Kunst ja tele toho pele

Novembrikuu Ekspressis küsis Karin Paulus, et kui televisioon vajab kunstirahva seisukohavõttu, siis kelle poole pöördutakse? Ja vastas, et eks ikka habemega vanameeste poole, nagu Heinz Valk, Jüri Arrak ja Enn Põldroos. Sest laisa meedia arvamusliidritena mõjuvad kolm kuningat usutavalt, neist kiirgab arhetüüpset isakuju, mida eesti patriarhaalne ühiskond armastab. (Loe http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/karin-paulus-roiskuvad-viljad-kunstipollul.d?id=35002057) Gregor Tauli Artishoki artiklist kannustust saanud EKA MET fondi lugu eilsetes kultuuriuudistes oli armas illustratsioon Pauluse artiklile (Loe ja vaata http://uudised.err.ee/index.php?06222418). Kuigi fondist tuli välja ka antud kontekstis tunduvalt sensatsioonilisem leid, Ülo Soosteri 1949. aastast pärinev lõputöö "Tartu tänava asfalteerimine", mainiti telesaates ikka vaid Enn Põldroosi kadunud diplomitöid. Ning kuna noorelt kunstiteadlaselt Gregor Taulilt, kes fondi lammutatavast majast isiklikult välja tassis ja säilitamiseks selekteeris, ei õnnestunud kommentaari saada, pöörduti ikka Harry Liivranna poole. Miks see nii on, et isegi kui tegu on kultuuriuudistega, on tele jaoks ikka olemas ainult Ennud ja Harryd? Artishok TV-le kommenteeris sotsioloog Pierre Bourdieu:




Levi võimsuse tõttu seab televisioon kirjutava ajakirjanduse ja üldse kultuurilise maailma täiesti kohutava probleemi ette. Massidele mõeldud ajakirjandus, mis kunagi tekitas hirmujudinaid (Raymond Williams on esitanud hüpoteesi, et kogu romantiline revolutsioon luules tekkis selle õuduse tõukel, mida inglise kirjanikele sisendas massiajakirjanduse ilmumine), näib selle kõrval tühiasi. Oma ulatuse ja täiesti erakordse kaaluga tekitab televisioon tagajärgi, mis pole küll enneolematud, kuid ometi täiesti ebatavalised.
Näiteks võib televisioon ühel õhtul tuua kaheksasi uudiseid vaatama rohkem inimesi kui kõikide Prantsuse päeva- ja õhtulehtede lugejad kokku. Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tahes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match`ile - , seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. Igapäevases elus räägitakse palju vihmast ja ilusast ilmast, sest see on probleem, mis kindlasti kedagi ei riiva – kõige ehtsam pehme teema, välja arvatud siis, kui te oma puhkuse ajal vestlete vihma ootava talupojaga. Mida rohkem ajaleht laiendab oma levi, seda rohkem läheb ta üle omnibus-teemadele, mis ei püstita probleeme. Aine konstrueeritakse vastuvõtja tajukategooriatele sobivalt.
Seepärast ongi nõnda, et kogu eespool kirjeldatud kollektiivne töö, mis kaldub ühtlustama, labastama, „konformiseerima“, „depolitiseerima“ jne., sobib täiuslikult, ehkki tema subjektiks sõna tõsises mõttes ei ole mitte keegi, sest mitte keegi pole midagi sellist kunagi mõelnud ega tahtnud. Sedasama võime tihti märgata ühiskonnas: näeme juhtuvat asju, mida keegi ei taha ja mis näevad välja nii, nagu oleks neid tahetud („see on tehtud selleks“). Just sellepärast on lihtsakoeline kriitika ohtlik: ta jätab tegemata kogu töö, mis on vajalik selliste ilmingute mõistmiseks nagu näiteks tõsiasi, et ehkki keegi seda ei tahtnud, ehkki keegi finantseerijatest kuigivõrd ei sekkunud, loodi ikkagi nii veider asi nagu „teležurnaal“, mis sobib kõigile, kinnitab tuntud ja teada asju ning ennekõike jätab puutumata vaimsed struktuurid. Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine -, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. Sellise revolutsiooni tegi maalikunsti vallas Manet, pöörates ümber fundamentaalse vastanduse kaasaja ja antiigi vahel, mis oli kogu akadeemilise õpetuse aluseks. Kui sedavõrd võimas vahend nagu televisioon kas või veidikegi võtaks suuna niisugusele sümboolsele revolutsioonile, siis, ma kinnitan teile, seda tõtataks takistama... Tegelikult on aga nõnda, et kuigi seda keegi ei pea nõudma, ei tee televisioon midagi sellist lihtsat tänu konkurentsi loogikale ja kirjeldatud mehhanismidele. Ta on täiuslikult kohandunud publiku vaimsetele struktuuridele.

Antud lõik on pärit loengust „Televisioonist“, mille prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu pidas televisiooni otse-eetris 1996. aastal. Tekst on tervikuna kättesaadav Loomingu Raamatukogu sarjas 1999/30. Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull.

Vahendas Liisa Kaljula