teisipäev, juuli 26, 2011

Polemiseerides Mandreas Trammiga


Oot-oot, aga me pidime ju ikkagi kunstikriitikast rääkima?
Mandreas Tramm (2011)




NB Lugemist on vajalik alustada Mandreas Tramme arktilist „FW: RE : RE : kunstihuvilistele huvitavat lugemist“ Sirbis: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12714:fw-re--re--kunstihuvilistele-huvitavat-lugemist-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3351


Marko Mäetamm rääkis kord, kuidas ta oli raadiost kuulanud intervjuud superstaari saate võitnud Ott Leplandiga. Lepland oli vahetult peale tiili (ja plaadilepingu ja feimi ja sulli jms) kättesaamist rääkinud aga hoopis sellest, kuidas ta nüüd on saanud võimaluse ennast tõestada. Et nüüd kavatseb ta teha palju tööd, et läbi lüüa. Läbi lüüa siinsamas Eestis, mitte isegi välismaal. Mäetamm kirjeldaski oma hämmastust selle üle, miks keegi, kes on jõudnud selle ühele väljavalitud positsioonile, soovib põhimõtteliselt seda kõike eirata ning nö otsast hakata peale pusima hakata.

Mandreas Trammega tundub olevat sama lugu. Olles kunst.ee kolmepealisest toimetusest (Heie Treier, Aver Randviir ja Andreas Trossek) avalikkuses ees ülesastumiseks sünteesinud kahepealise lohe (Trossek + kujundaja Margus Tamm) ning sellest kokku veel suurema sümboolse võimutäiuse nimega Mandreas Tramm, haldab see uus mutant Eesti mahukaimat/prestiižeimat/laiema kõlapinnaga/vms kunstist kirjutamise platvormi (nagu ta ilma liigse tagasihoidlikuseta ka ise tunnistab: „ /.../ seesama KUNST.EE esindab tahes-tahtmata üht siinset tsentraalset tuumikut /.../ Oleme uhked avaldatu üle /.../“). Seega – olles läbinud ajakirja toimetuse konkursi (vt ka superstaarisaate võitja valimis-saaga) ning saavutanud esipreemia, võiks Mandreas Tramm nüüd juba poolteist aastat rahulikult oma asja ajada ehk anda välja uue toimetus- ja kujunduskontseptsiooniga kunst.eed. Ometi tundub Sirbis avaldatud lohejat teksti lugedes, nagu oleks tegemist äsja „superstaari saate“ võitnutega – teravmeelitsedes püütaks nagu kellelegi ära teha, endale mingit positsiooni kätte mängida ning tagatipuks oma kujunduskontseptsiooni „nalju“ lahtirääkida. Formaalselt maskeeritakse kogu monoloog kunstikriitika praeguse seisuga tegelemiseks, kuid ilmselgelt on tegemist ettekäändega võidelda nähtamatute tuuleveskitega kunst.ee maine ja positsiooni pärast, sest kunstikriitika seisust kui sellisest lugeja eriti palju peale elementaarinfo teada ei saa.






Trauma põhjuseid (mis on nüüd siis päädinud „pseodopostmodernistliku veiderdamisega“, nagu nad endale ise täpse diagnoosina määravad) tasub nagu alati otsida lapsepõlvest ehk sellest ajast, kui käesolev seltskond kunst.ee üle võttis. Sel ammusel ajal ei olnud neid ründavad tuuleveskid veel nähtamatud, vaid materialiseerusid kõige selgemalt (tundub, et) konkureeriva tiimi Mari Laanemetsa & Indrek Sirkeli siinses kontekstis tõesti erakordselt otsesõnu tigeda kriitikana äsja väljatulnud „uue“ kunst.ee pihta. Laanemetsa-Sirkli kriitika oli siinkirjutaja arvates enneaegne, igale meeskonnale peab andma aega, et oma rada sissetallata. Kunst.ee on oma konteksti indikaator – see on täpselt nii hea/halb/sisukas/pealiskaudne vms kui on väli, mis seda produtseerib. Kuigi Mandreas Tramm viitab korduvalt, et ainult nemad teavad, milliste raskustega kunst.ee kokku saab pandud („ /.../ [antud kirjutisega] tekib vaatenurk, mida mitmed ajakirjakauged kunstihuvilised endale võimaldada ei saa, sest neil ei pruugi olla ülevaadet isegi väljaande põhilistest lähtepiirangutest; /.../ teame isekeskis ka teemasid, millele ei leidunud kirjutajat ja materjali, mis seekordsesse koondnumbrisse ruumipuudusel ei mahtunud jne.“), siis tegelikult pole kõiki kitsaskohti vähegi Eesti jooksva kunstieluga kokkupuutunult raske mõista. On täiesti loomulik, et hundid-söönud-lambad-terved põhimõte ei kehti, alati on keegi rahulolematu, kuid vaatamata oma noorele eale peaks Mandreas Tramm oma positsioonilt olema jõudnud sisemise kindluseni, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.


Aga nagu müriaad tähemärke suvises Sirbis näitab, ei saa Mandreas Tramm mitte rahu. Püüdes tõmmata tähelepanu värskelt ilmunud kunst.ee numbrile – „oleks ehk põhjust seda sündmust Sirbi veergudel tagasihoidlikult markeerida“ – püüab Tramm asutada areenile triksterina, kes manifesteerib, et „minu meelest tuleks vahetevahel tembutada. Ja argumendid, mis me siin alguses välja tõime nimemängu kohta, olid samuti veenvad. Et kui juba kunstiperioodikat propageerida, siis võiks ju endale lubada hulga mängulisemat lähenemist kui kultuurilehes muidu tavaks.“ Tramm tunneb end ilmselt oma ajastu lapsena: „/.../ elame järjest enam pealiskaudsemaks muutuval kultuurifoonil, kas pole nii? Ka nüüdiskunsti näib olevat võimalik laiemalt inforuumi viia ikkagi sisutühjade pseudoskandaalide ja meediamanipulatsioonide initsieerimisega /.../“. Olles sunnitud elama oma ajas ja olemasolevas kultuuridiskursuses, tunnetab kunst.ee väljaandja endal samuti survet koos huntidega uluda, tõdedes blaseerunult: „Skandaalne lugu stimuleerib publikuparvede liikumist, avalikud konfliktsituatsioonid kujundavad tegutsejate mainet, kusjuures PR-lugu peab olema üllatuslik ja baseeruma üldtuntud nimedel – see on klišee, aga kultuuriturunduse puhul paratamatu klišee, et tekitada inimestes huvi“.

Andreas Trossek ja Margus Tamm on siinsel kunstiväljal kahtlemata mõlemad tuntud nimed. Samas julgen mõnevõrra kahelda tulemuses, mida selline „eksperimentaalne“ mainekujundus endaga kaasa võib tuua. Trammi tahtmine olla oh so clever, panna punki ja mängida mitmekordselt (end tühistavate) identiteetidega jääb pidama poolele teele. Tramm hakkab pelgama, et äkki keegi ei saa aru, et ta on oh so clever, paneb punki ja mängib mitmekordselt (end tühistavate) identiteetidega. Ilmselt tuleneb see ebakindlus sellest, et uuest kunst.ee kontseptsioonist, eriti kujunduskontseptsioonist ei saadud ka ju aru. Seega, et pikkade juhtmetega kunstiavalikkusele jõuaks lõpuks ometi (kõik!) kohale, tuleb ohjad enda kätte võtta, kuid läbi „hargneva teksti“, kuna: „See kulunud võte võimaldab läheneda asjadele mängulisemalt, sest kui järgnevalt tegeleksid eneserefleksiooniga KUNST.EE praegune peatoimetaja Andreas Trossek ja peadisainer Margus Tamm, siis peaksime kvalifitseerima tulemuse häbituks enesereklaamiks stiilis „ise teen ja ise kiidan ennast”, mis on meie piiratud ressurssidega väikekultuuriruumis nagunii taunimisväärselt domineeriv turundusmeetod“.

Niisiis, Tramm on otsustanud mitte enam jätta teost ehk kunst.eed enda eest kõnelema: „/.../ Aga mis puudutab valget lehte, siis ma võin vastata /.../“. Sisemonoloogis annab ta seletava sõna lojaalsele ja heatahtlikule teisele ajupoolkerale, kelleks on A.T: „Hea küll. Ma mõistan sinu rõhuasetust, et KUNST.EE kujunduskontseptsioon püüab vältida tavapärast kunstipublitsistika praktikat, mille ideoloogiliseks eesmärgiks on luua mulje koherentsest, terviklikust, eneseküllasest ja katkematust kunstiloost. Sa tahad öelda, et katkestused, ülekattumised, tühikud, väljajätted ja kiirendused on sama olulised“. Ning et lugejal oleks ikka puust ette ja punaseks tehtud, KUI eneseteadlik Tramm seda kõikke lugejale edastades on, siis viimasegi kahtluse selles osas peaks otsustava statementiga kummutama artikli lõpupassaaž: „Meile pigem meeldivad sellised hargnevad tekstid, mis mõjuvad piisavalt süüdimatult. Targematele on selge, et poisid teevad tähelepanu nimel koerust ja et seda tuleb ka vastavalt lugeda, vähem taibukale on see aga täiesti segase staatusega kirjutis: ei ole lõpuni naljakas, ei ole lõpuni fokuseeritud, ei ole ka kuigi tõsiseltvõetav. Ja mis kõige hullem: see näeb väga püüdliku eneseõigustamise moodi välja – viited, tsitaadid jms pseudoteaduslik tekstigarneering“.

Paraku viskab oh nii enesetadlik uperpallitamine Trammi ühel hetkel siiski oma turjalt maha. Teksti erinevates osades asuvate naljade (mis mõjuvad kohati nagunii kistud tervmeelitsemistena) veelkordne hilisem lahtiseletamine/põhjendamine („/.../ Ja kui nimetemp [Margus Trossek ja Andreas Tamm] ära jätta, kaotaksid eespool läbivad nimenaljad (Ando-Aldo, Marco-Marko, Sobolev-Kartau) oma mõtte“) mõjub juba liiga paaniliselt. Võib ju väita, et erinevalt modernistlikest identiteetidimängudest ei püüagi postmodernistlikud tegelaskujud olla coolid, vaid ehitavadki oma kuvandi üles inimlikele ihadele nagu näiteks tähelepanu- ja kiitusevajadus. Kuid Tramm ei mängi niisama, sest kunst.ee kriitika kerkib ikka siin ja seal üles, varitsedes koostajaid peale iga numbri ilmumist. Ilmselt lähtub ka siit Trammi ihalus näiteks palgata Facebooki-kunstitoimetaja („Keegi võiks neid rohkem või vähem avalikke mõttevahetusi ju ka toimetajapilguga dokumenteerida?“) või pöörata tähelepanu „nö suitsunurga-kriitikale“. Jääb arusaamatuks, miks peaks sotsiaalseid võrgustikke püüdma suruda vanamoodsa tsentraliseeritud toimetajapilgu alla – kui just Tramm ei soovi monopoliseerida kunsti kohta käivate arvamuste vahendamist, mis tähendaks ju ka kontrolli enda kohta käivate arvamuste üle. Seega nagu öeldud, Tramm ei vigurda üle Sirbi kahe lehekülje niisama, vaid siin on käimas omamoodi MC battle, kus vastasteks kõik kunagi kunst.ee toimetuse sisu või vormi pihta käivaid otsuseid kritiseerinud isikud. Seetõttu jääbki arutelu „sõltumatu kunstikriitika“ hetkeseisu üle vaid pelgaks ettekäändeks (kuigi Trammil juhtub toredaid mõtteid: „/.../ Seepärast sinu salapärane kunstitöötaja ei kirjutagi kriitikat, sest on juba kolmele teisele väljaandele artikli võlgu, lisaks hädas mõne pooleli kataloogiteksti või projektiraha taotlusvormiga. Meie kunstinomenklatuur on üle koormatud, aga jätkuvalt ekspansiivne. Nii võib jääda mulje pluralismist, kuid tegelikult see puudub, sest institutsioone, mis peaksid oma olemuselt olema teineteisest sõltumatud, erinevad või lausa vastandlikud, esindavad ühed ja samad inimesed“) ja nagu öeldud, piirdub kahjuks juba ammuteada info taasvormistamisega (illustreeriv + ja – jaotus eri kriitika kanalitele).

Minu jaoks on siiski eelkõige huvitav (psühholoogiline) asjaolu, et Tramm ei taju oma positsiooni isegi 1,5 aastat peale võimule tulekut piisavalt hästi; et ta üldse tunneb vajadust raisata oma energiat žanri peale, mis ennast lõppkokkuvõttes välja ei mängi. Võibolla oleks värskelt valitud kunst.ee koosseis võinud alguses kasutada omaenda platvormi, et tutvustada ja avada oma tegutsemispõhimõtteid. Ilmselt tundus see alguses liiga ebaseksikas, palju ägedam oli kohe lihtsalt kütma hakata, kuid kuna koerad ikka ei jäta selle karavani suunas haukumist, siis on Tramm olukorras, kus tagantjärele sunnitult oma naljade lahtirääkimine mõjub veelgi kummalisemalt.
Nagu kõlavad Mandreas Trammi enda kuldsed sõnad: „Lugejana eeldaksin hoopis, et Andreas Trossek ja Margus Tamm teeksid ajakirja KUNST.EE, mitte ei tembutaks niisama Sirbi veergudel.“ Nõustun täielikult. Tõmbaksingi otsad kokku Elvis Presley menulooga „Little Less Conversation, Little More Action“ – loodetavasti mõjub järgmine „superstaari“ periood (ilmselt lepinguid siiski pikendatakse, miks ei peaks!) karavanile sisemist rahu soodustavalt.


A little less conversation, a little more action please
All this aggravation ain't satisfactioning me
A little more bite and a little less bark
A little less fight and a little more spark
Close your mouth and open up your heart and baby satisfy me
Satisfy me baby


PS Muide, Kunst.eed võikski hakata välja andma Mandreas Tramm, kes kaotab toimetuse kollektiivsuse ning võtab nii sisu kui vormi küsimuste otsustamise ainuisikuliselt enda kätte. Hoiaks kokku palgarahasid ning mis saaks kunstiavalikkusel olla veel ühe fiktiivse autori kuju tekkimise vastu. Elu läheks paremaks, elu läheks lõbusamaks...

Maarin Mürk





6 kommentaari:

lassebosse ütles ...

Äge outro! Kuigi mis puudutab paranoilisust, siis siin on vist mängus ka ajalehe toimetus, mis hoidis artiklit pool aastat kinni, millest ka see veider anakronism, sest torm on ju möödas.

maarin ütles ...

Artikkel tagasi küsida poleks ju probleem. Kuna autorid viitasid ka selle avaldamisele seoses värske numbri ilmumisega, ju siis tundus neile siiski jätkuvalt õige hetk seda teha.

Margus ütles ...

Eelmise aasta KUNST.EE nüüd saadaval kõigis hästivarustatud raamatukogudes!
Laenuta kohe!

Anonüümne ütles ...

Raamatukogud on esmaspäevani kollektiivpuhkusel

Andreas ütles ...

KUNST.EE vanemaid numbreid on võimalik jätkuvalt soetada ka Kumu kunstimuuseumi, Hobusepea galerii ja Tallinna Kunstihoone raamatulettidelt, uusimat koondnumbrit aga kogu vabariigi levivõrgustikust. Rohkem infot: http://ajakirikunst.ee/

maarin ütles ...

(Y)(Y)Y()