Kolmapäev, aprill 27, 2011

Kunstikriitikast Venemaal

Seoses Artishoki läheneva 5. sünnipäevaga otsustasin teha väikese ülevaate kunstikriitika hetkeseisust Venemaal. Arvestades siinset rahvaarvu, kultuuriruumi geograafilist ulatust, kirjalisi traditsioone, vene emigrantidest kunstnikkonda laias maailmas jne, tuleb öelda, et vene kunstikriitikast kirjutamine kujutab enesest pigem kümne kohaliku kunstiteadlase elutööd kui ühe võõramaalasest magistrandi kahenädalalist naiivset pilguheitu. Seega palun heal lugejal arvestada kirjutaja teadmiste lünklikkusega.

Minu uurimismeetod oli kaunis lihtne: 4. aprillil lappasin läbi kõik päeva- ja nädalalehed, mis tol päeval ühes Nevski prospekti kioskis müügil olid. Kui lehes juhtus kunstikriitikat olema, lugesin artikli läbi ning tegin sellest subjektiivsed järeldused antud väljaande kunstikriitilise olukorra suhtes. Järgneval nädalal töötasin sama taktikaga läbi kõik kunstiajakirjad, mis mulle armsas raamatukogus kättesaadavad olid.

Lisaks kohtusin artikli tarbeks kirjandusuurija ja Smolnõi Vabade Kunstide Instituudi õppejõu Stanislav Savitskiga (http://gallery.vavilon.ru/people/s/savitsky-s/), kes aitas mul elementaarsusi sügavamalt mõista.

Kirjutab Peterburi korrespondent Gregor Taul.





1


Alustuseks terminoloogiast. Venemaal on kunstikriitika kohta käibel kaks mõistet: traditsiooniline художественная критика ja Läänest laenatud арт–критика . Kui esimest kasutatakse n-ö kanoonilisest kunstist kirjutamise puhul, siis viimane termin viitab spetsiifiliselt kaasaegsest kunstist (kaasaegselt) kirjutamisele. Selline keeleline käitumine tekitab emsapilgul kahtlustuse, et kas vene kultuur ei vannu mitte liiga kergesti alla igasugustele anglitsismidele, kuid mõelgem siinkohal kas või xix sajandi vene kirjandusele ja selle keelele, veendumaks, et vene kultuuri eriomane võime imeda enesesse (ja kodustada) võõraid elemente, võib anda suurepäraseid tulemusi. Igal juhul on see tavaline asi, et kui ajakiri tutvustab tagaküljel oma autoreid, siis mõned neist esitlevad end kui art-kriitikuid, teised on aga hudošestvennõi kriitikud.


2

Vesteldes Stanislav Savitskiga, rõhutas viimane, et hetkel on Venemaal raske rääkida eraldiseisvast kriitiku positsioonist. Enamik kaasaegsest kunstist kirjutavatest inimestest on samal ajal ka kuraatorid, galeristid, õppejõud, kunstnikud vms. Küllap on see asjade seis kogu Lääne kultuuris, et inimesed paigal ei püsi ning kombivad erineval moel oma professionaalsuse piire. Seda tasuks silmas pidada ka enne eesti kunstikriitika hetkeseisu hukkamõistmist.


3

Savitski mainis põgusalt ka vene kunstikriitika (ja kunstiajaloo kirjutamise) jagunemist kolmeks kaunis lahusseisvaks põlvkonnaks, mis paratamatult teineteisest eriti aru ei saa ega lugu pea. Rahvusliku peavoolu moodustavad seejuures suurte kunstimuuseumide vanema põlvkonna kunstiajaloolased, kes "vihkavad kaasaegset kunsti".


4

Ülevaade 4. aprilli ajalehtedest (suvalises järjekorras):

"Россисийская Газета" (http://www.rg.ru/) 31. 03 - 06. 04 - ülevenemaaline ühiskondlik-poliitiline nädalaleht, mida annab välja valitsus. Ilmub 1990. aastast, tiraaž 180 000, lugejateks on kodulehe väitel "rahumeelsed konservatiivsete vaadetega täiskasvanud". Ajalehte trükitakse 46 linnas ning neil on ka ingliskeelne võrguleht Russia Beyond the Headlines (http://rbth.ru/). 31. märtsi numbris oli 16-st leheküljest üks pühendatud kultuurile, millest 9/10 rääkis teatrist, ülejäänu kõneles ameerika filmist. Kunstikriitika puudus.

Литературная Газета (http://www.lgz.ru/) 30.03 - 05.04 - on Venemaa Sirp, mis nimetab end uhkelt Delvigi ja Puškini samanimelise ajalehe järeltulijaks (ajakiri ilmus 1830 - 1831 ja 1840 - 1849; 1929. aastal otsustasid Nõukogude kirjanikud jätkata traditsiooni ning sellest ajast ilmub ajaleht tänaseni). Käesoleva numbri 12-lt A2 formaadis lehelt leiame ühe ca 5000-tähemärgise artikli nostalgilisest Federico Fellinit kujutavast fotonäitusest Moskvas. Ajalehe eelviimaselt leheküljelt leiame ka intervjuu vana kooli režissööri Stanislav Govoruhhiniga, kes 75. juubeli puhul oma maalide näituse avas.
Võib arvata, et Sirbi panus eesti kunstikriitikasse on helgem kui Literaturnaja Gazeta panus vene kunstikriitikasse.

Санкт–Петербургский Курьер (http://kurier-media.ru/) 31.03 - 06. 04 - Peterburi nädalaleht, kus pole kirjas sõnagi kunstist. Võrguväljaandes on eraldi kultuurisektsioon, kus ilmus kuu aega tagasi artikkel (õigemini pressiteksti ümbersõnastus) Ermitaaži näitusest Prado kunstimuuseumi kogudest.

Вечерний Петербург (http://www.vppress.ru/) 01.04 - Peterburi päevaleht, mis ilmub 1917. aastast. 32-st leheküljest poolteist on pühendatud kultuurile, millest ühel on ca 2000-tähemärgine artikkel Maria Gisichi galerii (http://www.gisich.com/) uuest näitusest, kirjutajaks Tatjana Kirillina. Arvustatavaks näituseks on Dmitri Gretski ja Jevgenia Katsi "Magda&Lena". Väikeste vahenditega võimekas kunstikriitika.

Новости Петербурга (http://novostispb.ru/) 30.03 - 05.04 - Peterburi konservatiivne nädalaleht, kus pole sõnakestki kunstist, küll aga terve lehekülg teatrist.

Известия (http://www.izvestia.ru/) 1.04 - 03.04 - 1917. aastast ilmuv üleriigiline populaarne päevaleht. Sarnaselt teistele päevalehtedele koosneb nendegi kultuurikülg teatriarvustustest, kuigi sekka on sattunud ka ca 3000-tähemärgiline artikkel ühest Moskva maalinäitusest. Siinkohal võiks üldistada, et juhul kui üleriigilised päevalehed midagi kunstist kirjutavad, siis on see enamasti ikka Moskvaga seotud.

Коммерсант (http://www.kommersant.ru/daily/) 02.04 - üleriigiline majandusele põhenduv päevaleht, mida antakse välja Peterburis. Kõige veidram ajaleht, mida ma kunagi käes olen hoidnud - käesoleva numbri 52-st A2 formaadis leheküljest oli 49 täidetud loeteluga pankrotistunud firmadest. Kunstikriitikast seal loomulikult juttu ei olnud.

St Peterburg Times (http://www.sptimesrussia.com/) 30.03 - ingliskeelne Peterburi nädalaleht, millel soovitan silma peal hoida. Avaldavad adekvaatset poliitilist teavet olukorra kohta Venemaal ning kirjutavad tihti ka väga hästi kunstist Peterburis ja mujal Venemaal. Ajakirja toimetaja Sergei Tšernovi blogist (http://sergey-chernov.livejournal.com/) leiab teinekord ka Tallinna näituste reportaaže.

Kokkuvõttes võiks öelda, et kunstikriitika on ajaleheveergudelt eemale kandunud (kui see seal kunagi üldse oli).


5

Kunsti- ja kultuuriajakirjad (suvalises järjekorras):

Искусство и образование - kvartalis korra ilmuv ajakiri, mis avaldab kunstipedagoogika-alaseid artikleid. Ajakirjas ei avaldata küll kunstikriitikat, kuid see-eest on see oluline täiendus venekeelselsele kunstiteaduslikule teoreetilisele kirjandusele. Ajakiri jaotub kuueks erinevaks peatükiks ning iga peatüki alt leiab kaks-kolm asjakohast teaduslikku artiklit. Käsitletakse nii kunstiteooriat, uusi tehnoloogiaid, kunsti- ja muusikaõpetamise metodoloogiaid, koreograafiat jne. Tiraaž 1000.

Юный Художник - kord kuus ilmuv kunstiajakiri, mis tutvustab kooliealisele lugejaskonnale nii kunstiajalugu kui ka kaasaegseid kunstnikke. Viimases numbris näiteks täiesti arvestatav artikkel Fluxuse olulisusest Ida-Euroopas kunstis. Eelmises numbris tutvustav artikkel kunstibiennaalidest. Igal juhul arukas viis kunstipubliku ja muidu intelligentsete inimeste kasvatamiseks.

Vikerkaare-suguseid igakuiseid ühikondlik-kultuurilisi (kirjandus)ajakirju ilmub Venemaal kümmekond. Olulisemad neist on ehk Звезда, Знамя, Иностранная Литература, Москва, Нева, Наш Современник, Октябрь , kuid vaid viimane neist avaldab järjepidevalt kunstikriitikat (ja väga head teist!). Eraldi tooksin kirjutajana välja Klara Sajeva. Oktoobri tiraaž on 2500.

Культура и время on neli korda aastas ilmuv ühiskondlik-kultuuriline ajakiri, mille rõhuasetus lasub traditsioonilisel kunstil. Viimane number pühendus Roerichi paktile (http://en.wikipedia.org/wiki/Roerich_Pact), kuid pea 40 lehekülge pühendati ka Sandro Botticellile. 13 leheküljel kirjutatakse Vene Ajaloomuuseumis avatud india kunsti näitusest. Tiraaž 1200.

Наше Наследие on kolm korda aastas ilmuv muinsuspärandist kõnelev ajakiri. 150 leheküljel räägitakse ikoonidest, peredvižnikutest, samovaridest ning jagatakse kasulikku infot kollektsionääridele. Tiraaž 5000.

Третьяковская галерея (http://tretyakovgallerymagazine.com/) on Tretjakovi galerii aastas neljal korral ilmuv paralleelselt vene- ja ingliskeelne ajakiri, mis kajastab kunstimuuseumis aset leidvaid näituseid. Näitused on enamasti kanoonilised ning seetõttu on ka ajakirja sisu pigem kunstiajalooline. Tiraaz 3000.

Диалог Искусств (http://www.di.mmoma.ru/) on Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumi 6 korda aastas ilmuv väljaanne, mis ilmub samuti paralleelselt vene- ja ingliskeeles. Tiraaž 5000.

Русское Искусство (http://www.rusiskusstvo.ru/) - kvartalis korra ilmuv rahvuslikule kunstiajaloole pühenduv ajakiri. Iga number on pühendatud erinevale teemale, nii näiteks keskendus 2011. aasta esimene number vene mõisakultuuri pärandile, 2010. aasta 3- number aga Andrei Rubljovile. Suurepärane klaasikaline kunstiajaloo kirjutamine ning külluslik pildivalik. Tiraaž 5000.

Искусство (http://iskusstvo-info.ru/) - samuti kvartalis korra ilmuv ajakiri, millel samuti teemanumbrid. Viimase numbri teema oli näiteks abstraktsionism ja geomeetria. Jääb mulje, et ajakirja peamine eesmärk on vene kunstiajaloo naitamine Lääne kunstiajaloo peavooluga. Kui jutt käib abstraktsionismist, tõlgitakse ära Clement Greenbergi artikkel maalijärgsest abstraktsionismist, Frank Stella ja Donald Juddi dialoog, Hans-Ulrich Obristi intervjuu Pierre Soulage'iga ning tutvustatakse takka veel Cy Twomblyt. Täheparaadile järgnevad artiklid vene klassikutest ja tänapäevastest abstraktsionistidest, kes valimatult suure abstraktsionismiloo olulisteks osalisteks kirjutatakse.

Собрание шедевров on on neli korda aastas ilmuv vene kunstialaloole pühendunud kunstiajakiri, mida iseloomustab kirjutajate rafineeritud akadeemilisus. Lugejatele tuvustatakse uue külje alt vene kunsti- ja arhitektuuriajaloopärle ning kajastatakse ka seda, millega on vene kunstnikud saanud hakkama väljaspool Venemaad. Tiraaž 2000.


Kokkuvõttes võiks öelda, et andekatel vene kunstikirjutajatel ei tohiks esineda probleeme avaldamispinna leidmisega. Iseasi, kas kümmekond kunstiajakirja (mille tiraažid ulatuvad kõige enam 10 000-ni) pole mitte liiga vähe 140-miljonilise rahvaarvu jaoks..


6

Olgu trükistega, kuidas on, aga kõige suurem osa kunstikriitikas (või vähemalt kunstist kirjutamisest) leiab tänapäeval aset ikka Internetis. Lugeja kurvastuseks ei ole ma siinse blogosfääri kaardistamisele seni aega pühendanud ega oska seetõttu välja tuua olulisemaid kirjutajaid. Aga üks lehekülg, millel kindlasti tasub peatuda, on Artishoki-laadne OpenSpace (http://www.openspace.ru/), mille kunsti-sektsiooni alt leiate rohkelt artikleid ja intervjuusid.


7

Kui uut teada saan, annan teada.




























Kommentaare ei ole: