Seanahk number 2 / täiendatud

Teist aastat toimuv, peamiselt endiste ja praeguste Eesti Kunstiakadeemia IDK-laste ümber koonduv festival õigustas igati oma nime. Seanahk toimus sel aastal Haapsalus ja Kiltsi sõjaväelennuväljal ning kõige efektsem seekordse kunstifestivali juures oligi korralduslik drill ja distsipliin. Pildistasid Maarin Mürk, Mari Prekup ning Ahti Sepsivart, kommenteerisid Margus Tamm ja Liisa Kaljula.

Logistika oli paika timmitud nagu kellavärk - publik kamandati bussidesse, bussidest välja, lipuga mehe järel sammu marss ja pärast etendust bussi tagasi. Mõnes mõttes, arvestades tegevuskunsti efemeersust, selle toimumise piiratud aega ja habrast ruumi, paratamatu ning õige lahendus. Teisalt aga ei tekkinud seeläbi õiget festivalimelu- ega kohatunnet ning puudus isiklik avastamisrõõm.

Festivali avapauk - Epp Kubu ja Hans Locki performance toimus Haapsalu ainsal valgusfooriga ristmikul, kuhu oli seisma jäänud rikki läinud pulmaauto, mille kapotikaane alt tuli pateetilist muusikat - pealtvaatajad lükkasid pulmaauto uuesti liikvele.

Edasi suunduti Kiltsi sõjaväelennuväljale.

Sõjaväelennuväljal võttis vastu absurdiorkester: pasundav tuuba, pirisev saksofon ja vehkiv dirigendikepp

Johannes Deimling`i angaariperformance jutustas metafoorse loo purunenud perekonnast. Nagu vana Euroopa perfokakunst kipub olema, meeleseisundeid timmiv vaikne teater, mis töötab esemelisel sümbolismil: sibula silma hõõrumine - kurbus, valu; tuli - kirg, häving; kriit - mälestused; redel - taevasseminek

I think the tree is an element of regeneration which in itself is a concept of time. /Joseph Beuys/

Noolegrupp lasi publikul vaadata, kuidas valgesse riietatud laudkond sööb, jagas pealtvaatajatele sahariinitablette ja ootas ise pikkisilmi helikopteri tulekut - aga ei jõudnud ära oodata, võttis kasutusele hädameetmed ja uhke perfoka šanss lasti mööda

Oma perfoka lasi Jaan Toomik üle jala, tulistades lihtsalt rahva sekka

Kuigi loodetud refleksid töötasid

Täristamisperfokale lisaks näitas Jaan Toomik Orzu Šaripovi dokumentaalfilmi „11 000 km from NY”, mille kõige meeldejäävam lõik oli laagriafgaanide performance WTC kaksiktornidesse lendamisest

Kevadel avatud Haapsalu loomekeskuse hoovis ja keldris sai ringi luusida ja Olivia Verevi ja Maarja Nurga nihkes objekte otsida


Olivia Verev, nagu paraku alles hiljem selgus, edastas vee alt silmadega hädaabisignaale. Võimatu kontakti taotlemine ja ökonoomsus vahendites - siinpuhul oleks vist kohane rääkida Toomiku koolkonnast

Andrus Lauringsoni ja Kirke Kangro morbiidne remake Tšaikovski pingist "Parapink"

Muda inspireerib jätkuvalt - Calvin Laing`i "Mudface" Laine sanatooriumi juures asuvas supluspaviljonis

-----------------------------------------------------------------------------

Pimeduse tulles panid bussid rahva maha endise Ateena kino juures, kus toimus õhtune programm. Kinosaalis toimunud Kazuko Kurosaki ja Astrid Kitzleri „Memento Momentum” oli kahtlemata kõige kummastavam; Tiina Söödi alias Priit Ruttase "Samal ajal" oli pelutavalt paljastav ja Paul Rodgersi "Pub" läks paduvihma nahka. Aga vaatajaid oli õhtuks kogunenud päris palju ja erinevalt Seanahk 1-st, mis oli puhtalt Tallinnast kohale toodud kunstimaailma keskne, olid selleaastase festivali enda jaoks avastanud ka haapsallased.

Priit Ruttas

Tiina Sööt

------------------------------------------------------------

Kazuko Kurosaki

------------------------------------------------------------

See EI OLE Nirvana Unplugged. See on Seanaha lõpetanud kontsert ning musitseerib Ig Noir.