sunnitud möönma, et repro ei suuda orginaalist vähimatki aimu anda.

- Ma ei pea teatrist üheski tema vormis suurt midagi, aga Erkki-Sven Tüüri ooperi "Wallenberg" vaatamise järel Estonias tekkis kahtlus, et viimati oligi Wagneril õigus kui ta väitis, et ooper on Gesamtkunstwerk. Ene-Liis Semperi lava töötas uskumatult hästi, lauljad olid võrratud ja lavastaja töö suurepärane…

Sündmus:
kas midagi ei leidnud aset või ma ei käinud kuskil…?
Või kui, siis Boris Bernšteini videoloeng näituse "TULEVIK SÜNNIB TÄNA" finaalkonverentsil. (Kusjuures sama tähelepanuväärne kui loengu sisu, on asjaolu, et Liisa Kaljulal õnnestus see korraldada).

Publikatsioon:
ma kahtlustan, et olen mõne tähtsa tõlkeraamatu kindlasti maha maganud ja algupärase lugemata jätnud, aga piirates punkti kujutava kunsti väljale, siis trükis, mida ootasin, oli Rael Artel Gallery raamat, mis aga ei vastanud paraku kõigile mu ülikõrgetele ootustele.
Ootusärevust põhjustas ka Kunst.ee ilmumine uue toimetuskolleegiumi all, aga minu meelest ei muutunud suurt midagi, või muutus, aga sellest ei juhtunud midagi.
Ja noh mis võiks olla käesolevas aruandes olulisem ära märkida kui mitte Artishoki aastanäituse kataloog.

Elnara Taidre:
Näitus:
- "Hall signaal" (Jevgeni Zolotko, Toomas Mikk, Kiwa, Jaan Lüsi)
- "N0 Wave" Vaalas, kuraator Kiwa
- Me näeme teid. Foksal Galerii tegevus 1966–1989. Kumu
- Villu Plink ja Silja Saarepuu. Kivi südamelt. Kunstihoone galerii
- Eva ja Adele. Stereoefekt. Kunstihoone
- Eesti paviljon Veneetsia biennaalil

Teos:
- Kristiina Normanni "Kuldsõdur"
- Ott Pilipenko, Regina Kuninga ja Jevgeni Zolotko tööd näitusel "N0 Wave" Vaalas
- Jevgeni Zolotko installatsioon näitusel "Hall signaal" Vaalas

Sündmus:
- Rahastamise vähendamine kultuuri- ja kunstisektoris => Michelangelo Pistoletto näituse ärajätmine Kumus jne;
- Kuldsõduri "püstitamine" 9. mail, selle ümber tekkinud skandaal ja kunstniku eetilise positsiooni probleem;
- Seminar "Translocal Express. Golden Age" (korraldaja Rael Artel) Kumus

Publikatsioon:
- Boris Bernsteini "Visuaalne kujund ja kunstimaailm" ning "Vana kaev"
- Me näeme teid. Foksal Galerii tegevus 1966–1989: näituse kataloog
- Raul Rajangu. Luminoso. Kataloog 1968 - 2008
- Artishoki aastanäituse kataloog

Tanel Rander aka chaneldior aka c :
Näitus:
- Stuart Brisley "Crossings" Linnagaleriis - lisaks selle kunstniku üldiste hoiakute ja sõnumite levitamine kasvõi "Eesti kunstimaailma" keskel.

Teos:
- Kristina Norman "After-War". NB! ainult ühiskondlikus võtmes ja seoses kuldsõduri püstiajamisega Tõnismäel.

Sündmus:
- "Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents", Tartu Kunstikuu. Oluline on suunavõtt, vähemoluline on teostus.

Publikatsioon:
- 20. saj. mõttevoolud

Gregor Taul:
Publikatsioon:
Raamatutega on ikka nii, et mõnel jagub argumente aastasadadeks, mõni jääb vait juba oma sünni juures. Üks möödunud aastal Eestis ilmunud raamatutest, mis ka käesoleva kümnendi järel kohalike kunstiteadlaste žargooni niisama tungivalt kui täna mõjutab, on Boris Bernsteini “Visuaalne kujund ja kunstimaailm”. Seesama veetlev “telliskivi” oli ka minu lõppenud aasta lennukaim teaduslugemiselamus. Sajandilise eluea eest premeerigem Katrin Kivimaa raamatut “Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850 – 2000”. Minu kursaõde Kati I. on siin-seal vahele torganud, et XXI sajand on naiste sajand. Peatumata siinkohal asjakohaste argumentide juures, ütlen lihtsalt, et ma usun teda. Vähemalt järgneval kahekümne viiel aastal on maskuliinsusprintsiip pehmete käte all peidus ning eurooplased teineteist hävitama ei hakka.
Subjektiivsete lemmikutena tooksin välja veel apologeetilise “Raamatu tänvakunstist”, Ülo Õuna võrratu näituse väärilise kataloogi, maastikuarhitektuuri ajakirja ÕU (esimene number on küll vildakas, kuid see-eest oluline suunanäitaja) ning Giorgio Agambeni tõlke Avatud Eesti Raamatu sarjas. Kõige suurem kullatükk on Maaülikooli poolt välja antud “Park on paradiis looduses ja kunstis”.

Sündmustest:
Et ma enne sügist Tartus elasin, siis ma tollal eriti ei hoolinud, et põhjapiirkonnas on veel üks suurem linn, kus järjekindlalt tegutsetakse enese maailmakaardile nihutamisega. Suhtusin ka Tallinna kunstimaailma vastavasisulistesse püüdlustesse kahtlusega, kuniks kaks konverentsi selles suhtes mu silmad avasid, eelarvamustele silmad ette tegid. Esmalt septembris KUMU sügiskonverents “Mis jääb meie maailmast alles pärast meid?” ning detsembris KTI kunstiteadlaste poolt dirigeeritud “Balti regiooni kunstiajaloo geograafia”.
KUMU konverents oli muljetavaldav kontinendiüleselt prestiižikate esinejate poolest. Ettekannete paatos flirtis mu seniste aimdustega tulevasest kunstisituatsioonist; tundsin end vabalt kunstimaailmakodanikuna. Veendusin, et inimesed mu ümber tõusevad aja jooksul tööpostidele maailma erinevates kunstiinstitutsioonides – ning säärane äranägemine muudab kooliskäimise igal juhul inspireerivalt ärevaks. Siinne eneseusk on kõrge ning saavutusedki ei ole madalad.
Sütitava tõuke andis ka KTI konverents, kus sai vandeseltslaslikult hambaid kliristada, et näe, täna õhtul oleme lätakatest jälle valgusaastate jagu ees. Kuigi – on varemgi loorberiuima surdud.
Konstruktiivse kriitika huvides heidaksin eesti esinejatele siiski ette avaliku esinemiskunsti nõrkust; nii arntiromantiline, kui see ka ei kõla, on hea maitsega esinemiskunst kultuuriüleselt voolitav.
Kunstisündmustest jäi eredalt meelde ka suvine Globaalne Konteiner (see saunaga). Olin seal koos lellega Newcastle’ist ning sain teda südamest õrritada, et kui progressiivne on elu ilma health and safety regulatsioonideta. Püstitatud saun oli nii esteetiliselt kui kontseptuaalselt võrratu, ning et saa ka funktsionaalselt vettpidav oli, tegi see mind kui pärmivabrikulist eriti kadedaks.
Isikliku absoluutse lemmikuna olen sunnitud mainima koduses Pärmivabrikus toimunud raskemuusikapidu “Tartu on fire” (tegemist polnud küll otseselt kunstisündmusega). Igatsetud Virgiliust ma ei kohanud, küll aga õppisin palju kohalike subkultuuride sügavuse kohta, näiteks nägin sel Tartu ajaloo publikurohkeimal siseruumipeol (kinnitamata statistika) nägin esimest korda elus wall of deathi. Ilma igasuguse irooniata – jään huviga ootama, kas mõni kunstiteos mind elu jooksul veel nõnda ehmata suudab. Suurepärane “kuraatoritöö”, aitäh.

Teos:
Juulikuus püstitati Linnagaleriisse psühholoogiliselt ning visuaalselt õnnestunud ruumiinstallatsioon “Sanatoorium”. Autoriteks olid soomlanna Riika Tauriainen ja šveitslanna Katrin Murbach. Galerii oli täidetud lumivalge riidest labürindinga (õigupoolest rohkem ühesuunalise liikumissoolikaga), kus liikumist või tähelepanu või tervet mõistust tõkestasid vilkuvad trükimasinatähed (end hulluks joonud kirjanike diagnoos on puhas ju grafomaania), kääksuv slaidiprojektor (mis näitas pipette, kääre ja teisi elujätkeid) või labürindist väljaspool toimetava päris elusa galeriitädi hingamine. Psühhosomaatiliste haiguste all kannatanule mõjus see “spa”-refleksioon usutavalt ning seetõttu ka naermiseni tragikoomiliselt.
Et minu tagasihoidlik fotoamatöörikarjäär on siiani piirdunud õhusildade pildistamisega, oli tähenduslikult kihvtine kohata Malmö näitusel Olafur Eliassoni kõikvõimalike tööde hulgast fotoseeriat Islandi (?) sildadest. Võluv, kuidas nendes hoomamatutes sillakestes on varul Brooklyni silla külge kose ehitamine.
Marina Abramovići vaim oli kohal, kui Kaisa Eiche oma näituse avamisel Tartu Kunstnike Majas sõnalise avakõne asemel surus mikrofoni oma südamele, mis seejärel kokteiliklaasi tühjenemisest rütmi ammutades läbi kõlarivõimendite publiku ruumi teises nurgas ahhetades õhku ammutama pani. Ilus.
Eirates austatud õppejõu manitsusi, kiidan lõpuks veel üht sõpra: puhtesteetiliselt oli kõige kaunim kunstiteos, mida ma eelmisel aastal valmimas nägin, Martha Stewarti tehtud jaapani värvides sirm. Martha õpib Tartu Ülikoolis maalikunsti. Kahjuks või õnneks ei pea ta kunstist suuremat (maagilist) lugu ning sirm läks kohe peale kaitsmist katki. Ma ei tea, mis Jaan Elken sellest arvas.

Näitus:
Möödunud aasta värskeima näituse leidsin suvel Tõrvast. Kevade keskuse teisel korrusel, endises “Hiina pommis” oli eksponeeritud nn Tõrva sürrealistide näitus “Tsurr”. Skeptilised inimesed üldistavad, et midagi originaalset pole võimalik enam meisterdada. See on õnnetute inimeste jutt. Tõrva kunstnikud näitasid, et mitte ainult teosed, vaid ka ideed nende taga võivad puuga-pähe uudsed olla. Näitusega kaasnes ka efektne “tänavakunst” Veskisaarel, kus viiskümmend tulnukat lehvitasid enda lahkumise saateks.
Kõige võimsam personaalnäitus oli Tartu Kunstnike Majas - Jüri Kase nooruspõlve töödest. Ei ole eakaaslaste keskel viibides ma säärast loomeimpulssi kohanud.

Carl-Dag Lige:
Näitus:
- Kopenhaageni kliimakonverentsi raames toimunud neliknäitus RETHINK Taanis. Näitused tõestasid, et kaasaegne kunst suudab keskkonna-teemasid väga tundlikult ja mitmekülgselt käsitleda. Polnud liigset pateetikat ega hala. Meeldejäävaim teos nendelt üritustelt oli Thomas Saraceno "Biosphere" Taani riiklikus kunstimuusemis.

Teos:
- M. Copper. Whaling Station, 2009 Kiasma näitusel "Horror Vacui". Kirjeldasin seda ühes Artishoki kommentaaris nii: Copperi teoste juures on väga tugev lõhna-tegur. Kumm, metall, vaha, nahk, silikoon - need kokku loovad olulise osa teose tajumisaktist. Whaling Stationi ruumis oli väga tugev naha ja paadilaki/tõrva lõhn. Oreliviled puhuma pannud lõõts oli tehtud vanadest nahkjakkidest ning kui vints paadinoka üles tõstis ja lõõts õhuga täitus, siis jakkide varukad sirutusid välja. Ma arvan, et see oli üleva hirmu kogemus.

Sündmus:
Õigupoolest on see isiklik sündmus. Külastasin kevadel Helsingis Alvar Aalto kodumaja ja sain sealt suure ja sügava elamuse.
Kirjeldasin seda oma heale sõbrale nii: eile oli mul üks imeline kogemus. Käisin Alvar Aalto kodumajas ekskursioonil. Mina ja üks jaapani perekond koos. Vihmane ilm, vähe inimesi, kallis pilet (mulle küll soodukas), keset päeva. See on väga tore maja. Mul tuli hea tunne sisse, sest arvan, et sain Aaltole palju lähemale. See oli tema kodumaja pikka aega. Aga arhitektuur arhitektuuriks. Mis mind liigutas, oli hoopis üks teine asi. Seal on niimoodi, et stuudioruum ja suur elutuba on eraldatud lükandseinaga. Ruumid on ka eri tasapindades, umbes kaks astet. Pärast ekskursiooni oli meil võimalik lihtsalt hängida ja ringi vaadata seal majas. Ühel hetkel astusin elutuppa ja... seal stuudio lükandseina kõrval (uks oli poolenisti avatud), astme peal, nii et jalad madalamal elutoa poolel, lamas nelja-aastane jaapani poiss käed laiali ja magas. Sügavalt. Ju ta oli väsinud ja nii.... aga see hetk ja see tunne oli nii eriline, selline täieliku vaikuse ja rahu ja turvalisuse ja usalduslikkuse tunne...lapsed tunnevad head kohad ära...ma arvan, et see vaheruum seal stuudio ja elutoa vahel oli kuidagi erilise energeetikaga võibolla....ja see poiss lihtsalt magas seal...kogu see maja tekitabki hästi soe ja mõnusa tunde. Varem olen midagi sellist kogenud Lewerentzi P.Markuse kirikus... Idamaised õpetused räägivad sellest, et alakõht on inimese energeetiline keskus. See poiss lamas täpselt nii, et tema kõht oli stuudioruumi, elutoa ja lükandukse ristumiskohas (nii et lükanduks oleks saanud ta nagu pooleks saagida – see oli mul teine kujutluspilt, aga üldse mitte vägivaldne, selline abstraktne). See poiss oli selles majas olnud max 30min ja ta tundis seal ennast kohe nagu kodus. Poiss oli ühte sulanud selle keskkonnaga. Arhitektid peaksid lapsi rohkem kuulama ja nendega arvestama, kui nad midagi kavandavad ja projekteerivad. Lapsed teavad, mis on hea keskkond. Ja kindlasti pole see Disneyland, mida nad ootavad, roosa ja bling-bling tuledega...no ei...see on hoopis midagi muud.

Publikatsioon:
Tunnistan, et pole paljude ilmunud raamatutega üldse jõudnud tutvuda. Jään siin vastuse võlgu. Anders Härmi raamatut tahaks lugeda. ja Rael Arteli oma ka.

Rebekka Põldsam:
(kronoloogilises järjestuses)
- Ülo Õuna “Kunstnik katkeval avastusrajal” Kumus on seni parim skulptuurinäitus, mida üldse näinud olen. Esiteks, Ülo Õuna looming on niivõrd erakordne, et jääb arusaamatuks, miks mul pole veel “Tuumafüüsiku” võtmehoidjat (ma kogun võtmehoidjaid, praegu on neli tükki). Teiseks, näituse kujundus aitas väga hästi kaasa osalustunde tekkimisele ja kunsti mõistmisele – Õuna skulptuurid on mängulised ja vaimukad. Näitus kasutas edukalt kõiki Kumu suure saali võimalusi: ukse juures võis vaadata katalooge, vitriinis oli sissejuhatus skluptuuritehnikasse, mängis mõnus progerock, skulptuurid ja topised olid parajatel kaugustel, joonistused sobisid tervikusse, filmid avasid kunstniku kaasaega.

- Ado Lill “Anonymus” Vaalas (http://www.vaal.ee/est/uudised/uudiste_arhiiv/uudis_2009/article_id-1110). Ado Lill on lihtsalt üks minu üks lemmikkunstnikke. 2007. aastal oli Kunsthoones Lille ülevaatenäitus, kus võis jälgida abstraktsionisti arengut täielikust abstraktsioonist äratuntava figuurini. Paljudele mõjub kunstniku uuem figuraalne looming liiga abstraktsena, teistes tekitavad tema tööd pigem hasarti, et leida sealt üles kõik, mida kunstnik on öelnud. Lille mäng värvidega paneb kõikvõimalikud fantaasiad peas ringlema nii, et maalid pole enam sugugi abstraktsed. Meeskunstniku nullindate looming vaatleb lesbilisi intiimsuhteid tohutult erootiliselt, siiski maitsekaks jäädes.

- “Seanahk” Haapsalus ja Global Container VIII Polymeris. Minu nägemust võib lugeda Kunst.ee 2009/2. Lisaksin veel, et “Seanahal” kasutatud pindu võiks sellel suvel jälle kunstiga täita: konteiner, varemed näituseruumina, Lääne Kaluri saal, mere äär.

- “Hotell Pärnu” publikatsioon ja selle esitlus Y-galeriis. Tartus toimunud ümarlaud oli sisukas ja mõjukas. Raamatut peaks lugema iga kunstihuviline (eriti tudengid).

- Pipilotti Rist “Elixir” Kiasmas (http://www.kunstaspekte.de/index.php?action=termin&tid=53002). Pipilotti Risti olen vaadanud arvutiekraanilt umbes kolm aastat (Vt. “I’m Not A Girl Who Misses Much”). “Elixir” enam eelmainitud töö stiili ei viljele. Kiasma viimane korrus oli tehtud soojaks punaseks emaüsaks, kus pehmel vaibal lebades ja lakke vaadates nägi paradiisi. Kui kõrvale lebama minna, võis jälgida Pepperminta tegemisi. Valgete kardinate vahel (mõelge naise füsioloogiale) seiklejad jõudsid lõpuks naise suguorganite lähivaatlusele. Pipilotti Risti visuaali ja muusika rütm kõditab nii vaimu kui keha. Intiimne huumor, meditatsioon kammib täiega! Muide, Kiasma suvenäitus “(Un)Naturally” (http://www.docstoc.com/docs/7232244/Exhibition-guide) keskendus meessoo identiteetidele, kus nägin seni ühte lemmikut geiaktivismi kunstiteost – Kalle Hamm “Fall of Man” (2008) – ajaloost tuntud 36 mehe portreed tsitaatidega homoseksuaalsuse kohta, mis on vahel toetavad, vahel vastanduvad ja vahel neutraalsed.

- Pierre Soulages’i retrospektiiv “La lumière du noir” (pr.k musta valgus) Beaubourg’is (http://www.centre-pompidou.net/Pompidou/Manifs.nsf/AllExpositions/1F34F8382E5324A5C12575CC0032C831?OpenDocument&sessionM=2.2.1&L=1). Pierre Soulages (s 24.12.1919) on prantsuse abstraktsionist, eelkõige tuntud musta maalijana. Meid ühendab armastus mustade värvide vastu. Prantslannast sõbranna soovitas selle näituse vahele jätta, aga mõtlesin, et kui mul pilet juba on (alla 26 a on väga soodne), võiks vähemalt läbi jalutada. Esimestes saalides olid mingid eskiisid, mis olid sümpaatsed, aga ei võlunud mind nii palju, et küsimus “Miks nii olulises muuseumis sellist asja näidatakse?” tekkimata oleks jäänud. Kui jõudsin maalide keskele, sain aru, et must värv, valgus ja lihtne, konkreetne reljeefide sümbioos tekitab füüsilise soulagement-tunde [soulager – pr k leevendama, soulagement – kergendustunne; (pierre on prantuse keeles kivi)]. Näitusel oli suur saal, kus Soulages’ist tehtud filme näidati, aga nagu kogu näitus, oli filmisaal rahvast täis ja umbne. Kui sürrealistide näitus oli veel ebamugavam ja võõrikum, kui sama muuseumikogu näitus 2008. aasta lõpus Kumus, siis Soulages’i näitus oli kujudnatud nii osavalt, et valge kuubi kõledus jäi täiesti tahaplaanile.

- elles@pompidou Beaubourg’is (http://www.centrepompidou.fr/Pompidou/Manifs.nsf/0/44638F832F0AFABFC12575290030CF0D?OpenDocument&sessionM=2.1.1&L=2) oli kõige suurem üllatus Pariisis. Centre Pompidou enam kui 200 naise kunsti arhiivi väljapaneku leidsin alles muuseumis ringi käies. Põhimõtteliselt oli minu jaoks dream-come-true näitusega. Nägin feministliku kunsti staare, kelle nimesid olen lugenud raamatutest-internetist-ubuwebist. Selgeks sai, et mass lööb – kui üks kunstnik pinget ei paku, siis järgmine kunstnik kaks sammu edasi imeb endasse, samas ei pruugi kogu näitust hoomata. Louise Bourgeois’ ämblikke ma ei leidnudki, sest näitus hargnes kümneteks harudeks, mis justkui ei lõppenudki ära. Põlvest lõid nõrgaks Marina Abramoviči “Art must be beautiful, artist must be beautiful”; Nan Goldini seeria peale, kus laps tuleb hommikul seksivate vanemate tuppa, jäi minu suu hetkeks lahti; Pipilotti Risti video muusika kutsus mind ikka ja jälle tagasi; Eija-Liisa Ahtila video tütarlapsest, kes oma kodu lammutas, leevendas minu olematut koduigatsust; Heresies’ ajakirjad olid vitriinide taga, aga lesbifeminismile oli pühendatud 3-4 ruumi. Näitus kestab 2010 maikuuni, nii et kõik Pariisi suundujad – minge ja saate teada, millest on tehtud tänapäeva naised.

- “Deadline” Pariisi Linna Moodsa Kunsti Muuseumis (MAM) (http://www.ivyparisnews.com/2009/10/deadline-expo-at-mus%C3%A9e-dart-moderne.html). Kunstniku surm on mind alati huvitanud, kirjaniku oma ka muide. “Deadline’i” kunstnikud on tänaseks päevaks kõik surnud ja näitus vaatles kunstnike loomingut, mis oli teadlik peatsest surmast. Kõige eredamalt jäid meelde Absaloni äng ja Robert Mapplethorpe’i erakordselt vitaalne surmahuumor (Vt Bust and Skull. 1987). Mõlemad kunstnikud surid aidsi. Absalon püüdis autoportree-videotes oma ängi välja elada jõuetult karjudes (Bruits. 1993) ning õhuga kakeldes (Bataille. 1993). Mapplethorpe’i fotod on tehniliselt midagi väga erilist, galeriis kasvasin adekvaatsemaks kunstivaatajaks. Lühikese reisi põhjal arvan, et Pariisi muuseumites näeb praktiliselt ainult professionaalset kunsti (eks neilegi on annetatud kuulsate impressionistide põhjendatult mittekuulsat loomingut), eragaleriides võivad olla head kunstnikud, aga kehvad saatetekstid. MAMi kõrval Palais de Tokyo’s oli kõige kaasaegsem kunst vaheldumisi igavese tulega USA dollaritest () ja mingi veidra new-age hommage’ide huumoriga; muuseumi interjöör on mõnusalt noortepärane.

- Noortest eesti kunstnikest jäi silma Kirke Kangro, kes esines aasta jooksul vähemalt viiel näitusel fotode, videote ja skulptuuridega: “Ja must mees hõljub ehk siiani merelainetel ...” (Aleks M. Lõks. Sirp 07.08.2009). Et minu kunstiteaduse õpingud algasid hiljuti, olen kunstiga lähemalt tutvumise käigus leidnud üksjagu pärle. Internetiavarustest on kõige sümpaatsem arhiiv http://www.lensculture.com/. Lemmikkunstnik Elinor Carucci (http://www.elinorcarucci.com/), kelle portfoolio paelub mind ikka ja jälle.

Maarin Mürk:
Näitus:
- Sirli Hein Hobusepea galeriis. Minu jaoks üks huvipakkuvamaid noorema põlkonna kunstnikke, kes eristub oma käekirja ja teemadevalikuga tugevalt. Personaalnäitus oli väga oodatud, loodetavasti siis paari aasta pärast tuleb uus - arvestades Heina valitud tehnikat, peavad kõik tema loomingu fännid kannatust varuma.

- "Loomakari" Kunstihoones. Kuna parjasti valmistasin oma magistritööd Non Gratast, siis pakkus näitus mulle huvi nö karjast eraldunute enesemanifestatsiooni mõttes. Rõhutas ju Sandra Jõgeva kuraatoripositsioon just mitte-kaasajooksikuid ning Tanel Saarel oli väljas toes, kus piraajadega akvaariumi oli paigutatud Non Grata legendaarne Suur-Posti maja Pärnus. Kohe läks liikvene legend, et esimesel päeval olid piraajad juba ühe enda hulgast nahka pistnud. Milline mahlakas materjal uurijale: samal ajal toimus ju ka Kunstikonteineri (Jõgeva, Saar ja Erik Alalooga) eraldumine NGst.

Publikatsioon:
- 20. saj mõttevoolud. Vahel on ikka hea eesti keeles üle vaadata midagi teemadest, mida muukeelsena loetud. Ja lisapunktid selle eest, et tegemist pole readeri, vaid tõlgendatud ja nö ümberjutustatud mõttevooludega.

- Rael Arteli galerii tegevust kokkuvõttev kataloog. Rael on alati pushinud asju, mis siinses jooksvas kunstielus tihti mitmesugustel põhjustel tegemata jäävad – näiteks näituste kataloogid, olgu vaid väikesed ja lo-fi kvaliteediga, aga nad on. Kuigi galerii nekroloog ajakirjas kunst.ee jäi minu meelest väga hõredaks, toetab seda siis nüüd eraldi väljaanne. Kui asi on kaante vahel, siis on ikka kindel, et asi on olemas olnud.
- Kunst.ee refresh – vastutava koosseisu vahetumine (antud juhul pigem täienemine?) peaks olema elementaarne süsteemi funktsioneerimise osa ning seega oli toimunud liikumine üha enam kivistuma kippuvate ametitega hädas olevas eesti kunstimaailmas vajalik liigutus. Lisaks tõi see päevakorda arutelu kunstiajakirja võimaluste ja kohustuste üle – kuigi algus oli üsna šokeeriv.

- Artishoki Aastanäituse kataloog – vaheaastal ilmutati esimese maratoni mahukas pdf kokkuvõte, millega kaasnesid kunstikriitika teemalised ümarlauad Tallinnas ja Tartus.

- Eesti Kunsti Ökonoomika vol 1, kunst.ee küljes (MMürk &MTali) – kunsti riiklikust rahastamisest teema tõstatamine, teemade valimine-selekteerimine, intervjuud, kokkusaamised, vaatlused, tähelepanekud, vaikivalt teadaolevate mustrite avastamine jnejne. Väga raske tegemine oli, absoluutselt igas mõttes. Loodetavasti suutis natukenegi panna mõtteid liikuma ning tõsta tähelepanelikkust. Kuid vastukaja – mõnevõrra üllatuslikult – praktiliselt polnud.

Sündmus:

- Festival „Seanahk“ Haapsalus. Detsentraliseerimis-harjutus Tallinna-mugavatele. Väikeses puust linnas mere ääres saavad kõik presenteeritud teosed uue maigu külge ja sulvad kokku, üheks festivali fluidumiks.

- Seminar "Kaasaegne kunst Skandinaavia kultuuripoliitikas" Kumus. Otseselt põrutavalt uut info ei saanud, aga korraks tekkis tunne, et oled kusagil mujal kui Tallinnas – võibolla just sellepärast, et esinejad midagi erilist ei rääkinud...kellegi siia toomine on alati selline suursündmus, et jäädki ootama mingit erialase pommi plahvatamist. Kumus midagi plahvatnud, aga lihtsalt väga NORMAALNE arutelu oli.

- Üle-euroopalise võrgustiku X-Op kohtumine Istanbulis. Kuigi võrgustik on toiminud juba üle aasta, on ikkagi huvitav jälgida, kuidas omaalgatuslikud praktikad suudavad/ei suuda ühenduda suuremaase kehandisse, mis toimib ELi kultuuriprojektide kontekstis ning kus lisaks nö ühe-ja kahemehebändidele on kaasatud veel ka etableerunud kunstiinstitutsioonid.

- Kohtumine Aorta kunstipraktikate (art for post-disaster communities) ja seda vedava Elisabeth Underwoodiga. New Orleansist leidsin seni nähtutest kõige kaugemale minema sotsiaalse kunsti prkatika, kus kunstnikust saab tõesti lihtsalt aktiivne kodanik, kellel on Aorta raames tehtud pingutusega väga raske art worldi silmis kasu lõigata.

Teos:
- Bo Hulteni teosed „Must panter“ ja "Rootsi tiiger" „I love Malmö“ näituselt Kumust.Jätkuvalt ootab draftsis pikem tekst neist kahest.

Kati Ilves:
Sissejuhatuseks olgu mainitud, et aasta 2009 oli kunstis äärmiselt huvitav ja tihe. Seetõttu vabandan juba ette, kui midagi peaks välja ununema.
Aasta algusest meenub Maria Arusoo ja Herlet Elvisto ühisnäitus "Paint(h)ing" Hobusepea galeriis. Läbitunnetatud kunstipoliitika vaimukas võtmes. I like, nagu Facebookis öeldakse.
Veebruaris, kui kuude kaupa edasi minna, avati SooSoo galeriis noore maalikunstniku Maria Aderi ja kirjaniku-IDK magistrandi chaneldiori ühisnäitus "Une Femme est Une Femme". Aderi massiivses laadis, uusasjalikke maale täiendavad subtiitritena chaneldiori tekstijupid. Maalid on kaadrid ühe naise metamorfoosina muutuvast elust.
Märts algas Marge Monko näitusega "Leib ja lilled" Draakoni galeriis, mille keskseks probleemipüstituseks naistööjõu kohtlemine Eesti ühiskonnas, seda Kreenholmi Manufaktuuris toimunu näitel.
Aprilli veetsin New Yorgis, seal nähtust tooksin välja Yayoi Kusama isikunäituse Gagosian Gallery’s, mis oli pühendatud kunstniku 80. sünnipäevale ja mille avamisele mul õnnestus sattuda. Suurtest muuseuminäitustest imponeeris enim Martin Kippenbergeri isikunäitus "Martin Kippenberger: The Problem Perspective" MoMas, väikestest galeriinäitustest oli huvitavaim Ward Shelley "Who invented the Avant-Garde (and other half-truths)" Pierogi Gallery’s Williamsburgis.
Mais ilmus lõpuks Anders Härmi esseedekogumik "Semionaudi päevaraamat"(või lihtsamalt öeldes the best of Anders Härm 1999-2008), millele hoopis teises kategoorias pakkus konkurentsi Tanja Muravskaja näitus "Lucky Losers" Tallinna Linnagaleriis. Muravskaja on tugev portretist ning Lucky Losers’iga liikunud sammu edasi paari aasta eest Vaalas toimunud näitusest "Nemad, kes laulsid koos" – seekord olid väljas videoportreed ning teise kogukonna kangelased-kangelannad.
Juunikuus ei saa mööda 53st Veneetsia biennaalist, täpsemalt Prantsuse paviljonist (Le Grand Soir, Claude Leveque), mis oli elumuutev kogemus, nii öelda. Pikemalt sellel siin peatuda ei tahaks, tegin seda juba Sirbi Veneetsia-eris. Antud biennaali kontekstis tõstaksin esile veel ka Taani ja Põhjamaade ühispaviljone (kuraatoriduo Elmgreen&Dargset Collectors), milles kahe paviljoni raames astus üles arvukalt soliidseid kunstnikke; ning muidugi Eesti esindust (Kristina Norman, After-War).
Suve lõpul avati Tartu Kunstnike Maja galeriis Kaisa Eiche isikunäitus "See näitus on Kaisa Eiche nägu". Minu peas klassifitseerub Eiche sooritus omaloodud kategooriasse chick pop ehk tšikipopp. Ebaakadeemiline ja populaarkultuurist laenav pealkiri ei soovi kuidagi vähendada näituse sisu või olla hinnanguline. Vastupidi: Eiche tegeleb sellega, mida ta kõige paremini tunneb – iseendaga. Täiesti ausalt on seetõttu valitud ka näitusele pealkiri. Ja kuigi näitus "See näitus on Kati Ilvese nägu" oleks midagi hoopis erinevat, on Eiche probleemid ja huvid – laiemalt ka kontekst – äratuntavad. Tšikipopp on muuseas termin, mida hakkasin kasutama algselt muusika kohta, milles domineerib naisvokaal ning mille esitajal on tugev autoripositisioon (näiteks M.I.A) ja sõnaliselt edasi antav sõnum dekonstrueerib kahekümendates aastates naist ning tema keskkonda. Kohati on tegemist stereotüüpidega, seda nii tšikkide kui situatsioonide näol, samas on iga konkreetne lugu erinev. Sellest popkultuuri õigustatus ka laiemalt: suhestuvat massi on rohkem, looming astub diskussiooni. Loomulikult kuulub sellesse kategooriasse ka eelmainitud Maria Aderi ja chaneldiori ühisnäitus, aga ka oktoobris Von Krahli teatris lavale jõudnud PostUganda, mille autoriteks ja tegelasteks Maike Lond ja Riina Maidre. Olles PostUganda ära näinud, teadsin veelgi kindlamalt, millest põhimõttelist selles “žanrikeses” räägin. Ei, soopõhised mängud (Stars in your eyes can never shine like shadows in my heart või As long as there is one woman crying in this world, I keep on fighting - need on pealkirjad PostUgandas mängitud lugudest) pole ainult minu popmuusikaarmastusele tuginev ettekujutus. Muuseas, etendus oligi tegelikult playlist – iga lugu mängis läbi ühe tüüp-stseeni.

Novembris ma vist näitustel ei käinudki. Või käisin? Peale Nu Performance Festivali hetkel midagi ei meenu. Subjektiivsetel põhjustel pole ma piisavalt objektiivne festivali hindama – esinesin ise koosseisus Extrafine (koos Marco Laimre, Killu Sukmiti ja Raul Kelleriga). Personaalne top jääb tegemata, aga kõige lemmikumaks oli Maria UND Maria ehk Maria Arusoo ja Maria Juure performance (no more i love you’s) "Language is leaving me". Ei, ma ei kiida pelgalt sõbrannasid – täpselt nagu Kaisa Eiche näitus Tartus ning PostUganda VonKrahlis tegelesid ka Mariad teemaga, mis neil enim tuttav. Läbitunnetatud materjali kasutamine on kahtlemata pool võitu – keegi ei saa empiiriliselt läbielatut kelleltki ära võtta, ümber lükata või selle tõelisuses kahelda. Ka performance’i helilis-visuaalne külg kattus väga minu maitse-eelistustega: kaheksakümendate popi läbimängimine isiklikus võtmes. Maria UND Maria töötlus F.R Davidi loost "Words don’t come easy" oleks sobinud hästi ka Maike Londi ja Riina Maidre programmi.
Aasta lõppes minu jaoks Blue-Collar Blues’i avamisega Tallinna Kunstihoones. Näitusest tekkinud emotsioonile annab tugevat mõõdet juurde ka toimunud seminaripäev, kus tööteemalisi ettekandeid tegid näiteks Marju Lauristin ja Oudekki Loone.

Kiire tagasipilk aastale – domineerivad töö ja naised ehk uusmarxism ja feminism. Aga väite, et mulle maalikunst ei meeldi, lükkab Maria Aderi ja chaneldiori näide ilmselgelt ümber.

Detail Taani ja Põhjamaade ühispaviljonist Veneetsia Biennaalil

Yayoi Kusama NYs,foto Kristjan Rummel